Full-Metal-Metsavana

Danger: Diabolik (1968)

2009-11-11T01:18:00.018+02:00

Hea film, superkurjategijate nagu: Kriminal, Fantômas ja Rupan sansei (Lupin the third) lood on mulle alati peale läinud nii, et kuidas siis saaks Diaboliku seiklused mitte meeldida. Ainult kirjutada ei viitsi, peate seekord taas säästukaga leppima. 8/10

Steel Frontier (1995)

2009-11-10T20:33:00.014+02:00

Proovin seekord kirjutada ka ise ühe "halva filmi" posti, üritades kasutada Priidu "Halbade Filmide Kaitseala" blogi stiili ja märksõnu. Kirjeldus: Ülepingutatult cool kangelane nimega Yuma sõidab päikesenergiaga laetaval ning minigun'iga varustatud tsiklil mööda postapokalüptilist kõrbet ja päästab muu hulgas ka 18. sajandi stiilis ameerikalikke traditsioone elus hoida üritava väikelinna "New Hope" ühe ambitsioonika sõjapealiku ning ta lorust poja käest. TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA, KUI SELLES LAUSES LEIDA ON: Postapokalüptiline spagetiwestern. HOMOEROOTIKA: On filmis varjatud kujul täiesti olemas. Näiteks pärast küla vallutamist pannakse kogu kõrbe kuumim ja ihaldatuim tibi autokumme tõstma?! Õige nomaatide pealik oleks sellisele neiule kindlasti palju sobivama ameti leidnud, kus poleks tema talenti sedavõrd raisatud. Ainuke neidu seksuaalselt ihaldanud vägeva põskhabemega härra liikus alatasa ringi koos linnusulgedega ehitud poolearulisega. Kangelane, kes lõpuks tüdruku ära päästis, ei tundnud tema vastu edaspidi mingit huvi ja hiilis seksist kõrvale, pomisedes, et täna pea valutab ning päev oli ka pikk. Lisaks lehvis linna kohal vikerkaarelipp. LAIBALOENDUS: Ei suutnud kusagilt internetist tapmiste arvu leida ja vaadates unustasin ka märkmiku ligi võtta. Maha lastakse igal juhul terve väike polk sõdureid ning silma järgi kaks tosinat külaelanikku. Minu suureks pettumuseks tehakse seda väga esteetiliselt - kõrvalepööratud kaameraga. Verisemaks hetkeks jääb päris filmi alguses roomav jalutu. Edasi koonerdatakse selle va punasega ikka liiga palju. Rezissöör tundus nagu unustavat, et ta teeb ühte korralikku B- või C-klassi filmi ning toorutsemisega koonerdades kaotab ta ka selle ainsa friikidest koosneva sihtgrupi, kes talle veel jäänud. Kangelase haavad tekivad ja kaovad maagilise kiirusega. Ühel hetkel võib teda näha mitmest kohast veritsemas, kuid kohe järgmises stseenis puhta särgiga nobedalt metallirüsal turnimas. Mingil arusaamatul põhjusel otsustatab kangelane filmi lõpus pool asundust õhku lasta lihtsalt selleks, et kohalesaabunud kindralile muljet avaldada. Viimase nägu on tõesti vaatamist vääriv, aga kas see seda ka ära tasus? Arvatavasti jooksis rezissööril mõte kinn, kuidas eelarvest soetatud dünamiit ära raisata. Pidevalt tulistatakse püstolitega ka pikki valanguid ning ründamisest-kaitsmisest ei jaganud sõjardid mitte kottigi. KUI HALB SEE TEGELIKULT ON? Ikka suhteliselt, arvestades, et kokku on kühveldatud westernide ja postapokalüptiliste filmide parimad klisheed, nagu üksik lehvivate kiharatega ratsanik, duellid (kes krabab tuki kiiremalt), kaunis lapsega lesk, absurdse nimega (Death Riders ) ex-sõjaväelaste rühm, kes sõidavad ringi mingite bagide, koolibusside ja kodukootud soomusautodega, värvikad hullumeelsed, kes vahepeal taustal välja hüppavad ning vaataja meeleolu tõstmiseks absurdsusi hüüavad jne. Esiteks on näitlemine kole puine, tegelased tunduvad kõik olevat üsna suvaliselt (odavuse järgi) valitud ja ainus tuttavam nägu kogu kamba peale oli Brion James'i kindral – see mees on päris kõvasti sarnastes filmides esinenud ja seetõttu meelde jäänud (mitte, et see tähendaks, nagu ta oskaks paremini näidelda). Teiseks häiris juba filmi algusstseenist peale, et kõik on steriilselt puhas. Näiteks külaelanikud ja röövlid olid riietatud plekituisse heledatesse rõivastesse ja ümberehitatud autod läikisid kaunilt. Süzee ise ragises õmblustest mõnuga, tegelased teleporteerusid erinevate kohtade vahel ja neid kaheldavaid külgi ei suudetud õnnetuseks ka tulevahetuste alla matta. Kangelane ise meenutas Chuck Norrise liig innukat õpipoissi ja seda kõige halvimas võimalikus tähenduses. Ei tõsiselt, see oli halb film, "The Postman" paistab "Steel Frontieri" kõrval suisa väärtfilmina. Kindlasti on olemas veel hullemaid teoseid, aga omas zanris on tegemist tõsise käkiga. MEELDEJÄÄV SURM: Sellele tiitlile pretendeerivad võrdselt nii alguses aset leidnud jalutu mehe halastusmõrv, kui lõpustseen, kus bussist, milles olid kangelane ning kindral, rammib läbi naispeategelase rekka (sümbol?!), mille järel kukuvad nimetat tegelased teineteisest mõne meetri kaugusele ning kummagi käeulatusse tekib tont teab kust revolver. Viisakas oli ka koht, kus üks paha mees heidetakse kurjalt podisevasse naftatehasesse. Minu isiklikuks lemmikuks on aga koht, kus kangelane kütib endast tubli 10 meetri kaugusel olevat närilist optilise sihikuga automaadiga. Millele omakorda järgneb muhe stseen, kuidas ta ilmselgelt juba nädal tagasi filmi- produtsendi auto alla jäänud ning kanget loomakest dosimeetriga kontrollib ja tule kohal küpsetab. KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS? Aatomiplahvatus (või plahvatused) oli filmi alguseks juba toimunud. Sekka visati selle meenutamiseks ka korduvalt kõrbemutante, kes olid visad, kuid käsivõitluses üsnagi saamatud, ning vahepeal näidati ähmaselt kuskil kõrbe serval kõrguvaid pilvelõhkujaid. MIDA MA ÕPPISIN: See film ei paista väga silma enda hariva või õpetliku küljega. Siiski sain teada näiteks, et autokummidest saab hea tahtmise korral ka bensiini ajada, viski kõlbab ka peale tuumaplahvatust juua ning seda on vabalt saada suurtes kogustes ja elu postapokalüptilises kõrbes on lihtne, kui oskad käsivõitlust. PARIM ONE-LINER: Neid ikka oli, kangelane oli pidevalt valmis negatiivsete tegelastega pikkadesse filosoofilistesse vestlustesse laskuma. Kahjuks ei mäleta aga enam ühtegi ja filmi ka enam käepärast pole. PEATEGELANE RATSUTAS PÄIKESELOOJANGUSSE?: Jah, võttis seejuures ka kurja kindrali laiba kaasa ning jättis hämmingus naispeategelase ja ta poja endale juhmilt järele vaatama. Hinnang kümnepallisüsteemis: Oleks objektiivselt 2/10, subjektiivselt 5/10 – ei hea film ega ka mitte väga halb film. Mõned suurepärased arvutiga loodud plahvatused Kirikuõpetaja jätkas ka peale tuumasõda ja enamuse inimeste hävingut oma maailmalõpu joru Ainus hetk, kui peategelane lubas naisel end puutuda Yuma armastab valu

This Night I Will Possess Your Corpse (1967)

2009-11-08T13:25:00.022+02:00

Selgub ,et Kirstu Joe ei saanudki esimese filmi lõpus surma ja märatsev rahvahulk, selleasemel, et mõrvar ja vägistaja Ze kootidega läbi nüpeldada, kannavad ta hoopis hoolitsevalt haiglasse kus mees kenasti terveks ravitakse. Ei saa öelda, et Joe nüüd midagi eelnevast õppinud ei oleks. Näiteks on talle selgeks saanud, et varasem käsitöö ja ühe naise juurest teise juurde käimine on liiga aeganõudev. Nii laseb ta enda (tont teab kust välja ilmunud) küürakal abilisel korraga kõik linna kauneimad naised röövida ja endapoole vedada. Samuti on mehe plaanid märksa suurejoonelisemaks muutunud. Enam ei rahuldu ta lihtsa vereliini jätkamise ja poja saamisega. Nüüd leiab ta, et kui juba poeg teha siis olgu ta ka aaria verd üliinimene – uue rassi esindaja. Ja noor eugeneetik süveneb enda keldrisse püsti pandud laboris naiste piinamisele ja tapmisele, et see "õige" leida. Tõsi küll, kannikaid seekordki naistel küljest ei lõigata ja Ilsa, She Wolf of the SS kombel elektroode kehaõõnsustesse härrasmehest Joe ei topi. Pigem eelistab ta lasta pisikäsilastel nagu ämblikel-madudel töö ära teha. Naised on samas hakanud ka ise arusaama mis neile hea ja väga vastu ei puiklegi. Üks leiab suisa, et Ze on täitsa tore mees ja pole ta vaadetel nüüd häda midagi. Külarahvas on samas endiselt pelglik kuigi ühe korra suudavad nad Joe isegi läbi peksta. Ka käib Joe see film põrgus ära. See on märkimisväärne stseen (lisaks campile kujundusele) ainuüksi seepärast kuna nende kümne minuti jaoks on renditud technicolory kaamera – tollal kindlasti suur asi ja juba sellele lõigule raiskas José Mojica Marins arvatavasti poole filmi eelarvest. Igaljuhul hea nõks, ei tule kohe mõnest teisest filmist sarnast ettegi. Kuid ega see põrgu nägemine ateisti veel murra, tema ajab oma joru edasi ning naerab endiselt (kuigi juba vähe tagasihoidlikumalt) ebausklike kohalike üle. Lõpp on üsnagi esimese filmi sarnane kus külarahvast ja kummitustest kiusatud Ze lõpuks surnuaeda põgeneb ja seal laukasse (keset surnuaed?!) vajub. Kust ta järgmine film muidugi taas välja kerkib. Marinsi stiilijuures ongi vist üks mõnusamaid asju, et tema Joe triloogia filmid algavad täpselt samast kaadrist kus nad viimati lõppesid. Teeb võimalikuks kõik filmid ühes jorus mõni maratoniõhtu läbi vaadata ilma, et saaks arugi kuna üks lõppes või teine algas. Kokkuvõtteks hea film, kolmest nähtud Marinsi'st kindlasti parim. korralik humoorikas kultushorror Brasiilia kummalisevõitu ideedega sarimõrvarist-amatöörteadurist. Muide filme kus Joe peaosas rohkem polegi, küll on aga tehtud veel viis-kuus lugu kus ta kõrvalosaliseks, peaks mõnedele neist ka silma peale viskama. Ahja, lisalugemist leiate veel kaasvaataja Xipe blogist. 8/10

