Seksika Pfili karm katsumus - Noorus 1996, nr 2

Järjekordne põnev skänn Jailelt, ei suutnud taas vastu panna ning otsustasin teksti ka blogisse riputada. Pärineb see 1996 aasta Nooruse teisest numbrist ja autoriks Alar Niineväli. Kuna seekord oli artikli juures ka nimi, mitte vaid pseudonüüm nagu Sandmanil, siis tahtsin autorilt isegi viisakalt luba küsida, kuid kahjuks ei suutnud ta emaili netist leida. Igaljuhul kui midagi ei sobi võib sellest lahkelt minu profiilis olevale meiliaadressile teada anda :) "Erootiline koomiks on tõenäoliselt Eesti publiku jaoks üsna tundmatu mõiste. Kindlasti pole teadvustatudki, et selles valdkonnas on võimalik mõjusat jälge jätta. Tegelikult on erootilise koomiksi võimalused palju laiemad kui filmil. Koomiksis võib paigutada tegevuse miljööse, mis filmis nõuaks kõige kõrgemat sorti eelarvet. Koomiks võimaldab fantaseerida nii julgeid ja veidraid seksuaalakte, et filmis läheks see jällegi liiga kalliks või oleks raske sobivaid näitlejaid leida. Äärmiselt populaarne on erootiline koomiks Jaapani manga- kultuuris. Kuna kõik pole kuld, mis hiilgab ning sedasorti kraam on ka üsna kallis, siis tasuks enne ostmist eelinfot omada. Pettuda ei tule siis kui Sul õnnestub kusagilt leida nime "Kondom" taha varjuva kunstniku (või kunstnike?) töid. Mina leidsin oma "Kondom'i", mis kannab nime, "Bondage Fairies" päris Helsingi keskuses (Kalevankatu 40) asuvast, väikesest kuid rikkaliku valikuga koomiksikauplusest Fennica Comics, kus leidus ka Jaapani animafilme, sci- fi kirjandust ja kummalisi filmiajakirju nagu näiteks Screem Queens. Nüüd aga tagasi "Bondage Fairiesi" juurde. Kindlasti on antud teos paljude inimeste arvates porno. Kõik oleneb suhtumisest ja vaadetest. Genitaalide demonstreerimine ei tee teosest veel pornot. Minu jaoks tähendab porno idiootliku lugu ja küündimatut teostust. "Bondage Fairies" ei ole aga mingil juhul nürimeelne in & out- kama. Pigem on tegemist suurepärase fantaasiaga ning kütkestava animatsiooniga loodud pikantse muinaslooga, mis purskab musta huumorit, eriti friiki seksi ning kohati lausa uskumatuid vorme võtvat vägivalda. Muinasloo peategelane on väike ujedavõitu blond haldjaneiu Pfil, kes koos oma sõbranna ja seksuaalpart- neri Pamilaga peab metsas jäljeküti ametit. Pfil on nii häbelik ja ametis roheline, et ilma Pamilata ta veel toime ei tule. Siis peab aga Pamila kolmepäevast tööülesannet täitma lendama ning Pfil saab oma esimese iseseisva ülesande. Ta peab üles leidma mrs. Põdrapõrnika kadumaläinud abikaasa. Jäljed viivad seksika jäljeküti ühe puu juurte vahele peituva hald-jamajani. Seal elavad kolm õde- OÜga, Marcia ja Uina, kellele meeldib igasugu vägivaldseid ning alistavaid sex- mänge mängida. See on tõeliseslt friik sadomaso-maailm, mis Pfilile selle puu alt avaneb. Lisaks sellele, et kolm õekest on loomu poolest julmad olevused kannavad nad Pfili vastu erilist vimma, kuna ka nemad kandideerisid jäljeküti ametikohale. Nad ei saanud testides läbi ning on nüüd hingepõhjani riivatud, et mingisugust nohikut peeti nendest paremaks. Pfil uimastatakse ning toibudes avastab ta end aheldatuna kummalisest ruumist. Oma suureks õuduseks märkab ta eemal, nõeltega posti külge kinnitatud surmaagoonias vaevlevat mr. Põdrapõrnikat. Järgnevalt alustavad õed Phili kallal kummalist seksuaalse sisuga piinamiste seeriat. Tal tuleb harrastada seksi vihmaussi, kõrvahargi, tigude ja muude taoliste tegelastega. Tähtsat rolli mängib loos ka õdede ori Masopic, kes on purustanud näo ja tiibadega meeshaldjas. Samal ajal kui Pfil kogeb oma senise elu raskeimat katsumust veedab aga Pamila enam kui vallatult aega oma nahkhiirest sõbraga. Loo lõpuks jooksevad kõik harud kokku, et purskuda ultravägivallana. Lendab nii küljest ära raiutud jäsemeid kui ka intiimsemaid elundeid. Kokkuvõtlikult öeldes, üks särtsakas aduks only seksimuinasjutt. Koomiksi "Bodage Fairies" päritolu kohta leidub albumi tagant veel selline info, et lugu ilmus esmakordselt ajakirja "Lemon Kids" comic strip-ina 1990. aasta juulist kuni 1991. aasta aprillini nime all "Insect Hunter""

Coraline (2009)

