Full-Metal-Metsavana

Streets of Fire (1984)

2012-01-29T23:49:00.000+02:00

Mida enam ma Walter Hilli filme vaatan, seda enam hakkab tunduma, et tema parimaks tööks jääb "The Warriors". Kõik teised mehe filmid kannatavad erinevate puuduste all. Iseenesest meeldis mulle "Streets of Fire" isegi rohkem kui "The Driver", eriti visuaali ja hoogsama tempo poolest. Hinnet kisub aga kõvasti alla viletsa 80ndate popmuusika rohkus. Sellesse 60ndaid meenutavasse kummalisevõitu maailmasse sedasorti sound lihtsalt ei sobi, See, et kogu tegevus keerleb ühe röövitud lauljatari ümber, ei täheda seda, et peaks tema lõõritamist pidevalt ette, taha ja taustaks mängima. Oleks taust parem olnud, poleks isegi 8 punktist kahju, praegu peab film aga 7 punktiga leppima. Pole midagi teha. 7/10

Reaktori neljas number

2012-01-29T18:03:00.001+02:00

Tuumaenergiapoliitika Eestis pole uuel aastal muutnud – Reaktor töötab edasi!

Isa Pjotri isevärki tõbi, suured ämblikud ja sinised naised kuu tagaküljelt

2012-01-20T09:53:00.001+02:00

Isa Pjotr jäi ootamatult haigeks. Ei saagi aru, kas kurja tõve saatis jumal karistuseks või saatan kiusamiseks. Igal juhul haige mehike oli. Aina köhis nagu hobune ja tatti voolas ninasõõrmeist hullemini kui Undergroundi õllekraanist voolab januste klaasi va seda kesvamärjukest. Alguses proovis püha isa vanu läbiproovitud nippe - ehk seisis palja ülakehaga kirikutornis vastu tuult ja röökis meie isa palvet lugeda.

Vagadus aga ei aidanud, haigus läks hoopis ägedamaks. Pjotr nägi selles märki, et püha kolmainsus on talle oma tagumise poole ette keeranud. Seega asus püha isa nüüd nõidumisest ja rahvameditsiinist abi otsima ehk ravis ihuhäda kummelitee ning kangete tablettidega. Aga ka see ketserlus ning saatanateenimine ei toonud vaesele tõbisele teps mitte loodetud leevendust. Viimaks, kui asi juba väga hulluks läks, vedas Pjotr end vaevaliselt karkude najal minupoole.

"Tohoh, imeloom" kortsutasin Pjotrit nähes kulmu. "Mis sa endaga teinud oled, päris ära end vaevanud".
Pjotr vaid köhis vaevatult vastuseks. Ma ei hakanud ka haige kallal pikalt võtma. Tirisin mehikese ukse vahelt sisse, panin aukohale istuma ja kraamisin viinapudeli välja. Valasin pitsi täis ja käskisin selle kohe ära juua!

Pjotr hingas pitsi ühe sõõmuga tilgatumaks. "Ahaa!" rõõmustasin. "No näed, on parem?"
"On," tunnistas Pjotr, "vala veel?"
"Ei, enne ei vala, kui ühe halva filmi ka ära vaatad," teatasin isalikult ning tõstsin pudeli mehe käeulatustest kaugemale.

Panin siis esimese filmi peale. Selleks oli vagade Mystery Science Theater 3000 meeste tehtud "The Giant Spider Invasion". Õnnetuseks ületas see film oma halbuselt kõiki ootusi ehk oli nii halb, et läks tuhinaga mööda "nii-halb-et-juba-hea" verstapostist ja muutus erakordselt jamaks. Isegi MST3000 autorid ei suutnud oma kommentaariga kuidagi seda mürgist ollust paremaks teha. Mõne naljaka kommentaari pillasid, aga enamik juhtudel tundus, et kibelesid nemadki filmi juurest minema. (jätkub peale pilte)

Kui "Hiidämblike invasioon" viimaks lõppes, tundsin isegi juba ennast haigena. Kargasin püsti ja käratasin: "Nii ei saa!". Valasin pitsid uuesti täis ja valisin riiulist ühe eriti magusa filmi, mida olin muidu hoidnud erilisteks puhkudeks nagu jaanipäev, PöFBöF või jõulud. Praegu oli aga isa Pjotri tervis mängus ja mul, nagu teada, pole sõprade heaks miskist kahju. Seega suskasin plaadimasinasse "Missile to the Moon" ülevärvitud versiooni.

