The Dentist 2 (1998)

Esimese filmi sündmustest on möödas juba mitmeid aastaid ning psühhopaatne hambaarst Dr. Alan Feinstone istub kinni vaimuhaiglas. Ühel päeval leiab ta aga ,et on juba küllalt paranenud ning põgeneb väikesesse kolkalinna nimega Paradise. Idealistist dr'il tekib seal muidugi kohe konflikt kohaliku hambaarstiga mis lõpeb viimase vihahoos tapmise ning ta äri ülevõtmisega. Ja kui mees on juba puurid-orgid taas pihku saanud ilmub välja ka ta hullumeelne ja verejanuline pool. Imdb's filmi hindeks olev ülimadal 3.2 punkti jääb küll täiesti arusaamatuks sest minuarust oli tegemist viimase aja parima horrori leiuga. Ei tule tõsiselt meelde ,et oleksin viimase paari aasta jooksul nõnda ebameeldivat, pingelist ja närvidel mängivat goret vaadanud. Või on mu hambaarsti foobia tõesti nii suureks kasvanud ? Higistasin Dentist2'te vaadates samapalju kui mõnikord hambaarsti toolil istudes ning tabasin end üllatuseks paar korda pilku isegi korraks kõrvale pööramas. Yuzna on goreallikat valides tabanud ikka naelapea või siis närvi pihta. Kui tavalises slasheris võime enamasti täiesti tuimalt krõpse õgides ning iroonilisi kommentaare loopides vaadata kellegi jala otsast saagimist või kirve lagipähe lajatamist siis hambaarstiga oleme enamuses kokku puutunud ning puurimise või närvisuretamise valu kogenud. Nii poeb see ikka kohe palju lähemale naha alla kui mis iganes muu filmis nähtud rõvedus. Kui esimese osaga võrrelda siis rämedusi on kõvasti rohkem. Algab see näiteks juba ühe suhteliselt võika puurimisstseeniga. Tuttav müstiline unenäoline atmosfäär on seejuures kadunud pea täiesti. Samuti on erootikat ja perverssusi märksa vähem. Säilunud on aga õnneks hea must huumor. Näiteks pidevad peened vihjed-sõnamängud Dr Feinstone'i jutus. Tema tegelaskuju on siin filmis kusjuures kuidagi märksa sümpaatsem. Erinevalt esimesest osast kus mees mõnuga üha sügavamasse hullumeelsusse vajus üritab ta siin kõigest hingest normaalset elu elada ja enda sundmõtete ning luuludega võidelda. Nii ,et talle hakkab tahes tahtmata lausa kaasa tundma. Corbin Bernsen'i valik sellesse rolli on küll ainult kiitust vääriv. Tüüp suudab tõeliselt kõhe välja näha ja sobib psühhopaadi rolli nagu valatult. Tegemist imdb alusel ikkagi ka kogenud näitlejaga kes varemgi maniakke mänginud. Ühesõnaga kokkuvõtteks korralik, ohtra musta huumoriga maitsestatud ja toreda twistiga gorefilm. Väga hea järg heale filmile. Kui kardate hambaarste siis ei jäta see film teid kindlasti külmaks 9/10 Irooniana kinnitas see mees koguaeg ,et tema peamiseks eesmärgiks on muuta hambaarsti juures käimine meeldivaks kogemuseks.. Liig palju Miss Marple't lugenud amatöördetektiiv ja tema õpetlik saatus Need kuramuse rihmülekandega puurid...! Kohalik tõredavõitu hambatohter Dr on end siin redneckiks maskeerinud ,et paremini ümbrusesse sulanduda Hambaarst kes ise kardab hambaravi.. Kohalikud käisid arvatavasti järgnevad kümme aastat ennem küla sepa juures palumas ,et see tangidega haige hamba välja kisuks kui ,et hambaarsti uksetaha nägu näitasid. Unistuste hambaravikabinet...koos klassikalise muusikaga - ma ei saa endiselt aru mis on neil haritud maniakkidel selle klassikaga. Ei tea nagu filmidest ühtegi kes enda tegutsemise taustaks metalit või doomi kuulaks.

Fortress (1993)

Kui Eestis üritatakse laste mitteomamist suisa karistatavaks kuriteoks muuta ja paljunemisvastastele indiviididele igakuist trahvi kaela väänata siis käesolevas filmis kujutatakse Ameerikat kus valitseb täiesti vastupidine olukord. Lubatud on vaid üks sünnitus per kärss ja sellest üleastujad pistetakse kolmekümneks aastaks kõige karmima reziimiga vanglasse. Selline karistus määratakse ka peategelastele Johnile ja Karenile kes tabatakse filmi alguses kehaõõnde peidetud teise lapsega Mehhiko piirilt (küllap seal võib siis veel piiramatult paljuneda) ja saadetakse suurkorporatsiooni poolt kontrollitud kõrgtehnoloogilisse vanglasse mis kannab tagasihoidlikku nime "Fortress". Seal tekib aga üdini ausal musklimehel ja tema kaunil kaasal koheselt hulgaliselt probleeme. Näiteks suudab esimene tülli minna asutuse karmima platnoiga ning teine silma jääda vanglaülemale, nii et kehva olukorda sattunud paar otsustab põgeneda. Sisu on filmil kohutavalt kulunud ja etteaimatav. Ei mõista mille eest see hunnik härrasmehi palka said kes süzeed kirjutama olid võetud. Õnneks on rezisööriks olnud Stuart Gordon teinud oma tööd korralikult ja suutnud igati vinge maailma meisterdada. Sellise 101% düstroopilise küberi kus laserid, energiakahurid, lahingu cyborgid, mõistuse häkkimised, lõhkevad sondid kõhus ja veel palju muud mis ühe cyberpungi juurde käib. Soolaks ka väike törts goret. Tegelastest on kõige meeldejäävam esiteks Kurtwood Smith'i vangladirektor Poe - selline klisheelik haritlasest pahalane kes armastab kuulata klassikalist muusikat, räägib vaiksel mahedal häälel ja on veel pealekauba täielik pervert kes käib spetsiaalse jälgimistehnika abiga näiteks öösiti kinnipeetavate peades nende märgi unenägusid piilumas. Irooniana omab ta seejuures sama palju vabadust ringiliikumiseks kui tema hoolealused kuna on cyborg ja seega kompanii väikevarade hulka arvatud. Teiseks meeldejäävaks kujuks on Jeffry Combs'i mängitud muhe hipist häkker D-Day. Ülejäänud tegelased on kahjuks suhteliselt igavad ja üheplaanilised tüübid. Kaasaarvatud ka Christopher Lambert'i peategelane, selline klassikaline põhimõttekindel napisõnaline kangelane, kes ei eristu mitte millegi poolest tuhandetest teistest sarnastest odavate löömafilmide peategelastest. Oleks Gordoni ja Combsi poolt suudetud Brian Yuzna skripti kirjutama meelitada oleks käesolev kinupilt kindlasti hindeskaalal 9-10 punkti vahele kõikuv klassika. Nüüd aga jääb justkui pooltooreks. Selliseks särava maailmaga, kuid vähese huumori, lameda sisu ning labase lõpu käes vaevlevaks B ulmekaks. Tuleb siiski Higginsiga (kellelt muide ka filmi sain) nõustuda ,et oma võlu asjal on ja cyberpungi fännidele võib julgelt soovitada. Igaljuhul vähemalt üks hea õhtune meelelahutaja. 7/10 Kasutajasõbralik häkkimine tulevikus ...muide pildid on ka seekord Higginsi võetud kuna plaat ununes mul maha