Heaven (2002)

2009-11-08T13:02:00.007+02:00

Tunnen end peale Heaveni vaatamist pärismaalasena kellele kauge võõra maa misjonärid on just tüki magusat sokolaadi suhu pistnud aga kellel see maius ajab pigem südame pahaks ning tekitab isu ühe mahlase tüki toore inimaju järgi. Minuarust oli filmi sissejuhatanud õppejõu hinnang väga õige, et tegemist pole mitte draama vaid melodraamaga, kus ülepingutatult tundeline sisu on zanrile omaselt ühendatud sentimentaalsuse ning kurva muusikataustaga. Rezisöör ja stsenarist olid kõvasti pingutanud vaatajast pisara või vähemalt härdameelsuse/masenduse väljapigistamiseks. Peamisteks märksõnadeks surnud abikaasa ning narkosõltlastest laste eest kättemaksev õpetaja, korrumpeerunud politsei, keelatud suur armastus, eneseohverdus. Ohhh, alguses on film tegelikult isegi päris huvitav, lahe oli näiteks põgenemise planeerimine. Kuid lõpp vajus täiesti ära, muutus selliseks tüütult venivaks ning sentimentaalseks täis Eesti filmidele omaseid pikki tühje stseene. Heaven pidi lisaks olema parima Arvo Pärdi muusikaga film, no ei tea, ju siis vähestes filmides tema muusikat kaustatud, lõpus kadus helitaust muide üldse ära ning mitmed viimased stseenid toimusid vaikuses. Pole minu maitse. 5/10

Giallo (2009)

2009-11-02T20:33:00.014+02:00

Trash kirjutas hiljuti filmist kus soliidses eas punkarid rokkisid tänapäeval sama vihaselt kui noorena ning tõi võrdluseks Velikije Luki Ivo Uukkivi kes on kogu endise mässumeele minetanud ja on nüüd üks tavaline keskealine vend. Dario Argento uut filmi vaadates tundub, et vana (mis ta ongi, mingi 69 vist juba?) on sarnaselt oma nooruse "vihasuse" kaotanud. Minuarust on "Giallo" veelgi nõrgem kui näiteks “La terza madre”, mis kõlbas isegi mööndustega vaadata. Argentole omane originaalne ja mõnus muusikataust on asendatud mingisuguse mitte midagi ütleva soustiga. Vinged visuaalsed efektid on samuti möödanik ja mindud on tüüpilise halli ja võimalikult realistliku maailma teed kuhu ebaloomulikele värvitoonidele kohta pole. Isegi noatera ei kiiska enam eredalt vaid läigib matilt. Lisaks on Argento hakanud kaamerat kombekalt verelt ära pöörama ja mis puutub tema mõnusatesse twistidesse on asi veelgi nukram. Mõrvari nägu näidati kesk filmi ära ja mingit vimkat rohkem sisse ei visatud. Polnud mingeid ta varasemate filmidega võrdväärseid süzeepöördeid kus tapja hoopis ise poole filmi pealt maha lüüakse või on roimariks mingi alamõõduline võikailmeline kääbus. Tõsi, paar vanematest filmidest tuttavat stseeni siiski oli. Näiteks läbi klaaskatuse kukkumine ja nii mõrvar kui politseiuurija kannatasid mõlemad lapsepõlvetraumade all. Adrien Brody tegelaskuju oli ka mõnus ja koos naispeategelasega moodustasid nad sellise väga Argentoliku ebaloogilise-absurdse uurijatepaari. Kokkuvõtteks isegi üle keskmise gorene ja stiilne põnevik. Oleks mingi suvalise poldi poolt tehtud võiks isegi pöidla püsti visata kuid Argento kohta on see silmnähtavalt lahja, see mees on korduvalt tõestanud, et suudab paremini. Kui Argento juba pani filmile suurejoonelise ja vanadele headele aegadele viitava nime – Giallo (koondmini Itaalia veristele krimifilmidele) - oleks ta võinud ka vanade fännide meeleheaks (usun neid pole vähe) laias kaares kriitikutele ja tänapäeva võttetehnikatele kusta ning panna filmi head käredat mussi, veretünne ja absurdseid süzeepöördeid. Teha ühesõnaga sellise mõnusa nostalgiamaigulise loo. No umbes nagu Lucio Fulci lavastas vanemana filmi kuhu ta kogus kokku goret kogu oma loomingust või José Mojica Marins'i viimane "Coffin Joe" film kus ätt (4 aastat Agentost seejuures vanem) möllas isegi suurema lusti ja energiaga kui nooruses. Kurat ega see Dario nüüd ka nii noor pole ja palju ta neid filme ikka kavatseb teha. Tuleb loota, et ehk oli “Giallo” vaid selline vahepealne haltuura (sponsoritele pugemine?) ning tegelikult on tal uue meistriteose käsikiri juba kirjutusmasina kõrval valmis ning võttemeeskond ihub stuudios nuge, puhastab bensiiniga nahkkindaid ja võõpab prozektoreid punaseks-roheliseks. Leidsin netist ka mingi vabandava kommentaari, et paar kohta olevat “kollases” ilma tema soovita või loata ülefilmitud. Arvestades Argento viimase 20a loomingut, millest parim Stendhali sündroom, tundub pigem siiski, et ta on end lihtsalt tühjaks möllanud. Ehk suudab Sten Saluveer mehe mõni HÕFF ka Haapsallu kaubelda ning saame Xipega talt otse tulevaste plaanide kohta küsida. 6/10 No ei ole see! Muide vaadake ülal postril Argento ja Brody nimede fondi suruse erinevusi, esimest peaaegu kohe ei näegi. Ooper, juhus või vihje varasemale filmile ?

Ganheddo, Gunhed (1989)

2009-11-01T16:45:00.018+02:00

Gunhead oli nii ja naa. Mulle meeldisid väga seal kasutatud värvitoonid, müstiline keset merd kõrguv ja superarvuti poolt juhitav teraslinn, vana B17 pommitajat meenutav reaktiivlennuk-kosmosehävitaja, robotite surnuaed, gunhed tüüpi isemõtlev mecha-tank, Liitsilmadega robot jne. Kõik oli kuni tegelaste kostüümideni välja väga küberpunk ja hoolimata igalt poolt läbikumavast odavusest täiesti viisakas ja oma originaalse stiiliga. Mis aga sai filmile saatuslikuks oli segane ja raskesti mõistetav sisu - just seda mida Trash enda postis eriti esile tõstis. Näiteks mis pagana uraanipulk seal nüüd siis täpselt oli mida kõik ihaldasid ? mida peakangelase sidekickiks olev tsikk ikka täpselt plaanis ? miks kõik lõpus õhku lasti ? misasja see cyber seal asjatas ning miks ta ohutut staatilist elektrit välja tulistas ? Kõik liinid jäid justkui pooleldi seletatuks nagu vaataks mõne manga või animesarja põhjal tehtud teost kus oletatakse ,et vaataja omab juba piisavalt eelteadmisi. Et ei tekiks valesti mõistmist ütlen kähku ,et olin ära joonud vaid pool õlut ning ka kaasvaataja onu Kalver laiutas lõpus käsi ning tunnistas ,et ka temale oli toimuv valdavalt müstika. Kairi, muidu suur robotifilmide sõber, jäi aga selle filmi juures peaaegu magama. Asja ei teinud lihtsamaks ka see ,et me ei jõudnud filmi alguses läbijooksvat ajaloolist taust selgitavat teksti korralikult läbilugeda, ingliskeelne heliriba oli kohati veider ning subtiitrid puha poolikud ja absurdsed. Ei välista ,et see kokkuvõtteks oligi kurja juur mis elamuse ära rikkus. 6/10 Filmiga ühte nime kannab ka üks telekamäng, palju see mänguga seoseid omab ei oska öelda. Tuleviku tankist Pahaendeline roleline möks. Sellest stseenist tulnud rahadega Gunhed valmis ehitatigi Mõnus anakronism Veel üks anakronism Kuna pildist võibolla raske arusaada siis selgituseks - roboti okulaaridelt peegeldub möödalendav kosmosepommitaja. Järjekordne mõnus stseen Arvutigraafika mis polnudki nii paha. Tulevane kangelane ning maailmapäästja paremal, porgand suus.