Muutus oli koheselt silmaga märgata. Viin voolas märksa paremini kõrist alla ja naeratusi tabas nii minu kui Pjotri näolt pea iga minut. No kuidas sa saad surmtõsiselt vaadata filmi, kuidas geniaalne teadur lendab koos kahe põgenenud kurjategija ning armastajapaari seltsis kuu peale, et seal rammu katsuda nii kivikoletiste kui sininahksete kavalate madunaistega.

Kui film lõppes, oli Pjotr justkui ümber sündinud ja lasi habeme tagant lahti vägeva kirikulaulu. Ühinesin temaga ja koos tegime pudelile põhja peale...ja siis veel kolmandalegi. Haigus aga põgenes vingudes seinaprao kaudu minema nagu peksasaanud koer.

Õnnetuseks oli püha mees järgmine päev taas tõbine. Nii nagu viinahais juurest ära kadus, oli saatanlik põrgupisik taas naksti preestri ihukarvades kinni ja Pjotr sama haige kui varemalt. Mis teha, eks ta ise ole kah süüdi. Õpetasin ju, et haigus kardab viinahaisu ja kui juua tõesti enam ei jaksa, määri vähemalt kaenla alla pisut Viru Valget ning vala sorts püksi. Aga või siis viitsis papp mu hüva nõu kuulda. Tundub, et peab varsti uuesti Pjotrit ravima hakkama. Seekord võtan ka vahva sepa Ove appi. Nii kui haigus Pjotri karvadest end lahti laseb, haarab Ove selle pihtide vahele ning suskab otse ääsile! Vot sedasi!

Õudusetendus "Teoloogiatudengi katse"

2012-01-19T22:10:00.003+02:00

Tallinna Keskraamatukogu saalis toimub 26. jaanuaril kell 17.30 Maniakkide Tänava õudusetendus "Teoloogiatudengi katse". Lisaks sellele toimub seal Maniakkide Tänava õudusjuttude kogumiku "Euromant" esitlus. Raamatu on välja andnud kirjastus Fantaasia. Sõna saavad kirjastaja, autor ja lugejad. Tule, naudi Maniakkide Tänava õudus-performance'it ja ütle sõna sekka!

PS: Katsejänese rollis astun üles mina isiklikult :)

Dead Calm (1989)

2012-01-15T23:58:00.001+02:00

Võtab vana laevakapten kätte ja läheb koos oma naisukesega mere peale seilama. Peamiselt selleks, et hiljutisest traumast üle saada. Nagu ikka sellistel juhtudel läheb aga kõik lörri. Justkui nimme satuvad nad uppuva laeva peale, kust ronib neile pardale üks verejanuline püstihull.

Minu arust on tehtud esiti väga suur viga näitlejate rollidesse sobitamisega. No kurat! Kes tuli selle peale, et Sam Neill mängib ontlikku vaikset pereisa. SAM NEILL! Mees, kelle altkulmu visatud pilk paneb juba väikesed lapsed nutma. Billy Zane on oma paipoisinäoga see, kes peaks olema ontlik kapten ja Sam peaks olema mõrtsukas. Vot nii oleksid asjad omal kohal. Ma muidugi saan kontrastist aru, et maniakk enamasti ei näegi välja nagu maniakk, vaid on pealtnäha tore inimene. Aga minu arust Zane ei mängi hästi seda maniakki välja. Võib-olla on asi minus. Aga ta ei tundu eriti ohtlik, pigem lihtsalt püstihull. Märatseda saab ta peamiselt, kuna tal lastakse. Siit jõuamegi veani number kaks.