Fashion House of Death (1964) Sei donne per l'assassino

Esimene giallo siis Mario Bavalt vaadatud. Hakkas juba tekkima kahtlus ,et kas mees sellist kuulsat Itaaliale omast filmizanrit üldse proovinud sest temalt siiani vaadatud filmid on olnud rohkem põnevikud või horrorid (isegi üks ulme lipsas sisse). Pikemalt sisul peatuda pole arvatavasti tarvidust. Tegemist on igati klassikalise "kollase" filmiga kus on majatäis noori naisterahvaid ja maskis mõrvar kes neid küüniskäega ükshaaval tapab. Pinget kasvatatakse seejuures päris mõnusalt kuid kahjuks valmistas lõpp pettumuse mis oli kuidagi nõrk ega õigustanud tekitatud ootusi. Peale neid filmi käigus tehtud vihjeid oleks midagi kraadi kangemat sündmuste pööret oodanud. Tea ikka kust see itaallaste viha nende naiste vastu ikka tuleb ? kunagi arvasin selle olevat vaid Argentole omase veidruse kuid üha rohkem hakkab tunduma ,et tegemist tervele rahvale iseloomuliku asjaga. Huvitav kas siin võib mingit rolli mängida asjaolu ,et nende ühiskonnas on näiteks perekond ja eriti ema väga olulisel kohal ? Muide kui juba Argento jutuks tuli siis tema filmidega võrreldes on tapmised märksa vähem verisemad ja kuigi üks veenilõikamine ja tulise ahjuga piinamine on sisse pistetud peavad goresõbrad pettuma. Eks siin mängib rolli ka aastaarv mis on selliste asjade näitamiseks liiga varajane. Ja ega muusikataust aita ka filmi õudsemaks muutumisele kaasa - tegemist on küll väga mõnusa 60nendate soundtrackiga kuid atmosfäär mida see loob on minu arust pigem müstiline ja tsill kui pahaendeline. Film on üles võetud Technicolor'i tehnikal - ühel mu armastatuimal ning konkurentsitult mõnusamal värvilise filmi süsteemil mille inimkond on suutnud leiutada. Ja millele iseloomulikest kontrastsetest, erksatest ning soojadest toonidest suudab Bava tervet patareid värvilisi prozektoreid appi võttes veel viimase välja pigistada. Natuke meenuvad siinjuures Argento "Kolme õe" triloogia kaks esimest filmi kus ka sarnaseid lahendusi kasutatud. Ainult selle vahega ,et Bava keerab vinti kõvasti rohkem üle. Näiteks vahetuvad tal samas kaadris isegi seinte, lagede jms värvid. Ehk siis visuaalne pool on täielikult stiilne silmakomm. Vaadake kasvõi neid allolevaid pilte kui ei usu. 8/10 Filmi huumoripoole eest hoolitsevad peamiselt politseinikud. Näiteks lasevad nad üks stseen ohvri nina alt minema tassida ja üldiselt ei saanud nad arvatavasti lõpuni aru mis täpselt viimaks juhtuks. Pildil läks jälle neil üks hea plaan natuke nihu.. Mõrvar meenutas natuke ühe hiljutise koomiksifilmi kangelast

Les aventuriers (1967)

Kurat! filmid on seoses puhkuse algamisega viimane aeg kuidagi tahaplaanile jäänud. Pigem olen jalutanud tervistavatele Elva metsaradadel, viibinud karskete järvesilmade juures ning omastanud puude head energiat, karastavaid jooke ja värsket õhku. Et blogi selle kõige kõrval väga soiku ei jääks siis järgnevalt üks säästupost. Ehk tekib järgmine nädal võimalus rohkem aega arvuti taga passida ning saan siis ka mõned viimased onu Kalveriga koos vaadatud asjad kirja panna. "Kaks sõpra, pariislased Manu ja Roland mängivad iga päev kulli ja kirja: kas elu või surm. Manu on kolmekümneaastane lendur, kohaliku lennuklubi instruktor. Tema sõber on neljakümnene. Endine võidusõitja Roland kes täiustab uut võidusõiduautot. Mõlemad sõbrad armastavad riski – õhuakrobaatikat, hulljulget võidukihutamist 400 kilomeetrise tunnikiirusega, ning on alati valmis uskumatuteks seiklusteks. Kuid neid tabab üks äpardus teise järel. Ja äkki kuulevad nad juhuslikult Kongo ranniku lähedal uppunud belgia miljonäri hindamatu väärtusega aardest. Nad otsustavad varanduse merepõhjast välja tuua." See 1968 aasta filmiajakirjas Ekraan ilmunud kirjeldus (kust on muide unustatud täiesti selline oluline peategelane nagu kunstnik Laetitia) tõotab igaljuhul ohtralt märulit, tagaajamist ja muud sellist mis ühe korraliku seiklus-põnevusfilmiga kaasas käib. Tegemist oli üllatuseks aga hoopis suhteliselt tõsise draamaga kus nii dialoogi kui kiiret tegevust on üsna napilt. Nende puudumist korvab osaliselt õnneks kena visuaalne pool. Meeldis ka äkiline lõpp müstilises Napoleoni aegses merekindluses. Kokkuvõtteks heade näitlejatega stiilne 60nendate draama mille suurimaks miinuseks on pikkus ja kohatine venivus. Usun ,et kuskil pool tundi lühemana oleks ta märksa mõjuvam olnud. 7/10 Fort Boyard, sellise koha võiks rikkana endale osta küll