Eelmine laupäeval sai koos Ove, Priidu ja Kaituga mu maahäärberis istutud, head filmi vaadatud ja viskit mekitud. Ove oli seejuures kõigi hämmastuseks kaine autojuht. Minu endaga juhtus aga selline häbiväärne lugu, et nädala väsimusest ja hilisest kellast tingituna jäin kesk viimast filmi unne. Ärkasin alles lõunapaiku Priidu krabistamise peale. Nähes, et ma ka üleval kargas mees diivanilt püsti ning segas endale päeva alustuseks suure coca&cola ja wishkey kokteili. Ajasin siis end ka üles, näitasin meie noorele loodusvarade hoidjale raudteejaama suuna kätte ja jäin mõtisklema kuidas oleks kõige õigem viis pühapäev õhtusse saata. Meenus, et eelmine päev oli sõbra isa lahkelt pakkunud mahlapressi kasutada, juhul kui veel õunu (teate küll, need imelikud punnid millede söömise tõttu meie esivanemad paradiisist välja aeti) jagub. Õunu jagus pealiskaudse visuaalse vaatluse järgi puude latva ohtralt seega otsisin mullase kartulikoti välja ja tegelesin järgmised paar tundi tihenevas-vaibuvas seenevihmas värisevate kätega roheliste, mõrudate, kerajate junnide puu otsast alla rebimise ning kotti toppimisega. Kampa lõi ka veel kass kes kõrgematel okstel turnis ning mõningaid raskemaid õunu mulle pähe kukutas. Täis koti tassisin koos piimamannerguga autosse ja vurasin sõbrapoole. Press oli räästa all veel täiesti üleval nii, et edasine aeg kulus kuni hämardumiseni õunade lödistamisele ja lödi pressi alla ladumisele. Gurmaanina sai segusse lisatud veel ebaküdooniaid ning kuna hoog oli sees siis tegime ära ka viimased allesjäänud kohalikud pabulad. Kokku tuli sada liitrit mahla, millest 40 ära omastasin ja tagasi punkrisse vedasin. Teel muretsesin veel kaheksa kilo suhkrut ning plastiliini, et mögin hiljem kenasti klaaspudelitesse kallata ning käima ajada. Igaljuhul peale seda kõike tuli mõte, et võiks end tubliduse eest premeerida ühe hea filmiga. Nii seadsin end siis tagasi sõbra poole, vajusin diivanisse ja käsutasin tal oma TV ja helisüsteemi demonstreerida mõne korraliku HD kvaliteedis kinupildiga. Sõelale jäänud Coraline oli väga mõnus vaatamine. Jah, nukud polnud võibolla Henry Selick'ul seekord küll sama lahedad kui varasemas multikas The Nightmare Before Christmas (1993) ja Neil Gaiman'i jutukeses, mis käesoleva filmi aluseks, puudus Sandmanilik teravus ning fantaasialend. Kuid sellest hoolimata oli mõlemale mehele omane ja mulle meeldiv stiil tunda. Näiteks see maailma sisse peidetud teine maailm oli äratuntav Gaimanilik lahendus, ning maja nö varjus elav kuri nukumeistrist deemon ja tema looming väga stiilne nii ideelt kui Selicu poolt loodud visuaalilt. Lisaks ei olnud sisu üle pingutatud ega laskutud melodraamasse. Oli veidike süngust ja mõningaid kummalisi jooni mille tõttu arvatavasti polnud film kinodes väga edukas. Ka HD pilt oli kena, olin siiani selle tehnika suhtes üsna skeptiline kuid nähtu kvaliteet avaldas sügavat muljet. Muide ei viitsinud uurida aga tundus ,et tegemist ikka sellise pool-nukufilmiga, palju graafikast jättis vähemalt väga CGI mulje, siia multikasse see kusjuures isegi sobis ja arvutigraafika täiendas kenasti riide ja vineeri abil loodut. Mis aga puutub veini siis see peaks kevadeks valmis saama, astuge läbi ja kostitan. 8/10 Ka minu flätis on üks salapärane kohe peldiku vastas asuv uks, panin selle igaksjuhuks nüüd tugevamalt riivi.

Companeros (1970)

Sisu: kesk Mehiko Revolutsiooni kuumimat perioodi üritavad Rootsi relvaärikas Pingviin - Yodlaf Peterson (Franco Nero) ja kiiret karjääri teinud peldikupuhastaja ohmuvõitu poeg El Vasco saada kätte riigi suurimad rikkused, mis lukustatud ühte murdmatusse seiffi. Selle kombinatsiooni teab aga ainult kommunistliku liikumise juht – patsifistlik loodusuurijast professor Xantos, kes parajasti Ameerikas ahnete naftaärikate käes vangis. Lisaks on sündmustesse kaasatud veel kaunis naisrevolutsionäär, Jack Palance mängitud tehiskäega kurjategija, blond lõbunaine ja tohututes kogustes Mehiko kahuriliha. Filmis on osatud väga hästi siduda nutikas camp komöödia tempoka märuli ja hoogse ning fantaasiarikka sisuga. Naljad on mõnusad ega kisu jantlikuks või punnitatuks. Pingviini ja Vasco vägikaikavedu meenutas tugevalt Good bad and ugly'i tegelaste vahelist. Franco Nero saab seegi film, nagu ka postrilt näha, kuulipildujaga ohtralt suurte kaabudega mehi tappa. Lõpp oli aga oma absurdsuses võrdväärne suisa mõne Vene easterniga. Sellist püänti võib tavaliselt näha pigem mõnes “Valgus koordis” laadses filmis, mitte ühes spagetiwesternis. Tea kas tõesti avaldab asjaolu, et Itaalias on kommunistlik partei alati olulisel kohal olnud sedavõrd tugevat mõju ? Kokkuvõtteks: Companeros on mu uus lemmikwestern, mis igati võrdne Good Bad and Ugly või Djangoga. Filmi headusest räägib küllap ka fakt, et olen seda vaadanud käesoleva kuu jooksul juba kaks korda ning süzee ja naljad olid teisel vaatamiskorral sama vinged. Ka kaasvaatajad -Ove, Priit ja Kaitu - võtsid teose väga soojalt vastu. Igaljuhul soovitan! Ah jaa, muusikataust võib kergelt kummitama jääda, poole filmi pealt ümisesid isegi Ove ja Priit seda kaasa, Morricone ju ikkagi ka. 10/10 Loodusesõbrast rahvaste isa Kuulipildujaga munk - väga badass