Teine viga on see, et nõrk naisterahvas (Nicole Kidman) on enamus filmi maniakiga üksi. Sam samal ajal aga lapib kuskil meremiilide kaugusel lagunevat küna. Minu arust oleks palju vahvam olnud, kui Sam oleks ka nendega ühes paadis olnud ja teinud oma leivanumbrit - ehk tasapisi üha enam hullunud. Silmad lähevad üha rohkem pungi ja klaasistuvad jne. No teate küll seda vana head Sami hullumeelset nägu. Pealegi on see Kidmani mängitav naine sihuke erakordselt saamatu. Küll ei oska püssi lasta õigel hetkel või unustab midagi muud olulist. Kõvemast puust naisnatuur oleks sellise maniaki nagu siin filmis juba märksa kiiremalt üle parda
kupatanud.

Okei, samas, kui need puudused nüüd kõrvale jätta, siis paha film ka polnud. Pinevust ju oli. Võib-olla olid ootused lihtsalt liiga kõrged? 7/10

Baat sin faan dim ji yan yuk cha siu baau AKA The Untold Story (1992)

2012-01-09T00:34:00.000+02:00

Filmi parimaks osaks on õnnestunud tegelasvalik ja ma ei mõtle siinkohal ainult Anthony Wongi, kes kahtlemata teeb siin väga kõva rolli ning jätab kõik teised filmide maniakid kaugele-kaugele selja taha maha. Igasugused "Batmani" Jokkerid ning Hannibalid on ikkagi rohkem muinasjututegelased. Wongi tegelaskuju suudan ma aga küll ette kujutada kuskil räpases Lasnamäe burgeriputka tagaruumides tegutsemas. Ja vot see poeb vaadates naha vahele. Aga lisaks temale olid väga vahvad ka pervertidest ning laiskvorstidest politseinikud, nende prostituutidemaias ülemus ning ennast meeskollektiivis tõestada üritav naisuurija. Tõepoolest hästi kokku pandud seltskond, kes mängib kõiki rolle silmnähtava naudinguga.

Inimeste brutaalne tükeldamine, nende pahaaimamatutele ohvritele sissesöötmine, vägistamine jms oli küll äärmiselt räige ja graafiliselt eriti jälgilt teostatud, kuid samas mitte midagi filmides seninägematut. Minu jaoks algas uudne ja eriti karm osa (spoilerihoiatus) Wongi pistmisega vangimajja, kus ta üritas end pidevalt vigastada, et räige peksu eest haigemaja linade vahele pugeda. Teadmata, et seal ootavad sama karmid piinamised läbiviiduna kohalike politsejõudude poolt. Kohatine must huumor kadus sealses teises pooles samuti, mis suhu jäävat halba järelmaitset ainult võimendas. Kannibalist mõrvari surm sai olema sama võigas kui ta teod.

Minu arust oleks see HK kolmanda kategooria kino väga sobilik hilisõhtusesse HÕFFi vana ekstreemhorrori programmi. Ei usu, et eestis seda väga palju inimesi näinud on. Kui sa, Sten, juhtud seda teksti lugema, siis soovitan seda igati kaaluda. Ma vaataks suurelt ekraanilt hea meelega ja ma usun, et ma poleks ainus. 8/10

Mysterious Island (1961)

2012-01-08T21:57:00.000+02:00

Pole miskit uut päikese all. Raamatusolkimisega on jänkid tegelenud juba pea kinokunsti algusaegadest. Nii kujutab käesolev "Saladusliku saare" versioon endast väga vaba Jules Verne'i originaali tõlgendust. Kapten Nemo tegeleb näiteks hiidloomade aretamisega, et maailma rahvaid näljahädast päästa ning saarele satub ka üks piltilus kaunitar, kes 19. sajandi kohta väga vabameelselt napis riietuses (või lausa riietuseta) ringi lippab.

Muul juhul oleksin halastamatu, kuid õnneks on Nemo soerdid animeerinud Ray Harrihausen, mistõttu saab film kõik Verne'i pilastamise minu silmis kuhjaga andeks. Tecnicolori kvaliteet ei vaja kiitmist ning kõik filmis kasutatavad taustad on tõeline kunstnikutöö ja meisterklass. Seetõttu oli tegemist pädeva meelelahutuse ja lobeda õllekõrvase vaatamisega. 7/10

Nemo GMO hiidmesilased...