Seksika Pfili karm katsumus - Noorus 1996, nr 2

2009-10-31T14:55:00.010+02:00

Järjekordne põnev skänn Jailelt, ei suutnud taas vastu panna ning otsustasin teksti ka blogisse riputada. Pärineb see 1996 aasta Nooruse teisest numbrist ja autoriks Alar Niineväli. Kuna seekord oli artikli juures ka nimi, mitte vaid pseudonüüm nagu Sandmanil, siis tahtsin autorilt isegi viisakalt luba küsida, kuid kahjuks ei suutnud ta emaili netist leida. Igaljuhul kui midagi ei sobi võib sellest lahkelt minu profiilis olevale meiliaadressile teada anda :) "Erootiline koomiks on tõenäoliselt Eesti publiku jaoks üsna tundmatu mõiste. Kindlasti pole teadvustatudki, et selles valdkonnas on võimalik mõjusat jälge jätta. Tegelikult on erootilise koomiksi võimalused palju laiemad kui filmil. Koomiksis võib paigutada tegevuse miljööse, mis filmis nõuaks kõige kõrgemat sorti eelarvet. Koomiks võimaldab fantaseerida nii julgeid ja veidraid seksuaalakte, et filmis läheks see jällegi liiga kalliks või oleks raske sobivaid näitlejaid leida. Äärmiselt populaarne on erootiline koomiks Jaapani manga- kultuuris. Kuna kõik pole kuld, mis hiilgab ning sedasorti kraam on ka üsna kallis, siis tasuks enne ostmist eelinfot omada. Pettuda ei tule siis kui Sul õnnestub kusagilt leida nime "Kondom" taha varjuva kunstniku (või kunstnike?) töid. Mina leidsin oma "Kondom'i", mis kannab nime, "Bondage Fairies" päris Helsingi keskuses (Kalevankatu 40) asuvast, väikesest kuid rikkaliku valikuga koomiksikauplusest Fennica Comics, kus leidus ka Jaapani animafilme, sci- fi kirjandust ja kummalisi filmiajakirju nagu näiteks Screem Queens. Nüüd aga tagasi "Bondage Fairiesi" juurde. Kindlasti on antud teos paljude inimeste arvates porno. Kõik oleneb suhtumisest ja vaadetest. Genitaalide demonstreerimine ei tee teosest veel pornot. Minu jaoks tähendab porno idiootliku lugu ja küündimatut teostust. "Bondage Fairies" ei ole aga mingil juhul nürimeelne in & out- kama. Pigem on tegemist suurepärase fantaasiaga ning kütkestava animatsiooniga loodud pikantse muinaslooga, mis purskab musta huumorit, eriti friiki seksi ning kohati lausa uskumatuid vorme võtvat vägivalda. Muinasloo peategelane on väike ujedavõitu blond haldjaneiu Pfil, kes koos oma sõbranna ja seksuaalpart- neri Pamilaga peab metsas jäljeküti ametit. Pfil on nii häbelik ja ametis roheline, et ilma Pamilata ta veel toime ei tule. Siis peab aga Pamila kolmepäevast tööülesannet täitma lendama ning Pfil saab oma esimese iseseisva ülesande. Ta peab üles leidma mrs. Põdrapõrnika kadumaläinud abikaasa. Jäljed viivad seksika jäljeküti ühe puu juurte vahele peituva hald-jamajani. Seal elavad kolm õde- OÜga, Marcia ja Uina, kellele meeldib igasugu vägivaldseid ning alistavaid sex- mänge mängida. See on tõeliseslt friik sadomaso-maailm, mis Pfilile selle puu alt avaneb. Lisaks sellele, et kolm õekest on loomu poolest julmad olevused kannavad nad Pfili vastu erilist vimma, kuna ka nemad kandideerisid jäljeküti ametikohale. Nad ei saanud testides läbi ning on nüüd hingepõhjani riivatud, et mingisugust nohikut peeti nendest paremaks. Pfil uimastatakse ning toibudes avastab ta end aheldatuna kummalisest ruumist. Oma suureks õuduseks märkab ta eemal, nõeltega posti külge kinnitatud surmaagoonias vaevlevat mr. Põdrapõrnikat. Järgnevalt alustavad õed Phili kallal kummalist seksuaalse sisuga piinamiste seeriat. Tal tuleb harrastada seksi vihmaussi, kõrvahargi, tigude ja muude taoliste tegelastega. Tähtsat rolli mängib loos ka õdede ori Masopic, kes on purustanud näo ja tiibadega meeshaldjas. Samal ajal kui Pfil kogeb oma senise elu raskeimat katsumust veedab aga Pamila enam kui vallatult aega oma nahkhiirest sõbraga. Loo lõpuks jooksevad kõik harud kokku, et purskuda ultravägivallana. Lendab nii küljest ära raiutud jäsemeid kui ka intiimsemaid elundeid. Kokkuvõtlikult öeldes, üks särtsakas aduks only seksimuinasjutt. Koomiksi "Bodage Fairies" päritolu kohta leidub albumi tagant veel selline info, et lugu ilmus esmakordselt ajakirja "Lemon Kids" comic strip-ina 1990. aasta juulist kuni 1991. aasta aprillini nime all "Insect Hunter""

Coraline (2009)

2009-10-25T16:32:00.012+02:00

Eelmine laupäeval sai koos Ove, Priidu ja Kaituga mu maahäärberis istutud, head filmi vaadatud ja viskit mekitud. Ove oli seejuures kõigi hämmastuseks kaine autojuht. Minu endaga juhtus aga selline häbiväärne lugu, et nädala väsimusest ja hilisest kellast tingituna jäin kesk viimast filmi unne. Ärkasin alles lõunapaiku Priidu krabistamise peale. Nähes, et ma ka üleval kargas mees diivanilt püsti ning segas endale päeva alustuseks suure coca&cola ja wishkey kokteili. Ajasin siis end ka üles, näitasin meie noorele loodusvarade hoidjale raudteejaama suuna kätte ja jäin mõtisklema kuidas oleks kõige õigem viis pühapäev õhtusse saata. Meenus, et eelmine päev oli sõbra isa lahkelt pakkunud mahlapressi kasutada, juhul kui veel õunu (teate küll, need imelikud punnid millede söömise tõttu meie esivanemad paradiisist välja aeti) jagub. Õunu jagus pealiskaudse visuaalse vaatluse järgi puude latva ohtralt seega otsisin mullase kartulikoti välja ja tegelesin järgmised paar tundi tihenevas-vaibuvas seenevihmas värisevate kätega roheliste, mõrudate, kerajate junnide puu otsast alla rebimise ning kotti toppimisega. Kampa lõi ka veel kass kes kõrgematel okstel turnis ning mõningaid raskemaid õunu mulle pähe kukutas. Täis koti tassisin koos piimamannerguga autosse ja vurasin sõbrapoole. Press oli räästa all veel täiesti üleval nii, et edasine aeg kulus kuni hämardumiseni õunade lödistamisele ja lödi pressi alla ladumisele. Gurmaanina sai segusse lisatud veel ebaküdooniaid ning kuna hoog oli sees siis tegime ära ka viimased allesjäänud kohalikud pabulad. Kokku tuli sada liitrit mahla, millest 40 ära omastasin ja tagasi punkrisse vedasin. Teel muretsesin veel kaheksa kilo suhkrut ning plastiliini, et mögin hiljem kenasti klaaspudelitesse kallata ning käima ajada. Igaljuhul peale seda kõike tuli mõte, et võiks end tubliduse eest premeerida ühe hea filmiga. Nii seadsin end siis tagasi sõbra poole, vajusin diivanisse ja käsutasin tal oma TV ja helisüsteemi demonstreerida mõne korraliku HD kvaliteedis kinupildiga. Sõelale jäänud Coraline oli väga mõnus vaatamine. Jah, nukud polnud võibolla Henry Selick'ul seekord küll sama lahedad kui varasemas multikas The Nightmare Before Christmas (1993) ja Neil Gaiman'i jutukeses, mis käesoleva filmi aluseks, puudus Sandmanilik teravus ning fantaasialend. Kuid sellest hoolimata oli mõlemale mehele omane ja mulle meeldiv stiil tunda. Näiteks see maailma sisse peidetud teine maailm oli äratuntav Gaimanilik lahendus, ning maja nö varjus elav kuri nukumeistrist deemon ja tema looming väga stiilne nii ideelt kui Selicu poolt loodud visuaalilt. Lisaks ei olnud sisu üle pingutatud ega laskutud melodraamasse. Oli veidike süngust ja mõningaid kummalisi jooni mille tõttu arvatavasti polnud film kinodes väga edukas. Ka HD pilt oli kena, olin siiani selle tehnika suhtes üsna skeptiline kuid nähtu kvaliteet avaldas sügavat muljet. Muide ei viitsinud uurida aga tundus ,et tegemist ikka sellise pool-nukufilmiga, palju graafikast jättis vähemalt väga CGI mulje, siia multikasse see kusjuures isegi sobis ja arvutigraafika täiendas kenasti riide ja vineeri abil loodut. Mis aga puutub veini siis see peaks kevadeks valmis saama, astuge läbi ja kostitan. 8/10 Ka minu flätis on üks salapärane kohe peldiku vastas asuv uks, panin selle igaksjuhuks nüüd tugevamalt riivi.

Companeros (1970)

2009-10-23T00:18:00.025+03:00

Sisu: kesk Mehiko Revolutsiooni kuumimat perioodi üritavad Rootsi relvaärikas Pingviin - Yodlaf Peterson (Franco Nero) ja kiiret karjääri teinud peldikupuhastaja ohmuvõitu poeg El Vasco saada kätte riigi suurimad rikkused, mis lukustatud ühte murdmatusse seiffi. Selle kombinatsiooni teab aga ainult kommunistliku liikumise juht – patsifistlik loodusuurijast professor Xantos, kes parajasti Ameerikas ahnete naftaärikate käes vangis. Lisaks on sündmustesse kaasatud veel kaunis naisrevolutsionäär, Jack Palance mängitud tehiskäega kurjategija, blond lõbunaine ja tohututes kogustes Mehiko kahuriliha. Filmis on osatud väga hästi siduda nutikas camp komöödia tempoka märuli ja hoogse ning fantaasiarikka sisuga. Naljad on mõnusad ega kisu jantlikuks või punnitatuks. Pingviini ja Vasco vägikaikavedu meenutas tugevalt Good bad and ugly'i tegelaste vahelist. Franco Nero saab seegi film, nagu ka postrilt näha, kuulipildujaga ohtralt suurte kaabudega mehi tappa. Lõpp oli aga oma absurdsuses võrdväärne suisa mõne Vene easterniga. Sellist püänti võib tavaliselt näha pigem mõnes “Valgus koordis” laadses filmis, mitte ühes spagetiwesternis. Tea kas tõesti avaldab asjaolu, et Itaalias on kommunistlik partei alati olulisel kohal olnud sedavõrd tugevat mõju ? Kokkuvõtteks: Companeros on mu uus lemmikwestern, mis igati võrdne Good Bad and Ugly või Djangoga. Filmi headusest räägib küllap ka fakt, et olen seda vaadanud käesoleva kuu jooksul juba kaks korda ning süzee ja naljad olid teisel vaatamiskorral sama vinged. Ka kaasvaatajad -Ove, Priit ja Kaitu - võtsid teose väga soojalt vastu. Igaljuhul soovitan! Ah jaa, muusikataust võib kergelt kummitama jääda, poole filmi pealt ümisesid isegi Ove ja Priit seda kaasa, Morricone ju ikkagi ka. 10/10 Loodusesõbrast rahvaste isa Kuulipildujaga munk - väga badass