Gunnm - Battle Angel Alita

Kuna olen viimasel ajal pigem lugenud kui filme vaadanud siis ,et blogi päris soiku ei jääks otsustasin pisut juttu teha mu esimesest kokkupuutest Jaapani koomiksikunsti ehk mangaga. Ühel päeval tekkis nimelt hirmus isu cyberpunk järgi aga nagu kiuste ei leidnud ma mitte ühtegi selleteemalist filmi. Nii mõtlesingi proovida hoopis ühe mulle meeldinud anime - Battle Angel Alita originaalseid raamatuid lugeda Tegevus keerleb peamiselt kahe maailma ümber - esimene on Scrapyard kus kehtivad metsiku lääne seadused ning mille peamised elanikud on cyborgid ja teine tulevikulinn Tiphares mis hõljub prügimäe kohal ja on valitsetud Melchizedeki nimelise superarvuti raudse rusika poolt. Esimeses elav küber kirurg Daisuke Ido leiab ühel päeval superlinnast välja heidetud prahi seast cyborgi pea. Mees tassib sellise erakordse leiu loomulikult koju ning parandab ära. Kuna leidlaps ei mäleta isegi oma nime hakkab Daisuke teda kutsuma oma kunagise kassi järgi Alitaks. Peagi osutub aga ,et tegemist pole tavalise cyborgiga vaid juba sajandeid unustatuks peetud robotite võitluskunsti Panzer kunsti meistriga. Kogu koomusk on visuaalselt äärmiselt nauditav ning süvenesin mõnda pilti lausa minutiteks. Alguses oli mustvalge stiil küll pisut võõras ning detailirohkus väsitas silmi kuid sellega harjus kiirelt. Kõige enam häiris segadus ,et kas peaksin lugema paremalt vasakule või vasakult paremale? Mõned raamatud olid ühtpidi ja teised justkui teist. Tegelaste endi puhul oli meeldiv ,et ka kõige räigemalt verejanulisema küberkolli puhul leitakse aega seletada pisut tema tausta ja motiive. Isegi põhipaha Desty Nova hullumeelsust üritatakse (seejuures päris loogiliselt) põhjendada ning näidatakse ,et kui asjaolud oleksid olnud veidi teised võinuks temast veel saada Alita ja Daisuke hea sõber ning kaastöötaja. Lugu ise on ohtralt ootamatuid twiste sisaldav ning üllatavalt traagiline. Peategelaste surmad on seal üsna tavalised ja Alitat ennastki ehitatakse suhteliselt nullist ühes rohkem kui vaid korra. Palju peatutakse lisaks teemal ,et mis teeb ikkagi inimesest inimese ning tehnoloogia laastaval mõjul inimhingele. Ulmelise tausta loomisel on kindlasti palju inspiratsiooni saadud nii tuntud kirjanike William Gibson'i, Bruce Sterling'i (Scrapyard ja Tiphares meenutavad mechanistide- vormijate kolooniaid) ja Neal Stephenson'i (Snow Crash'ilik must huumor) loomingust kui ka kuulsatest ulmefilmidest näiteks MARK13, Alien, Terminator jne. Võitlused ise toimuvad kohati sõna otseses mõttes ülehelikiirusel kus otsustavaks saavad sageli murdosa sekundid. Seejuures mõned trikid, kus lähevad käiku nii iidsed võitluskunstid, erilised mootorid, vibratsioonid, nanorobotid, ümberkujundatud ajud ja taju parandavad narkootikumid, tunduvad lausa maagiana. Manga koosneb tegelikult kahest osast: Originaalsest loost mis ilmus 1990 – 1995 ning „Last Order“'i nimelisest järjest mille joonistamist alustati 2003 aastal. Koomiksi autor Yukito Kishiro leidis nimelt ,et lugu sai omal ajal liiga hooletult ja kunstikult lõpetatud. Lisaks olevat ta olnud tol hetk haige ning firmapoolse surve all. Nii jätkas ta sarjaga kuskilt viimase raamatu keskelt ja originaalset lõppu ignoreerides. Vahepealse kümmne aastaga on autori mõttemaailm ja huvid muidugi päris paljus muutunud. Endine räpase cyberpunk prügimaailma asemel toimub tegevus nüüd valdavalt hoopis planeetidevahelises ruumis, meenutades pisut isegi Hyperioni lugusid. Alguses oli see isegi päris hea koos mitmete vana seeria stiilis twistidega ning mitmete mõnusate uute ideedega kuid alates "vampiiride" kõrvalloost käis asi minuarust alla. See vereimejate teema oleks võinud pigem eraldi ilmuda ja mitte koos põhilooga. Samuti on võitlused muutunud kahtlaselt venivateks. Liiga palju visatakse sisse filosofeerimist tõelise sõdalase hinge ja motiivide üle. Lisaks häirisid imelised kung-fu võimed ja löögid millega kõvem mees suutis isegi väikese planeedi poolitada. Eelistaksin sellele pigem esimeses pooles tuttavat stiilipuhast cyberpunki. Samas on "Last order" ka alles veel poolik ning lahtisi sõlmi päris omajagu nii ,et ootame ja vaatame kuhu asi edasi areneb. Siiani on tempo olnud kuskil 3 raamatut aastas ja see aasta kaks juba ilmunud. Kokku on mangat praeguseks 9+12 chapterit/raamatut (ei teagi kuidas õigem neid nimetada), igas kuskil 200 lehte nii ,et kokku tubli 4000 lehekülge lugemist. Lisaks veel paar lühemat sajalehelist lisalugu nt sellest kuidas Daisuke cyberkirurgi ametit õpib jms. Nagu sai juba ülalpool öeldud on manga alusel tehtud ka kaks anime 25 minutilist episoodi milledes käsitletakse pealiskaudselt esimese kahe chapteri tegevust. Rohkem kahjuks anime joonistajad asja vastu huvi tundnud pole. Üks tore uudis on vähemalt see ,et James Cameron'il on plaanis Gunnmil põhinev live-action mida lubatakse aastaks 2011. Mees on lisaks andnud lubaduse ,et kassaedu korral teeb ta sellel teemal koguni triloogia. Nii ,et koomuskit lugema filmisõbrad! Manga hindamine on päris raske ülesanne. Esiteks pole ma seda kunagi varem teinud - olen selles maailmas täielik võhik. Ja teiseks kas tuleks hinnata nüüd vana originaalset sarja ning järge koos või kumbagi eraldi? Mõlemal on igaljuhul mitmed puudused. Esimene lõpeb näiteks liiga kiirustades ja ebarahuldavalt. Uuest sarjas on aga kõvasti vähem pungilikku mõnusat ladna stiili ning pealegi on see alles pooleli. Arvestades aga ,et sattusin kogu mangast lühiajaliselt täielikult sõltuvusse ning ei suutnud sageli raamatut enne käest panna kui uus päev juba koitmas siis arvan ,et hoolimata puudustes on 10/10 siiski igati aus koondhinne. Muide hetkel tegelen juba Akira ja Nausicaa of the Valley of the Wind lugemisega ja ehk panen ka neist edaspidi midagi kirja. Üks huvitav saladus on Alita täpsem päritolu. Lisaks mõningatele põgusatele flashbackidele lapsepõlvest Marsil on mainitud veel legendi kus väidetavalt jõudsid sakslased ja jaapanlased sinna taevakehale juba enne esimese ametliku sateliidi orbiidile läkitamist. Kui nüüd mõelda ,et Alita põhilise võitluskunsti "Panzer kunst"i löökide nimetused on valdavalt saksakeelsed võib edaspidi veel mitmeid huvitavaid üllatusi esile kerkida. Üks mu lemmiktegelane - Daisuke Ido kadus uuest "Last order" seeriatest häbiväärselt ära, loodetavasti tuuakse ta mõnes tulevases seerias siiski mängu tagasi Hoolimata oma hullumeelsusest ja maniakaalsusest on karma saladusi uuriv dr Desty Nova päris põnev ja lahe tegelane

Ilsa, She Wolf of the SS (1975)

Seadsin end koos onu Kalveri ja Xipega Ilsat vaatama päris hulga suurte ootustega mida oli aidanud üles kütta Grindhouse ja Something weird plaatidel nähtud igati soliidsed trailerid. Lisaks olin netist lugenud ka mitut positiivset arvamust kus öeldi ,et kui pead elus ühe natsi-explotationi vaatama peaks selleks olema kindlasti Ilsa. Mõned stseenid alguses, näiteks riista mahavõtmine ning neidude ülevaatus Ilsa kontoris, olid isegi päris lootustandvad aga sealt edasi jäid oodatud Fulcismid tulemata ja film hakkas venima. Põhiline aeg topiti ühele neiule elektroodi kohtadesse kus päike ei paista ning anti talle selle kaudu surakat. Jah, alguses võib väike vaginaalne elektriteraapia ju hea mõte olla aga kahjuks sellega Ilsal ideed ka lõppesid. Kui tegemist natside, meditsiiniliste eksperimentidega peaks ju saama päris lasta korralikult fantaasial lennata. Ja kui ei lenda siis saab alati ammutada infot ajaloost endast – kasvõi dr Josef Mengele tegemistest. Ühesõnaga üks õige natsilaager peaks sisaldama nutikaid piinatehnikaid ja katseid mis paneksid isegi saatana põrgus kadedusest kapju närima ,et temale selliseid ideid pähe pole tulnud. Ja kindlasti ei tohiks see tekitada vaatajas himu sinna asutusse ise sattuda. Näiteks nagu Xipel, kes enda blogis teatas ,et veedaks sellises kohas heameelega suisa suvevaheaja. Võimalik muidugi ka see ,et oleme lihtsalt liiga nõudlikuks muutunud. Tavalistele vaatajale kes pole sarnase kraamiga kunagi kokku puutunud võib She Wolf of the SS küllap tänapäevalgi päris korralik ehmataja olla. Okei gore goreks. Oleks aga siis selle shokeerivuste punnitamise sekka vähemalt musta huumorit või head sexplotationi pistetud - aga tuhkagi. Eks mõned kohad, nagu ulja marsiviisi taustal toimuvad seksi stseenid ja kõrgetele külalistele korraldatud bankett võtsid isegi muigama. Kuid üldiselt oli selliseid eredaid meeldejäävaid hetki häbiväärselt vähe. Ja mis pornosse puudutab siis ega see Ilsa oma kandilise lõuaga just eriline seksisümbol ei olnud ja voodistseenid temaga olid kõike muud kui erutavad. Mundrisse riietatuna nägi ta igaljuhul märksa parem ja vähem lotendav välja. Kokkuvõtteks suutis Ilsa erinevate katsetega küll tõestada aaria naiste suurt vastupidavust valu suhtes kuid kukkus lõpuks ise hoopis olulisematest testidest läbi. Lasi kavalal jänkil ennast kenasti ümber sõrme keerata ning laagris korra käest minna. Ka paksu oobersti jättis ta mu pettumuseks ellu ning oli nõus isegi mehe peale urineerima. Mis ma oskan öelda - naine, nõrkus on sinu nimi. 6/10 Vaene neiu, lisaks Ilsa põhiline katsejänes olemisele ei vedanud tal ka lõpus mitte üks raas

