Kolm portsu spagette

Jah, ma tean, et peaksin praegu hoopis kirjutama Jaanuse toodud filmidest, viimasel ajal käib ta nagu uni peale ja ei lepi viisaka seletusega, et küll ma varsti kirjutan, kui olen veel kauaaegsemad võlad ära lahendanud, vaid loobib oma blogis rahena teravaid pilkeid, alatut laimu ning ebaterveid vihjeid. Ma ei hakka seejuures üldse rääkima sellest vaimsest vägivallas, mida Mina ja kõik teised filmiblogijad nädalast-nädalasse taluma peavad, katsu sa tänaval vaid paha pilguga vaadata või veidi virinalt naeratada, kohe järgmine päev on laimav post Xipe blogis üleval. Vaese Erand-konna suutis ta sedasorti mõnituste ning avaliku häbistamisega nii kaugele viia, et viimane kibedalt nuttes enda blogist kõik postid eemaldas. Kuid veel hullem on mehe füüsiline terror. Mannul lõi ta näiteks alles kaks päeva silma paiste ning lõikas taskunoaga äsja Mengele juurest remondist tulnud torupilli nahka koleda augu. Sopranolt võttis aga irvitades ära raha, mida vaene tudeng oli oma kõhu kõrvalt terve aasta PÖFFi piletite jaoks säästnud. Ja siis muidugi see kusemise teema mis tal peamine leivanumber. Kuulujutud käivad, et Kole-poiss olevat kord isegi tuntud blogijate I&I postkasti sittunud, kuna nad filmipostide kirjutamisest keeldusid. See terror olevat muide saanud ka viimseks piisaks seoses nende Tartust lahkumise otsusega. Jaanuse ühikakaaslane Ivar kurdab aga mulle pidevalt, et kuna tal postkasti pole ja blogi üldse ei kirjuta, siis käivat mees regulaarselt tema kingadesse oma häda ajamas. Lausa nuhtlus kohe. Tea kust talle selline ropp komme külge on jäänud. Aga nüüd tagasi westernide juurde. Alustaks esimesena uusimast ja parimast – Mannaja (1977). Selle filmi pistis mulle pihku Nuxx pärast seda, kui talle jutustasin, et viimane aeg on mulle Itaalia westernid ropult meeldima hakanud. Maurizio Merli mängib siin pearahakütti, kes armastab revolvri kõmmutamise asemel hoopis tomahooki loopida. Üldise näiliselt klisheeliku sisu (kättemaks, klassikaline metsiku lääne linn, kohalik väljaspool-seadusi tüüpi pomo) tagant ilmub lagedale üllatavalt absurdne ja samas originaalne lugu. Näiteks, kuidas peategelane keset filmi silmanägemise kaotanuna kolib ühekäelise bandiidiga koopasse elama ning seal kivikirveid meisterdab, või kui Maurizio kohtub lõpuks kurja kapitalistiga – mehega, keda on 20 aastat taga otsinud ning teatab talle: “For 20 years, my only dream was to face you down and kill you...for what you did to my father. And you know...you're not worth the brass of my 7 penny cartridges. The worst punishment now is for you to have to live on.”. Sellise asja peale ei oska kohe midagi öeldagi. Muusikataust on ka väga spagetilik – selline kummaline jorin. Kõlab täpselt nagu Franco Nero üritaks laulda, mine tea, äkki oligi tema, ei viitsinud netist uurida. Hinne oleks 8 punkti, kuna tempo on võrreldes näiteks Companerosega märksa uimasem. Muidu aga hea western, võib soovitada. No mis selle mehe meelel võis küll mõlkuda, mõte tuua hulk rinnakaid tantsutüdrukuid kaevurite linna kus pole pool sajandit naist nähtud saab lõppeda ainult halvasti. Töölisklass tõuseb rõhujate vastu Kapitalist vaatab koos tütrega pealt kohalikku nr1 meelelahutust - meeste mudamaadlust Teiseks "Faccia a faccia" ehk "Face to Face" (1977). See film oli täiesti umbropsu valik. Tahtsin kontrollida Nuxxi väidet, et kuuesajast tehtud spagetiwesternist on vähemalt 90% igati vaadatavad. Rezissöör oli igaljuhul täiesti võõras ja seda, et seal Tomas Milian mängib cooli vähemusrahvusest bandiiti, avastasin alles hiljem (ei saanudki täpselt aru, mis rassist ta oli, indiaanlane vaevalt nüüd). Sisu on lühidalt selline: Kõrilõikajate pealik Solomon (Milan) võtab põgenedes pantvangi ühe kirjandusprofessori. Mängu tuleb Stocholmi sündroom - pahelise päti elu hakkab eluaeg viisakalt ja igavalt elanud õpetlast üha enam paeluma nii, et lõpuks palub ta end kampa võtta. Aegamööda tossike ja õrnake härra, kes ei julge alul isegi püssi lasta, loomastub ning mingil hetkel on õpilane õpetajast vaat et ülegi. Üritab isegi gängi juhtida ning organiseerib pangarööve. Samas kui Milan ise on hakanud muutuma hoopis pehmemaks. Nagu arvata võib saab selline olukord lõppeda ainult traagiliselt. 7/10. Üllatuseks osutus kõige viletsamaks seekord film "Keoma" (1976). Olin just pigem sellele kaardile kõige enam panustanud, kuna peateglaseks ikkagi Franco Nero. Sisu on paljuski sarnane aasta hilisema "Mannajaga". Jälle üks kaevanduslinn ja selle elajalik valitseja. Sisse on toodud lisaks katkuepideemia teema (hea aktuaalne film praeguse gripipaanika ajal vaadata), Nero kiindub nimelt mingil veidral moel ühte haigesse rasedasse, mis viib ta konflikti enda kolme poolvenna ja kaevanduse omanikuga. Vennad on isegi Nerot seejuures kogu elu vihanud ja kiusanud, kuna isa eelistab teda neile ning nüüd kukub hea võimalus mehele koht kätte näidata lausa ise sülle. Tegemist on muide esimese! Itaalia westerniga, kus ma leidsin vihjed ka indiaanlastele, Nero on nimelt indiaaniverd ja mingeid põlisasukate lagunenud jurtasid näidatakse ka alguses korraks. Huumorikülg on samas kahjuks tagasihoidlik, selle eest hoolitseb peamiselt üks käruga vanamutt, kes jõuab alati igale poole Nerot parastama – ma täiesti imestan, et ta tappa ei saanud ja vibuga neeger. Kõige haigem on aga lõpp, kui rase lõpuks sünnitab, last hoidev vanamutt teatab Keomale, et sellistes tingimustes ta vaevalt ellu jääb, mille peale viimane lausub: “He can't die. And you know why? Because he's free. And man who's free never dies.” ning kappab minema. 6/10

Singin' in the Rain (1952)

Muusikalid pole ikka üldse minu rida, kuidagi harjumatu on kui äkki keset filmi kõik enda tegevuse sinnapaika jätavad ning tantsima-laulma kukuvad. Pealegi pole enamasti mängitav muusika samuti pehmelt öeldes minu maitse. Eks erandeid muidugi on näiteks "Dr. Horrible's Sing-Along Blog" või "The Nightmare Before Christmas", ning "Gumnaam" oli talutav vaid enda campide laulunumbrite poolest, kuid need on siiski pigem üksikud hälbed. Nii, et kui esmaspäevases filmiloengus teatas õppejõud, et täna vaatame muusikali, lubasin endale, et masohismusega ma seekord tegelema ei hakka ja kui film tundub kehv siis hiilin vaikselt poolepealt minema. Film osutus aga üllatajaks. Selliseks mõnusaks slapstic komöödiaks kus visati muhedat nalja tummfilmi ja selle näitlejate üle. Tegevus keerleb ümber filmistuudio mis püüab mitte ajale jalgu jääda ning üritab hakata väntama helifilme, kuid küll osutub ühe staari hääl liiga jõledaks ning teine kipub jälle pidevalt näitlemisega üle pingutama muutes nii dramaatilised kohad koomilisteks. Lisaks ilmnevad tehnilised probleemid seoses heli salvestamisega jms. Kahjuks ei suudetud seda taset ainult lõpuni hoida ja kuskilt sealt filmi kuulsaimast hetkest ehk vihmas laulmisest käis tempo ja humoorikus alla ning süzee hakkas venima. Ka lõpp oli niru – lääge Ameerika unistuse täitumine kus noorest maatüdrukust saab lõpuks suur staar ning paha tegelane saab avalikult häbistatud, nõrk, väga nõrk. Arvestades samas, et esimene pool oli väga vinge võib üle keskmise hinde ära panna küll. Pealegi meeldis mulle loomulikult väga kasutatud “three-strip” Tehcnicolor mis paitas silma enda kaunite värvidega. 7/10