Filmis tehtud koomiks.

Reaktori kolmas number

2011-12-27T23:56:00.001+02:00

Taas on aeg kiirgusülikonnad selga tõmmata ja minna uudistama Reaktori energiast kiirgavat võlumaailma. Ärge kartke mutante. Meil on nad säärased, kes kaitsevad inimkonda. http://ulmeajakiri.ee/

Mainimisväärsed filmid: dokumentaalide eri

2011-12-23T16:27:00.001+02:00

Kuigi on pühade aeg siis ega Metsavana sellest hooli. Kartuses, et tema sahvrit hakatakse pervertide pelgupaigaks pidama, sundis majavanem vaese sahvrivaimu maineparanduse eesmärgil tundideviisi dokumentaalfilme ja muud kõrge moraaliga kraami vaatama. Samal ajal vahtis vanake ise ilmselt pühadeajale omast rasvast kraami (Euroopa b-horror, wuxia või ghost comedy). Karta on, et allüürniku jaoks on hullemad päevad veel ees, varsti pistetakse ka väärtfilmid näppu ja silmalaud hoitakse „Kellavärgiga apelsinist“ tuntud abivahenditega lahti, nii et kogu ilmatarkus ja moraal ikka sisse pääseks. Kärbs

The Thin Blue Line (1988) 10/10

Tagasivaatav film ca 10 aastat vanale mõrvaprotsessile, kus süüdi võis jääda vale mees. Filmi lõppedes valdab täitsa uskumatu tunne. Kuidas on võimalik, et juhul, kui kõik mida filmis räägiti ja näidati on tõsi, jõuti õigusemõistmisel just selliste järeldusteni. Film olevat kõvasti kaasa aidanud süütuna 10 a vangis istunud mehe vabanemisele. See ütleb käesoleva teose kohta juba päris palju. Ka teostus on huvitav: intervjuude järjekord ja sisu on üles ehitatud nagu parimates trillerites, kus järjest antakse uusi vihjeid. Samuti esineb mitmeid nö süžeepöördeid, kus vaataja peab ka ise mõne seni nähtud fakti ümber mõtestama.

Film on soovitatav KÕIGILE (v.a. kõige äärmuslikumad dokumentaalfilmide suhtes allergilised inimesed). 10/10

Deliver Us from Evil (2006) 10/10

Film juba teada tuntud teemal ehk katoliku kiriku preestrite seksuaalsetest kommetest. Isegi mind, kes ma kuigipalju antud teemaga kursis olen, suutis film ometi vapustada. Antud juhul on lisaks ohvrite raske elu ja pedofiiliajuhtumite kirjeldamisele suur rõhk ka katoliku kiriku ringkaitsel antud temaatika käsitlemisel, kusjuures kaitsevallid ulatuvad kõige kõrgemate maiste institutsioonideni välja.

Film on soovitatav KÕIGILE (v.a. antud teemaga varasemalt juba väga süvitsi kokkupuutunud isikud). 10/10

Exit Through the Gift Shop (2010) 9/10

Sisukirjelduse järgi suhteliselt üheselt mõistetav film: algaja filmitegija teeb filmi tänavakunstnikest (peamiselt grafitimeistrid), sealjuures püüab ta tabada üht salapärast tegelast nimega Banksy. Mingil hetkel võtab aga film märkamatult hoopis teise suuna ning filmi lõppedes taipad, et vaatasid hoopis midagi muud, kui see mis alguses paistis või sisukokkuvõttes kirjas.