Dillinger Is Dead, Dillinger è morto (1969)

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et Jaanus kutsus mu esmaspäeval kaasa Ameerika filmikunsti lahkavasse loengusse, kus pidi jätkuma gängsterifilmide blokk. Sättisin end siis ka taha nurka tasakesi pingile. "Dillingerist" olin isegi kunagi poole kõrvaga midagi kuulnud ja õppejõud rääkis veel veidi tema surmast otsa, lõpetades jutu umbes sõnadega, et zanrit saab defineerida kahte viisi: kas otsides näiteid, mis sellesse sobivad või siis vastupidi. See lause oleks pidanud tegelikult ettevaatlikuks tegema, sest järgnevalt näitas ta filmi, mil polnud mitte kui midagi pistmist ei gänsterite ega Ameerikaga. Peategelaseks on keskealine kiilanev härra, kes töötab tehases disainerina. Film algabki ta töökohas kus räägitakse industriaalse ühiskonna ebainimlikkusest ja näidatakse gaasimaskides inimesi. Edasi sõidab ta koju. Naine (või on see sümbol?) lösutab juba teki all ja kurdab peavalu. Mees ütleb, et tal kõht tühi ja läheb sööb midagi. Kobib kööki ja ...selle asemel, et tavalise näljase mehena korjata külmkapist taldrikule kõik, mis hamba all ei piiksu või juuri pole alla kasvatanud, toob see esteet endale paksu kokaraamatu ja hakkab mingit erilist peent rooga kokku keerama. Segab siis seal komponente, otsib maitseaineid, kohmitseb. Vahepeal vaatab telekast ka mingit suvalist jura. Leiab kapist üks hetk nartsu sees püstoli. Püstol keeratud vanasse ajalehte, kus kirjas, et Dillinger on surnud (ainus kuradi vihje terve film Dillingerile muideks). Edasi hargneb juba kaks tapvalt “põnevat” süzeeliini. Ühes teeb tüüp süüa ja teises puhastab ta püstolit. Need kaks liini tunduvad kestvat seejuures igaviku. Lihtsalt ühe veidra keskealise mehe õhtused toimetused, minge näiteks mõnele enda keskealisele tuttavale külla ja istuge pliidi ääres, küllap saab sama elamuse. Peale üle poole tunni või tont teab pika aja möödumise on püstol puhas, söök valmis, minu selja taga üks kunstitudengi välimusega noormees norskama hakanud, mõned vaesemad tudengineiud näljast hullunud ja läinud koju makarone soojendama ning Jaanus sellise näoga, nagu oleks ta kaotanud lõplikult igasuguse usu filmikunsti ja inimkonna tulevikku. Igaljuhul peseb kiilakas oma püstoli ära ja hakkab va värdjas seda punaseks värvima. Vahepeal vaatab mingit kodukino, mille peale justkui hullub ja üritab imelikke hääli tehes pildi sisse pugeda. Nagu ahv näeks esimest korda tv-d oleks küllap täpne kirjeldus. Korra pistab ka püstolitoru suhu, mille peale rõõmustasin, et ehk laseb end maha. Ei lase, pilk kellale näitas ka, et filmi on veel kõvasti jäänud ning nii kergelt vaatajal pääseda ei lasta. Kinost tüdineb ta alles hetkel, kui plaanin juba mõne rumala vabandusega seansilt lahkuda. Edasi ronib ta ülemisele korrusele, kus elab veel üks naisterahvas. Alguses istub seal maika ja trussikute väel, vaatab magavat naist ja pugib arbuusi. Edasi ärkab salapärane naine üles ja siis söövad juba mõlemad (milline sümbol- kas pole), kuid see pole veel kõik! Varsti määritakse naise seljale ka mett. Sellega kahjuks erootiline osa filmis ka lõpeb. Edasi veab tüüp end allkorrusele, kuulab magnetofonilt naise kriiskeid, kiusab naist kummimaoga ja laseb ta lõpuks sama punase revolvriga maha. Paneb kaela jämeda kuldketi. mis iga uusrikka kadedusest pööraseks ajaks, ning läheb ujuma. Ujub seal ühe laeva juurde, vaatab, kuidas sealt laip merre heidetakse ja kaupleb end purjeka kokaks. FINITO! Minu silmad on ka ikka juba elu ja igasugust sümbolistlikku kunsti sildi all tehtud sitta näinud, aga vot sellist õudust pole nagu varem ette juhtunud. Ma saan aru, et ka narratiivist vaba film võib olla huvitav, aga no kindlasti mitte sellisel kujul. Kuradi eksperimentaatorid, kuradi kunstnikud! Et tont neid, nende sümboleid ja filmiprojekte võtaks. Mina keeldun tunnistamast, et pool tundi söögitegemist näidata on kunst. Miks peaks kõige igavam igapäeva asjatoimetus muutuma äkki läbi objektiivi võluväel millekski erakordseks. Pole siin midagi uuenduslikku ja erakordset. Andy Warhol tegi juba hulk aastaid varem "Sleepi" ehk filmi, kuidas mees 6 tundi magab ja veel mingi 24 tunni pikkuse ühest pilvelõhkujast, millel oli muide meeletu kulminatsioon – lõpuks kustusid tuled majas ära, röögatu action. Minu teada ei peeta Warholi ka just kunsti tipuks, märgitakse, et tegi äärmusi ning kõik. Arvan nagu Jaanuski, et Erakord võiks selle filmi ette võtta, äkki suudaks tema matsirahvale ka ära seletada, mis nüüd öelda taheti. Samuti soovitaks seda kõigile esteetidele ja põlvini kampsunitega teeluristajatele. Kui lapiga kuse kokku lükkamine "Hungeris" suutis sind pisarateni liigutad, siis on vujaristlik-masohistlik "Dillinger is dead" just sinule. Vastasel juhul vältida-vältida-vältida. Hinne jääb nii 1-2 vahele kõikuma 1/10

