esmaspäev, 29. september 2008

Insener Garini Hüperboloid / Giperboloid inzhenera Garina (1965)

Udune Petrograad, varemed, kusagil keldris tasase vuhinaga töötav aparaat, mis muudab maailma saatust. Mees, geenius ja unistaja, kel polnud sellel maal midagi teha, maailm pulss lõi mujal, ja ta hülgas selle pisikese ja tühise paigakese, läks heitma kõiksusele väljakutset. See on lugu ühe tahtekindla mehe katsest vormida maailma oma näo järgi (ulmekirjanduse baas). On aasta 1925 ja proffessor Mantsev leiutab relva nimega huperboloid - peeglitest ja paraboolidest koosneva laserilaadse surmakiire seadeldise mis läbistab kõiki tuntud materjale teemantist-lahingulaevani. Kuid, Garin, noor avantüristist insener saab antud leiutise enda valdusse ning selle abil plaanib ta hakata valitsema kogu maailma. Tegemist pole tavalise Bondi klassi kurja geeniusega kelle plaanid piirduvad vaid superrelva omandamise ja sellega vehkimisega (üldse Bondiga võrdlus oleks kohatu, Shelga on samapalju Bond kui Garin tavaline sadadest filmidest tuttav kuri geenius). Garin kavandab nimelt puurida vaikse ookeani saarele rajatud baasis sahti sügaval maakooreall asuva oliviinikihini mis vastavalt proffessor Mantsevi infole on puhtast sulakullast. Kulda kavatseb ta, aga müüa maailma suurimates sadamates hinnaga: kilo - 2.5$. Purustanud nõnda maailma majanduse plaanib insener tekkinud kaoses hõlpsalt enda superrrelvaga kehtestada kogu maailma hõlmava ühtse korra. Relva soovivad aga peale garini endale saada veel keemiatöösturist miljardär Rolling ja nõukogude agent? Shelga. Insener Garini nimi tundub seostuvat enamusel inimestel hoopis ühe Vennaskonna populaarse samanimelise looga ning kui räägin raamatust imestatakse alati siiralt ,et selline asi ka olemas (veelvähem teatakse filmi). Võin uhkusega igaljuhul teatada ,et olen suutnud vähemalt kolm inimest, nendehulgas ka Blondi, seda raamatut lugema meelitada. Film põhineb niisiis Tööliste ja talupoegade krahv'i A. N. Tolstoi 1926-1927 kirjutatu romaanil Insener Garini hüperboloid Tegemist on teosega mis koos sama autori Aeliitaga olevat väidetavalt pannud aluse nõukogude teaduslik-ilukirjanduslikule fantastikale ja tõmbas paika selle hiljem väljakujunenud jooned. Tolstoi teaduslik-fantastilistele romaanidele on omane keerukas haarav intriig, konfliktide teravus, tegevuse dünaamilisus. Kirjanik on osanud oma teoseid tõeliselt huvitavaks teha, mille tulemusena on nad võitnud lugejate poolehoiu. Garin on täielikult amoraalne kuju, kes püstitatud eesmärkide saavutamise nimel ei põrku tagasi ükskõik milliste vahendite kasutamisest, olgu need siis kas majanduslikud, poliitilised või tehnilised. Ometigi on ta mingil põhjusel sümpaatsem kõigist teistest tegelasest - ka positiivse kangelasena mõeldud Shelgast kes pigem tundub kohati lausa vastumeelne. Raamat on Minu silmis kindel kultusteos. Lugesin seda esimest korda 4 või 5 klassis ja tookord mõjus lugu rabavalt ja Garinist sai mulle lausa eeskuju - soovisin ka hävitada USA laevastikke, purustada vana maailmakorra ja ehitada kesk vaikset ookeanit futuristlikke losse-kindlusi. Tolstoi annab paljastava pildi ka kõiksuguste kapitalistlike monopolide, kompaniide ja aktsiaseltside tegevuse hiiglaslikust ulatusest, sellest, kuidas nad valmistavad ette uut maailmasõda, mille eesmärgiks on käputäie finantsmagnaatide diktatuuri kehtestamine. Firma «Anilin-Rolling» on välja sirutanud oma kombitsad üle kogu Euroopa, tuues endaga kaasa hävingu ja laose. Kirjaniku poolt kaheksakümmne aasta eest maalitud pilt meenutab paljudes joontes tänapäeva kapitalistlikku Euroopat, mille võimumehed on dollarite eest reetnud oma rahvaste huve (mis esimene samm cyberpungist tuttavale ainult korporatsioonide valitsetud maailmani). Garin oli tal algselt kolmeköitelise epopöana plaanitud. Tolstoi avaldas isegi ajakirja «Krasnaja nov» 1927. aasta 2s numbris jutu (väidetavalt pea võimatu kättesaada) «Garin-diktator», mis oli romaani lõpu teine versioon. «Insener Garini hüperboloid» on põhiliselt plaanitud esimene köide, kuhu on lisatud toormaterjali järgedest. Igaljuhul tundus ka mulle raamatu lõpp