Tasub vaatamist. 9/10

Sick: The Life & Death of Bob Flanagan, Supermasochist (1997) 9/10

Film ühe kuulsaima masohhisti raskest (mitmes mõttes) elust. Hilisem supermasohhist põeb sünnist saati surmatõbe, mis tapab enamus haigeid enne 20 eluaastat, paekangelane pidas aga vastu enam kui 2 korda kauem. Masohhistlike kalduvuste areng võis samuti olla tingitud pidevas valu käes piinlemisest (võis ka mitte) ja enesepiinamine võis olla ka mehe irooniline vastus raskele elusaatusele. Igal juhul on tegu huvitava biograafiga, mida vürtsitavad väljavõtted erinevatest performace’itest. Kokkuvõttes oleks võinud esinemisi isegi rohkem näidata. Kellel veel käesoleva filmi vastu huvi ei tekkinud siis täiendav reklaam: mehe üks põhinumbreid oli naelaga oma m***i laua külge löömine. Head vaatamist! 9/10.

Mainimisväärsed filmid: amoraalne väljalase

2011-12-21T17:23:00.001+02:00

Vältimaks võimalikke plagiaadisüüdistusi esitan siinkohal ennetava märkuse: kõik blogipostituse nimes esinevad sarnasused mõne teise filmiblogija postitussarja pealkirjaga on puhtjuhuslikud. Kui keegi lugejatest veel aru ei saanud, millest jutt, siis kinnitab see veelgi ilmselget veendumust, et pealkirjades esinev sarnasus ei ole kuigi suur („mainimisväärne“ tähendab ju hoopis midagi muud kui „märkimisväärne“) ja hirm võimaliku vargussüüdistuse ees on asjatu. Kärbs

Immagini di un convento (1979) ... aka "Images in a Convent"

Horror/trash/pornofilmide legendi Joe D’Amato nunsploatation on nunnade patuse poole näitamisel kraadi jagu kangem, kui jaapanlaste tehtud ja pisut kuulsam „School of the Holy Beast“ (1974). Sisuline pool jääb küll nõrgemaks, kuid erootikat (tiba ka pornot...) ja amoraalsust on sedavõrd rohkem, žanrile omast vägivalda samas aga üllatavalt vähe. 1001 filmi või muude top-nimekirjade hulka ei küündi, kuid religioonihuvilised ja ka tavalised patustajad võivad pilgu peale heita. 6/10.

Water Power (1977)

Et nüüd siis juba puhas porno? Kuid ei tasu meelt heita, tegemist ei ole läikimalöödud kaasaegseid kiimafilme meenutava „teosega“ vaid täitsa iseseisva ja originaalse filmiga, millel on sisu (rahuldaval tasemel), näitlejad ja muidugi ka omajagu seksi. Antud juhul on huvitav see, et „näitlejad“ näitlevad dialoogi ja muude stseenide mängimisel, mitte aga seksistseenide ajal. Erinevalt siis kaasaegsest pornost, kus seksi ajal (üle-)näideldakse ja muul ajal unustatakse näitlemine täielikult. Samuti ei ole seksistseenid (mis ei ole samuti traditsioonilised) 20-40 minutit pikad, vaid mõneminutilised kähkukad, nii et küllastumisohtu ei ole. Ka on film ise piisavalt lühike.

Peamine süžeeliin on sedavõrd originaalne, et käesolev teos tuleb ära mainida – peakangelane näeb pornoteatris huvitavat moodust patuste naise „hinge“ puhastamiseks ja otsustab sama meetodid koduste vahenditega linna peal praktiseerima hakata. Omamoodi nagu Travis Bickle, kuid püstoli asemel on midagi muud.... Millega täpselt tegu, see jäägu juba vaatajatele välja uurimiseks. Väike vihje on peidus filmi pealkirjas.

Ja muidugi, lisaks nendele kellele ei meeldi porno, ei ole film soovitatav ka nõrganärvilistele. 7/10,

Dabide no hoshi: Bishôjo-gari (1979) ... aka "Beautiful Girl Hunter" ... aka "Star of David"

Jaapanlaste sex-shocker võib uhkustada šanri keskmisega võrreldes omapärase süžee ja korraliku teostusega, ometi ei suudeta tervikuna püsivat pinget pakkuda. Film oli ülemäära pikk (ca 100 min), ca 65-75 minutilisena oleks tegemist vaat et meistriteosega.