S&M Hunter (1986)

Käesolev kinupilt oli minujaoks esimene “pink film” zanriga tutvumine. Tegemist on põhimõtteliselt Jaapanipärase sexplotationiga mida hakati tegema kuskil 60nendate keskpaigus väikeste ning sõltumatute stuudiote poolt ning mis tänu populaarsusele võeti hiljem ka suurte filmikompaniide programmi. Lugu algab ühe Jaapani härrasmehe sisenemisega S&M keldrisse. Seal valib ta paljude veidrate meelelahutuste hulgast sadismi ning nüpeldab nunnaks riietatud naisterahva teadvusetuks. Kuna aega jäi veel üle hakkab keldri peremees tüübiga vestlema ning saab teada ,et tegemist on geiga kes tuli sado-maso urkasse enda viha naiste peale välja elama sest ta poiss-sõber on parajasti röövitud metsas resideeruva neiude gängi poolt. Heasüdamlik ja abivalmis peremees teeb ta seepeale tuttavaks sidumismängute meistri – S&M hunteriga kes oskab nööridega naistele kirjeldamatut mõnu pakkuda ja suudaks nende oskustega arvatavasti ka vaese homo röövinud ja temast seksiorja teinud kurjad naised paika panna. S&M meister on tugevalt hentai animeid meenutav superkangelase lugu mille iseloomustavateks märksõnadeks oleksid camp stiil, natsi-fetish, huumor, westernid ning muidugi ohtras koguses soft-erootikat. Paljast ihu oli kusjuures piisavalt ,et film oleks igati kvalifitseerunud isegi hiljutise porno ühisvaatamise programmi – lausa kahju ,et sai alles nüüd avastatud. Bizarre kraami ja veidra erotsi austajatele igal juhul soovituslik vaatamine. Tunnise pikkuse poolest sobib näiteks hästi mõne filmiõhtu alustamiseks ja vaatajate üleskütmiseks. Lisalugemist filmi kohta leiab aga veel Trashi blogist. Shirô Shimomoto poolt mängitud köiekunn rokkis täielikult Aga see noor kutt küll väga gei ei tundunud. Kuidagi väga moepärast hakkas neidudele vastu ning sai nende rahuldamisega kahtlaselt eeskujulikult hakkama. Kahtlustan ,et tüüp oli ehk vaid puhtalt raha pärast vanema härra elukaaslaseks hakanud Hardcore bondage mängu on kaasatud ka kraana Vägilaste duell mis leidis pisut ootamatu lõpplahenduse Kangelased peale hästi tehtud tööd saia pugimas 8/10 (jälle 8, viimane aeg kipuvad kõik hinded siia kanti kukkuma...peaks mõne halva filmi vahelduseks ka vaatama)