hea, aga liiga kiiruga justkui juurde leiutatud ning Shelga võit pisut kunstlik. Kuigi mõnesmõttes isegi loogiline, Shelga säästmine oli Garini arvatavasti suurim viga, aga viga mida tuli tõenäoliselt teha ,et raamat venemaal noil aastatel ilmuda võiks. Kuskilt olen lugenud ,et (ei ole kindel selle fakti tõesuses ega oska viidata allikale) seltsimees Stalinile olevat Insener Garini raamat väga meeldinud. Huvitaks kumb siis teda rohkem köitis - kas Insener Garini kuju või lõpus algav maailmarevolutsioon millele Garin tahtmatult nii suuresti teed sillutas. Raamatu kohta soovitan lugeda veel lisainfot baasist kust ma osa ülalolevaid häid lauseid ja mõtteid ka röövisin - siirad vabandused, need läksid igaljuhul täielikult kokku ka minuomadega. Kui nüüd viimaks pisut ka filmist rääkida siis selle vaatamist olen plaaninud juba rohkem kui aasta. Alguses ei olnud aga antud teost kuskilt saada, lõpuks õnnestus p2p vahendusel isegi hankida kuid seejärel ei leidnud ingliskeelset tõlkefaili (hädakisa postitus sellel teemal). Viimaks kui olin juba suhteliselt loobumas tuli ootamatult appi Trash kes antud dvd enda keldri tolmustelt riiulitelt üles otsis ja mulle edastas. Suured tänud igaljuhul talle. Film ise meeldis mulle väga, kogu asjal on siiski ka üks väga suur miinus. Nimelt üritatakse väga lühikesse aega (96minutisse) mahutada ära romaani üsnagi tihedaid sündmusi ja züzeekäike. Tund ja pool on pigem sobiv formaat ühe novelli alusel filmi tegemiseks ja niivõrd mahuka romaani puhul on väga selgelt näha ,et paljutki on kiirustades äranäidatud. Lõpus kui lint juba hakkas lõppema on mõned olulised asjad esile toodud üldse tummfilmilaadsete vahetekstidega. Raamatut mitte lugenud inimesel on arvatavasti tegevust raske jälgida ning võib lausa igav hakata, aga olles romaani lugenud on elamus usun garanteeritud. Kõik olulised stseenid on olemas ja võibolla ainuke mida oleks veel lisaks igatsenud oleks olnud jahtlaeva Arizonaga piraatide mängimine. Viimase laeva kaptenit näidatakse ka ainult päris lõpus ja vilksamisi. Muud meeldejäänud kohad on aga olemas ja väga lahedalt tehtud. Näiteks katsetused Petrograadis, garini ja hüperboloidi rünnak pariisis, reis siberisse, keemilinnaku häving ja Zoya ning poisikese duell maailma võimsaimate relvade abil. Garini ja USA laevastiku vaheline võitlus oli küll isegi tolle aja kohta liiga odavate effektidega tehtud aga lõpp kuidas Garin enda kättetööd (põlevat horisonti) silmitseb ja siis ringutab ja Rollingule ettepaneku teeb hommikust süüa ja shampus avada on jällegi väga muhe. Tegelastest võib öelda ,et Shelga on nagu raamatuski, kandiline ja napisõnaline nõukogude inimene. Tarashkin aga jällegi täielik kloun, eriti muhe on see stseeb kuidas ta keldrilaborist leitud suvalisele jublakale (püriidiküünlale) tule otsa paneb, röökima hakkab ja pärast imestab ,et polnudki dünamiit. Peategelane Garin ise on väga õnnestunud tegelane nagu ka Zoya - kes on just selline usutav uskumatult võimu ja kuulsuse järele tohutult ahne naine. Mustvalge stiil on ka väga kena, värvide puudumine peidab kindlasti siin paljusid odavaid kohmakaid taustu ja effekte ning muudab sedavõrd filmi paremaks. Ka on siin kasutatud mõnusalt ära varjude-valguste mängu ehk siis asja milles on mustvalge film ületamatu värvilise kõrval. Kahjuks jäi ära ka Shelga hüüatus lõpus 'Seltsimehed, minu käes on võimas revolutsioonirelv, hüperboloid!'. Kirjutada võiks veel pikalt aga aitab ka, pikki postitusi ei viitsivat pealegi väidetavalt keegi enam lugeda. Nüüd olevat kombeks kiirelt 2-3 rida ja mõni pilt juurde ning valmis. Ja see ka ,et KURAT! dvd peale võiks pilte ikka lahtiselt ka panna ,et saaks neid kohe blogisse sikutada, antud dvd'l olid pildid nii pisikesed ja üheks pikaks videoks kokku sulatatud nii ,et targem oli juba ise neid välja võtta. Linkidest: RUSCICO'l tuleb kindlasti silma veel peal hoida ning nende poolt pakutut uurida. Aleksei Tolstoist saab lugeda veel lisa wikipediast muidugi. Kaks uut maailmakorda kehtestada soovivat meest - Esimene kommunistlikku teine diktaatorlikku. Romantiline liin on ka täiesti tugevalt omal kohal olemas 10/10