CGI Joe (2009)

Käisin eelmise laupäeva õhtul vanal sõbral külas ja teades ,et ta on pigem uuemate kinohittide kui friigifilmide vaataja ehk maitselt Soprano sarnast (no offence, pole halvaga mõeldud) sai tehtud ettepanek ,et pangu mängima mõni kõige uuem ja löömarohkem kinupilt. Nagu öeldakse ,et kui isegi koguaeg võimalus lõhefileed veinikastmes süüa tekib mingihetk ka hamburgeri järgi isu. Imelik lugu, hoolimata labastest naljadest, mannetust näitlemisest ja süzeest kus üks totrus ajab teist tihedalt taga polnud film naljakas. Isegi muiet ei kiskunud suule. Ka pidevalt absurdi kalduv märul mõjus pigem häiriva ja fantaasiavaesena. Kohati nägi film välja nagu Team America mis ainult tehtud ilma huumorita. Tundus justkui oleks härra Stephen Sommers käinud kinos South pargi meeste Trey Parkeri ja Matt Stone nukufilmi vaatamas ja pärast leidnud ,et igati viisaka süzeega film, paar kohta olid ehk natuke ropud või imelikud ja ei saanud päris aru mida nendega taheti täpsemalt öelda aga kuna idee, kuidas võitmatu segavereline Ameerika supermeeskond maailma päästab, oli hea siis teen sellest õige enda versiooni. Kokkuvõtteks oli ikka hell sitt film. Isegi sõber möönas ,et tegemist oli kehva teosega millele tema annaks no umbes 6/10 ära sest mingi märul ikkagi sees toimus ja veidi effekte oli. Mina aga olen halastamatu. 2/10 Ahja kuna filmis olid ninzad olemas siis peaks see film täieti kvalifitseeruma herr Cleitus von Damme pohma peletamiseks. Paneksin nimetatud härrale ainult igaks juhuks südamele ,et ta ei prooviks seda mitte mingil tingimusel vaadata kaines või liiga vähe joonud olekus. Elamus on tõeliselt ajurakke lömastav ja ebaterveid mõtteid esilekutsuv. Klisheesid ja laene oli ohtralt: Kiimas neeger, munapeast teadur (kusjuures tema välimus mulle isegi meeldis), seksikas lateksis võitleja tibi (kes tuli heade poolele üle), kurjade baas mis lõpus õhku lendas nagu hea tava nõuab. Isegi allveelaeva disainim millega kurjad geeniused lõpus põgenesid, ei oldud viitsitud ise leiutada vaid see oli mahajoonistatud Wald Disney 20 000 Ljööst vee all. America Fuck yeah!

Hausu (1977)

Sisu on põhimõtteliselt ühe lausega kokku võetav – seitse koolitüdrukut sõidavad maale ühe neiu tädile külla. Tädi majas on aga asjad pisut "valesti". Esimene pool filmist on seejuures meeleolukas visuaalne üleskütja, kõik on ilus ja erksavärviline ning nunnu. Aga ega see kaua kesta ja Jaapani filmide või anime reegel - mida mida kenam on algus ja armsamad on tegelased seda koledam lõpplahendus tuleb - saab peatselt taas kinnitust. Siin filmis tehti muide ära ka see stseen mida Torture Garden (1967)'is ei julgetud. Ehk näidatakse suures plaanis inimsööja klaverit kes hea isuga ühe tüdrukuga maiustab ja pärast tema sõrmedega kena viisi mängib. Lisaks näljasele muusikariistale näeb veel verd purskav kassipilti, verd täis majas parvetamist, hiiglaslikku silma ja hulga jäsemete eemaldamist. Rohkem ei oskagi midagi kirjutada. Pealegi on Edasi ja Trash antud filmist juba päris pikad ja põhjalikud ülevaated teinud. Soovitan huvi korral lisainfot nende blogidest uurida. Igaljuhul tore film, ehk küll mitte nii hea kui näiteks Magic Crane või Mr Vampire, kuid muidu igati mõnus Tokyo Gore Police, Meatball Machine ja Machine Girli varajane eelkäia. 8/10 peamine erinevus mis torkab Hong Kongi ja Jaapani filme võrreldes silma on vere kogused. Japsidel purskub seda ikka surve all, samas kui HK üritab punase möksi seintele määrimises end tagasi hoida ja panustab lõikumise-köndistamise asemel näkku-makku peksmisele. Fantaasiarikkuses on õnneks siiski mõlemad võrdväärsed ja sisu selle tõttu ei kannata. Kui esimene vaatlus ripub Jaapani filmis seinal kassipilt... ...siis viimane vaatlus purskab see verd