Dillinger Is Dead, Dillinger è morto (1969)

2009-10-21T21:45:00.019+03:00

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et Jaanus kutsus mu esmaspäeval kaasa Ameerika filmikunsti lahkavasse loengusse, kus pidi jätkuma gängsterifilmide blokk. Sättisin end siis ka taha nurka tasakesi pingile. "Dillingerist" olin isegi kunagi poole kõrvaga midagi kuulnud ja õppejõud rääkis veel veidi tema surmast otsa, lõpetades jutu umbes sõnadega, et zanrit saab defineerida kahte viisi: kas otsides näiteid, mis sellesse sobivad või siis vastupidi. See lause oleks pidanud tegelikult ettevaatlikuks tegema, sest järgnevalt näitas ta filmi, mil polnud mitte kui midagi pistmist ei gänsterite ega Ameerikaga. Peategelaseks on keskealine kiilanev härra, kes töötab tehases disainerina. Film algabki ta töökohas kus räägitakse industriaalse ühiskonna ebainimlikkusest ja näidatakse gaasimaskides inimesi. Edasi sõidab ta koju. Naine (või on see sümbol?) lösutab juba teki all ja kurdab peavalu. Mees ütleb, et tal kõht tühi ja läheb sööb midagi. Kobib kööki ja ...selle asemel, et tavalise näljase mehena korjata külmkapist taldrikule kõik, mis hamba all ei piiksu või juuri pole alla kasvatanud, toob see esteet endale paksu kokaraamatu ja hakkab mingit erilist peent rooga kokku keerama. Segab siis seal komponente, otsib maitseaineid, kohmitseb. Vahepeal vaatab telekast ka mingit suvalist jura. Leiab kapist üks hetk nartsu sees püstoli. Püstol keeratud vanasse ajalehte, kus kirjas, et Dillinger on surnud (ainus kuradi vihje terve film Dillingerile muideks). Edasi hargneb juba kaks tapvalt “põnevat” süzeeliini. Ühes teeb tüüp süüa ja teises puhastab ta püstolit. Need kaks liini tunduvad kestvat seejuures igaviku. Lihtsalt ühe veidra keskealise mehe õhtused toimetused, minge näiteks mõnele enda keskealisele tuttavale külla ja istuge pliidi ääres, küllap saab sama elamuse. Peale üle poole tunni või tont teab pika aja möödumise on püstol puhas, söök valmis, minu selja taga üks kunstitudengi välimusega noormees norskama hakanud, mõned vaesemad tudengineiud näljast hullunud ja läinud koju makarone soojendama ning Jaanus sellise näoga, nagu oleks ta kaotanud lõplikult igasuguse usu filmikunsti ja inimkonna tulevikku. Igaljuhul peseb kiilakas oma püstoli ära ja hakkab va värdjas seda punaseks värvima. Vahepeal vaatab mingit kodukino, mille peale justkui hullub ja üritab imelikke hääli tehes pildi sisse pugeda. Nagu ahv näeks esimest korda tv-d oleks küllap täpne kirjeldus. Korra pistab ka püstolitoru suhu, mille peale rõõmustasin, et ehk laseb end maha. Ei lase, pilk kellale näitas ka, et filmi on veel kõvasti jäänud ning nii kergelt vaatajal pääseda ei lasta. Kinost tüdineb ta alles hetkel, kui plaanin juba mõne rumala vabandusega seansilt lahkuda. Edasi ronib ta ülemisele korrusele, kus elab veel üks naisterahvas. Alguses istub seal maika ja trussikute väel, vaatab magavat naist ja pugib arbuusi. Edasi ärkab salapärane naine üles ja siis söövad juba mõlemad (milline sümbol- kas pole), kuid see pole veel kõik! Varsti määritakse naise seljale ka mett. Sellega kahjuks erootiline osa filmis ka lõpeb. Edasi veab tüüp end allkorrusele, kuulab magnetofonilt naise kriiskeid, kiusab naist kummimaoga ja laseb ta lõpuks sama punase revolvriga maha. Paneb kaela jämeda kuldketi. mis iga uusrikka kadedusest pööraseks ajaks, ning läheb ujuma. Ujub seal ühe laeva juurde, vaatab, kuidas sealt laip merre heidetakse ja kaupleb end purjeka kokaks. FINITO! Minu silmad on ka ikka juba elu ja igasugust sümbolistlikku kunsti sildi all tehtud sitta näinud, aga vot sellist õudust pole nagu varem ette juhtunud. Ma saan aru, et ka narratiivist vaba film võib olla huvitav, aga no kindlasti mitte sellisel kujul. Kuradi eksperimentaatorid, kuradi kunstnikud! Et tont neid, nende sümboleid ja filmiprojekte võtaks. Mina keeldun tunnistamast, et pool tundi söögitegemist näidata on kunst. Miks peaks kõige igavam igapäeva asjatoimetus muutuma äkki läbi objektiivi võluväel millekski erakordseks. Pole siin midagi uuenduslikku ja erakordset. Andy Warhol tegi juba hulk aastaid varem "Sleepi" ehk filmi, kuidas mees 6 tundi magab ja veel mingi 24 tunni pikkuse ühest pilvelõhkujast, millel oli muide meeletu kulminatsioon – lõpuks kustusid tuled majas ära, röögatu action. Minu teada ei peeta Warholi ka just kunsti tipuks, märgitakse, et tegi äärmusi ning kõik. Arvan nagu Jaanuski, et Erakord võiks selle filmi ette võtta, äkki suudaks tema matsirahvale ka ära seletada, mis nüüd öelda taheti. Samuti soovitaks seda kõigile esteetidele ja põlvini kampsunitega teeluristajatele. Kui lapiga kuse kokku lükkamine "Hungeris" suutis sind pisarateni liigutad, siis on vujaristlik-masohistlik "Dillinger is dead" just sinule. Vastasel juhul vältida-vältida-vältida. Hinne jääb nii 1-2 vahele kõikuma 1/10

CGI Joe (2009)

2009-10-20T22:06:00.019+03:00

Käisin eelmise laupäeva õhtul vanal sõbral külas ja teades ,et ta on pigem uuemate kinohittide kui friigifilmide vaataja ehk maitselt Soprano sarnast (no offence, pole halvaga mõeldud) sai tehtud ettepanek ,et pangu mängima mõni kõige uuem ja löömarohkem kinupilt. Nagu öeldakse ,et kui isegi koguaeg võimalus lõhefileed veinikastmes süüa tekib mingihetk ka hamburgeri järgi isu. Imelik lugu, hoolimata labastest naljadest, mannetust näitlemisest ja süzeest kus üks totrus ajab teist tihedalt taga polnud film naljakas. Isegi muiet ei kiskunud suule. Ka pidevalt absurdi kalduv märul mõjus pigem häiriva ja fantaasiavaesena. Kohati nägi film välja nagu Team America mis ainult tehtud ilma huumorita. Tundus justkui oleks härra Stephen Sommers käinud kinos South pargi meeste Trey Parkeri ja Matt Stone nukufilmi vaatamas ja pärast leidnud ,et igati viisaka süzeega film, paar kohta olid ehk natuke ropud või imelikud ja ei saanud päris aru mida nendega taheti täpsemalt öelda aga kuna idee, kuidas võitmatu segavereline Ameerika supermeeskond maailma päästab, oli hea siis teen sellest õige enda versiooni. Kokkuvõtteks oli ikka hell sitt film. Isegi sõber möönas ,et tegemist oli kehva teosega millele tema annaks no umbes 6/10 ära sest mingi märul ikkagi sees toimus ja veidi effekte oli. Mina aga olen halastamatu. 2/10 Ahja kuna filmis olid ninzad olemas siis peaks see film täieti kvalifitseeruma herr Cleitus von Damme pohma peletamiseks. Paneksin nimetatud härrale ainult igaks juhuks südamele ,et ta ei prooviks seda mitte mingil tingimusel vaadata kaines või liiga vähe joonud olekus. Elamus on tõeliselt ajurakke lömastav ja ebaterveid mõtteid esilekutsuv. Klisheesid ja laene oli ohtralt: Kiimas neeger, munapeast teadur (kusjuures tema välimus mulle isegi meeldis), seksikas lateksis võitleja tibi (kes tuli heade poolele üle), kurjade baas mis lõpus õhku lendas nagu hea tava nõuab. Isegi allveelaeva disainim millega kurjad geeniused lõpus põgenesid, ei oldud viitsitud ise leiutada vaid see oli mahajoonistatud Wald Disney 20 000 Ljööst vee all. America Fuck yeah!