laupäev, 27. september 2008

Gary Numan - Hybrid

Toas on hämar, valgust annavad vaid hädapärast monitorid millel kümmnetel mustadel konsoolidel on avatud konfifailid, programmid ja lähtekoodid. Kardinate vahelt aknast paistavad sajad vilkuvad annelinna akende tuled ja kõige kohal laiub linnaäärset kasvuhoonete peegeldunud valgusest tumekollane taevas. Südaöö on ammu möödunud ning avatud juba teab mitmes õlu. Just sellisel hetkel sobib ideaalselt kuulamiseks Gary Numan - Hybrid. Ma olen üldiselt üsna ignorant muusika alal ning tõeliselt meeldivad väga vähesed bändid ning lood, Gary Numan'i näol on igaljuhul tegelist sellise laheda tegijaga kes mulle hästi istub. Ning kuna viimasel ajal olen mitu õhtut vaid teda kuulanud siis mõtlesin teha vahelduseks ühe postituse muusikast. Pealegi tundub see blogijate seas hetkel moodne komme olevat. Stiiliks peaks muusikalt vististi olema industrial, aga pole päris kindel kuna, nagu juba varasemalt sai öeldud, pole muusikas niivõrd kodus kui filminduses. Mina nimetaks seda igaljuhul üheks kobedaks cyberpunk muusikaks mis kõrva karjumise asemel pigem sosistab, on veidi salapärane ja sünge ning sobib muhedalt õhtuste arvutitaga programeerimiste ja sarnaste töödega.
Muust ja üldiselt minuarust tähtsusetumast lisainfost veel ,et Hybrid on salvestatud 2002a sügise ja avaldadud 2003 märtsis. Koostööd on tehtud selliste (tundmatute) industriaali muusikutega nagu Rico, Sulpher and Alan Moulde. Album sisaldab lugusid mis originaalselt varem ilmunud albumites Tubeway Army, Replicas, The Pleasure Principle, Telekon, Sacrifice, Exile ja Pure. Ning üks lugu on pärit ka sellisest mõnusast ulmefilmist nagu Dark City.

