laupäev, 13. jaanuar 2018

Santo y Blue Demon vs Drácula y el Hombre Lobo (1973)


Maskiga laksija on tagasi! Santo y Blue Demon vs Drácula y el Hombre Lobo (1973) ehk Santo & Blue Demon vs Dracula & the Wolfman. Mul on tunne, et ma pean alustuseks rääkima, et kes need Santo ja Sinine deemon on. Tegemist on Mehiko maadlejate ja omalaadsete superstaaridega, kes lisaks maadlusmatil näitlemisele tegelevad sama tööga ka populaarsetes kinofilmides. Neis nad peksavad siis muidugi maadlejate asemel vampiire, muumjaid jne. Imdb alusel on Santo (tõlkes pühak) teinud kaasa 60nes filmis ja kuuldavasti ei võtnud ta oma kuulsat hõbedat maski enam isegi kodus ära ning lasi end koos sellega matta. Peale tema surma võttis sama maski enda kanda ta poeg El Hijo del Santo (ehk siis pühaku poeg). Vot sihukesed lood siis, ja mina arvas veel kunagi, et sumo on maailma imelikum spordiala.

Minu esimene kokkupuude Santoga oli läbi Mystery Science Theater 3000 vaimustava episoodi Samson vs. the Vampire Women (ameeriklastele on teadupärast Santo väga raskelt hääldatav sõna ja seega siis Samson) ja selt saadud hea mulje toel sai ka antud film ette võetud.

Seekord teeb pahandust küürakas satanist, kes tahab korraga ellu äratada nii huntmehe kui dracula (puhtalt rikastumise eesmärgil nagu ta tagasihoidlikult lisab). Dracula näeb seejuures välja nagu natuke räsitud perverdist väikeaadlik. Huntmees on rõivastuse järgi kõva diskomees aga mõistust on tal küll antud vaevu ühe külakrantsi jagu. Film ise algab Santoga demonstreerimimas teret hulka oma kaubamärgiks muudetud/muutunud maadlusvõtteid nagu "hoorapitsitus" või "krabilõks". Enamuse aega näeb see kõik välja nagu üritaks kaks äärmiselt sügavas joobes inimes omavahel paarituda. Kahjuks neid imelisi võtteid edasises filmis väga ei kasutada. Kurjamitest saadakse jagu lihtlabase näopeksuga ja sedagi vaevu. Aegajalt on vaja, et ta tüdruksõber appi tuleks ja hättsattunud jõujunni mõnest jamast välja aitaks.

Lõpeb see kõik asjaga, mida ma kutsuks "good old ultra-violence", ehk Santo ja Sinideemon peksavad valimatult kõike ja kõiki ning ilmselt vist ka üksteist. Maskiga laksijaid oli korraga ekraanil liiga palju, et mu wrestlingus treenimatu silm oleks suutnud detaile eristada.

Mis mind aga filmi lõpus kõige rohkem vaevama jäi oli küsimus, et mille poolest üldse erineb Santo näiteks Supermanist. Miks me neist ühe üle naerame, võttes samas teist surmtõsiselt? Ühed totras kostüümis ülivõimetega laksijad on nad ju mõlemad. Kas tõesti vaid sellepärat, et supermani oleme me väiksest peale näinud ning temaga lihtsalt harjunud. Kas superman võib mehiklastele tunduda sama totakas? Minuarust tasub Santo filme vaadata juba ainult seepärast, et saada läbi selle puhas kõrvaltvaataja pilk ka sellele, kui idiootsed võivad tunduda meie oma batmanid, kapten ameerikad või thorid.







Black Samurai (1976)


Film, mida üks halbade filmide nautleja peaks ainuüksi pealkirja pärast vaatama. Kuigi samuraindust on siin filmis küll väga vähe. Arvestades, et ta töötab mingi salaorganisatsiooni heaks ning omab üks-ühele Bondi filmidest ümbervõetud vidinaid (superauto, pastakas-laser ja jumal teab mis) on tegemist pigem neegrist james-bondiga. Üldiselt ei pea black samura endale isegi vastaseid otsima. Iga kord, kui ta enda lilla sportautoga kuskile sõidab, ilmub kamp valgeid mehi, kes tahavad teda ära linchida. Ja siinkohal ei suuda ma neid selles isegi süüdistada, sest black samuray on tõeline persevest, kes tapab juba võidetud vastaseid silmnähtava mõnuga ja ei ütle kunagi "ei" ka väikesele sandistamisele või sadismile.

Ahjaa mingi värk on tal ka kääbustega, miskipärast on need pisikesed mehikesed musta samurai peale eriti kurjad (näha saab isegi kääbus-tarzanit!). Vastastena pakuvad need kääbused muidugi sama palju väkjakutset, kui kotitäis korvpalle, ehk samurai loobib neid niikaua ringi, kuni kääbused oimetult lebama jäävad. Tema põhivastaseks aga on narko- ja orjakaupmehest satanist, kes peab kodus madudega täidetud keldrikongi ning kelle korraldatud pidude peamisteks tõmbenumbriteks on stripparid, mariachi bänd ning raisakotkas. Vot sihuke film siis!






I Bought a Vampire Motorcycle (1990)


Kohaliku kirku tsikliklubi tapab kamba deemoneid väljakutsuda üritavaid kultiste. Õnnetuseks jääb aga üks kultist piisavalt kauaks ellu, et oma mootorratta bensupaaki veritseda. Selle veidra stseeni tulemusena sünnib vampiir-mootoratas, mille ostab endale üks Inglismaa mitte just kõige kirkam rokkar.

