Evolver (1995)

Järjekordne nostalgialaks, mida sai nähtud kunagi põhikooli-keska aegu kodumaiselt televisiooni kanalilt. Juba toona tundus ekraanil toimuv juustune, nüüd aga oskas tänu aastatele lisandunud kogemusele eriti tugevalt igasuguste camp hetkede üle muiata.

Sisu filmil järgmine, kuskil lähitulevikus on noorte poiste (ja isegi mõnede neiude) lemmikuimaks hobiks mängida videosaalides kohutavalt puise graafikaga virtuaal-reaalsuse mängu nimega Envolver. Mäng kujutab endast sedavõrd rämedat turu-hitti, et tootja otsustab lisana välja anda öökapi mõõtu roboti, millega saaks nimetat pela ka reaalses elus taguda.

Meie filmi kangelane, teismeline nooruk, osutub äravalituks, kes võetakse kõrge mänguskoori tõttu  esimest robo-prototüüpi testima. Ühesõnaga veetakse masin uksetaha, topitakse manual pihku ja soovitakse head mängulusti.

Kohmakas plastvärgendus osutub oma nime väärt olevat, ehk siis igati "arenemisvõimeline", võtab mängu liiga tõsiselt ning on hoolimata oma kohutavast kohmakusest ning nunnust väljanägemisest hirmus-hirmus ohtlik, asudes kiirelt kohaliku asula teismeliste populatsiooni vähendama. Veelgi enam,  mõrtsuk-robo suudab endale arendada isegi teatava huumorimeele ning õppida televiisorist selgeks mõned one-linereid ning paar uudsed tapanippi.

Kokkuvõtteks oli üks täitsa tore camp amps õhtuseks vaatamiseks. Mõnus oli vaadata aeglast kohmakat ning kandilist robotit ja mõelda, et kuidas kuradi moodi saab see olla ohtlik või hirmuäratav, võrreldes nt "Hardware" või siis "Death Machine" surmamasinatega, on tegemist apastraadiga, millest veel tobedam võiks olla tapja-külmkapp (jah, ma tean, et selliseid filme on ka tehtud). No ja muidugi veel see, kuidas kõiksugustele füüsikaseadustele oli laias kaares kustud, näiteks stseen, kus robo ehitab kaleidoskoobi ja mängu laserpüssi appi võttes surmavalt ohtliku laser-puuri, oma ohvrite kinnihoidmiseks ja see, nüanss, et kood mis robo peal töötab on kirjutatud BASICus ja kujutab endast ultrasalajase lahingumasina tarkvara. Pluss sellele saab ligi lihtlabase COM-pordi kaudu. Või siis see, et kuidas apastraat käib salaja end kohalikust alajaamast üle-laadimas. Oeh, seda absurdsuste nimekirja võiks jäkata veel üsnagi pikalt.

Üldiselt on ka raske arusaada miks USA sõjavägi heitis kõrvale sedavõrd tõhusa relva, on siin peidus mingi vihje ameerika sõjaväe humaansuse suhtes? Ei saa ju nõnda odavalt toodetavat ja head relva kasutada vaenlase vastu, see poleks päris humaane eksole? Ja BASICu keel on nõnda keeruline, et parandada seda värki on kah ilmvõimatu. 6/10

Surviving the Game (1994)

Kamp rikkaid maniakke jahimehi harrastab vabal ajal isevärki inimjahti. Seekordseks saakloomaks on välja valitud üks vahva rastapatsidega parm. Viimane osutub aga loomulikult liiga suureks suutäieks, mida alla neelata, hakates viimaks ise jahimeeste peale jahti pidama.

Filmi üheks tugevamaks boonuseks ongi head tegelaskujud nagu Ice-T, Gary Busey and F. Murray Abraham ja loomulikult Rutger Hauer, keda ma esimese korraga äragi ei tundnud. Täitsa viisakas vaatamine kokkuvõtteks. Parem kui Van Damme samuti inimjahi eripära käsitlev "Hard target". 7/10

Hercules Returns (1993)

Kamp toredaid inimesi tahavad avada päris oma kino. Mõeldud tehtud.  Kino avamisepäeval tekib aga hirmus segadus sest avafilm on puhtalt itaaliakeelne ning igasugused tiitrid puuduvad. Kuna rahvas juba saalis ja läbikukkumine pole mõeldav, võetakse vastu ainuvõimalik otsus. Tekst tuleb jooksvalt ise välja mõelda ning mikrofonide kaudu peale lugeda. 

Kohustuslik vaatamine Elektrikino omanikele :) Peale seda filmi tunduvad seal kinotegemise käigus juhtunud suurimadki äpardused üsna tillukestena. Esimesel vaatamiskorral suutis nii mind kui Kalverit hüsteeriliselt itsitama ajada korduvalt, oleksid subtiitrid olnud küllap oleks veelgi rohkem nalja saanud. Praegu läksid osad killud kahjuks kaduma. Aga tühja sest, lõbus oli ikka. 7/10

Kaks kõhna rohelist ollust

Jah sõbrad, vahepeal tuleb mul ka isu vaadata vana saasta asemel uut saasta. Seekord tutvusin kahe rohelise olevusega. Esiteks vaatasin rohelise vapsiku ja teiseks võtsin ette rohelise laterna.

Mõlema toiteväärtus jäi sinna ninakolli tasemele. Suurte effektidelasude ja eelarvega aga ilma erilise sisemise särata meisterdatud käkid. Õõnsalt kõmisevate üheplaaniliste tegelaste, sirgjoonelise ploti ja maitselagedate dekoratsioonidega filmid. Muidugi kui just peab nendevahel valima siis meeldis Vapsik nõksa rohkem. Seal oli vähemalt 2-3 õrnalt muigama võtvat hetke. Kahjuks jäi sellel filmil tõsiselt puudu munadest julgeda pisut erineda või superkangelaste filmizanrile tugevamalt õrnade kohtade vahele huumorinooli loopida. Jäi seega selliseks ei-liha-ei-kala katekooriasse.

Rohelise laterna puhul ei suuda ma aga mitte midagi positiivset leida. Eelkooliealistele tehtud lugu, mida mina eelkooliealisena poleks küllap viitsinud vaadata. Pealiskaudne ja vaimu nüristav meelelahutus. Sisuta õhus rippuvad dialoogid ning piinlikult eepilised sõnavõtud. Võõrmaailmad olid samuti igavad, hallid ja vaimuvaesed. Häbiplekk kogu ulmezanril, mille mahapesemiseks peavad mitmed rezisöörid veel aastaid takkajärgi töötama.

Redline (2010)

Lihtne ja sirgjooneline muinasjutt sellest, kuidas üks  Leningrad Cowboysi soenguga noorhärra läheb intergalaktilisele hõljukautode võiduajamisele, seal esikoha kinni paneb ja oma lapsepõlvearmastusega taaskohtub.

Õnneks korvab üsnagi lihtsa loo negatiivsed küljed ja plotholed kuhjaga magusalt mahlane ja tempokas visuaalne külg. Loo arendamiseks polegi väga aega jäetud, pigem käib üle poole filmist tempokas
tormlemine, mis tõenäoliselt saanud omajagu inspiratsiooni "Battle Angel Alita" mangast. Kultusklassikaks käesolev teos vaevalt kunagi kerkib aga mõnusa meelelahutusena kärab enam
kui küll. 6/10