Next of Kin (1982)

Filmi peategelaseks olev noor naine Linda pöördub peale ema surma tagasi koduauuli ning võtab seal üle perekonnale kuuluva gooti stiilis häärberis paikneva vanadekodu juhtimise. Varsti aga selgub (nagu sedalaadi vanade majadega ikka), et kõik pole selle kohaga päris korras. Mingi salapärane olevus hiilib videvikutunnil ümber maja, jätab peldikus vee jooksma ning kobistab pimedates nurkades. Ema päevikus kirjeldatud sündmused hakkavad juhtuma Linda endaga ning lisaks kummitab teda pidevalt üks ähmane kuid hirmutav mälestus lapsepõlvest. Internetis on Next of Kin liigitatud küll ozplotationi alla kuid minuarust pole sel midagit pistmist campide "Turkey Shooti'de" või "Fair Game'dega". Pigem on tegemist "Road Games" laadse kvaliteetse psüholoogilise põnevikuga. Dialoogile on siin võrreldes nimetatuga pandud küll kõvasti vähem rõhku, kuid see eest on õhustik lihtsalt fantastiline. Mulle meeldis väga kummituslik-unenäoilik ja veidi müstiline atmosfäär mida korralik kaameratöö ja pisut Goblini muusikat meenutav helitaust veel kõvasti võimendas. Muide mida lõpupoole seda enam tekkis mul tõsine kahtlus, et rezisöör pidi olema suur Argento fänn sest lisaks muusikale on siin (ja eriti lõpus) ohtralt tema filmidele (või üldse giallo zanrile) omaseid stseene (nt piiluv silm jms). Film on oma ülesehituselt väga sarnane The House of the Eviliga. Ka siin järgneb aeglasele ja enamus filmi kestvale pingekasvatamisele üllatavalt tempokas slasher. Kuid "Next of Kin'is" on see üleminek tunduvalt loomulikum, ehk kulminatsioon sobib esimese poolega märksa paremini kokku. Meeldiv oli ka see, et kõiki toimunu tagamaid ei seletatudki päris viimse nüansini lahti, vaid jäeti vaatajale mõtlemisruumi ja sündmusi lõpuni ümbritsema teatud salapära. Lõpetaks posti ühe netist leitud tekstiga: “In 1982 Tony Williams won the award for 'Best Feature Film Director' at the Catalonian International Film Festival for NEXT OF KIN, beating stiff competition from the likes of Peter Weir for THE LAST WAVE, Sam Raimi for EVIL DEAD and John Ballard for FRIDAY THE 13TH. Starring Jackie Kerin and John Jarratt (WOLF CREEK) and praised by Quentin Tarantino as Australia's answer to THE SHINING, NEXT OF KIN has slowly emerged as a true cult rarity that serious horror buffs consider an undiscovered classic.” 9/10