Tegemist on üllatavalt mõnusa punk õhustikuga komöödiaga, täis ülenäitlemist, mõõgavõitlust ja leidlikke ideid. Näha saab ka mr Hankey kurja kaksivenda, Bronsoni jäljendajast inspektorit, mootorrattaga läbiviidavat eksortsismi ning tsiklimeeste matuseid. Ahjaa võin spoilerina veel lisada, et vampiir-mootorrattast saadakse jagu solaariumilambi abiga ning küsimusele, et kas vampiir-mootorratast on tahavaatepeeglites näha, me vastust ei saa. Väärt leid unustatud halbade filmide varamust ning tugev soovitus, kõigile halbade filmide sõpradele. Mulle isiklikult meeldis väga.











The Empire of Corpses (2015)


Ma oleks väga tahtnud seda filmi armastada sest lugu oli lahedatest ideedest kubisev. Mind, kui ulmesõpra, võlus igaljuhul kohe mõte viktooria ajastust, kus hammasratastel töötavate arvutitega genereeritakse surnutele tehishingi ning kasutatakse neid tööstuses. Aga mida edasi seda segasemaks lugu muutus. Kuskilt ilmusid veel välja endale hinge otsivad robotid, pensionärist frankensteini koletis, alveelaev Nautilus ja dr Frankensteini päevik. Hiigelsuurtel auru-elektri-arvuti orelitel manatakse hingi edasi ning tagasi ja toimub veel palju happetrippi meenutavat. Mingihetk pidin endale tunnistama, et ma ei saa juba mõnda aega mitte vähimatki aru mis toimub ja ega mind huvita ka. Ah jaa! animaatoritel tundus olevat vist võistlus kes suudab kõige absurdsemaid vuntse või kulme joonistada.







Stone Cold (1991)


Esimene kord,  kui kirjutan nähtud filmile ka teise arvustuse. Neid mõlemaid võrreldes tundub, et olen hakanud heast campist märksa rohkem lugu pidama. Vähemalt mu esimene arvustus oli kuidagi hämmastavalt kriitiline. Ei oska muud öelda, kui inimene muutub ajas ja ruumis päris palju :)

Lance Henriksen on teinud põrguinglite kamba, kes on võtnud enda elueesmärgiks teha ära kõik maailma kuriteoliigid narkoärist-terrorismini ja elada seejuures nagu natsiviikingid. Õnnetuseks hakkab tema halbu tegusid takistama Brian Bosworth kes on nagu segu multifilmikangelasest Johnny Bravost ja Tom of Finlandist.

80-90nendate aeg oli huvitav, kuna siis kipus piirjoon kõva mehe ja homo vahel kuidagi ähmastuma. Seda on tagantjärgi kohutavalt lustakas vaadata ja kui aus olla siis on need filmid tegelikult ääretult süütud ja me ise mõtleme tagantjärgi oma küünilisuses selle räpase osa sinna juurde. Näiteks kui peategelane käib liibuvates retuusides mööda tuba ringi, õlitatud tissid hommikupäikeses läikimas ja toidab enda lemmik iguaani siis see pigem näitab kui kõva mees ta on. Või kui sihuke mürakas ütleb teisele sama mehelikule mürakale, et "ma nikun nüüd sind nüüd korralikult läbi!" on see mõeldud ähvarduse mitte armastusavaldusena. Muide Lance Henriksen, kirjutas ise kõik enda dialoogi ning seda on ka tunda. Üleüldse räägivad kõik tegelased erakordselt üle võlli kõvamehejuttu, kus kogu dialoog koosneb ainult onelineritest või coolidest mõtetest. Ma arvan liialdamata, et Stone Cold on vanade märulite Citizen Kane. Kui keegi pole seda siiani näinud siis ma ainult tunnen talle kaasa, mida ta üldse oma elus näinud on ?






laupäev, 2. detsember 2017

Dirty Tiger Crazy Frog (1978)


Nende vanade Sammo filmide kohta on raske blogiposte kirjutada. Oled nimelt ühe blogiposti kirjutanud oled juba enamuse kohta kõik ära öelnud. Peamisteks märksõnadeks ikka hea slapstick kombineeritud iidsete võitluskunstidega, auväärset meistrid, rumalad noored kuked, pahad mehed ning draama ja loll huumor fantastiliselt veidrates kombinatsioonides, võib soovitada.






Kingu Kongu no gyakushû (1967)


Ishirō Honda, Godzilla autor ning jaapani oma Ray Harryhausen on küll mees, keda peaks iga filmisõber teadma. Eriti iga campide ulmefilmide austaja muidugi. Pööraselt hullumeelne sisu ja tohutus koguses makette ning kolle peaks neile eriti meeltmööda olema. Põhimõtteliselt pole mehele miski filmikunstis võimatu. Kui vaja võib ta lasta lendaval allveelaeval rünnata Atlantist - kui vaja ehitada Antarktikasse tohutu reaktiivmootori ja nihutada paigast maakera enda. Käesolevas filmis on üks kuripaha krahv dracula nõbu röövinud rahumeelse King Kongi, et teda kasutada maa-alustel kaevetöödel, et koguda mingit üli-super-vinget elementi nimega X. Juhuks kui Kong peaks paha peale minema on mehel varuks ka mehha-kong jne. Sellist hullumeelset kinolugu on tegelikult mõttetu ümber jutustaga. Vaadake ise ja saage kirgastatud.