teisipäev, 23. september 2008

Chain Reaction (2006)


Kriminaalidest pungil vanglabuss, sõidab kokku koduteel oleva Dr. Douglas Madsen'i sõiduautoga. Avariis terveks jäänud kurjategijad löövad verise rünnakuga ellujäänud valvurid maha ning võtavad Dr'i pantvangiks - seda eelkõige kuna üks neist on haavatud. Mitte eriti pikalt metsas jalutades (piiri poole ikka) satuvad pätid ja arst tornita kirikut meenutava ehitise juurde kus elavad mingitlaadi mandunud amisheid meenutavad usklikud. Koht vallutatakse kiiret ilma vastupanu kohtamata, kuid isegi meile, purjus vaatajatele, oli üsnagi kiirelt selge fakt ,et ohjad on kohalike käes kes vaid mängivad põgenenud vangidega enne nende ärasöömist. Igaljuhul peale pikemat verist stseeni ja kurjategijate tapmist (mis eriti empaatial ei mängi, kurjategijad ju ikka) pääseb dr ainsana jooksu ja satub peatselt võimude kätte, kes ei usu aga sõnagi mehe juttu, ega ei suuda ka teeäärest võsast vana kirikut üles leida, ning pigem tunduvad kahtlustavat ,et doktor oli ise see kes brutaalselt tappis kogu valvurite meeskonna ja pistis metsas hiljem retsidivistid pintslisse. Igaljuhul topitakse tubli arst seekord juba ise vanglabussi ja pannakse mööda SAMA teed, kui eelmine kord üsnagi juhmi järjekindlusega vanglapoole loksuma, buss on nagu ette arvata peatselt kraavis ja vangid ning arst tagasi kannibalistlike vampiir-deemonite pesas. Olukorraga arvatavasti juba harjuma hakkav Dr suudab seal seekord isegi noore naisdeemoniga romantilisemat liini ajama hakata ja ühe retsi mune arstida. Kui esimene kord tundusid pätid meile Mardiga lausa kohati häirivalt rumalad ja pelglikud ning laskusime pikkadesse vaidlustesse kuidas meie oleksime käitunud ,et respect oleks säilunud ning kontroll poleks käest libisenud siis teisel korral metsamajakesse sattunud pätid on juba erinevast puust, ehk isegi liiga karmist puust, minnes juba oma hulljulgusega teise äärmusesse. Lõpeb muidugi seegi retk fataalselt. Ma ei teagi kas nüüd oleks ilus spoilida lõppu või ei. Igaljuhul sealtkohast läheb asi minule pisut liiga totraks. Täpsemalt dr pääseb enda vastleitud armastusega teistkorda putku ning varsti kohtutakse (kolm on kohtu seadus) ka kolmanda bussiga mis vanglapoole teel (Ju vangalametnikud leidsid ,et ükskord peab mõni neist kohale ka jõudma) ja ring jätkub lõputult. Lõppkokkuvõtteks ei tundugi kogu filmis midagi õudsat olevat - kurjategijad saavad ju karistatud ja deemonid värske liha lauale. Kui nüüd stoori osas (mis tegelikult ei peagi horroris just alati esmatähtis olema) läbi sõrmede vaadata siis ega filmis leiduv splatter on ka väga tuim, tuimad on ka tegelased va teises satsis saadetud pätipealik kes aga söödi liig kiirelt ära. Ühe positiivse asjana võib vähemalt öelda ,et vaadates tekitas film tugeva Master of horrory fiilingu ning arvatavasti olekski tunniseks lõigatuna (40minutit välja võetud) suurepäraselt sinna kogumikku passinud. Praegu jäi aga liig igavaks, venivaks, fantaasia ja verevaeseks. 4/10

esmaspäev, 22. september 2008

Nineteen Eighty-Four (1984)