White Sun of the Desert (1970)

Pühapäeva õhtu poole kütsin enda Karlova katusekorteri soojaks, panin supipaja tulele, Tõmmu Hiiud külma ning kutsusin Jaanuse ning Annika külla filme vaatama. Esimesena pani Xipe mängima “Naked lunchi”, mis oli väga hea film, aga praegu sellest kirjutada ei viitsi. Pigem jutustaks teisest, minu valitud filmist "Ergav kõrbepäike". Tegin seda vaatama hakates nalja, et naistele (st Annikale) on törts vene easterni peale Cronenbergi kui sahmakas värsket õhku, aga üllatuseks leidsin isegi, et üks mõnus koomiline Vene film on unisel pühapäeva õhtul märksa sobivam kui hullumeelse kirjaniku läbielamised happetripi ajal. Sisu: Kuskil Turkmeenias jalutab mööda kõrbet punaarmee sõdur Sukhov ja unistab kodus olevast koledast naisest ning üritab pahandustest hoiduda. Viimased leiavad ta aga sellest hoolimata üles ja peale väikest vastupunnimist tuleb mehel hakata hoolitsema kohaliku muhhikunni Abdulla haaremi eest. Nii seabki Sukhov end koos noore punaarmeelase Petrukhaga ühte pooleldi väljasurnud asulasse sisse ja jääb naiste endise abikaasa röövlijõuku ja Vene abivägesid ootama. Tegemist on tugevalt mõnd Itaalia spagetiwesterni meenutava filmiga. Tuttavad elemendid nagu kõrb, vaikne relvakangelane, bandiidid, sõbralik kohalik jms olid kenasti olemas. Minu arust oli isegi taustaks mängitav melanhoolne balalaikaviis väga makaronikaid meenutav. Lisaks oli "Kõrbepäikeses" üllatavalt palju komöödiaelemente. Näiteks, kuidas Sukhov sapöörilabidalt õiget aega vaatab või naiste eneseteadvust üritab tõsta ja neile seletab, et õige oleks ikka üks naine mehe kohta, ise salamisi kodumaal haaremi pidamisest unistades. Kuidas Petrukhaga koos Vereschaginiga viina viskab ja kuidas viimane ühe granaate lunima tulnud asjapulga aknast välja viskab, peale mida lõhkeainete huviline teatas, et olidki vale marki pommid jne. Positiivne on ka see ,et punapropagandat leidus minimaalselt. Vahepeal küll mainitakse kodumaad ning võitlusi, kuid see oli rohkem lõbus kui häiriv. Muide, vene kosmonautidel olla traditsioon enne orbiidile lendamist seda filmi vaadata. Ei oska öelda küll, kuidas see kosmosereis nüüd selle kodusõjast jutustava filmiga seotud on. Bandiite ega haaremeid ju orbiidil tavaliselt pole. Et kas mingi üksinda võõral maal vaenlaste keskel teema? Kurat teab. Võibolla pole Baikonuril lihtsalt rohkem häid filme. Hindamisel jäin suht 7-8 vahele ja otsustasin siis, et üritan keskmist hinnet mitte väga kõrgele ajada, seega 7/10. Lisaks Shukovileolile meeldis mulle veel ka vana tsaariohvitser Vereschagin (kirjutati sisse muide hiljem filmimise aeg) - selline muhe vanamees, kes enamuse aega jõi tasside viisi viina, mängis kurbi viise ning leidis lõpuks üsna tobedalt ka oma otsa. Peitepilt: leia üles sirp ja vasar Arg punakomandör üritab haaremit maha parseldada Idüll Venemaal, nõukogude kangelane ja tema ausalt välja teenitud naised Diskoteka Mõnele neiule see pähekäiv kott isegi täitsa sobis Vana ja uus Kinodes näidati pioneeridele kindlasti tsenseeritud versiooni.

Bitka na Neretvi, The Battle of Neretva (1969)

Võrdleksin "Battle of Neretvat" täiesti samal aastal ilmunud "Battle of Britainiga". Kuigi mõlemad filmid on tehtud täiesti erinevatest Teise maailmasõja sündmustest, on vaatenurk ja koloriit neil sama. Ühine on filmidel ka see, et esmaseks peategelaseks on mõlemal sõda. Keskendutakse sündmuste võimalikult värvikale ja detailsele kujutamisele ning erinevate sündmuste loopida olevad inimesed on rohkem selleks, et toimuv ei muutuks liiga kuivaks ja dokumentaalseks ning oleks neid, kelle abil sõjakoledusi vaatajale lähemale tuua. Tegelased on ise selle eesmärgi jaoks valitud võimalikult kirjud ning erinevatest leeridest. Meeldejäävaimad on seejuures neist lisaks tavapartisanidele veel Franco Nero mängitud Itaalia fashistide kapten, kes rõhutud rahva poole üle tuleb (kuidas siis tuntud filmistaar saaks negatiivset tegelast mängida) ja Orson Welles. Viimase nimi on suurte trükitähtedega ka kõigil postritel ja filmitutvutustes ära mainitud, hoolimata sellest, et mehe roll oli tegelikult tühine. Küllap oli lihtsalt erakordne sündmus ,et Lääne-Saksa ja Jugoslaavia filmis mängib ka üks ehtne (ja tuntud) jänki. Nagu inglaste filmis, pole ka siin ressurssidega koonerdatud. Kokku on aetud sümpaatne kogus vanu tanke, kahureid, kuulipildujaid jms militaarset nodi, mida ei kardeta ka sodiks sõita või kaljunukilt alla loopida. Aeg oli vististi toona veel selline, et sai kraavidest ning metsatukkadest seda ajalugu kõvasti tasuta kokku vedada. Statiste on ka paraja polgu jagu - võimalik, et oligi sõjaväeosa kasutatud. Kogu see mass on veel aga omakorda pandud sibama ja veerema üle tõsiselt maaliliste maastike. Tegemist vist isegi ühtede eepilisemate ning visuaalselt võimsamate maismaa lahingustseenidega, mida mina olen näinud. "Neretva" sai muide ka parima võõrkeelse filmi Oscari. Miinustest on muidugi ka siin nagu Britain'i filmis väike propaganda noot sees, kuid kiituseks võib öelda, et päris Tito ülistamiseks ei lähe. Ameerika uued sõjafilmid alates "Saving Private Ryan'ist" on märksa läägemalt patriootlikud. Ka pole fashistid mingid elajad, kes vaeseid partisane sauerkrauti ja spagettidega toorelt söövad, vaid nt ülalmainitud Nero näol näidatakse, et ka nende hulgas oli palju heasüdamlikke ja toredaid inimesi. Muide ei hakanud seekord nagu tavaliselt kombeks pikemalt toimunul peatuma kuna wikis sellest juba päris põhjalikult juttu. Kokkuvõtteks - mina jäin rahule. Mõnus vaatamine, eriti suurelt ekraanilt, ei oskagi midagi ette heita. 9/10 Hea itaalane Nero Romantika silla all mida parajasti valmistutakse õhkima