Teed sügavusse

Jaamast kostis terav vile. Seejärel oli kuulda tumedat puhkimist ja kasvavat müra. Krõmov seisatas ja vaatas kaua, kuidas eemalduvad rongi tuled, kuni nad viimaks hoopis kadusid käänaku taha. "Nii!" Lausus ta valjusti “algab uus elu...” Krõmov tõstis kohvrid maast ja hakkas kiiresti mööda asfalti sammuma. Ümberringi läks valgemaks, näe paremat kätt on küla. Kas mitte sealt ei kosta laul? Soe ja südamlik viis. See on kauge tütarlaste koor, mis esitab ühe neist nukraist Ukraina lauludest mida tarvitseb kuulata vaid üks kord ,et see eluks ajaks meelde jääks... Varsti jõudis tema kõrvale suurte sarvprillidega jässakas mees. "Öö on suurepärane..." lausus Krõmov, pöördudes oma reisikaaslase poole. "Vägisi ajab laulma." "jah … Väga võimalik" vastas see hajameelselt. "Seda vahel juhtub mõnega." "Miks just mõnega?" Tundmatu pööras imestunult pea Krõmovi poole. "See on, vabandage ...Ma ei saa teist täiesti aru. Aga kui inimene ei armasta laulda? Mis siis võib teda sundida tegelema säärase sihitu ajaviitmisega?" Edasi jätkasid nad teed vaikides. Ainult sammude kaja häiris öist rahu. Varsti muutus vaikimine Krõmovile talumatuks "Vaadake ringi," algas ta vaimustatult. "Missugune tore öö! Milline pilt on meie ees! Näe kauguses paistab ehitis - see meenutab kuuvalgel muinasjutulossi. Vaadake seal paremas aknas, kord süttib kord kustub salapärane sinine valgus... Võib kujutleda ,et selles lossis elavad nõiad." Tundmatu vaatas vilksti näidatud suunas, siis aga tõstis vasaku käe silmade ligi ,et vaadata käekella "jälle sama lugu..juba pool kaksteist, aga elekterkeevitamine pole lõpetatud," ütles ta pahaselt. "Aga paplid! Paplid! Vaadake!" ei lakanud krõmov. "Nad on ju hõbedased!". "Te olete vist luuletaja – kas pole nii?" lausus tundmatu. Edasi peab tundmatu ( hiljem selgub ,et ta on Krõmov tulevane ülemus nimega Trubnin) kurja loengu ,et ehitis pole mingi kuramuse loss vaid Geoloogilise Luure Tehnika Teadusliku Uurimise Instituut. Mille järel puhkeb vaidlus luule teemadel kus võõras teatab ,et tõeline insener peaks sellise kerglase kirjanduse jalge alla porri trampima. Nii jõuavad nad Geoloogilise Luure Tehnika Teadusliku Uurimise Instituuti ja selgub ,et Krõmov on sinna suundunud ideega hakata projekteerima ning ehitama maa all liikuvat sõidukit - almaapaati. Aga enne tuleb tal ületada hulk takistusi. Näiteks juhtida õigele teele kapitalistlikku tehnikat kummardav teadur, või tõestada kogu kollektiivi abiga instituudi hüperaktiivsele direktorile ,et tema - Krõmovi näol on tegemist ikkagi inseneri mitte luuletajaga (dire tegeleb nimelt usinalt “luuletajate” ja tööpostil luuletamise vastu võitlemisega – mis, nagu selgub on üks suuremaid tollekandi töölisi kimbutavaid haigusi). Ühtlasi tutvub ta ka paljude toredate nõukogude inimestega nagu näiteks endise kaardiväe vanemradist Utotskkin'iga, kellel on maailma targem lambakoer (ning ühtlasi ka ta rindesõber) ja vahva valvuriätt Panfjorõts'iga, kes küll teadusest tuhkagi ei jaga aga tahab seda kangesti õppida ning tüütab enda küsimustega surmani professoreid ja insenere(Lisaks kutsub ta tsehhi teaduse templiks ja on solvunud kui maailma targem koer seda reostab.) Nende ning kutsekooli pioneeride Petka ja Vanja abiga ehitataksegi viimaks masin valmis ning suundutakse kangelaslikule reisile, mille käigus ületatakse koos palju ohte, ehitatakse maa-alune tamm ,et tuua vesi kõrbesse ja muuta see õitsvaks aiaks ning satutakse kõigetipuks enneolematult suure uraanimaardla peale. Selline võimas kiirgus aga valmistab nõukogude inimestele vaid suurimat heameelt nii ,et neil on suisa raske väljendada oma ülevoolavat rõõmu sellise kodumaale hindamatu avastuse üle. Kõlab ju täpselt sellise raamatuna mille Stalin ise kirjutaks ? Tegemist on igal juhul nõukogude populaarteadusliku ulmega 50nendatest mis nõretab ideoloogiast ja absurdsustest ning on täis ohtralt vasturääkivusi. Kuid just sellised ülevõlli ajamised teevadki ta heaks ning nauditavaks. Sain selle Riiamäelt, paarikümne eeguga ning leian ,et tegemist väga õnnestunud ostuga kuna suutsin teost lugedes pisted sisse naerda. Seostest filmimaailmaga meenub esimesena 2003 aasta ulmekas nimega the Core (seosed tegelikult paha sõna, vaevalt olid selle filmi autorid midagigi kuulnud Vadim Ohotnikovist) kus keerleb tegevus samuti ümber võimas allmaamasina. Põhiliseks erinevuseks on see ,et kui Vene töölised käivad enda liikuriga vaid maalähedases pinnas kõrbe tarvis vett otsimas siis the Cores sukeldutakse maakera tuumani ning pannakse see uuesti käima. Mõned filmi absurdsused on muide täiesti võrreldavad raamatu omadega. Näiteks asub kõige olulisim mutter just kõige ligipääsmatumas kohas (minu auto on ka nii konstrueeritud) ja lõpus kistakse reaktorist uraanivardaid välja suisa paljaste kätega. Kuid muidu ületab B väärtuselt käesolev raamat seda jänkide filmi loomulikult mäekõrguselt. Kahju ,et omalajal ükski Vene stuudio sellest filmi ei ole teinud. Kõige muude imede kõrval on raamatus muideks ka üks homoseksuaalne tegelane – ja see pole mingi suvaline tavotine töömees vaid direktori isiklikult kes üritab külge lüüa laiaõlgsele Ukrainlasest parteikomitee sekretärile. Toon ära ühe lõigu teosest “Viimaks jäid direktor ja Batja (isake. Tõlk) kabinetti üksi. “Arutagem see asi läbi, nagu kord ja kohus, ütles Gremjakin, istudes Batja vastu. “Näed, sina olid valmis mind süüdistama, et ma suhtun kergemeelselt allmaamasina proovimisse. Ei, mitte kergemeelselt. Kõigepealt pean ma sulle teatama, et olen Trubniniga täiesti ühel arvamusel: Krõmov on kergestisüttiv inimene, tal tekib tahtmine, et tema masin korraga sooritaks maa all mingi ime... Võib mitte arvestada oma jõude.”“Ja mis sina arvad?” “Mõtlen toimida järgmiselt... Muide, miks me teineteisest nii kaugele oleme istunud? Ma nihkun sulle lähemale. Sa tead, mul on niisugune tunne... noh, kuidas sulle seletada? Ühesõnaga, ma tunnen su järele igatsust.” “Kuid me näeme ju teineteist kümme korda päevas,” imestas Batja.” - Loe seda ja imesta ning siis veel öeldakse ,et tol ajal poldud vabameelsed. (9/10)

Sky Captain and the World of Tomorrow (2004)

Tegevus toimub alternatiivsetes 1930nendates kus ajakirjareporter ja lennuäss- eriagent hüüdnimega Taevakapten uurivad üle maailma alanud massilisi hiidrobotite rünnakuid, millede taga on paistab olevat keegi müstiline "Dr. Totenkopf". Filmi stsenaristiks ja rezisööriks on Kerry Conran kes treis sellest esimese mustvalge klipi valmis koduse Macintosh Iici peal (kergelt uskumatu fakt, võibolla internetis mingi eksitus – tegemist on võimsuselt 486 võrdse rondiga). Kuna mehel varasemat kogemust filmialal puudus ei võtnud suured stuudiod teda arusaadavalt alguses jutulegi, kuid paarile produtsendile avaldas asi muljet ja nende abiga saadi lõpuks ka rahad projektile alla. Risk tasus end igaljuhul ära, tegemist on igati korraliku diiselpunk? ulmelooga. Filmi on sisupoolest õige klizeelik ja klassikaline seikluslugu, kus maailma ähvardab hävitada järjekordne end jumalaks pidav geenius. See mis asja originaalseks ning lahedaks teeb on väga meeldiv maailm, selline 1930/40nendate pulp ulmekirjanduse vaimus, kus saab näha dinosauruseid, erineva suuruse ja otstarbega roboteid, linnusarnaseid lennukeid, rakette, energiarelvi jne. Seda tolleaegset stiili või õhustikku on autor suutnud minu arvates kohati väga hästi tabada. Linti asi võetud 90% siniste või roheliste taustade ees ja kõik vinged tegevuskohad ja robotid on loodud kuskil saja kujundaja-kunstniku poolt. Arvatavasti polnud näitlejatel seetõttu isegi täpset aimu missugune see lõppfilm peaks nüüd välja nägema ning seda arvesse võttes on nendepoolne töö päris korralik. Tegelaste dialoogides endis on ohtralt sõnademänge ning vaimukusi mis üldiselt sellise seikluszanriga kaasaskäivad ja on kohati isegi päris head. Filmi meenutab igal juhul oma pehmete toonide ja stiilse udulise pildi poolest üht head unenägu. Ja on teada tõsiasi ,et peale ärkamist ei taha unenäo kirjapanek kunagi väga hästi õnnestuda. Seega tuleb teil kallid lugejad seekord säästupostiga leppida. 8/10 (kuigi mulje polnud enam niivõrd ere kui esimene vaatamiskord peaks film seda hinnet igati väärima) Värvikasutus on samuti väga meeldiv ja mõningaid varajasi värvifilme meenutav Kuulsad õhu-lennuväljad Küsimus, mis on kapslites? jäigi vastuseta Vana teadlane tundis end vist üksikuna seda robotit disainides. Filmis ta õnneks siiski nii nilbe välja ei näinud

The Dentist (1996)