Miks vanasti oli filmides rohi rohelisem ? ehk Technicolori vandenõu

Kuna esmaspäevases Ameerika filmikunsti loengus näidatav Nosferatut oli meil Jaanusega mõlemal vaadatud, siis vedasime end hoopis Zavoodi pelmeene sööma. Helistasime ka neegerblogija Angus Gordon McHilterile, kes aga kahjuks ei saanud tulla, kuna oli kanges torupilli puhumise tuhinas kaela ära nikastanud ning klanniarst oli talle pannud peale range viskidieedi. Igal juhul seal istudes tuli meil jututeemaks, et kuhu kadus 60nendate lõpus salapäraselt meie mõlema lemmikvärvisüsteem Technicolor ning miks kõik hilisemad filmid paistavad silma erakordselt tuhmide ja ilmetute toonidega. Sai pakutud küll süüdlastena nii sisalikinimesi kui rahvusvahelist kommunismi, kuid ühtegi loogilist põhjendust meile pähe ei tulnud. Teema hakkas mind aga huvitama ja nii asusin kohe, kui oma flätti jõudsin, netis tuhnima, et sellele vandenõule vastus leida. Järgnev Technicolori ajaloost jutustav tekst on kokku kirjutatud unise peaga nelja-viie netis leidunud artikli alusel (millede lingid leiab jutu lõpust). Vabandan juba ette, kui juhtun mõne mõistega eksima või midagi sassi ajama. Olen ise tegelenud lühiajaliselt vaid mustvalgete fotode ilmutamisega ning värvifilm on mulle täiesti tume maa. Filmile üritati värve anda kohe vahetult pärast selle leiutamist. Näiteks mustvalgetes filmides olid ööstseenid sageli võetud üles sinisele lindile, tulekahju punasele jms. Lisaks oli veel kasutuses kollast tooni lint (mille jaoks - enam ei mäleta) ja prooviti puhtalt käsitööna mustvalgeid filme üle värvida. Kuna mingeid automatiseerimisvahendeid (ehk arvuteid) polnud, olid sellised katsed töömahukuse tõttu pigem erandid. Ka katseid värvifilmiga on tehtud päris varakult, kuid kuna need laiemalt kasutust ei leidnud, ei hakkaks neil pikemalt peatuma. Tõeline värvifilmi võidukäik algas ikka seoses Technicolori asutamisega 1915. aastal Ameerika teadlase ja inseneri Herbert Thomas Kalmus'e poolt. Tegemist oli ettevõttega mis oli filmimaailmas aastakümneid midagi sellist, nagu praegu on arvutite protsessoriturul Intel. Ehk siis absoluutne etalon millega kõiki teisi lahendusi võrreldi või kõrvutati ning mida üritati agaralt kloonida. Technicolori lahendused jagunevad kaheks: kahe ja kolme värviga. Esimest süsteemi kasutati aastatel 1916-1935. Põhimõtteliselt oli seal kaamerasse topitud prisma, mis suunas pildi kahele mustvalgele filmilindile. Esimene neist oli punase filtri taga ja teine rohelise. Esimene film mis selles formaadis ilmus kandis nime The Gulf Between. Skrollisin natuke two-color filmide nimekirju ning pidin kahetsusega tõdema, et pole ühtegi seal olevat teost näinud, nii et kahevärviline rohekas-punane Technicolor on mulle tundmatu. Mõned sealsed nimed nagu Mystery of the Wax Museum (1933) ja The Mysterious Island (1929) tekitasid igal juhul huvi; kui õnnestub neid filme netist kätte saada, siis vaataks päris huviga. Kolm värvi on ikka kolm värvi. Ehk siis kahevärviline pilt oli kaugel ideaalsusest, kuna ei võimaldanud kuidagi täielikku värviskaalat kätte saada. Nii jõuti lõpuks nn "Neljanda süsteemini" ehk kolmevärvilise three-strip Technicolori filmimise protsessini, mis valitses Hollywoodis aastatel 1932-1955 . Tegemist oli muuseas maailma esimese täisvärvilise süsteemiga. Toimis see nii, et filmikaamerasse oli pandud kolm erilisest materjalist mustvalget filmilinti, mida üheaegselt valgustati läbi erinevate filtrite. Hiljem laboris tehti lintidest matriitsid, mida immutati värvidega (lint imes värvi sisse, mitte ei katnud vaid pealmist poolt). Neist kolmest pressiti/prinditi lõpuks mingi nutika protsessiga omakorda kokku üks filmilint, mida võis juba näidata tavalise projektori abil. Seda revolutsioonilist värvimise tehnikat nimetati I.B süsteemiks ehk “dye transfreriks”. Esimest korda leidis see tehnika muide kasutust Walt Disney multifilmis "Silly Symphonies". Tänapäeva inimestele on tuntuimaks kolme lindi tehnikas valmistatud Technicolori filmiks küllap "Gone With The Wind". Kuigi pilt oli mõnus, polnud filmiloojad Tecnicoloriga sugugi rahul. Technicolori kaamerad olid ropp rasked-kohmakad, keerukad ning väga kallid. Stuudiod reeglina pigem rentisid kaameraid nende ostmise asemel. Sellega said nad ühtlasi boonusena kaasa ka tehnikud ja "värvikupja" (ei oska teisiti color supervisor tõlkida). Varasematel aegadel oli selleks kupjaks muide Kalmus isiklikut. Lisaks vajas filmimine meeletus koguses valgust. See valguserohkus küttis võttepaigad aga tulipunaseks ja temperatuur tõusis sageli üle kolmekümne kraadi (kujutage ette ennast seal jupiteride ees karukostüümis). Mõned näitlejad kaebasid lisaks püsivate nägemiskahjustuste üle. Ühesõnaga Technicolor ei olnud odav ega mugav! Väikesed filmid võisid sellest vaid unistada ja ka suured kompaniid said seda luksust lubada ainult enda võimsa eelarvega kassahittidele. Murranguliseks sai 1952 aasta, kui Eeastman Kodak tuli turule ühelindilise värvifilmi tehnikaga, mida sai kasutada odavamates kaamerates. See pani Techicolori kolme lindi kaameratele tõsise põntsu ja nende kasutamine lõpetati 55ndaks aastaks täielikult. Ning kuigi Technicolor kohandas kiirelt enda laborid ümber, et luua enda DT-martiitse otse Eeastmani negatiivi alusel, suretas one-strip tehnika dye transfer'i seitsmekümnendate alguseks pea täielikult välja ehk kvaniteet lõi taaskord kvaliteeti. Viimane Ameerika värvainete labor suleti USA-s 1975 ja viimaseks selles tehnikas loodud filmiks oli "Godfather part II". Ühe originaalse dye transfer printeri tassis Argento USA-st Rooma ning kasutas "Suspiria" loomiseks. Mis puutub ülejäänud maailma, siis Brittide DT-labor suleti 1978 ja müüdi Hiinasse, kus neid kasutati 1993. aastani paljude Hong Kongi filmide tootmisel (ma ei ole neis numbrites kusjuures väga kindel, sest mingid netiallikad väidavad, et ka Star Wars on 77ndal dye transfer tehnikas valmistatud). Sellele järgnes kauaks värvifilminduse pime keskaeg. Ehk hämarad 70-80nendad. Filmitegijad unustasid aegamööda ära raskete kaamerate ebamugavused või kuidas pidevalt labori taga tuli oodata ja hakkasid igatsema tagasi kirkaid rikkaid värvitoone ja hingematvaid kontraste. Nii otsustati viimaks iidne kadunud dye transfer-kunst taas ellu äratada. Ega see lihtne polnud, sest suurem osa tehnikast ning teadmistest oli selleks ajaks jäädavalt juba kadunud/hävinud. Wikis mainitakse aastat 1997, mil Technicolor taas laiemalt turule tagasi ilmus. Sealtmaalt alates on kasutatud seda taas justkui varemaltki rasvase eelarveliste filmide nagu "Pearl Harbor", "Toy Story" jms juures. Kokkuvõtteks on ring täis saanud ning võib vist taas öelda, et kõik uus on unustatud vana. Muide, huvitava faktina tasub ära märkimist, et "The Aviatori" filmi muudeti digitaalselt, et anda sellele Howard Hughesi isikliku two-color värvisüsteemi Multicolori välimus. Kasulikku lugemist, ehk mõned siin tekstis kasutatud materjalid: Wikipedia, Two-strip värvide saamine photoshopis, pikem ülevaade Technicolori värvisüsteemi köögipoolest, teine ülevaade, dye transferi toimimise täpsem kirjeldus, ning üks asjalik blogipost. Järgnevalt aga mõned kaunid pildid Suspiriast. Aga enne labidaga Metsavana two-strip Tecnicoloris - jah ma tean, digitaalne pole ikka see, kuid mingi aimduse annab. Tahtsin tegelikult dye-transferi proovida kuid see osutus fotoshopis keerukaks, kui mitte suisa võimatuks, kahe värviga oli lihtsam, tuli vaid green layer kopeerida blue peale.

Scalped

Plaanisin algul selle koomiksi lugemise jätta Lauri poolt toodud virnast kõige viimaseks, kuid tänu Trashi- ja Nuxxi-poolsele kiitmisele ei suutnud kaua vastu pidada (pealegi kibeles ka omanik neid kiiremalt tagasi saama). Nii paningi Sandmani ja Preacheri natukeseks kõrvale ning võtsin ette indiaanilood. Tegemist on väga noiriliku koomiksiga. Olemas on väljaspool seaduslikke meetodeid tegutsev peategelane, nn saatuslik naine ja keskne maffiaboss, kelle ümber kõik sündmused keerlevad. Ka joonistusstiil on noirile omaselt hämar. Ainult, et tegevus ei toimu mõnes 30nendate Ameerika linnas, vaid alkoholismist, vaesusest, narkomaaniast ja kuritegevusest puretud Praise Rose'i nimelises indiaani reservaadis. Sündmused saavad alguse sellest, kui peategelaseks olev Dashiell Bad Horse saabub nimetatud reservaati tagasi pärast 15-aastast eemalolekut ja asub tööle kohaliku liidri ning maffiabossi Lincoln Red Crow alluvusse kuuluvas hõimupolitseis. Tema ilmumine mõjub omamoodi katalüsaatorina ning üles kerkivad paljud vanad vaenud ning sisepinged. Kaasa ei aita ka see, et jäänud on loetud päevad suurejoonelise Red Crow'le kuuluva kasiino avamiseni, mis meelitab omakorda kohale igasugust (peamiselt kriminaalset) rahvast, ja et Dashiell on tegelikult FBI salaagent. Scalped on kindlasti üks süngemaid ja mustemates toonides koomikseid mida ma olen siiani lugenud, algselt krimiloona alanud lugu muutub iga raamatuga (siiani kokku neli) tõusvas joones üha masendavamaks ja trööstitumaks. Kõigile indiaanlastele ning nendega kokku puutunud isikutele on justkui looja poolt ette määratud saatus lõpetada elu peale pikka viletsust jubeda ning verise surmaga. Tõsise portsu depressiivust saab lugedes kohe terveks päevaks kätte. Trashi sünnipäeval soovitas Lauri seda Harglale ka sõnadega, et peale lugemist hakkab ta loomingusse kindlasti hoopis süngemaid ning rusuvamaid jooni ilmuma. Mina igaljuhul lugesin pärast tujutõstmiseks Preacherit otsa (mis - nagu teada - pole ka kõige rõõmsam). Tempo on koomiksil samuti hea, molutamist pikalt pole. Mulle meeldis filmilik stiil, kus näidatakse alguses tagajärge ning alles siis pöördutakse ajas tund-päev tagasi ning näidatakse sündmusi, mis selleni viisid. Palju on ruumi kulutatud ka kauaaegsemate tagasivaadeteni – näiteks mitmete tegelaste (enamjaolt vägivaldsele) noorusele – millede abil kild killu haaval antakse lugejale infot tausta kohta. Sagedased on ka ootamatud twistid, kus mõne pealtnäha väga ühekülgse tegelase kohta selgub ootamatult mõni toimuvat pea peale pöörav fakt. Mis teksti puutub, siis alguses oli raske kasutatud släng, kuid mingil hetkel seda enam ei märganudki. Sai igal juhul korralik kiidulaul kokku kirjutatud, aga ma usun, et seekord ka põhjendatult, sest Scalped positsioneerub mu isiklikus koomiksite edetabelis kohe Sandmani järel teisele kohale. Neljanda köitega katkesid sündmused igal juhul väga põneval kohal. Ootan suure huviga, kuidas süzeeliinid sealt edasi hargnevad - kindel on vaid see, et peategelasi langeb arvatavasti edaspidigi nagu loogu. Viies pidigi Laurile varsti kohale jõudma, tuleb see kiirelt enda kätte krabada, enne kui Trash ja Nuxx jaole jõuavad.