Torture Garden (1967)

Film algab näidates viit inimest uurimas mingit tsirkuse atraktsioon. Sellist kus võib näha odavaid veriseid vahakujusid ja mannetud poodud nukku. Asutuse direktor Dr. Diabolo saab ise ka aru ,et eksponaadid on sitt mis sitt ning pakub publikule ,et näitab neile midagi ülimalt salajast ja jubedat (kümne taala eest muidugi) ja viib nad taharuumi kus nurgas kääridega naisekuju. Dr käsul ja ässitamisel (ei julge jah?!) põrnitsevad horrori sõbrad kõik siis ükshaaval kuju ning näevad vaimusilmas mis nendega tulevikus juhtuda võib. (raamlugu lõpeb ja algavad lühilood) Esimene lühijutt alapealkirjaga Enoch on lugu mehest kes külastab enda onu eesmärgiga pressida vanamehelt välja ta tohutu rikkuse saladus. Selgub ,et kratiks on keldrisse vangistatud ja musta kassi kujul liikuv nõid, kes peatselt ka tüübile edasi pärandatakse. Tegemist oli siit kogumikust ühe mulle enim meeldinud looga. Küllap seetõttu ,et olen kassisõber ning neid karvaseid nunnusid olevusi on alati tore näha õudusfilmis juhtival positsioonil. Teine lugu Terror Over Hollywood on ahnest noorest naisest kes ühele staarile külje alla ujub ning avastab ,et tegelikult on kõik ameerika filminäitlejad robotid. Kurat, 60nendatel võis see ju uudis olla, aga kes siis tänapäeval seda ei teaks. Lisaks on lõpplahendus ebaloogiline. Mina oleks härrade asemel küll selle väljapressiva neiu kuhugi jõe põhja installeerinud. "Mr. Steinway" on klaverivirtuoosist kellele tekib silmarõõm, mida aga klaver, kus pesitseb arvatavasti noormehe võimuka ema vaim, kannatada ei suuda. Sellest klipist on kirjutanud enda blogis pikemalt veel KJaanus. Olen temaga seejuures täiesti nõus ,et idee oli iseenesest hea kuid lõpplahendus törts mage. Klaver puksis neiu lihtsalt aknast välja ning kõik. "The Man Who Collected Poe" nimeline lühijutt annab ühtlasi vastuse küsimusele, mida omaaegsed friigid enne Star Wasi ja Star Treki või Sõrmuste isanda ilmumist kollektsioneerisid. Nimelt on hardcore Edgar Allan Poe fänn Cushing gooti õuduse kuninga isiklikult keldrisse luku taha pannud. Lugu tuletas vaadates natuke Misery't meelde. Jälle on üks andunud fänn enda lemmik kirjaniku vangistanud ning sunnib muudkui uusi meistritöid genereerima. Üks huvitav nüanss loo juures on ka see ,et kuigi tegevus keerleb Poe ümber on lugu ise hoopis näpatud Lovecraftilt. Kasutatakse nimelt Charles Dexter Wardi juhtumist pärinevat tuhast reanimeerimist. Lisaks Cushingule lööb siin kaasa muide veel Jack Palance. Ja ongi lõpp. Raamlugu tõmmatakse kokku ja Dr Diablo osutub (üllatus-üllatus) saatanaks endaks. Üheks naeruväärseima välimusega pealekauba. Kokkuvõtteks mitte just Amicus Productionsi parim film. Nappis nii huumorit kui fantaasiat, nõrk. 6/10

At Midnight I'll Take Your Soul (1964)