Hambaarst on üks asi mida kardan nagu vanakurat välku ja hammastega seotud teemad on minujaoks hellad ning seotud terve rea goreste mälestustega - kõik need vene rihmülekandega masinavärgid ja tuimestuseta juureravid. Juba üksi puuri undamine on minuarust kohutavam heli kui sadade põrgukateldes keevate patuste karjed. Seega oli käesolev film kohati päris närvipihta. Kõik saab alguse sellest kui edukas, klassikalisest muusikast lugupidav, kõrgklassi hambaarst satub ühel päeval peale kui abikaasa teda kohaliku torumehega petab. Dr kaotab selle tulemusena õige mitu olulist kruvi ja hakkab langema üha sügavamasse hullumeelsuse ning pettekujutluste maailma, kus näeb end ümbritsemas vaid jälkust ja mäda mida ta asub vapralt mitmesuguste teravate abivahenditega patsientidest välja juurima-puurima. Brian Yuzna on loonud igati originaalse horrori kus maniak on seekord peategelane ning toimuvat esitletakse vaatajale läbi mõrvari enda silmade ja vaatenurga. Kõik teised teised tegelased on ohvrite rollis ning ühtegi kangelast esile ei kerki. Stiililt saab Dentist'i paljusgi võrrelda mehe teise filmi - Society'ga - tegevus on ka siin enamuse ajast tempolt aeglane kuid pinev ja toimuvat ümbritseb sarnane mõnus pahaendeline-unenäoline atmosfäär. Hambaarst on seejuures küll pisut vähem musta huumorit sisaldav, kuid selle eest märksa häirivam ja sadistlikum. Neile kellele Yuzna filmid meeldivad võib julgelt soovitada ja isu hambaarsti juurde minna läheb ka arvatavasti mõneks ajaks üle. 8/10 Kõige ähvardavam hambaarsti kabinet mida minu silmad siiani näinud Naine sätib kodus end õhtusöögiks korda... ...ja mees katab samal ajal peolauda Hambaarsti töös on ka vahest helgemaid momente Mees kes küll vist terve kvartali naistest ülekäis

Larklight

Inglise autori Philip Reeve aurupungilik Surelike Masinate sari meeldis mulle väga ja innustas ka mehe teiste töödega tutvuma. Nii saigi siis järgmisena Larklight ette võetud. Sisu on raamatul järgmine: Arthur ja ta õde Myrtle elavad koos isaga kosmilises majas nimega Larklight mis tiirleb ümber kuu. Ühel päeval saabub sinna aga oma ogalisel kosmoselaeval peletislik Mr Webster ilmselge sooviga kõik maja asukad kinni pista. Lapsed põgenevad olevuse eest päästepaadis kuule ning sealt algab kihutamine mööda päikesesüsteemi ,et peatada Websteri ja pahelise “esimeste” kurjad plaanid. Raamatu tegevus toimub 19 sajandis ning tegemist on alternatiivse maailmaga kus Isaac Newton avastas lisaks gravitatsioonile alkeemilised protsessid mis tegid võimalikuks planeetidevahelises eetris liikumise ning sellele järgnenud kahesaja aastaga on Briti imprerium koloniseerinud valdava enamuse päikesesüsteemi planeetidest ja kuudest (teised riigid on suhteliselt mandunud ning ei oma vajalikke teadmisi kosmoselennuks). Kosmilist ruumis ei täida seejuures mitte vaakum vaid väga hõre õhk ning müstiline “eeter” mis lausa kubiseb kõikvõimalikest eluvormidest (nt kalad jms millimallikad) ning pea kõik planeedid on asustatud mõistusega olevustega (isegi kuu). Laevad ise milledega liigutakse on puust kuid suudavad vajadusel saavutada lühiajaliselt valguskiiruse. Lisaks kuigi osatakse valmistada algelisi roboteid on relvastuseks valdavalt eeslaetavad kahurid ja püstolid – ühesõnaga tegemist ehtsa anakronistliku aurupungiga. Kui surelike linnade lugu oli kirjutatud noorsoole siis Larklight selgelt lastele. Intrigeeriva maailma kõrval, kus Reeve saab täies mahus enda suurepärast fantaasiat demonstreerida, on dialoogid ja tegelased ise kahjuks lausa häirivalt primitiivsed-lapsemeelsed. Eriti on on autor ülepingutanud Myrtle tegelaskujuga. See 19 sajandi beib jätab kohati mulje justkui oleks tal tõsiseid raskusi tema ümber toimuva adekvaatselt mõistmisega. Moosise ja magusa sisu ampsab veel tänu värvikale maailmatele, kenadele illustratsioonidele ning Reeve väga humoorikatele kirjeldustele-märkustele täitsa kenasti kuni lõpuni läbi. Lõpp ise oli kahjuks kohutavalt klizeelik “happy end” mis pealegi jättis punnitatud mulje. Lisaks ma ei saa aru mis teema on aurupungis sellega, et tegelased on valdavalt lapsed. Nii Steamboys, Last exiles, Liikuvates linnades, Castle in the Sky's jms lugudes on peategelased alaealised. See, et need on peamiselt orienteeritud samuti lastele ei ole minuarust veenev põhjus. Näiteks mulle meeldisid väiksena küll märksa enam teosed kus seiklesid täiskasvanud. Nagu olen juba varasemalt blogis maininud on Larklightist 2010 aastal tulekul ka mängufilm. Üheltpoolt on kahju, et ei võetud ekraniseerimiseks Surelikke masinaid kus palju originaalsem idee - hiiglasuured roomikutel liikuvad ja üksteisest toituvad linnad. Puulaevadest kosmoses on juba isegi üks film 2002 aastal tehtud nimega Treasure Planet (visuaalselt kena aga väga keskpärane lugu). Teisalt saan aru mis alustel Hollywoodis just selline valik tehti. Larlkighti seiklused on ju märksa turvalisemad-vaatemängulisemad ja tekstis peab vähem muudatusi ja parandusi tegema ,et see stuudiote glavlit'ist läbi läheks. Lootust annab vähemalt asjaolu, et filmi eelarveks on kinnitatud 200 miljonit tugrikut mis tähendab ,et maailma loomisel rahast puudust pole. Kokkuvõtteks tuleb tunnistada ,et Liikuvate linnade lood on tunduvalt paremad ja käesolevat raamatut nendega võrreldes on tunne nagu oleks toimetuses üks kuri Misery Annie Wilkesit meenutav tädike mehel kukil istunud ja käskinud ta seekord klassikaline lasteraamat kirjutada - praakides ühtlasi välja kõik verisemad, hämaramad ning alternatiivsemad kohad mis võiksid noorele lugejale häirivalt mõjuda. Need kellele meeldib aurupunk ja Reeve fantaasiamaailmad võivad seda raamatut lugeda küll, teised kardan pettuvad. Lasteraamatuna on teos igal juhul täitsa tore. Kui ma ise peaksin kunagi juhtuma poolduma siis arvatavasti loen seda raamatut ka heameelega enda järeltulevale põlvele ette. Samuti võtan mingiaeg käsile ka Larklighti järjed - ehk on need paremini õnnestunud. Hindeks annaks loole aga tubli 6/10. See pilt pole Larklightist pärit kuid tundus hästi siia sobivat.