Hausu (1977)

2009-10-19T22:46:00.021+03:00

Sisu on põhimõtteliselt ühe lausega kokku võetav – seitse koolitüdrukut sõidavad maale ühe neiu tädile külla. Tädi majas on aga asjad pisut "valesti". Esimene pool filmist on seejuures meeleolukas visuaalne üleskütja, kõik on ilus ja erksavärviline ning nunnu. Aga ega see kaua kesta ja Jaapani filmide või anime reegel - mida mida kenam on algus ja armsamad on tegelased seda koledam lõpplahendus tuleb - saab peatselt taas kinnitust. Siin filmis tehti muide ära ka see stseen mida Torture Garden (1967)'is ei julgetud. Ehk näidatakse suures plaanis inimsööja klaverit kes hea isuga ühe tüdrukuga maiustab ja pärast tema sõrmedega kena viisi mängib. Lisaks näljasele muusikariistale näeb veel verd purskav kassipilti, verd täis majas parvetamist, hiiglaslikku silma ja hulga jäsemete eemaldamist. Rohkem ei oskagi midagi kirjutada. Pealegi on Edasi ja Trash antud filmist juba päris pikad ja põhjalikud ülevaated teinud. Soovitan huvi korral lisainfot nende blogidest uurida. Igaljuhul tore film, ehk küll mitte nii hea kui näiteks Magic Crane või Mr Vampire, kuid muidu igati mõnus Tokyo Gore Police, Meatball Machine ja Machine Girli varajane eelkäia. 8/10 peamine erinevus mis torkab Hong Kongi ja Jaapani filme võrreldes silma on vere kogused. Japsidel purskub seda ikka surve all, samas kui HK üritab punase möksi seintele määrimises end tagasi hoida ja panustab lõikumise-köndistamise asemel näkku-makku peksmisele. Fantaasiarikkuses on õnneks siiski mõlemad võrdväärsed ja sisu selle tõttu ei kannata. Kui esimene vaatlus ripub Jaapani filmis seinal kassipilt... ...siis viimane vaatlus purskab see verd

White Sun of the Desert (1970)

2009-10-13T20:33:00.022+03:00

Pühapäeva õhtu poole kütsin enda Karlova katusekorteri soojaks, panin supipaja tulele, Tõmmu Hiiud külma ning kutsusin Jaanuse ning Annika külla filme vaatama. Esimesena pani Xipe mängima “Naked lunchi”, mis oli väga hea film, aga praegu sellest kirjutada ei viitsi. Pigem jutustaks teisest, minu valitud filmist "Ergav kõrbepäike". Tegin seda vaatama hakates nalja, et naistele (st Annikale) on törts vene easterni peale Cronenbergi kui sahmakas värsket õhku, aga üllatuseks leidsin isegi, et üks mõnus koomiline Vene film on unisel pühapäeva õhtul märksa sobivam kui hullumeelse kirjaniku läbielamised happetripi ajal. Sisu: Kuskil Turkmeenias jalutab mööda kõrbet punaarmee sõdur Sukhov ja unistab kodus olevast koledast naisest ning üritab pahandustest hoiduda. Viimased leiavad ta aga sellest hoolimata üles ja peale väikest vastupunnimist tuleb mehel hakata hoolitsema kohaliku muhhikunni Abdulla haaremi eest. Nii seabki Sukhov end koos noore punaarmeelase Petrukhaga ühte pooleldi väljasurnud asulasse sisse ja jääb naiste endise abikaasa röövlijõuku ja Vene abivägesid ootama. Tegemist on tugevalt mõnd Itaalia spagetiwesterni meenutava filmiga. Tuttavad elemendid nagu kõrb, vaikne relvakangelane, bandiidid, sõbralik kohalik jms olid kenasti olemas. Minu arust oli isegi taustaks mängitav melanhoolne balalaikaviis väga makaronikaid meenutav. Lisaks oli "Kõrbepäikeses" üllatavalt palju komöödiaelemente. Näiteks, kuidas Sukhov sapöörilabidalt õiget aega vaatab või naiste eneseteadvust üritab tõsta ja neile seletab, et õige oleks ikka üks naine mehe kohta, ise salamisi kodumaal haaremi pidamisest unistades. Kuidas Petrukhaga koos Vereschaginiga viina viskab ja kuidas viimane ühe granaate lunima tulnud asjapulga aknast välja viskab, peale mida lõhkeainete huviline teatas, et olidki vale marki pommid jne. Positiivne on ka see ,et punapropagandat leidus minimaalselt. Vahepeal küll mainitakse kodumaad ning võitlusi, kuid see oli rohkem lõbus kui häiriv. Muide, vene kosmonautidel olla traditsioon enne orbiidile lendamist seda filmi vaadata. Ei oska öelda küll, kuidas see kosmosereis nüüd selle kodusõjast jutustava filmiga seotud on. Bandiite ega haaremeid ju orbiidil tavaliselt pole. Et kas mingi üksinda võõral maal vaenlaste keskel teema? Kurat teab. Võibolla pole Baikonuril lihtsalt rohkem häid filme. Hindamisel jäin suht 7-8 vahele ja otsustasin siis, et üritan keskmist hinnet mitte väga kõrgele ajada, seega 7/10. Lisaks Shukovileolile meeldis mulle veel ka vana tsaariohvitser Vereschagin (kirjutati sisse muide hiljem filmimise aeg) - selline muhe vanamees, kes enamuse aega jõi tasside viisi viina, mängis kurbi viise ning leidis lõpuks üsna tobedalt ka oma otsa. Peitepilt: leia üles sirp ja vasar Arg punakomandör üritab haaremit maha parseldada Idüll Venemaal, nõukogude kangelane ja tema ausalt välja teenitud naised Diskoteka Mõnele neiule see pähekäiv kott isegi täitsa sobis Vana ja uus Kinodes näidati pioneeridele kindlasti tsenseeritud versiooni.

Bitka na Neretvi, The Battle of Neretva (1969)

2009-10-12T22:52:00.020+03:00

Võrdleksin "Battle of Neretvat" täiesti samal aastal ilmunud "Battle of Britainiga". Kuigi mõlemad filmid on tehtud täiesti erinevatest Teise maailmasõja sündmustest, on vaatenurk ja koloriit neil sama. Ühine on filmidel ka see, et esmaseks peategelaseks on mõlemal sõda. Keskendutakse sündmuste võimalikult värvikale ja detailsele kujutamisele ning erinevate sündmuste loopida olevad inimesed on rohkem selleks, et toimuv ei muutuks liiga kuivaks ja dokumentaalseks ning oleks neid, kelle abil sõjakoledusi vaatajale lähemale tuua. Tegelased on ise selle eesmärgi jaoks valitud võimalikult kirjud ning erinevatest leeridest. Meeldejäävaimad on seejuures neist lisaks tavapartisanidele veel Franco Nero mängitud Itaalia fashistide kapten, kes rõhutud rahva poole üle tuleb (kuidas siis tuntud filmistaar saaks negatiivset tegelast mängida) ja Orson Welles. Viimase nimi on suurte trükitähtedega ka kõigil postritel ja filmitutvutustes ära mainitud, hoolimata sellest, et mehe roll oli tegelikult tühine. Küllap oli lihtsalt erakordne sündmus ,et Lääne-Saksa ja Jugoslaavia filmis mängib ka üks ehtne (ja tuntud) jänki. Nagu inglaste filmis, pole ka siin ressurssidega koonerdatud. Kokku on aetud sümpaatne kogus vanu tanke, kahureid, kuulipildujaid jms militaarset nodi, mida ei kardeta ka sodiks sõita või kaljunukilt alla loopida. Aeg oli vististi toona veel selline, et sai kraavidest ning metsatukkadest seda ajalugu kõvasti tasuta kokku vedada. Statiste on ka paraja polgu jagu - võimalik, et oligi sõjaväeosa kasutatud. Kogu see mass on veel aga omakorda pandud sibama ja veerema üle tõsiselt maaliliste maastike. Tegemist vist isegi ühtede eepilisemate ning visuaalselt võimsamate maismaa lahingustseenidega, mida mina olen näinud. "Neretva" sai muide ka parima võõrkeelse filmi Oscari. Miinustest on muidugi ka siin nagu Britain'i filmis väike propaganda noot sees, kuid kiituseks võib öelda, et päris Tito ülistamiseks ei lähe. Ameerika uued sõjafilmid alates "Saving Private Ryan'ist" on märksa läägemalt patriootlikud. Ka pole fashistid mingid elajad, kes vaeseid partisane sauerkrauti ja spagettidega toorelt söövad, vaid nt ülalmainitud Nero näol näidatakse, et ka nende hulgas oli palju heasüdamlikke ja toredaid inimesi. Muide ei hakanud seekord nagu tavaliselt kombeks pikemalt toimunul peatuma kuna wikis sellest juba päris põhjalikult juttu. Kokkuvõtteks - mina jäin rahule. Mõnus vaatamine, eriti suurelt ekraanilt, ei oskagi midagi ette heita. 9/10 Hea itaalane Nero Romantika silla all mida parajasti valmistutakse õhkima

Torture Garden (1967)

2009-10-11T23:09:00.026+03:00

Film algab näidates viit inimest uurimas mingit tsirkuse atraktsioon. Sellist kus võib näha odavaid veriseid vahakujusid ja mannetud poodud nukku. Asutuse direktor Dr. Diabolo saab ise ka aru ,et eksponaadid on sitt mis sitt ning pakub publikule ,et näitab neile midagi ülimalt salajast ja jubedat (kümne taala eest muidugi) ja viib nad taharuumi kus nurgas kääridega naisekuju. Dr käsul ja ässitamisel (ei julge jah?!) põrnitsevad horrori sõbrad kõik siis ükshaaval kuju ning näevad vaimusilmas mis nendega tulevikus juhtuda võib. (raamlugu lõpeb ja algavad lühilood) Esimene lühijutt alapealkirjaga Enoch on lugu mehest kes külastab enda onu eesmärgiga pressida vanamehelt välja ta tohutu rikkuse saladus. Selgub ,et kratiks on keldrisse vangistatud ja musta kassi kujul liikuv nõid, kes peatselt ka tüübile edasi pärandatakse. Tegemist oli siit kogumikust ühe mulle enim meeldinud looga. Küllap seetõttu ,et olen kassisõber ning neid karvaseid nunnusid olevusi on alati tore näha õudusfilmis juhtival positsioonil. Teine lugu Terror Over Hollywood on ahnest noorest naisest kes ühele staarile külje alla ujub ning avastab ,et tegelikult on kõik ameerika filminäitlejad robotid. Kurat, 60nendatel võis see ju uudis olla, aga kes siis tänapäeval seda ei teaks. Lisaks on lõpplahendus ebaloogiline. Mina oleks härrade asemel küll selle väljapressiva neiu kuhugi jõe põhja installeerinud. "Mr. Steinway" on klaverivirtuoosist kellele tekib silmarõõm, mida aga klaver, kus pesitseb arvatavasti noormehe võimuka ema vaim, kannatada ei suuda. Sellest klipist on kirjutanud enda blogis pikemalt veel KJaanus. Olen temaga seejuures täiesti nõus ,et idee oli iseenesest hea kuid lõpplahendus törts mage. Klaver puksis neiu lihtsalt aknast välja ning kõik. "The Man Who Collected Poe" nimeline lühijutt annab ühtlasi vastuse küsimusele, mida omaaegsed friigid enne Star Wasi ja Star Treki või Sõrmuste isanda ilmumist kollektsioneerisid. Nimelt on hardcore Edgar Allan Poe fänn Cushing gooti õuduse kuninga isiklikult keldrisse luku taha pannud. Lugu tuletas vaadates natuke Misery't meelde. Jälle on üks andunud fänn enda lemmik kirjaniku vangistanud ning sunnib muudkui uusi meistritöid genereerima. Üks huvitav nüanss loo juures on ka see ,et kuigi tegevus keerleb Poe ümber on lugu ise hoopis näpatud Lovecraftilt. Kasutatakse nimelt Charles Dexter Wardi juhtumist pärinevat tuhast reanimeerimist. Lisaks Cushingule lööb siin kaasa muide veel Jack Palance. Ja ongi lõpp. Raamlugu tõmmatakse kokku ja Dr Diablo osutub (üllatus-üllatus) saatanaks endaks. Üheks naeruväärseima välimusega pealekauba. Kokkuvõtteks mitte just Amicus Productionsi parim film. Nappis nii huumorit kui fantaasiat, nõrk. 6/10