Peategelaseks on Zé do Caixão nimeline Julm ja sadistlik surnumatja, kes põhimõttelise ateistina kasutab mõnuga ära kohalike inimeste tugevat ebausku nende terroriseerimiseks ja hirmutamiseks. Lisaks on tal kinnisidee poja saamise ning vereliini jätkamisega. Ning kuna oma naine pole talle siiani järglast andnud siis tapab Zé ta mürgiämblikuga ning hakkab sõbra naist himustama. Võrreldes hilisema filmiga on Joe veel noor mees kes alles õpib naistele lähenemist nii ,et mingeid kannikate äralõikamist või supipotis keemist siin filmis veel ei näe. Goresematest hetkedest tasuvad mainimist uputamine, küüntega silmade peast välja torkamine ning elusalt põletamine. Eks seegi gore suhteliselt soft oli kuid ei tohi unustada filmi valmimisaastat. Võrreldes näiteks Amicuse ja Hammeri kinupiltidega oli tegemist ikka päris julgete visuaalidega. Kaasaegsetel võis junni korralikult jahedaks võtta. Filmi idee olevat José Mojica Marins'ile tulnud pähe mingis salapärases palavikus olles nähtud unenäost. Või pigem painajast. Igaljuhul peale tervenemist kirjutas ta kiirelt nähtu alusel stsenaariumi valmis ning võttis selle rekordilise 13 päevaga ühes pisikeses stuudios linti. Kuna mees kartis ,et ükski teine näitleja ei suuda unenäost nähtud saatanlikku musta riietatud kuju kehastada mängis ta teda ise. Ega see tal pahasti välja ei tule. Energiat on mehes meeletult ja ta suudab Zé ikka tõsiselt ebameeldivaks ning haiglaseks perverdiks, mõrvariks ja vägistajaks muuta kelle teod mõjusid kohati üsna häirivalt. Veidi ülepingutatud olid küll ta pidev dramaatiline lõugamine ning needused. Võibolla on see samas Brasiilia rahvale omane, ei oska öelda. Lisaks harjumatule kõnepruugile lisas huumorit ning campi ka üks öökullitopis ja mõned lõpus välja ilmuvad kodukäijad. Kokkuvõtteks päris huvitav omanäoline vanem horrorilugu, tasub vaadata juba ainuüksi kultusliku maine ja Marinsi pärast. 7/10 Sissejuhatuses üritas José Mojica Marins hästi paheline ja hirmuäratav olla mis kukkus kahjuks õige kehvalt välja. Neiudel tundub ka vanamehenässi pärast piinlik olevat. Siis ähvardas ta nooremana veelkord kinupublikut Ning lõpuks ilmus välja nõid koos papist pealuuga ning pidas pika ja mitte väga usutava kõne kui õudne film nüüd ikka algab Selle mehega ma ei mängiks pokkerit isegi mitte viski peale. Küla mehed värisevad nurgas ja vaatavad surnumatja laamendamist Joe lastesõbralik külg Tõrvikutega rahvajõuk on lõpuks otsustanud surnumatja paika panna Kummalise naeruga vaim Kuri mees vitsutab kirikupüha aegu sealiha, selline asi ei saa karistuseta jääda.

Vääritud litapojad ehk The Inglorious Bastards (1978)

Mõtlesin ,et kirjutan sellest mõnusast spagetiwesterni fiilinguga koomilisest-tempokast sõjafilmist nädalavahetus ühe tubli jutu kuid vaba aeg kulus hoopis mammona ja alkoholi jumalat ning hiljem Taarat teenides. Pühapäev läks aga halva enesetunde nahka mille küllap olid mulle needusena peale pannud need suured ja väikesed puuslikud kellede teenimine meelest ununes. Piim oli ka külmikus hapu muide! Algav nädal tõi aga õnneks ja/või õnnetuseks kohe peale uue laadungi uusi häid filme milledest tahaks ka vähemalt mõne rea kirja visata. Oh läheb juba liiga K.Jaanuselikuks hädaldamiseks. Ühesõnaga säästupost siis seekord. Saan äkki vähemalt internetti rikastada mõnede kaunite kuvapaukudega ning ühtlasi jättes hulga komavigasid tegemata säästa Eesti keelt. Filmist on muide veel ka Nuxx ühe gonzo stiilis jutu kirjutanud. 8/10 Filmis saab näha muide meeletus koguses lendavaid natse. Näiteks selliseid Või selliseid.. Kõik muidugi ei lennanud, mõned igavamad täristasid püssi ka niisama Ja neeger rikkus nagu alati kõik ilusa ära Törts rassismi Ning armastust Ja korralik pomm oli samuti olemas Mis SPOILER! plahvatas ka ja lõhkus täielikult ühe päris hästi tehtud maketi. SPOILERI LÕPP! Üks muidu muhe vunts kelle ainsaks veaks oli see ,et tema läheduses tuli rahakotil ja kellal väga hoolsalt silm peal hoida Säh sulle sokolaadi Sõjas on kõik relvad lubatud Ja vahepeal läks nii kiirelt kibedaks lahinguks ,et polnud aega mundritki korralikult selga nööpida Aaria nümfid Klassikaline rongilahing

The Whisperer in Darkness

Mõtlesin ,et teen ka ühe ette haipimise posti. Tundub filmiblogides popp komme mõnest peatselt väljatulevast filmist postreid/pilte üles riputada. Call of Cthulhu mehed lubavad nimelt järgmine aasta välja anda uue H.P. Lovecrafti jutul põhineva filmi The Whisperer in Darkness. Arvestades ,et nende varasem töö on 10/10, netis rippuv teaser stiilselt atmosfäärikas ja tegemist ühe mu Lovecrafti lemmiklooga on mida oodata. Juttu ennast saab lugeda Öölase sarjas ilmunud Pimeduses sosistaja nimelisest kogumikust. Tegemist on muide haruldasema Eestis välja antud ulmeteosega mida leidub vaid suuremates raamatukogudes ning antikvariaatidest pole lootustki otsida. Mina pole vähemalt rohkem kui kümmne aasta jooksul suutnud seda endale hankida.