Caligola (1979)

Internetis ja wikipedias öeldakse Caligula kohta järgnevat: Caligula (31. august 12 – 24. jaanuar 41) oli Vana-Rooma keiser. Valitses 37. aasta 18. märtsist kuni oma surmani. Caligula tapeti tema enda ihukaitsjate poolt 29-aastasena. Caligula kaasaegsed kirjeldasid teda enamasti õela, lõbujanulise, ülimalt edeva ja vaimselt ebastabiilse valitsejana, kes oli selliseks muutunud pärast kummalist salapärast haigust. Tänapäeva ajaloolased suhtuvad sarnastesse väidetesse sageli skeptiliselt, sest säilinud ajalooürikute autoriteks on peamiselt senaatorid, kes olid Caligula poliitilised vastased. Mina senaatorina oleksin küllap olnud ka Caligula poliitiline vastane, kui mu naine oleks lõbumajja tööle pandud, aga noh see selleks. Jaanus, kes on meil ladina keele ja Vana-Rooma asjatundja, väidab pealegi, et selle fakti õigsus on kaheldav. Idee seda filmi vaadata andis mulle tegelikult Fletchu. Ta jutustas nimelt ühel päeval msnis, et oli üritanud seda filmi soovitada enda ladina keele õpetajale, kes kahjuks oli seda aga näinud (või vähemalt mainest kuulnud), kohkus ära ja leidis, et sedasorti teos ei sobi ikka koolis näitamiseks. Igal juhul hakkas mul pärast seda kange häbi, et sedasorti klassik vaatamata, mis filmifriigiks ma end üldse niiviisi pidada saan ja kuna ka Jaanus polnud filmi näinud, laenasime ühelt mu töökaaslaselt DVD ja panime mängima. Mulle tundub, et Tinto Brass'is on ka natuke veel seda hullude keisrite vaimu – orgiaid ja perverssusi on kujutatud ikka mõnuga. Ma ootasin filmist tegelikult pigem mingit gorest möllu ja olin üllatunud, et Caligula osutus pooleldi pornofilmik, kus rohkem vägistati ja harrastati insesti kui raiuti päid. See olevat seejuures tulnud ka Inglise staarnäitlejatele Helen Mirren'ile ja Peeter o Tootle'le üllatuseks – nemad tegid oma arust ajaloolist filmi ning avastasid alles hiljem, et juurde oli lõigatud kõvasti lihalikku armastust Penthouse'i tüdrukutega. Malcolm Mcdowellil oli pohhui vast muidugi, aga teised võisid selle tünga pärast usun pahurad olla. Lisatud porno ise on nii ja naa, kohati lisab ehedust filmile küll, sest orgiad on tõesti orgiad. Samas hakkasid pikad türbliimemised vaikselt tüütama. Kerin pornos üldiselt sellised kohad edasi. Ajalooline sisu oli samas päris hea. Mind täiesti üllatas, et see asi seal Roomas nii kiirelt peale Caesarit kokku varises. Caligula oli neljas keiser peale teda ning juba mehe vanaisa Tiberius oli täiesti arulage – viiendaks määrati aga päris idioot. Mis polnud ka tipp, sest hiljem tuli veel Nero. Kinokunsti meistriteos ma ei söandaks öelda. Originaalne? Kindlasti jah. Palju neid hea sisu ja näitlejatega pornofilme ikka on. Minule vähemalt rohkem ei meenu (Piraadid ei lähe arvesse, sest süzee oli seal nullilähedase kvaliteediga). Kindlasti on kriitikute poolt antud hinnang, et tegemist väga sita filmiga, kõvasti liialdatud. Muide, Fletchu loo jätkuks leian, et 12. klassi lõpus võiks ajaloo tunni raames seda filmi näidata küll, saaksid õpilased ka rohkem aimu, et polnud see Vana-Rooma elu midagi üks lõputu saunatamine, võidurikkad sõjakäigud ning mõnus elu. Muide filmile on tehtud ka järg nimega Caligula 2: The Untold Story (1982) – seda tõsi küll mitte küll Tino Brassi poolt. Lisaks on paar aastat varem valminud Itaalias selline film nagu Caligula Reincarnated as Hitler (1977) ning Youtubest saab vaadata uusversiooni fake trailerit. 7/10 Mitte keisripalee vaid rohkem üks põrgu ringidest Naine vägistatud, mehele lilleõis tagumikku

The House of the Devil (2009)

Meil Onu Kalveriga tekkis hiljuti tema blogis elav diskussioon teemal, kas noored rezissöörid peaksid üritama rasket horrori zanrit alguses vältida või ei. Mina arvan, et ei peaks. Kui juba paari tosina ebaõnnestunud katsetuse kohta tuleb üks Jacksoni, Raimi, Craveni või Romero masti mees, on filmikunst võitnud. Ja ega esimene ebaõnnestunud katsetus või lörriläinud debüüt tähenda ka seda, et filmimisele kulunud raha oleks automaatselt peldikus. Kuskilt peab ju kogemus tulema. Olen avastanud, et minu enda inseneritööski kehtib reegel, et oluliste asjade katki tegemine või ära käkkimine on vältimatu osa õppimise protsessist. Võtame näiteks sellesama “Kurjuse maja” autoriks olnud Ti Westi – tema esimesed kaks filmi on imdb's väga nõtrade hinnetega, kuid kolmas pani täpselt närvi pihta. Muljetavaldav on, kui nappide vahenditega on film purki võetud. No mis seal siis oligi? Üks vana maja, 6-7 näitlejat, paar liitrit punast möksi ja üks pitsa (mis pärast hea isuga kindlalt ära pugiti). Kaltsukatest oli otsitud ka 80nendate stiilis rõivaid, üks kassettmakk ning laenatud üks-kaks vana autot. Põhimõtteliselt kõik, ei mingeid miljoneid arvutiefektidele. Ajastu stiili oli osatud nii hästi hoida, et kui küsisin Kairilt, kes koos minuga filmi vaatas, mis ta arvab, kunas see tehtud on, vastas ta kõhklemata, et 80nendad ning oli väga imestunud, kui seletasin, et tegemist selle aasta filmiga. Samas töötab see lihtsus väga hästi. Atmosfäär on suurepärane, pinge on pidevalt üleval ning lõpus toimuv slasher kvaliteetne. Kartsin alguses, et süzee läheb tuntud vanade ja kulunud kliseede ekspluateerimiseks, kuid õnneks suudeti päris mõnusalt neist hullematest karidest mööda manööverdada ning samas siiski äratundmisrõõmu pakkuda. Suisa rõõmustav oli ka vahelduseks näha ühte naispeategelast, kes ei kartnud end relvastada ning kes ärajooksmise ja kiljumise asemel oskas vahelduseks nuga õigetpidi pihus hoida. Kui millegi üle nuriseda, siis ehk oli psühholoogilisest põnevikust slasheriks pööramine liiga ootamatu ning lõpplahendus mitte nüüd nii originaalne, kuid vaatamise ajal need eriti ei häirinud. Muide, kuigi see aasta olevat Lovecraftile viitamine täiesti moest, on minu arust "House of the Devil" väga lovecraftilik – vana maja, salakultus, pööningul krabistav koll, inimese-iidse ristamine tõid mulle kohe silme enne Dunwitchi õuduse. Ahjaa, peaaegu oleks unustanud- 80nendate stiilis muss oli samuti mõnus, peaks lausa kuskil soundtracki hankima. 8/10 Ti West võiks järgmise sammuna üritada otsida välja kuskilt technicolori kaamerad ja teha ühe korraliku kuuekümnendate stiilis õõvaloo.