At Midnight I'll Take Your Soul (1964)

2009-10-10T14:57:00.016+03:00

Peategelaseks on Zé do Caixão nimeline Julm ja sadistlik surnumatja, kes põhimõttelise ateistina kasutab mõnuga ära kohalike inimeste tugevat ebausku nende terroriseerimiseks ja hirmutamiseks. Lisaks on tal kinnisidee poja saamise ning vereliini jätkamisega. Ning kuna oma naine pole talle siiani järglast andnud siis tapab Zé ta mürgiämblikuga ning hakkab sõbra naist himustama. Võrreldes hilisema filmiga on Joe veel noor mees kes alles õpib naistele lähenemist nii ,et mingeid kannikate äralõikamist või supipotis keemist siin filmis veel ei näe. Goresematest hetkedest tasuvad mainimist uputamine, küüntega silmade peast välja torkamine ning elusalt põletamine. Eks seegi gore suhteliselt soft oli kuid ei tohi unustada filmi valmimisaastat. Võrreldes näiteks Amicuse ja Hammeri kinupiltidega oli tegemist ikka päris julgete visuaalidega. Kaasaegsetel võis junni korralikult jahedaks võtta. Filmi idee olevat José Mojica Marins'ile tulnud pähe mingis salapärases palavikus olles nähtud unenäost. Või pigem painajast. Igaljuhul peale tervenemist kirjutas ta kiirelt nähtu alusel stsenaariumi valmis ning võttis selle rekordilise 13 päevaga ühes pisikeses stuudios linti. Kuna mees kartis ,et ükski teine näitleja ei suuda unenäost nähtud saatanlikku musta riietatud kuju kehastada mängis ta teda ise. Ega see tal pahasti välja ei tule. Energiat on mehes meeletult ja ta suudab Zé ikka tõsiselt ebameeldivaks ning haiglaseks perverdiks, mõrvariks ja vägistajaks muuta kelle teod mõjusid kohati üsna häirivalt. Veidi ülepingutatud olid küll ta pidev dramaatiline lõugamine ning needused. Võibolla on see samas Brasiilia rahvale omane, ei oska öelda. Lisaks harjumatule kõnepruugile lisas huumorit ning campi ka üks öökullitopis ja mõned lõpus välja ilmuvad kodukäijad. Kokkuvõtteks päris huvitav omanäoline vanem horrorilugu, tasub vaadata juba ainuüksi kultusliku maine ja Marinsi pärast. 7/10 Sissejuhatuses üritas José Mojica Marins hästi paheline ja hirmuäratav olla mis kukkus kahjuks õige kehvalt välja. Neiudel tundub ka vanamehenässi pärast piinlik olevat. Siis ähvardas ta nooremana veelkord kinupublikut Ning lõpuks ilmus välja nõid koos papist pealuuga ning pidas pika ja mitte väga usutava kõne kui õudne film nüüd ikka algab Selle mehega ma ei mängiks pokkerit isegi mitte viski peale. Küla mehed värisevad nurgas ja vaatavad surnumatja laamendamist Joe lastesõbralik külg Tõrvikutega rahvajõuk on lõpuks otsustanud surnumatja paika panna Kummalise naeruga vaim Kuri mees vitsutab kirikupüha aegu sealiha, selline asi ei saa karistuseta jääda.

Vääritud litapojad ehk The Inglorious Bastards (1978)

2009-10-07T01:46:00.022+03:00

Mõtlesin ,et kirjutan sellest mõnusast spagetiwesterni fiilinguga koomilisest-tempokast sõjafilmist nädalavahetus ühe tubli jutu kuid vaba aeg kulus hoopis mammona ja alkoholi jumalat ning hiljem Taarat teenides. Pühapäev läks aga halva enesetunde nahka mille küllap olid mulle needusena peale pannud need suured ja väikesed puuslikud kellede teenimine meelest ununes. Piim oli ka külmikus hapu muide! Algav nädal tõi aga õnneks ja/või õnnetuseks kohe peale uue laadungi uusi häid filme milledest tahaks ka vähemalt mõne rea kirja visata. Oh läheb juba liiga K.Jaanuselikuks hädaldamiseks. Ühesõnaga säästupost siis seekord. Saan äkki vähemalt internetti rikastada mõnede kaunite kuvapaukudega ning ühtlasi jättes hulga komavigasid tegemata säästa Eesti keelt. Filmist on muide veel ka Nuxx ühe gonzo stiilis jutu kirjutanud. 8/10 Filmis saab näha muide meeletus koguses lendavaid natse. Näiteks selliseid Või selliseid.. Kõik muidugi ei lennanud, mõned igavamad täristasid püssi ka niisama Ja neeger rikkus nagu alati kõik ilusa ära Törts rassismi Ning armastust Ja korralik pomm oli samuti olemas Mis SPOILER! plahvatas ka ja lõhkus täielikult ühe päris hästi tehtud maketi. SPOILERI LÕPP! Üks muidu muhe vunts kelle ainsaks veaks oli see ,et tema läheduses tuli rahakotil ja kellal väga hoolsalt silm peal hoida Säh sulle sokolaadi Sõjas on kõik relvad lubatud Ja vahepeal läks nii kiirelt kibedaks lahinguks ,et polnud aega mundritki korralikult selga nööpida Aaria nümfid Klassikaline rongilahing

The Whisperer in Darkness

2009-10-06T02:12:00.006+03:00

Mõtlesin ,et teen ka ühe ette haipimise posti. Tundub filmiblogides popp komme mõnest peatselt väljatulevast filmist postreid/pilte üles riputada. Call of Cthulhu mehed lubavad nimelt järgmine aasta välja anda uue H.P. Lovecrafti jutul põhineva filmi The Whisperer in Darkness. Arvestades ,et nende varasem töö on 10/10, netis rippuv teaser stiilselt atmosfäärikas ja tegemist ühe mu Lovecrafti lemmiklooga on mida oodata. Juttu ennast saab lugeda Öölase sarjas ilmunud Pimeduses sosistaja nimelisest kogumikust. Tegemist on muide haruldasema Eestis välja antud ulmeteosega mida leidub vaid suuremates raamatukogudes ning antikvariaatidest pole lootustki otsida. Mina pole vähemalt rohkem kui kümmne aasta jooksul suutnud seda endale hankida.

The Brood (1979)

2009-10-05T22:38:00.013+03:00

David Cronenberg on minuarvates kõigist tuntud Ameerika (õudus) filmilavastajatest üks haigema mõttelennuga vendi kes suudab julgelt nn mainstreamist erineda ja oskab hästi hirmude ning sümbolitega mängida. The Brood tuletas tugevalt meelde mehe varasemat 1977 aasta filmi nimega Rabid. Et siis jälle saab näha ühte maakolkas asuvat ja revolutsioonilisi ravimeetodeid kasutavat uurimisasutus-haiglat kus on midagi juba algusest peale selgelt paigast ära. Aga Brood meeldis mulle Rabidist kõvasti enam. Lihtsalt tegevus läks kiiremini käima ja kvaliteetseid õõvakohti oli tunduvalt enam. Fletchu mainis mulle seda filmi soovitades ,et karmim koht tuleb alles lõpus kui ema enda last sööb. Tegelikult valmistas see stseen isegi pettumuse. Polnud seal mingit loodetud verise sealiha järamist vaid limpsas lihtsalt korra keelega üle ja kõik. Hoopis võikamad olid filmi käigus korduvalt välja ilmuvad deemonlapsed. Ma ei väsi kordamast ,et lapsed on õudusfilmis üks hirmuäratavamaid asju ja Cronenberg oskab neist viimast võtta. Mul on seejuures karvane tunne ,et 1989 aasta Pet Cemetary on just Broodist saanud idee ühe enda parima koha jaoks (kui väike zombi taadi jalgadele skalpelliga läheneb). Ahja lõpus tuli esile ka ta lemmikteema ,et kõik on ikkagi peas kinni ning mõttejõud suudab moondada viimaks ka maailma ning hullumeelse kujutluspildid võtta lihaliku kuju. Mõnus horrorfilm. 8/10

Scarface (1932)