10/10

Nuit noire (2005)

Nagu ka eelmine film sai seegi hangitud Trashi keldrist, kuna tundus visuaalselt väga veider ja omanäoline. Tegime aga seda filmi Mardiga vaatama asudes suure vea. Nimelt tavaliselt otsisime filmi jaoks mingit parooli või keywordi mille peale võiks siis klaasikese kangemat põhjani juua (näiteks horroripuhul tüüpiliselt on selleks tapmine või titshot). Antud filmiga otsustasime ,et võtame sellepeale, kui toimub mingi ootamatu pööre või sündmus mis täieliku hämmingu ja wtf momendiesile kutsub. Kahjuks aga oli selliseid hetki niivõrd ohtralt ,et pudel oli filmi lõpuks juba enamvähem tühi (tavaliselt kulunud selleks ikka mingi 3-4filmi) ja kuskil poolepealt hakkas mõte ka rändama ning filmis kunstilised sümbolid mööda jooksma. Selle filmiga vedasime küll lõpuni kuid järgmiseks valitud horror jäi juba pooleli kuna olime liiga purjus ,et oleks suutnud korralikult süveneda.
Sisust on niivõrd unenäolisel-sürealistliku ja kunstilise loo puhul üsna raske kirjutada kuid püüaks siiski. Ajaliselt toimub tegevus kuskil 20nendatel-30nendatel ja praktiliselt koguaeg valitseb igavene öö kus päike paistab päevajooksul vaid mõned sekundid. Peategelaseks on loodusteaduste muusemi putukauurija Oscar. Ühel päeval, peale rutiinse töö lõppu koju jõudes avastab Oscar oma voodis neegrinaise. Lisaks sellele ,et teda vaevab mingi veider haigus, tundub naine olevat veel rase. Igaljuhul ei ela ta väga kaua ning edasi hakkab lugu üha ebareaalsemaks ja sürealistkumaks (segasemaks) muutuma. Lõpuks jäigi lahtiseks kas kogu tegevus oligi kummalise elektrimasina külge ühendatud mutukauurija uni/fantaseerimine, või ei. Ja mis lugu ikkagi oli Oscari (väidetavalt väljamõeldud) õega kes erinevates kohtades ja erinevates vormides pidevalt esile kerkis. Kui filmi seostest kirjandusega rääkida siis tulid mulle esimesena meelde Kafka lood. Lõpuks jõutakse muide ka metamorfoosini mis vaid kinnitas mu arvamust ,et Kafkast on kõvasti inspiratsiooni saadud. Muide jällegi oli mul enne vaatamist kerge eksiarvamus ,et tegemist on horroriga. Süngeid toone ja kõhedaid kohti isegi jagus, kuid eelkõige rõhuti (kahjuks) kunstilisele poolele. Putukate teema oli minujaoks muidugi väga jube - otseselt küll neid olevusi ei vihka, aga kui võimalus siis väldiks kokkupuuteid nendega kuidas oskaks. Minujaoks on nad kõik ühed pisikesed Cthulhu käsilased kellede koht on pigem kuskil sügaval pimedas metsas ja rõskete vanade majade all. Kokkuvõtteks peale filmi lõppu jäi püsima tunne ,et midagi oli siiski puudu. Kas siis ma pole lihtsalt harjunud veel selliseid üsnagi narratiivivabasid filme vaatama (Pi mis natuke sarnane meeldis mulle küll väga) või mängis oma osa alkohol millega sobib pigem kergem horror ja meelelahutus kui trip unenäomaale. Igaljuhul annab kummaline maailm, ajuvaba tegevus ja mitmed õõvakohad küll punkte lisaks aga üle keskmise hinnet see film ei saa. 3/10