The Brood (1979)

David Cronenberg on minuarvates kõigist tuntud Ameerika (õudus) filmilavastajatest üks haigema mõttelennuga vendi kes suudab julgelt nn mainstreamist erineda ja oskab hästi hirmude ning sümbolitega mängida. The Brood tuletas tugevalt meelde mehe varasemat 1977 aasta filmi nimega Rabid. Et siis jälle saab näha ühte maakolkas asuvat ja revolutsioonilisi ravimeetodeid kasutavat uurimisasutus-haiglat kus on midagi juba algusest peale selgelt paigast ära. Aga Brood meeldis mulle Rabidist kõvasti enam. Lihtsalt tegevus läks kiiremini käima ja kvaliteetseid õõvakohti oli tunduvalt enam. Fletchu mainis mulle seda filmi soovitades ,et karmim koht tuleb alles lõpus kui ema enda last sööb. Tegelikult valmistas see stseen isegi pettumuse. Polnud seal mingit loodetud verise sealiha järamist vaid limpsas lihtsalt korra keelega üle ja kõik. Hoopis võikamad olid filmi käigus korduvalt välja ilmuvad deemonlapsed. Ma ei väsi kordamast ,et lapsed on õudusfilmis üks hirmuäratavamaid asju ja Cronenberg oskab neist viimast võtta. Mul on seejuures karvane tunne ,et 1989 aasta Pet Cemetary on just Broodist saanud idee ühe enda parima koha jaoks (kui väike zombi taadi jalgadele skalpelliga läheneb). Ahja lõpus tuli esile ka ta lemmikteema ,et kõik on ikkagi peas kinni ning mõttejõud suudab moondada viimaks ka maailma ning hullumeelse kujutluspildid võtta lihaliku kuju. Mõnus horrorfilm. 8/10

Scarface (1932)

Sisul pikemalt peatuda ei näe vajadust. Keskendutakse seal peamiselt ühe kuiva seaduse aegse Tony nimelie gängsteri verisele karjäärile ja julmale valitsusajale. Mis siis teeb selle vana filmi mõnusaks. Esiteks teadmine ,et see on tehtud gängsteritest mitte tagantjärgi nagu paljud teised sarnased vaid samal kümnendil. Et vähemalt kui tegevus on ülemängitud või dramatiseeritud siis keskkond on enamvähem ehe. Teiseks üllatav tegevusrohkus. Arvestades valmimisaastat on tempo ikka kiire ja päris suure osa filmist täidavad tagaajamised, mõrvad ja pikad tulevahetused. Tapmisi muidugi lähedalt ei näidata ja toimuv antakse edasi varjude abil. Kolmandaks kohatine päris hea huumor. Peamiselt Tony roppjuhmi sekretäriga seoses või kui Tony justkui pool kogemata kuulipilduja avastab ning sellisest hämmastavast masinast hullupööra vaimustusse satub. Huvitava faktina tuleb ka ära märkida ,et Tony prototüübiks olevat Al Capone isiklikult. Mina Al'i elulooga kursis pole nii ,et ei oska kommenteerida. Oma lõpu leidis viimane küll hoopis teistmoodi ja märksa vähem dramaatilise (st suri süüfilisse). Wikipedia järgi olevat ta igaljuhul filmi vastu elavat huvi küll üles näidanud ja saatnud isegi mõned enda mehed stsenaristi juurde kindlaks tegema kui palju seal ikkagi teda mainitakse. Lõppkokkuvõtteks olevat vana gängster siiski filmiga väga rahule jäänud ja omanud sellest ka isiklikku koopiat. Karismaatilistest isikutest kes filmiga seotud tuleks veel ära märkida ,et selle produtsendiks on maailmakuulus miljonäär, lendur ja skisofreenik Howard Hughes ning lisaks lööb ühes väiksemas rollis kaasa Boris Karloff. Oma häbiks tuleb tunnistada ,et mina teda ära ei tundnud. Hoolimata sellest ,et Tony'st on tehtud filmis ikka täielik siga ja mõrtsukas, kes kaheldava väärtusega inimlikke tundeid näitab üles vaid suhtes õega (täpsemalt tema pärast hüsteeriliselt muretsedes ja peigmeestel nägu üles lüües või maha lastes) leidsid Ameerika võimud peale filmi valmimist ikkagi ,et lihtsale jänkile on vajalik ekraanil toimuva kohta täpsemat seletust. Äkki ta ikka ei saa aru ,et ekraanil toimuv on kuidagi morlaalselt vale võin nii. Seetõttu lisati hiljem filmi algusesse mitu suurt palakat tekstiga ,et gängsterlus on paha ja kutsuti üles astuma sellega võitlusse. Filmi traagiline-kangelaslik lõpp asendati aga kohtuprotsessiga kus kohtunik veel lisaks värvikalt kirjeldab milline jätis mees ikka on. Vaatasin ise mõlemad lõpplahendused ära ja kuna tulemus oli kokkuvõtteks neil sama siis eelistan loomulikult seda kus puudub ilge moraalilasu ja näpuga vehkimine. 7/10 St. Valentine's Day , S-M-C Cartage Company, Chicago, 1929. Foto reaalselt toimunust. Filmis oli nimetatud koht ka olemas kuid märksa vähem verisem. Ka filmis toimus üks mõrv keeglisaalis. Käesolev foto, mis pärit siit lehelt, on aga siiski märksa hilisem. "Machine Gun" Jack McGurn, Chicago Bowling Alley, 1936