Starcrash (1978)

Täheõnnetust vaadates tuli vägisi pähe mõte, et rezisöör Luigi Cozzi oli hardore Ray Harryhauseni ja George Lucase fänn, kes aga enda iidolite edu kadestas ning otsustas seetõttu ise veelgi parema filmi teha kasutades ära Sinbadi merereisi ja Star Warsi paremad kohad ning lisades neile veel omakorda Barbarella ja 40nendate Flash Gordoni kostüümid. Neid kultusfilme põimides on kokkuvõtteks saadud kosmoseooper kus kaks seiklejat ning robot takistavad isehakanud galaktikaimperaatori Zarthami planeedisuuruse superrelva ehitust, raiuvad valgusmõõkadega koopainimesi ja taplevad napis riietes rinnakate amatsoonide ning nende Rhodose kolossi suuruse ja välimusega robotiga. Kuid stsenaarium pole filmi ainus humoorikas koht. Põhimõtteliselt on püütud teha Tähesõdade laadset eepilist filmi ühe kogupere komöödia eelarvega. Sellest tulenevalt on kosmoselaevad kipsist, robotid papist ja hõbepaberist ning pandud liikuma primitiivseima stop motioni abil mida minu silmad siiani näinud. Ka kosmos näeb natuke naljakas välja, näiteks on seal gravitatsioon ja hapnik ning suits tõuseb üles ja rusud kukuvad kuhugi alla. Samuti on kosmoselahingute taktika rohkem kui kummaline. Minu isiklikuks lemmikohaks on kui imperaator hakkab pommitama isehakanu kosmoselaeva torpeedodega milledes peidus laserpüssidega sõdurid. Mis puutub näitlejatesse siis nende tase on samuti kohutav. Naisosatäitjate valiku juures on arvatavasti otsustavat osa mänginud pigem rinnapartii kui näitlemisoskus. Tuntuim nägu on tegelastest noor David Hasselhoff. Ekraanile ilmub ta kahjuks küll alles filmi lõpupoole ja enamus aega tegutseb ekraanil temaga äravahetamiseni sarnane peategelane. Arvestades muide, et mehe eelmine roll oli filmis "Revenge of the Cheerleaders", kus ta mängis kutti nimega Boner, oli Startrash tema näitlejakarjäärile kindlasti kõva samm edasi. Eelnevast jutust võib jääda mulje, et Starcrash on film mida tuleks iga hinna eest vältida. See pole aga sugugi nii - lausa vastupidi. Tegemist on väga meelelahutusliku ja campi teosega mida võib kõigile “halbade filmide” sõpradele kõhklemata soovitada. Brooksi Produceris välja pakutud valem: halb stsenaarium + halvad näitlejad + odavad efektid + kohutav dialoog = suurepärane komöödia, töötab Starcrashis päris edukalt. Vähemalt mina, Priit ja Xipe naersime kohati küll tilga püksi ja pisted sisse. 8/10 Orjad tassivad kosmoselaeva katlasse uraani I only have logic and emotion circuits. No room for craziness. Navigaator ja tähelaeva aju By sunset I'll be the new emperor. And I'll be the master of the whole universe! Emperor of the Galaxy: You know, my son, I wouldn't be Emperor of the Galaxy if I didn't have a few powers at my disposal. Imperial Battleship, halt the flow of time! Ja aeg peatus.. These are pre-programmed computers! They will run forever! Time for a little robot chauvinism. Circuits don't fail me now!

Dr. Terror's House of Horrors (1965)

Järgmine Amicus Productions'i horrori kogumik vaadatud. Dr Terrori õuduste maja (tegelikult küll rongikupee aga no see selleks) on Nõksu Tortue Garden'ist varasem ja kaasa lööb ka Christopher Lee, kuid muidu kannatab ta kahjuks samade hädade all nagu ka järeltulija. Muide lühijuttudest filmi koostamine pidigi netiallikate järgi olema just Amicusele omane stiil. Raamlugu saab igaljuhul alguse rongist. Ohvreid...ptüi tahtsin öelda tegelasi on viis. Naisi erinevalt Tortue Gardenist pole ja kõik puha Inglise härrasmehed. Lisaks neile on vagunis veel Peter Cushing kes tarot kaartidega ükshaaval kõigi saatust ennustab ja neil kõhu lahti võtab. Esimene lugu on arhitektist kes reisib Sotimaa saarele ,et seal ühel häärberil mingi vahesein maha võtta. Asjasse on seotud ka libahundid ja vana perekonna needus. Väga igav lugu, ainuke koomiline koht oli see kuidas närviline insenerihärra iga koera haugatuse peale pidevalt kohe paanikasse satub. Teine lugu on perest kelle maja piirab sisse kiirelt kasvav ja lihahimuline metsviinapuud meenutav ronitaim. Polnud samuti naljakas ega meeldejääv. Suisa üks nõrgemaid terves filmis. Küllap juba seepärast ,et olen seda ideed juba kuskil lühijutus kohanud ja niipalju kui mäletan pani ka too lugu õlgu kehitama. Kolmas lugu on see eest aga tubli kogus campi huumorit. Jazzimuusik, olles kusagil kuurordis puhkamas, käib öösel hiilimas ümber voodoo rituaalipaiga ning kirjutab seal salaja jõleda jumala kummardamise taustaks mängitud viisijupid üles. Hiljem kodus kombineerib neist kiirelt paar hitti valmis ja esitab kohalikus klubis. Selline räme autorõiguste rikkumine ei meeldi aga paganate jumalale kes tuleb paksu neegri ja tuulesahmaka kujul muusikut kimbutama. Kõigile netipiraatidele ja autoriõiguste eest võitlejatele kindlasti soovituslik vaatamine. Neljas lugu oli veelgi mõnusam, vist isegi terve kogumiku parim. Tegelasteks esteet-kusipeast kunstikriitik ja moodne kunstnik kellede omavaheline süütu narrimine ja nöökamine võtab aegamööda kriminaalse tooni. Kusjuures lugu vaim-käest kes pidevalt jälitas kedagi oli tuttav, olen seda lühijuttu kuskilt kogumikust lugenud aga ei meenu millisest. Viies on kehvapoolsem vampiirilugu kuhu on kaasatud veel ka üks traadiotsas liikuv nahkhiir. Parim koht on arvatavasti lõpustseen kus vaene peategelane üritab politseile seletada ,et ega ma niisama teda puuvaiaga läbi löönud, ta oli ju vampiir. Päriselt ka oli. Parim twist (absurdsem oleks ehk õigem sõna) tuli aga raamloos endas. Selgub ,et mehed on tegelikult juba jupp aega tagasi rongiõnnetuse läbi surma saanud. Ju nad olid kaartide vaatamisega sedavõrd ametis ,et ei märganudki kuna pauk käis. See lõpp muudab veidi arusaamatuks need fantastilised tulevikulood. Et kas saatan lihtsalt lõbustas end meestele täielikku pada ajades või mis ? Kokkuvõtteks arvestades eelarveks olnud 105,000 dollarit pole tulemus tegelikult sugugi paha, õudust ei olnud loomulikult küll karvavõrdk kuid see eest vähemalt tubli törts huumorit. 6/10

Roadgames (1981)