Tabamatud tasujad (1966) The Elusive Revengers

Mõtlesin teha seekord pisut teistmoodi postituse kus mu enda teksti asemel filmiga samast ajastust pärinev arvustus mis tsenseerimata ümberkirjutatud 1967 aasta aprillis ilmunud kinoajakirjast Ekraan. Autori nime sealt kahjuks ei leidnud kuid loodan ,et ta ehk ei pahanda. Tekst annab igal juhul hästi edasi tollaegset meelsust ning võtab praegu just nagu ka film ise kergelt muigama. "Kirjanik PAVEL BLJAHHIN pühendas oma raamatu (romantilisemaid teoseid Kodusõjas) "Punastele saatanatele". 1923 aastal ekraniseeris rezisöör Ivan Perestiani selle jutustuse. Film tõi ekraanile Kodusõja marutuule, köitis kinokülastajaid oma romantilisuse ja revolutsioonilise paatosega. Kodusõja noorte kangelaste sangarlus aitas kasvatada noort sugupõlve. "Tabamatute tasujate" autorid käsitlevad taas Pavel Bljahhini teose teemat, pühendavad talle oma filmi. Kirjutati uus stsenaarium, milles peaaegu polegi süzeelisi kokkusattumusi raamatuga ega Perestiani filmiga. Ent ka siin on juttu "punastest saatanatest". Tol äreval ajal tegutsevad Ukraina steppides rohkearvulised jõugud. Ühega neist - ataman Burnasi jõuguga - peavadki filmi kangelased võitlust. Neid on vaid neli: valgekaartlike bandiitide poolt tapetud komissari lapsed Danka ja Ksanka. Piiteri gümnasist Valerka ja mustlane Jaska. (muide, Jaska on uus tegelaskuju. Bljahhini jutustuses oli ta hiinlane. Perestiani filmis - neeger. Filmi autorite meelest on mustlaspoiss ajastule iseloomulikum.) Nad on õigupoolest veel lapsed ega ole õppinud neid ümbritsevast tegelikkusest õigesti aru saama. Kuid lapsed tajuvad intuitiivselt, et vaja on võidelda. Kui vaenlased tapsid isa, siis tuleb kätte maksta, keegi ründab revolutsioonilisi saavutusi - tähendab, neid saavutusi tuleb kaitsta, tuleb võidelda." "Zanrilt on see seiklusfilm, omamoodi "Metsiku Lääne" film. Siin on palju trikke, ratsutamist, tagaajamist ja tulistamist. Milles on siis filmi sarnasus ja erinevused tummfilmist "Punased saatanad" ? Seiklusfilmide häid traditsioone järgides püüdsid autorid teha filmi paremaks, huvitavamaks ja ideeliselt sügavamaks. Põnev, seiklusrohke süzee, romantika, teravate ootamatute situatsioonide rohkus ühest küljest, ja filmikunsti uusimad võimalused - lai ekraan, värvid, trikkfilmitehnika ja sündmustiku pöörane tempo - võimaldasid luua P. Bljahhini tuntud jutustuse süzeel rajaneva filmi, mis jääb noortele kinokülastajatele meelde ning pakub neile head eeskuju." Ehk siis nagu omaaegsedki tunnistavad - tegemist on eelkõige ühe korraliku hapukurgi westerniga (aitäh Fletchu hea termini eest) mida tänapäevalgi huumori ja värvikate tegelaste tõttu hea vaadata. Hindamise juures mängib olulist rolli muidugi ka nostalgia kuna väiksena meeldis see film mulle väga ning mäletan selgelt kui lohutamatu kord olin kui tukkuma jäin ning ta mahamagasin - praegu võib selle üle muiata kuid tookord oli Tabamatud tasujad terve nädala lahedaim põnevusfilm ja Elva kinos ei näidatud ka kottigi. "Punased saatanad! Vanemad kinokülastajad muidugi mäletavad neid kaugete ja karmide aastate poisse ning tüdrukuid. Näljaseid kuid lõbusaid, närudes kuid võitlushimulisi noori rüütleid." Budjonnõi mõtleb mustlasele perenime Üks hea rongistseen kuulub ju ka lahutamatu osana westerni juurde Ja viinapudelid olid siis ikka õiget mõõtu Mustlane ja kingib kellelegi midagi väärtuslikku ? väga ebausutav koht Kehviku lehm jäi valgetel küll saamata kuid võeti järgnevatel aastatel kindlasti punaste endi poolt ära 9/10

Terminator 4 (2009)

Terminaatorite puhul on tegemist arvatavasti taas Mad Maxi fenomeniga kus järg on vaadatum ja tuntum kui algupärane esimene versioon. Minagi olen Terminaatori saagast näinud esimesena just teist osa (seda kusjuures ETV pealt 90nendatel) ja hiljem olen seda vaadanud ainuüksi koos onu Kalveriga kaks või isegi kolm korda. Esimest osa nägin alles hulk aastaid hiljem ja ega ma toimuvast enam palju mäleta. Peaks selle mingiaeg ülevaatama, nagu ka kolmanda osa mida käisime Mardiga isegi kinos vaatamas kuid mille järel kallasime pudeli viina sisse nii ,et lõpptulemuseks ei meenu sellest peale üksikute kaadrite vähematki. Mis muudesse termika lisadesse puutub siis Sarah Connor kroonikaid üritasime Kalveriga kunagi vaadata kuid juba esimene episood pani mul kehamahlad tagurpidi liikuma nii ,et jäi pooleli ja pole ka vähematki tahtmist selle asjaga edaspidi käsi määrida. Aga neljas film oli kobe. Tempokas-fantaasiarikas madin käis pikema pausita kogu film kus mõnusas postapokalüptilises maailmas lömastati õhiti ja purustati mitmesugustel efektsete ja adrenaliini tõstvate meetoditega suuri-väikesi, roomavaid-veerevaid ning sammuvaid-lendavaid masinaid. Nii ,et märuli küljest pole filmile küll mitte vähematki ette heita ja see oli üks parimaid mida mõnda aega näinud. Kui tegelastest rääkida siis pole Christian Bale just mu lemmiknäitleja kuid siin võis temaga üldiselt rahule jääda. Ka Kyle Reese oli muhe ja seda eriti asjaolu tõttu ,et poiss meenutas mulle oma olekult väga T2'e Edward Furlong'i. Võibolla oli tema valikul ka seda ehk silmas peetud. Tegelastest ebameeldivaim oli väike kräsupea kes oleks võinud minuarust juba filmi keskpaigas efektse ja pisarat kiskuva lõpu mõne roomiku või teraskäe all leida mitte aga lõpuni vaikides kaasa lohiseda. Sisuosas võis muide üldiselt rahule jääda, vaid lõpu moraalilugemine ja enseohverdus oli kohutavalt lääge ja magus. Peamine mis filmi juures häiris jäi ja hindes punkti maha võtab on vanade firmamärkide liigne sissetoppimine. Näiteks kõrvalpeategelase riietumine filmi alguses mis spoilib ju koheselt ära kellega on tegu - milleks? Ja paroolid stiilis "I'll be back" või "come with me if you want to live" polnud enam isegi mitte naljakad vaid tundusid kohatutena või suisa totratena. Oleks võidud üritada pigem mõne uue originaalse nalja leiutada ja teha midagi täiesti uut mitte püsida vana varjus. Neist vihjeteist vanadele filmidele oli muide parim Kubernaatori vilksamisi näitamine (mis kutsus saalis esile rõõmsaid hõiskeid). Teagi kas vana tõesti ise astus korraks võtetelt läbi või oli tegemist siiski puhtalt bitiväänamisega ? Ega me arvatavasti pääse nüüd ka Terminaator 5'est. Kurat on pudelist ju välja lastud ning Hollywoodi kombeid teades võib kassaedu korral asjast veel triloogiagi välja kasvada. Kui madina osas latti allapoole ei lasta ning ei ürita väga tegelaste hingeelu lahkama asuda siis vaatan neidki heameelega. T600 mudel, pisut zombit meenutav masinavärk mis üsnagi massiivne ja suure tulejõuga kuid vägagi juhm ning kõigele liiga sirgjooneliste meetoditega lähenev. Veel üks kuulus sümbol vanadest terminaatoritest Pakun ka välja võimaliku twisti millega võib asi lõppeda. Nimelt saab Kyle triloogia lõpuks õnnetult surma ning Johnil endal tuleb minna emale külla ja omale isaks hakata. Siia peaks käima üks seksistlik märkus.. 8/10

Cat o' Nine Tails (1971)