2009-10-05T01:18:00.011+03:00

Sisul pikemalt peatuda ei näe vajadust. Keskendutakse seal peamiselt ühe kuiva seaduse aegse Tony nimelie gängsteri verisele karjäärile ja julmale valitsusajale. Mis siis teeb selle vana filmi mõnusaks. Esiteks teadmine ,et see on tehtud gängsteritest mitte tagantjärgi nagu paljud teised sarnased vaid samal kümnendil. Et vähemalt kui tegevus on ülemängitud või dramatiseeritud siis keskkond on enamvähem ehe. Teiseks üllatav tegevusrohkus. Arvestades valmimisaastat on tempo ikka kiire ja päris suure osa filmist täidavad tagaajamised, mõrvad ja pikad tulevahetused. Tapmisi muidugi lähedalt ei näidata ja toimuv antakse edasi varjude abil. Kolmandaks kohatine päris hea huumor. Peamiselt Tony roppjuhmi sekretäriga seoses või kui Tony justkui pool kogemata kuulipilduja avastab ning sellisest hämmastavast masinast hullupööra vaimustusse satub. Huvitava faktina tuleb ka ära märkida ,et Tony prototüübiks olevat Al Capone isiklikult. Mina Al'i elulooga kursis pole nii ,et ei oska kommenteerida. Oma lõpu leidis viimane küll hoopis teistmoodi ja märksa vähem dramaatilise (st suri süüfilisse). Wikipedia järgi olevat ta igaljuhul filmi vastu elavat huvi küll üles näidanud ja saatnud isegi mõned enda mehed stsenaristi juurde kindlaks tegema kui palju seal ikkagi teda mainitakse. Lõppkokkuvõtteks olevat vana gängster siiski filmiga väga rahule jäänud ja omanud sellest ka isiklikku koopiat. Karismaatilistest isikutest kes filmiga seotud tuleks veel ära märkida ,et selle produtsendiks on maailmakuulus miljonäär, lendur ja skisofreenik Howard Hughes ning lisaks lööb ühes väiksemas rollis kaasa Boris Karloff. Oma häbiks tuleb tunnistada ,et mina teda ära ei tundnud. Hoolimata sellest ,et Tony'st on tehtud filmis ikka täielik siga ja mõrtsukas, kes kaheldava väärtusega inimlikke tundeid näitab üles vaid suhtes õega (täpsemalt tema pärast hüsteeriliselt muretsedes ja peigmeestel nägu üles lüües või maha lastes) leidsid Ameerika võimud peale filmi valmimist ikkagi ,et lihtsale jänkile on vajalik ekraanil toimuva kohta täpsemat seletust. Äkki ta ikka ei saa aru ,et ekraanil toimuv on kuidagi morlaalselt vale võin nii. Seetõttu lisati hiljem filmi algusesse mitu suurt palakat tekstiga ,et gängsterlus on paha ja kutsuti üles astuma sellega võitlusse. Filmi traagiline-kangelaslik lõpp asendati aga kohtuprotsessiga kus kohtunik veel lisaks värvikalt kirjeldab milline jätis mees ikka on. Vaatasin ise mõlemad lõpplahendused ära ja kuna tulemus oli kokkuvõtteks neil sama siis eelistan loomulikult seda kus puudub ilge moraalilasu ja näpuga vehkimine. 7/10 St. Valentine's Day , S-M-C Cartage Company, Chicago, 1929. Foto reaalselt toimunust. Filmis oli nimetatud koht ka olemas kuid märksa vähem verisem. Ka filmis toimus üks mõrv keeglisaalis. Käesolev foto, mis pärit siit lehelt, on aga siiski märksa hilisem. "Machine Gun" Jack McGurn, Chicago Bowling Alley, 1936

Naksitrallid

2009-09-29T14:51:00.034+03:00

Igasugused veidrikest tegelased on lastekirjanduses väga populaarsed. Ma ei mõtle siin sellist uut Young Adult lastekirjandust millest Sash Uusjärv Estconil ettekande tegi vaid klassikalist. Näiteks raamatu Väikevend ja Karlsson katuselt peategelane on sisseehitatud mootoriga lennuvõimeline cyborg - selline kergelt probleemne ja sõbrustab noorte poistega. Või siis Hannu Mäkelä Härra Huu, kes ebamäärases vanuses taat, elab üksi vanas majas, omab veidraid arusaamu maailma toimimisest on saanud hirmuäratavalt vanaisalt mingisuguse maagikoolituse ja peab end tondiks ning käib tänavatel inimesi ehmatamas jne. Naksitrallid liigituvad ka täpselt samasse veidrike klassi. On habemesse kasvanud hipi, ebastabiilse närvikava ja mässaja vaimuga punkar ning karvane melanhoolne emo kes kannab seljas naiste rõivaeset. Lisaks on nad kääbuskasvu, vuravad ringi tont teab kust pärit ja mis marki furgoonveokiga ning viivad väikelinnades läbi erinevaid sotsiaalprobleemidega seotud mahhinatsioone. Näiteks meelitavad ühest kõik kassid minema ja kui rotid selle vallutavad toovad jälle tagasi - Lausa Ostap Benderlik kavalus ning naksitrallid saavad kaks korda kuulsust nautida ja torti süüa. Ühesõnaga rohkem tegelased mõnest Cheech Marini, Tommy Chongi ja Marty Feldmaniga kultuslikust kanepi ja kelmikomöödiast. Kuna tegemist ikkagi ühe omanäoliseima ja tuntuima hitiga Eesti lasteraamatute vallas siis tehti neist Eno Raua lugudest lõpuks ka multifilm. Seda Avo Paistiku juhtimisel, mis minuarust oli tõsine viga, sest peale raamatu lugemist valmistas multikas paraja pettumuse. Edgar Valteri ilusad detailirohked, värvikad ja teravapiirilised illustratsioonid ei ole ikka võrreldavad selle häguse laialivalguva stiiliga mida animatsioonis näha võib. No kui esimesest pettumusest üle saada siis väga hull ei olegi, tekste peale lugema oli muretsetud parimad Eesti näitlejad nagu Üksküla, Kibuspuu jne. Muusikalise tausta eest aga hoolitses Sven Grünberg. Kõik on nagu super kui välja arvata see ,et kuramuse Paistik pandi seda joonistama mitte Valter. Ega ma ei tea neid tagamaid, võibolla paluti meistrit põlvili ukse taga aga tema ütles ikka ,et ei saa ning polnudki muud teha sest palju neid häid kunstnikke ikka eestis on. Aga no kurat mingiks tehniliseks konsultandiks vms oleks Valteri ikka saanud võtta ja mul on ikka väike kahtlusepisik hinges ,et teda isegi ei püütud kampa kutsuda. Ja kui aus olla siis Sven Grünbergi muusika on lastele liiga diip. Mäletan ,et paar kohta võtsid mul väiksena ikka junni jahedaks küll. Kõle visuaalne stiil ja siis selline õudusfilmilik muusika ka taustaks brr. Kunagi vaatasime Lorenzoga neid naksitralle väga täis olekus ja kammis totaalselt ära. Hakkasin mõtlema praegu ,et kuna Valteri rong on nüüd läinud siis kes oleks veel õige mees Naksitrallidest uusversiooni tegema ning tuli esimesena pähe Hayo Myazaki. See veidi roheline ja looduse pärast muretsev stoori oleks täiesti temalik ja vanamehe mõnus joonistus stiil sellele multikale justkui loodud. Küllap ta lisaks omalpoolt veel boonusena paar veidrat lennumasinat või siis monteeriks naksitrallide masinale näiteks propelleri külge Muide filmiks on tehtud vaid esimesed raamatud. Kui natuke kolmandat sirvida saab aru ka miks. Viimases läheb lugu juba isegi lasteraamatu kohta veidraks. Pean eriti silmas neid sekeldusi suurlinnas kus keegi võimukas daam hipi röövib ja hakkab temaga kahtlast emand-ori sadomaso suhet arendama. Veab vaest sammalhabet kui mingit hardcore bondagemängu ohvrit nahkrihmades ja suukorvis mööda linna neljakäpukil ringi.

Kõigest hoolimata tuleb aga tunnistada ,et Naksitrallid on üks paremaid Eesti Joonisfilmi täispikki multikaid mida ma näinud.Vähemalt praegu hoobilt ühtegi teist samaväärset ei meenu. Näiteks Suur Tõll läheb rohkem lühifilmi alla. Priit Pärna sai aga vaadatud natuke liiga vales vanuses, kus ta mõjus masendava arusaamatu saastana ning milletõttu pole ka edaspidi rohkem julgenud seda kätte võtta. Kuigi nüüd ehk saaks toimuvast palju paremini aru. Lottesid jms viimase aja hitte pole ma aga veel näinud. Muide kui viimati Eesti Joonisfilmis käisin siis olid nad keldrisse Euroopa rahadega korraliku 3d arvutusfarmi ehitanud. Nii ,et mine tea, ehk areneb korraliku tehnika toel sellest veel uus Studio 4C või midagi sarnast.

Mr. Vampire (1985)

2009-09-27T22:48:00.009+03:00

Hauakambri valvuril ja kurjade vaimude peletajal Master Gaul palutakse viia läbi rikka mehe ümbermatmine. Selle käigus avastab ta aga laiba juures kahtlased vampiirile viitavad tunnused (ei lagune, sõrmeküüned kasvavad mühinal jne). Kuna omaksed keelduvad lahkelt pakutud põletusmatusest tassib preester koolnu enda poole ,et seal siis ta hävitamiseks mingi plaan leiutada. Vampiir aga teeb öösel minekut ja nakatab nii oma poja kui Master Gau juhmi abilise. Lisaks suurendab segadust asjaolu ,et masteri teine õpilane on sattunud samal ajal seksihimulise naisdeemoni küüsi. Järjekordne väga kobe Hong Kong'i kinopilt mis sai hangitud tänu Trashi soovitusele. Tegemist on korraliku situatsioonikomöödiaga kus on slapstik naljadega kõrvuti ohtralt loitse, rituaale, musta maagiat ning kung-fu võitlust. Lemmiktegelaseks oli loomulikult Ching-Ying Lam mängitud kõige üleloomulikuga hästi kodus olev Master Gau kes oma meistritiitli filmi käigus auga välja teenis. Mõnusalt ja originaalselt oli ka kujutatud Hiina traditsioonilisi vampiire ehk Jiang Shi'sid. Kes kannatavad sametmütsikesi ja ühesuguseid hõlste, liiguvad ringi jänese kombel hüpeldes ning ei oma just eriti palju taipu. Näiteks takerduvad nad sageli ülehüppamiseks liiga kõrgete takistuste taha ja kogenud maag suudab neist nõrgemaid kergelt juhtida. Ka pole sellise ebasurnu rahustamiseks vaja hakata puuvaiu meisterdama. Piisab riisitindiga maalitud spelli otsaette kinnitamisest. Hakkasin isegi kahtlema kas neid olevusi on õige nimetada vampiirideks, meenutasid rohkem zombisid ja vereimemisest nad ka suurt ei hoolinud. Mr. Stiff Corpse oleks seetõttu filmile isegi sobivam nimi kui mr Vampire. Igaljuhul suurepärane ja hoogse stiiliga komöödia mida fantaasiavaesuses küll süüdistada ei saa, soovitan 9/10. salapärane maag koos enda kodustatud vampiiridega. Rated PG-13 for vampire violence and some sexuality. Hüppavate vampiiride välimääraja. Virutatud siit blogist. Vampiirisalk läheb rünnakule ...kogenud maagi juhtimise all loomulikult Ohutuks muudetud vampiirid