Sõidab üks tüdinud ja igavlev rekkajuht läbi Austraalia ning äkki hakkab talle tunduma, et mikrobussi omanikuga, kellega teed paar korda ristunud, pole asjad päris korras. Mõned kahtlustäratavad asjaolud vihjavad, et tegemist võib olla sarimõrvariga keda politsei üle kogu mandri taga otsib. Esimene hääletaja, kellega mees kohtub, peab teda aga hulluks ja kontakt politseiga ei taha samuti õnnestuda. Samas, kuna tee paistab neil olevat veel pikalt ühine, ei anna küsimus rekkamehele rahu ja nii hakkab ta tasapisi omalkäel asja uurima. Tegemist on üllatavalt köitva ja kergeid komöödiasugemeid omava psühholoogilise põnevikuga. Tegelased on muhedad, dialoog on teravmeelne ja teepeal ettejuhtuvad tegelased äärmiselt värvikad. Võib lausa öelda, et parim viimasel ajal nähtud sarimõrvari teemat käsitlev film, ja seda hoolimata asjaolust, et filmis vägivald puudub täiesti ja 90% tegevusest toimub veoki kabiinis. Võibolla oleks ainult lõpust ehk mingit shokeerivamat twisti oodanud kuid polnud sellisel kujul tal samuti viga. Huh, rohkem ei oskagi öelda. Mul on sageli see häda, et kui film on halb kirjutan ilusa pika mitme lõigulise teksti ühe hingetõmbega valmis aga heade filmidega olen korduvalt kimpus. Ei tule praegu hoobilt ühtegi sobivat heietust ka pähe ning eelmise reedesest Tallinna käigust kirjutamise keelas Lauri karmilt ära. Igaljuhul mõnus film võib soovitada küll, tänud Trashile väärt filmileiu eest. 8/10

The Great Silence (1968)

Kamp ahneid pearahakütte on võtnud lumistes Nevada mägedes tagaotsitavate püüdmise tõsisemalt kätte. Nende liider Tigrero (Klaus Kinski) juhindub seejuures põhimõttest ,et kuna ametlikult on nad nõutud kas elusalt või surnult siis viimane variant on alati tunduvalt vähem tüli või rahalisi kulusid tekitav. Tema viimase ohvri naine pole aga sedalaadi õigusemõistmisega just eriti rahul ning palkab palgamõrvari nimega Silence enda mehe eest kätte maksma. Eks Itaalia spagetiwesternid on kõik tuntud enda alternatiivse lähenemise poolest kuid Suur vaikus võtab ette kohe mitu eriti julget sammu. Esiteks kattis tegevuskohta lumi, väga suur osa selle zanri teoseid toimuvad ju tavaliselt ergava kõrbepäikese all. Teiseks oli peategelane tumm. Kolmandaks, ootamatu lõpplahendus. Mille DVD koostajad kahjuks küll veidi ära spoilisid. Nimelt oli seal menüüs suurelt "watch movie" kõrval "watch alternative HAPPY ending". Kergelt ilmne juba mida oodata eksole. Õnneks suutis lõpp veelgi karmim olla kui võis oodata. Paistab ,et ka Sergio Corbucci muretses veidi, et sai ehk üle soolatud. Muidu ta vaevalt oleks hakanud seda teist alternatiivset igaks juhuks linti võtma. Spoiler öeldakse välja muide veel ka filmi käigus. Ma mõtlen lese lauset: “Once, my husband told me of this man. He avenges our wrongs. And the bounty killers sure do tremble when he appears. They call him "Silence." Because wherever he goes, the silence of death follows.” Ja nüüd kui meenutada ,et filmi enda nimeks “Great Silence” peaks eesootav juba üsna selge olema. Kuna jutt Corbuccile juba läks siis paistab ,et ta armastab vist kõigis enda filmides kasutada ohtralt automaatrelvi (näiteks kui Djangos oli kuupilduja siis siin tulistab peategelane Mausrist) ja tegelastel lõhutakse-sandistatakse korduvalt käsi - Silenci suisa leivanumbriks on mõnede vaenlaste pöidlad küljest tulistada. Autoril tunduvad need kaks asja olevat samasugused firmamärgid nagu Argentol on läbi klaaskatuse kukkumine ja tütarlaste tapmine. Samas ei saa öelda ,et tegemist oleks läbinisti väga sünge ja hingekriipiva filmiga sest linna värske Sherifi tegelaskuju toob sisse päris palju musta huumorit. Mees tundus olevat võtnud justkui eesmärgiks kõikidele täie rauaga närvidele käia ning selleläbi oma ots leida. Ja siis muidugi ka veel need totrad näoilmed millede tabamises on kaameramees suisa meister olnud. Lisaks meeldis mulle ka Corbucci poolt sisse pandud iroonia metsiku lääne seaduste üle. Tigrero polnud nimelt ainus kes oskas kehvalt ja läbimõtlematult koostatud seadustes kasu lõigata. Ka Silenci oli leidnud päris huvitava nõksu puhas poiss püsimiseks. Kokkuvõtteks olid mõlema mehe mõrvad juriidiliselt täiesti korrektsed. 8/10 Now say "good-bye" to your husband. Always respect the dead. Now pack your husband in the snow. That'll keep him fresh till I collect his bounty. So don't you bury him, you hear? What times we live in. Blacks worth as much as a white man.

Danger: Diabolik (1968)

Hea film, superkurjategijate nagu: Kriminal, Fantômas ja Rupan sansei (Lupin the third) lood on mulle alati peale läinud nii, et kuidas siis saaks Diaboliku seiklused mitte meeldida. Ainult kirjutada ei viitsi, peate seekord taas säästukaga leppima. 8/10

Steel Frontier (1995)