Juhtusin õhtul pikutades ja und oodates TV'd vahtima ning sattusin seal ühele krimisarjale (nime kahjuks unustasin hiljem uurida) kus sarimõrvar hoidis üht naisterahvast vangis ning kohalik FBI higistas ,et teda tagasi saada. Ega see raske polnud - löödi aga mehe kuriteod arvutisse, tõmmati seal roimari tegutsemisalale ring ümber. Seejärel sisestati rahvastiku registrisse paar SQL päringut milledega leiti teadaolevate tunnuse järgi (elektrik ja omab valget autot) õige mehe kodune aadress, lennati eriüksusega peale ja juhtum lahendatud. Üheltpoolt oli muidugi ju tore vaadata kui tõhus ja võimas on politsei liidus teadusega ja ma eelistan ka ise ,et reaalsuses elimineeritaks mõrvar võimalikult kiirelt ning ei lastaks tal kümmneid inimesi tappa. Kuid kirjanduses-filmis sooviks siiski näha rohkem hallide ajurakkude kui bittide liigutamist ning tehnika kaasamine tundub seal eriti laastavalt mõjuvat. Näiteks oleksid paljud krimifilmid arvatavasti märksa lühemad ja vähem pingelisemad kui keegi, kes teab juba mõrvari isikut, saaks helistada mobiiliga peategelasele ja teda hoiatada. Või mõelge kui Hercule Poirot oleks saanud võtta kõigilt kahtlusalustelt DNA proovid olnuks poole tunniga mõrvari isik kindlaks tehtud. Tegelikult poleks siis Poiroti enam vajagi olnud, piisaks ainuüksi Inspektor Japp'ist ,et kehavedelikke vaibast kokku kraapida ja laborantidele saata. Aga mis põnevus seda jälgida oleks ? Igaljuhul ma ei suuda moodsate labori-krimifilmide fenomeni mõista. Või on need lihtsalt mõeldud propagandana ,et tekitada potentsiaalsetes kurjategijates hirmu ja sisendada neile ,et on lootusetu isegi hakata üritama midagi sellise supertehnoloogia vastu.

Peale sellist masendavat kogemust tuli isu ühe hea ja pingelise krimiloo vastu ja nii saigi käesolev Argento käima pandud. Tema filmid pole muidugi küll kõige klassikalisemad põnevikud vaid liigituvad sageli otsapidi ka horrori zanrisse kuid mulle just sellised kombinatsioonid meeldivadki. Pealegi osutus see film üllatavalt gorevabaks ning pingeliseks detektiivilooks. Ühes geneetikalaboris toimub kummaline röövmõrv – veider just seepärast ,et kadunud poleks pealtnäha justkui midagi. Ainsateks tunnistajateks on sealt samal ajal möödajalutanud pime vanamees Arnò koos enda väikese sugulasega. Vanal tekib aga toimunu vastu (ebatervelt) suur huvi nii ,et ta võtab ühendust toimunust artikli kirjutanud reporteri Giordani'ga ning pakub talle asja uurimises oma abi. Arnò on nimelt kunagi enne pimedaks jäämist samuti leheneegri tööd teinud ning oskab noorema kolleegi tähelepanu juhtida mõnigatele juhtniitidele kust võiks asja harutama hakata. Loomulikult selgub varsti ,et antud mõrv ei jää ainukeseks. Muideks spoilerina võib öelda ,et see mille vastu maniakk võitleb on tehnoloogia millega saab kindlaks teha neid inimesi kel suurem soodumus muutuda maniakkideks.

“Üheksasabaline kass” on Dario Argento "animal trilogy" ja samas ka tema rezisööriameti teine film. Selle nimi ei viita kusjuures mingile mütoloogilisel imeelukale (nagu ma esimesena kohe arvasin) ega ka ühele kirjandusest tuntud karistamisevahendile (mida teisena arvasin) vaid hoopis juhtnööride arvule mis viivad peategelase juhtumi lahendamiseni.

See film meeldis mulle igaljuhul tunduvalt enam kui Four Flies on Grey Velvet ja asetaks ta vististi The Bird with the Crystal Plumage'ga ühele astmele. Argento on osanud siin kiitustväärivalt hästi pinget kasvatada ning hoida. Ta suutis korduvalt, nagu heas krimifilmis kohane, nii vaatajaid kui uurijaid valejälgedele eksitada ning , kui mõrvari isik paistis olevat juba kindel, väikese twisti sisse visata. Miinusena kippus häirima ,et kahtlusaluste nimekiri oli liiga pikk. Raske oli neid kõiki meeles pidada. Sellest tulenevalt oli mõrvari paljastamine ka veidi pettumus sest ,et olin selle isiku juba täiesti unustanud.

Argento kaubamärke leidub päris ohtralt, näiteks piiluv silm, klaasist katus, värvikad (pea)tegelased, sadistlik ning pisut hullumeelne mõrvar (ja tema julm kuid vaatemänguline hukkumine lõpus). Ehk asju mida Argento on läbi aastakümnete filmist-filmi kasutanud ja mis pakuvad ta kinupilte vaadanuile kindlasti äratundmisrõõmu. Muusikatausta eest oli (taas) hoolitsenud Ennio Morricone ja kuigi ma eelistaks jätkuvalt Goblinit ei saa sellekohta ühtegi halba sõna öelda.

Rohkem endajaoks teeks ka väikese vahekokkuvõtte. Argento filmidest on vaadata jäänud veel: Il cartaio (2004), Non ho sonno (2001), Il fantasma dell'opera (1998) ja Le cinque giornate (1973), lisaks on peatselt ilmumas ka viies nimega Giallo. Vaadatud on aga kuraditosin kinupilti: La terza madre (2007), La sindrome di Stendhal (1996), Trauma (1993), Due occhi diabolici (1990) , Opera (1987), Phenomena (1985), Tenebre (1982), Inferno (1980), Suspiria (1977), Profondo rosso (1975), 4 mosche di velluto grigio (1971), Il gatto a nove code (1971) ja L'uccello dalle piume di cristallo (1970). Praegu teen aga vist Giallo valmimiseni väikese pausi.

Mõnd sellist tuttavat masinat Itaalia filmides näha on alati südantsoendav 8/10

Maailma avastamine - Unustatud tulevik 2

Saast oli Trashi keldrist toreda filmi asemel jällegi vaid tüki hallitanud tapeeti koju tassinud ja nii läksin igavusest hoopis Riiamäe antikvariaatidesse tolknema, kus antud 1954a teos mulle ka silma jäi. Olin seda kunagi kooliajal lugenud ning tookord jättis teos endast igati hea mulje. Pealegi maksis raip ka vaid 25 eeku nii ,et sai ära ostetud. Kusjuures kavatsesin alguses raamatust pärinevat materjali kasutada Pavel Klushantsev'i filmidest rääkiva postituse ilmestamiseks, kuid kokkuvõtteks leidsin raamatust liiga palju muhedaid joonistusi mida tahaks blogisse riputada nii ,et otsustasin neist eraldi postituse teha. Ehk siis järgnevalt mõned pildid sellest kuidas kujutasid venelased 50nendatel ette kosmose vallutamist. Kosmonaudid arutavad kuhu oleks kõige õigem maisi külvama hakata Arutati ka tõsiselt mesilaste pidamise võimalikuse üle orbiidil Teivashüppe maailmameistrivõistlused Päikesepatareidele suurt lootust ei julgetud panna ja seepärast plaaniti päikese abil vesi keema ajada ning saadud auruga turbiine toita. Ajaks kui selline kaadervärk oleks püsti saadud pidanuks rakett õhust tühi olema. Tõesti, miks peaks rakette üksteise otsa laduma