Teine aasta

2009-09-23T22:55:00.013+03:00

Täna sai täismetallist metsataadi blogi täpselt kaks aastat vanaks. Mitte küll juubel aga ilus ja auväärne number sellest hoolimata. Peab tunnistama ,et viimne aasta oli väga produktiivne. Käisin Baka veebi kokkutulekul, Haapsalu õudusfilmide festivalil, Estconil ja onu Kalveriga kombineerisime Filmiblogijate kokkutuleku mis õnnestus üle ootuste hästi ja kus sai paljude kaas(filmi)blogijatega korralikult õlut rüübatud. Muudest märkimisväärsetest saavutustest on olulisemad ehk ,et olen hakanud blogisse ka koomiksijuttu kirjutama, löön vahelduva eduga kaasa Suborinurgas ja meelitasin Juuraku blogi pidama. Hea on ka see ,et kuulus rott saast võib lõpuks hakata tegelema jõukohasemate ülesannetega, näiteks mulle ajalehe ja susside kätte kandmisega, sest filme hangib nüüdsest kahepeaga ahv kes ei pea närilise kombel salaja keldrisse lipsama vaid murrab lihaserammuga läbi uste ja raputab filmideomanikku senikaua kuni see vabatahtlikult kõik paremad plaadid riita kannab, nende äraveoks sobiva suurusega Soome kilekoti otsib ja lubab teinekord head filmid ise kohale tuua. Aga see ei tähenda ,et kelder nüüdsest tühjalt seisaks. Sinna on kolinud Kole-Jaanus kelle ma võtsin endale õpipoisiks ja kellest üritan ohtra viski, peksu ja paljude halbade filmide abiga Porutsik Rzevski maneere välja juurida ja tast viisaka välimusega härrat kasvatada ,et mees siis Ostap Benderilt ja Kaval Antsult õpitud tarkusega suudaks ka Jaan Ruusi, Ilmar Raagi ja Mart Sandri suguste gurude poole end sisse rääkida, sest nagu teada valvavad nende härrade filmikollektsioone Godzilla laadsed Lovecraftlikud õudused millede vastu ahv on kasutu. Miinustest on õigekiri endiselt sama kehv, laused kohati sellised ,et järgmine päev ülelugedes hoia ainult kahe käega peast ja ka pole ma taaskordselt suutnud kinni pidada lubadusest kõik nähtud filmid kenasti blogisse üles tähendada. Kui blogisse suudan aasta jooksul teha keskmiselt 200~ jutukest siis tegelikult vaadatud filmide arv jääb kuhugi 250-300 kanti. Aga nüüd mõned meeleolukad pildid sellest filmiaastast ja HÖFFil kohtume, raisk! Tarbatu blogimeeskond Filmisõbrad varahommikul koduteel peale pikka Metsavana pool toimunud filmivaatamist. Välikino eksperiment jaanipäeval BöfBöf Postapokalüptiline seltskond asub enda varjendist teele ,et võidelda kütuse nimel. Kus ma saan siis ära öelda kui nii lahkelt pakutakse Metsavana ja MNC kosuvad peale väsitavat filmiööd onu Kalveri pool. Veidi karastavat joogikest filmi kõrvale

The Magic Crane (1993)

2009-09-22T21:27:00.020+03:00

Kung-fu meistrite üleriigilisel kongressil puhkeb kohaletulnud koolide vaheline tüli mis paisub viimaks sõjaks. Ringi lendab pirakas maagiline kurg koos enda kauni käskijannaga. Mürgitatud meistrite tervendamiseks on vaja tappa Godzilla suurune kilpkonn ja tuua üks tema maagilist ravitossu eritav elund. Lisaks sekkuvad mingihetk mängu veel vana võitluskunstide guru ja tema tütar kes enda muusikariistaga suudab tekitada hävitavaid helilaineid ning filmi lõpus võideldakse maagilist raamatut söönud kurja maagiga kes kasutab relvana mitmetonnist kirikukella. Need on vaid mõned peamised märksõnad filmist mis osutus järjekordseks Honk Kongist pärinevaks vääriskiviks. Kohati kippus tegevusliin küll peost kaduma ja mõni asi jäi segaseks kuid üleüldine tempokas möll oli nii vinge ,et see ei seganud vähimalgi määral. Mõtlesin filmi vaatama hakates kusjuures ,et kurat, maagiline kraana natuke imelik pealkiri ühele Kung-Fu filmile. Ei tulnud meelde ,et see inglisekeeles lisaks veel kurge tähendab. Eks kraana oleks ka sobiv nimi olnud sest trossidel lendamist oli päris ohtralt. Uurisin wikist järgi ,et sedalaadi stiili kutsutakse muide wire fu'ks. Igaljuhul tubli tund ja pool hoogsat fantaasialendu, huumorit ja idamaiseid võitluskunste. Võib julgelt soovitada. 9/10

High Noon (1952)

2009-09-21T20:49:00.035+03:00

Päris mõnus film oli, mulle on kuskilt hämarast ajast juurdunud arusaamine ,et Ameerika originaalsed vesternid, sellised mis selle zanri defineerisid ja paika panid on igavad. Ei mäleta tõesti kust see eelarvamus tulnud on aga üldiselt olen seetõttu eelistanud pigem vaadata Itaalia, Jaapani või hoopis Vene Metsiku Lääne filme. Nii tuli üllatuseks ,et “Keskpäev” oli päris hea, mitte küll hea nagu Leone või noh näiteks Sergio Corbucci Django aga ootusi ületas sellest hoolimata korralikut. Vastavalt Hillar Palametsa raamatule "Superid Vesternid ja Staarid" on maailmas olemas hoolimata teemade näilisele kirevusele vaid seitse põhimõtteliselt erinevat Metsiku Lääne narratiivi. 1) Võitlus loodusega (tavaliselt Union Pacific raudtee ehitamise mõne episoodi näol), 2) karjapidajate võitlus loomavaraste või ümberasujatega (nn rantsolugu), 3) preeriakuningate-suurmaaomanike lugu, 4) õiglase kättemaksja lugu, 5) indiaanlastega võitlemise lugu, 6) kuulsa röövli lugu, 7) õiglase sherifi lugu (seadus ülekohtu vastu). Vot viimast liiki on ka "Keskpäev". Film algab sherif Will Kane (Gary Cooper) pulmadega mis nö punkti panekuks ta pikale karjäärile selles ametis. Paneb siis mees oma sherifimärgi lauale ja asub naisega lahkuma kui järsku tuleb teade ,et kell 12 saabub rongil linna retsidivist kelle Kane kunagi aastaid tagasi kinni nabis ja kes nüüd vabaks lastuna tuleb talle kätte maksma. Kuna uus sherif on silmaga nähtavalt noor könn ja põgenemine oleks ka ajutine lahendus (mingihetk võivad ikkagi teed ristuda) otsustab Kane paigale jääda ja linnarahvast maleva kokku ajada. Kogu filmi edasine tegevus toimub tunni jooksul enne rongi saabumist kus Cooper kõnnib mööda linna ühe vana sõbra või tuttava juurest teise juurde ning kaupleb teda endale abisherifiks. Kõik ütlevad aga ära ning soovitavad (kes sõbralikumalt kes karmimalt) ka mehel endal asi sinnapaika jätta ja linnast minekut teha enne kui vana vaenlane enda kambaga turja kargab. Tegemist on klassikalise vesterniga kus kangelane on napisõnaline, sihikindel ja heledasse riietuv. Selline mees kes naist ei löö ega alkoholi (vähemalt töötades) ei pruugi. Ühesõnaga musterameeriklane ja patrioot. Eeskuju mitte ainult USA noortele vaid ka riigipeadele. Keskpäev olevat nimelt Ameerika presidentide kõige armastatuim film. Kahtlane lugu minumeelest, kui ikka demokraatliku riigi liidri lemmikuks ja samastusobjektiks on kangelane kes lõpuks küll päästab linna kuid on valmis seejuures täielikult ignoreerima igas mõttes rahva tahet ? Valmis minema olematute shansidega õiglust jalule seadma, lennaku linn selle käigus kasvõi õhku. Risk mida võib võtta väikelinna seadusesilm ei ole sobiv tuumapomme käsutavale liidrile. Filmi vaatamisele eelnes sissejuhatus mida läbi viinud härra mainis põgusalt ka eri riikide filmikangelaste erinevusi ,et näiteks võrreldes Nliidu kangelasi USA (või üldse lääne) omadega on viimased värvikamad ja mitte nii üheplaanilised. Itaalia spagetivesternide osas olen täiesti nõus kuid käesolevas kinoloos ma küll mingit vahet ei leidnud ühe siira parteijüngri ning patrioodi ja põhimõttekindla jänki vahel. Näiteks Ergava kõrbepäikese kangelane Sukhov on suht sama masti mees. Kane nagu jah rabeleb mida edasi seda aktiivsemalt abiliste otsingul kuid meeleheidet või murdumishetke päris ei ole. Hetke küll seisab õnnetult õlad longus keset tühja peaväljakut aga siis sammub reipalt edasi. Sukhov kuram vähemalt viskas sellised hetked naljagi. Lisaks kuna film tehtud Ameerikas McCarthy ajastul siis nii sissejuhataja kui netiallikad viitavad peidetud allegooriale tolle ajastu kommunismipaanika ja sõnavabaduse piiramise vastu. Kurat, see ikka tõesti väga peen vihjamine. Mina ei suutnud filmist küll seda kriitikat leida. Et neid asju tuleb alati ka niivõrd tasahilju vihjata nt nagu ühes filmis millest Jaanus enda blogis kirjutas kus voodivedrud sümboliseerisid natsikuritegusid jms. Aga kokkuvõtteks üks päris hea vestern. Motiveeris mind otsima netist selliseid nimekirju teistest kuulsatest kinupiltidest ja 3:10 to Yuma (pean silmas vana, uus mulle ei meeldinud) peaks kindlasti ka kunagi äravaatama. 8/10 Musta riietatud antikangelased viskit joomas ja rongi ootamas