Proovin seekord kirjutada ka ise ühe "halva filmi" posti, üritades kasutada Priidu "Halbade Filmide Kaitseala" blogi stiili ja märksõnu. Kirjeldus: Ülepingutatult cool kangelane nimega Yuma sõidab päikesenergiaga laetaval ning minigun'iga varustatud tsiklil mööda postapokalüptilist kõrbet ja päästab muu hulgas ka 18. sajandi stiilis ameerikalikke traditsioone elus hoida üritava väikelinna "New Hope" ühe ambitsioonika sõjapealiku ning ta lorust poja käest. TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA, KUI SELLES LAUSES LEIDA ON: Postapokalüptiline spagetiwestern. HOMOEROOTIKA: On filmis varjatud kujul täiesti olemas. Näiteks pärast küla vallutamist pannakse kogu kõrbe kuumim ja ihaldatuim tibi autokumme tõstma?! Õige nomaatide pealik oleks sellisele neiule kindlasti palju sobivama ameti leidnud, kus poleks tema talenti sedavõrd raisatud. Ainuke neidu seksuaalselt ihaldanud vägeva põskhabemega härra liikus alatasa ringi koos linnusulgedega ehitud poolearulisega. Kangelane, kes lõpuks tüdruku ära päästis, ei tundnud tema vastu edaspidi mingit huvi ja hiilis seksist kõrvale, pomisedes, et täna pea valutab ning päev oli ka pikk. Lisaks lehvis linna kohal vikerkaarelipp. LAIBALOENDUS: Ei suutnud kusagilt internetist tapmiste arvu leida ja vaadates unustasin ka märkmiku ligi võtta. Maha lastakse igal juhul terve väike polk sõdureid ning silma järgi kaks tosinat külaelanikku. Minu suureks pettumuseks tehakse seda väga esteetiliselt - kõrvalepööratud kaameraga. Verisemaks hetkeks jääb päris filmi alguses roomav jalutu. Edasi koonerdatakse selle va punasega ikka liiga palju. Rezissöör tundus nagu unustavat, et ta teeb ühte korralikku B- või C-klassi filmi ning toorutsemisega koonerdades kaotab ta ka selle ainsa friikidest koosneva sihtgrupi, kes talle veel jäänud. Kangelase haavad tekivad ja kaovad maagilise kiirusega. Ühel hetkel võib teda näha mitmest kohast veritsemas, kuid kohe järgmises stseenis puhta särgiga nobedalt metallirüsal turnimas. Mingil arusaamatul põhjusel otsustatab kangelane filmi lõpus pool asundust õhku lasta lihtsalt selleks, et kohalesaabunud kindralile muljet avaldada. Viimase nägu on tõesti vaatamist vääriv, aga kas see seda ka ära tasus? Arvatavasti jooksis rezissööril mõte kinn, kuidas eelarvest soetatud dünamiit ära raisata. Pidevalt tulistatakse püstolitega ka pikki valanguid ning ründamisest-kaitsmisest ei jaganud sõjardid mitte kottigi. KUI HALB SEE TEGELIKULT ON? Ikka suhteliselt, arvestades, et kokku on kühveldatud westernide ja postapokalüptiliste filmide parimad klisheed, nagu üksik lehvivate kiharatega ratsanik, duellid (kes krabab tuki kiiremalt), kaunis lapsega lesk, absurdse nimega (Death Riders ) ex-sõjaväelaste rühm, kes sõidavad ringi mingite bagide, koolibusside ja kodukootud soomusautodega, värvikad hullumeelsed, kes vahepeal taustal välja hüppavad ning vaataja meeleolu tõstmiseks absurdsusi hüüavad jne. Esiteks on näitlemine kole puine, tegelased tunduvad kõik olevat üsna suvaliselt (odavuse järgi) valitud ja ainus tuttavam nägu kogu kamba peale oli Brion James'i kindral – see mees on päris kõvasti sarnastes filmides esinenud ja seetõttu meelde jäänud (mitte, et see tähendaks, nagu ta oskaks paremini näidelda). Teiseks häiris juba filmi algusstseenist peale, et kõik on steriilselt puhas. Näiteks külaelanikud ja röövlid olid riietatud plekituisse heledatesse rõivastesse ja ümberehitatud autod läikisid kaunilt. Süzee ise ragises õmblustest mõnuga, tegelased teleporteerusid erinevate kohtade vahel ja neid kaheldavaid külgi ei suudetud õnnetuseks ka tulevahetuste alla matta. Kangelane ise meenutas Chuck Norrise liig innukat õpipoissi ja seda kõige halvimas võimalikus tähenduses. Ei tõsiselt, see oli halb film, "The Postman" paistab "Steel Frontieri" kõrval suisa väärtfilmina. Kindlasti on olemas veel hullemaid teoseid, aga omas zanris on tegemist tõsise käkiga. MEELDEJÄÄV SURM: Sellele tiitlile pretendeerivad võrdselt nii alguses aset leidnud jalutu mehe halastusmõrv, kui lõpustseen, kus bussist, milles olid kangelane ning kindral, rammib läbi naispeategelase rekka (sümbol?!), mille järel kukuvad nimetat tegelased teineteisest mõne meetri kaugusele ning kummagi käeulatusse tekib tont teab kust revolver. Viisakas oli ka koht, kus üks paha mees heidetakse kurjalt podisevasse naftatehasesse. Minu isiklikuks lemmikuks on aga koht, kus kangelane kütib endast tubli 10 meetri kaugusel olevat närilist optilise sihikuga automaadiga. Millele omakorda järgneb muhe stseen, kuidas ta ilmselgelt juba nädal tagasi filmi- produtsendi auto alla jäänud ning kanget loomakest dosimeetriga kontrollib ja tule kohal küpsetab. KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS? Aatomiplahvatus (või plahvatused) oli filmi alguseks juba toimunud. Sekka visati selle meenutamiseks ka korduvalt kõrbemutante, kes olid visad, kuid käsivõitluses üsnagi saamatud, ning vahepeal näidati ähmaselt kuskil kõrbe serval kõrguvaid pilvelõhkujaid. MIDA MA ÕPPISIN: See film ei paista väga silma enda hariva või õpetliku küljega. Siiski sain teada näiteks, et autokummidest saab hea tahtmise korral ka bensiini ajada, viski kõlbab ka peale tuumaplahvatust juua ning seda on vabalt saada suurtes kogustes ja elu postapokalüptilises kõrbes on lihtne, kui oskad käsivõitlust. PARIM ONE-LINER: Neid ikka oli, kangelane oli pidevalt valmis negatiivsete tegelastega pikkadesse filosoofilistesse vestlustesse laskuma. Kahjuks ei mäleta aga enam ühtegi ja filmi ka enam käepärast pole. PEATEGELANE RATSUTAS PÄIKESELOOJANGUSSE?: Jah, võttis seejuures ka kurja kindrali laiba kaasa ning jättis hämmingus naispeategelase ja ta poja endale juhmilt järele vaatama. Hinnang kümnepallisüsteemis: Oleks objektiivselt 2/10, subjektiivselt 5/10 – ei hea film ega ka mitte väga halb film. Mõned suurepärased arvutiga loodud plahvatused Kirikuõpetaja jätkas ka peale tuumasõda ja enamuse inimeste hävingut oma maailmalõpu joru Ainus hetk, kui peategelane lubas naisel end puutuda Yuma armastab valu

This Night I Will Possess Your Corpse (1967)

Selgub ,et Kirstu Joe ei saanudki esimese filmi lõpus surma ja märatsev rahvahulk, selleasemel, et mõrvar ja vägistaja Ze kootidega läbi nüpeldada, kannavad ta hoopis hoolitsevalt haiglasse kus mees kenasti terveks ravitakse. Ei saa öelda, et Joe nüüd midagi eelnevast õppinud ei oleks. Näiteks on talle selgeks saanud, et varasem käsitöö ja ühe naise juurest teise juurde käimine on liiga aeganõudev. Nii laseb ta enda (tont teab kust välja ilmunud) küürakal abilisel korraga kõik linna kauneimad naised röövida ja endapoole vedada. Samuti on mehe plaanid märksa suurejoonelisemaks muutunud. Enam ei rahuldu ta lihtsa vereliini jätkamise ja poja saamisega. Nüüd leiab ta, et kui juba poeg teha siis olgu ta ka aaria verd üliinimene – uue rassi esindaja. Ja noor eugeneetik süveneb enda keldrisse püsti pandud laboris naiste piinamisele ja tapmisele, et see "õige" leida. Tõsi küll, kannikaid seekordki naistel küljest ei lõigata ja Ilsa, She Wolf of the SS kombel elektroode kehaõõnsustesse härrasmehest Joe ei topi. Pigem eelistab ta lasta pisikäsilastel nagu ämblikel-madudel töö ära teha. Naised on samas hakanud ka ise arusaama mis neile hea ja väga vastu ei puiklegi. Üks leiab suisa, et Ze on täitsa tore mees ja pole ta vaadetel nüüd häda midagi. Külarahvas on samas endiselt pelglik kuigi ühe korra suudavad nad Joe isegi läbi peksta. Ka käib Joe see film põrgus ära. See on märkimisväärne stseen (lisaks campile kujundusele) ainuüksi seepärast kuna nende kümne minuti jaoks on renditud technicolory kaamera – tollal kindlasti suur asi ja juba sellele lõigule raiskas José Mojica Marins arvatavasti poole filmi eelarvest. Igaljuhul hea nõks, ei tule kohe mõnest teisest filmist sarnast ettegi. Kuid ega see põrgu nägemine ateisti veel murra, tema ajab oma joru edasi ning naerab endiselt (kuigi juba vähe tagasihoidlikumalt) ebausklike kohalike üle. Lõpp on üsnagi esimese filmi sarnane kus külarahvast ja kummitustest kiusatud Ze lõpuks surnuaeda põgeneb ja seal laukasse (keset surnuaed?!) vajub. Kust ta järgmine film muidugi taas välja kerkib. Marinsi stiilijuures ongi vist üks mõnusamaid asju, et tema Joe triloogia filmid algavad täpselt samast kaadrist kus nad viimati lõppesid. Teeb võimalikuks kõik filmid ühes jorus mõni maratoniõhtu läbi vaadata ilma, et saaks arugi kuna üks lõppes või teine algas. Kokkuvõtteks hea film, kolmest nähtud Marinsi'st kindlasti parim. korralik humoorikas kultushorror Brasiilia kummalisevõitu ideedega sarimõrvarist-amatöörteadurist. Muide filme kus Joe peaosas rohkem polegi, küll on aga tehtud veel viis-kuus lugu kus ta kõrvalosaliseks, peaks mõnedele neist ka silma peale viskama. Ahja, lisalugemist leiate veel kaasvaataja Xipe blogist. 8/10

Heaven (2002)

Tunnen end peale Heaveni vaatamist pärismaalasena kellele kauge võõra maa misjonärid on just tüki magusat sokolaadi suhu pistnud aga kellel see maius ajab pigem südame pahaks ning tekitab isu ühe mahlase tüki toore inimaju järgi. Minuarust oli filmi sissejuhatanud õppejõu hinnang väga õige, et tegemist pole mitte draama vaid melodraamaga, kus ülepingutatult tundeline sisu on zanrile omaselt ühendatud sentimentaalsuse ning kurva muusikataustaga. Rezisöör ja stsenarist olid kõvasti pingutanud vaatajast pisara või vähemalt härdameelsuse/masenduse väljapigistamiseks. Peamisteks märksõnadeks surnud abikaasa ning narkosõltlastest laste eest kättemaksev õpetaja, korrumpeerunud politsei, keelatud suur armastus, eneseohverdus. Ohhh, alguses on film tegelikult isegi päris huvitav, lahe oli näiteks põgenemise planeerimine. Kuid lõpp vajus täiesti ära, muutus selliseks tüütult venivaks ning sentimentaalseks täis Eesti filmidele omaseid pikki tühje stseene. Heaven pidi lisaks olema parima Arvo Pärdi muusikaga film, no ei tea, ju siis vähestes filmides tema muusikat kaustatud, lõpus kadus helitaust muide üldse ära ning mitmed viimased stseenid toimusid vaikuses. Pole minu maitse. 5/10

Giallo (2009)

Trash kirjutas hiljuti filmist kus soliidses eas punkarid rokkisid tänapäeval sama vihaselt kui noorena ning tõi võrdluseks Velikije Luki Ivo Uukkivi kes on kogu endise mässumeele minetanud ja on nüüd üks tavaline keskealine vend. Dario Argento uut filmi vaadates tundub, et vana (mis ta ongi, mingi 69 vist juba?) on sarnaselt oma nooruse "vihasuse" kaotanud. Minuarust on "Giallo" veelgi nõrgem kui näiteks “La terza madre”, mis kõlbas isegi mööndustega vaadata. Argentole omane originaalne ja mõnus muusikataust on asendatud mingisuguse mitte midagi ütleva soustiga. Vinged visuaalsed efektid on samuti möödanik ja mindud on tüüpilise halli ja võimalikult realistliku maailma teed kuhu ebaloomulikele värvitoonidele kohta pole. Isegi noatera ei kiiska enam eredalt vaid läigib matilt. Lisaks on Argento hakanud kaamerat kombekalt verelt ära pöörama ja mis puutub tema mõnusatesse twistidesse on asi veelgi nukram. Mõrvari nägu näidati kesk filmi ära ja mingit vimkat rohkem sisse ei visatud. Polnud mingeid ta varasemate filmidega võrdväärseid süzeepöördeid kus tapja hoopis ise poole filmi pealt maha lüüakse või on roimariks mingi alamõõduline võikailmeline kääbus. Tõsi, paar vanematest filmidest tuttavat stseeni siiski oli. Näiteks läbi klaaskatuse kukkumine ja nii mõrvar kui politseiuurija kannatasid mõlemad lapsepõlvetraumade all. Adrien Brody tegelaskuju oli ka mõnus ja koos naispeategelasega moodustasid nad sellise väga Argentoliku ebaloogilise-absurdse uurijatepaari. Kokkuvõtteks isegi üle keskmise gorene ja stiilne põnevik. Oleks mingi suvalise poldi poolt tehtud võiks isegi pöidla püsti visata kuid Argento kohta on see silmnähtavalt lahja, see mees on korduvalt tõestanud, et suudab paremini. Kui Argento juba pani filmile suurejoonelise ja vanadele headele aegadele viitava nime – Giallo (koondmini Itaalia veristele krimifilmidele) - oleks ta võinud ka vanade fännide meeleheaks (usun neid pole vähe) laias kaares kriitikutele ja tänapäeva võttetehnikatele kusta ning panna filmi head käredat mussi, veretünne ja absurdseid süzeepöördeid. Teha ühesõnaga sellise mõnusa nostalgiamaigulise loo. No umbes nagu Lucio Fulci lavastas vanemana filmi kuhu ta kogus kokku goret kogu oma loomingust või José Mojica Marins'i viimane "Coffin Joe" film kus ätt (4 aastat Agentost seejuures vanem) möllas isegi suurema lusti ja energiaga kui nooruses. Kurat ega see Dario nüüd ka nii noor pole ja palju ta neid filme ikka kavatseb teha. Tuleb loota, et ehk oli “Giallo” vaid selline vahepealne haltuura (sponsoritele pugemine?) ning tegelikult on tal uue meistriteose käsikiri juba kirjutusmasina kõrval valmis ning võttemeeskond ihub stuudios nuge, puhastab bensiiniga nahkkindaid ja võõpab prozektoreid punaseks-roheliseks. Leidsin netist ka mingi vabandava kommentaari, et paar kohta olevat “kollases” ilma tema soovita või loata ülefilmitud. Arvestades Argento viimase 20a loomingut, millest parim Stendhali sündroom, tundub pigem siiski, et ta on end lihtsalt tühjaks möllanud. Ehk suudab Sten Saluveer mehe mõni HÕFF ka Haapsallu kaubelda ning saame Xipega talt otse tulevaste plaanide kohta küsida. 6/10 No ei ole see! Muide vaadake ülal postril Argento ja Brody nimede fondi suruse erinevusi, esimest peaaegu kohe ei näegi. Ooper, juhus või vihje varasemale filmile ?

Ganheddo, Gunhed (1989)

Gunhead oli nii ja naa. Mulle meeldisid väga seal kasutatud värvitoonid, müstiline keset merd kõrguv ja superarvuti poolt juhitav teraslinn, vana B17 pommitajat meenutav reaktiivlennuk-kosmosehävitaja, robotite surnuaed, gunhed tüüpi isemõtlev mecha-tank, Liitsilmadega robot jne. Kõik oli kuni tegelaste kostüümideni välja väga küberpunk ja hoolimata igalt poolt läbikumavast odavusest täiesti viisakas ja oma originaalse stiiliga. Mis aga sai filmile saatuslikuks oli segane ja raskesti mõistetav sisu - just seda mida Trash enda postis eriti esile tõstis. Näiteks mis pagana uraanipulk seal nüüd siis täpselt oli mida kõik ihaldasid ? mida peakangelase sidekickiks olev tsikk ikka täpselt plaanis ? miks kõik lõpus õhku lasti ? misasja see cyber seal asjatas ning miks ta ohutut staatilist elektrit välja tulistas ? Kõik liinid jäid justkui pooleldi seletatuks nagu vaataks mõne manga või animesarja põhjal tehtud teost kus oletatakse ,et vaataja omab juba piisavalt eelteadmisi. Et ei tekiks valesti mõistmist ütlen kähku ,et olin ära joonud vaid pool õlut ning ka kaasvaataja onu Kalver laiutas lõpus käsi ning tunnistas ,et ka temale oli toimuv valdavalt müstika. Kairi, muidu suur robotifilmide sõber, jäi aga selle filmi juures peaaegu magama. Asja ei teinud lihtsamaks ka see ,et me ei jõudnud filmi alguses läbijooksvat ajaloolist taust selgitavat teksti korralikult läbilugeda, ingliskeelne heliriba oli kohati veider ning subtiitrid puha poolikud ja absurdsed. Ei välista ,et see kokkuvõtteks oligi kurja juur mis elamuse ära rikkus. 6/10 Filmiga ühte nime kannab ka üks telekamäng, palju see mänguga seoseid omab ei oska öelda. Tuleviku tankist Pahaendeline roleline möks. Sellest stseenist tulnud rahadega Gunhed valmis ehitatigi Mõnus anakronism Veel üks anakronism Kuna pildist võibolla raske arusaada siis selgituseks - roboti okulaaridelt peegeldub möödalendav kosmosepommitaja. Järjekordne mõnus stseen Arvutigraafika mis polnudki nii paha. Tulevane kangelane ning maailmapäästja paremal, porgand suus.