Sisu (spoiler) kätkeb vägistamisharjumusi, mis kanduvad üle inimgeneratsioonide (isa-poeg) ja klassikuuluvuse (rikkad-vaesed) piiride. Võib arvata, et see perekonna lugu liigutab ka kõige kalgimaid südameid. Ega muud ei olegi öelda, oleks film lühem, tuleks ka kõrgemad punktid. Nõrganärvilistele vältimissoovitust kaasa ei anna, natuke seksi, vägivalda ja sidumist ei tohiks küll kedagi ära hirmutada. 6/10.

Sombre (1998)

2011-12-20T14:07:00.001+02:00

Viimase aja üks omanäolisemaid filme. Kahjuks ei saa otseselt heaks filmiks ikkagi lugeda. Filmi pluss ehk omapärasus on ühtlasi ka miinuseks - kogu film on üles võetud hämaras (enamus ajast ilmselt ka tahtlikult pimendatuna), mis loob küll huvitava atmosfääri ning mõnes stseenis töötab, kuid tervikuna muutub siiski tüütuks (ka paljunäinud ja kannatanud filmifriikidele). Lisaks kasutatakse küllaldaselt ka nüüdseks juba laialt levinud väriseva käsikaamera tehnikat, mis ei vapusta enam kedagi. Sisu (niipalju kui seda on) puudutab muuseas Tour de France ajal tegutsevat sarimõrvarit aga see pole antud filmi juures peamine. Nii et kokkuvõttes väike hoiatus isegi friikidele, tegemist ei ole kerge vaatamisega ning saadav tasu (elamus) on pigem kesine või väike. Küll aga saad hiljem filmihuviliste ringkonnas kekutada, kuna oled jälle üht äärmuslikku teost näinud... 5/10

Kärbs

PS: Pildid said suht heledad, film enamus ajast ikka hulga pimedam.

Chi l'ha vista morire? AKA Who Saw Her Die? (1972)

2011-12-20T00:15:00.000+02:00

A young girl is brutally murdered somewhere in France. Sometime later, the same thing happens to the daughter of a well-known sculptor. This time the parents (the sculptor and his wife) start investigating, and soon find they are in way over their head. Meanwhile, the body-count keeps rising as the killer now starts butchering all those who find out too much...

Filmi üks meeldejäävamaid asju on ülijahe muusikataust. Iga kord, kui jube vanamutist mõrvar ekraanile ilmus, pandi mängima sedavõrd kriipiv ning veider helipala, et tõmbusin hirmust kangeks. Aga mis seal imestada, Ennio Morricone ikkagi. Goblini kõrval nr2 autor, kelle muusika sobib giallodele nagu nahkkindad roimari kätte. Tegevuskoht, vanamoodne sügisene Veneetsia, oli samuti võimas vaatepilt.

Muus osas üsna kergesti ununeva plotiga lugu. Oli momente, aga oli ka venimist ja oli varemalt nähtud giallode ideede liigset kordamist. Praegu nädalake-kaks peale vaatamist oli juba raske täpsemalt meenutada toimunut, seega pidime IMDB appi võtma. Nagu ikka, vajus lõpp ära. Aga atmosfäär ja muusikataust upitavad hinnet kõvasti ning vaadata tasub juba sellepärast, et näha, kuidas mõrvar ligineb enda ohvritele, brr, kananahk tõmbub ihule. 6/10

Eastern Condors (1987)

2011-12-19T13:22:00.001+02:00

(Kärbsi kommentaar) Järjekordne täitsa kobe tükk Sammo Hungilt. Tempokas märul ja naljad ei olnud samuti päris hollywoodi tilulilu või tavapärane hongkongi släpstick.

Meeldis ka, et mõned kohad, kus ameerikalikus filmis oleks olnud südamliku kaastunde või lohutamise moment, lahendati siin hoopis tavapäratult - lohutamise ja hala asemel, ütles surev sõdurpoiss, et ärgu hakaku talle sellist jama ajama. Kui siiamaani on mehejuttu aetud siis ärgu nüüd enne surma seda ära rikkugu. Tase! 8/10

Shen bu you ji AKA Victim (1980)

2011-12-18T14:01:00.000+02:00

Sammo kehastab üksikut võitluskunstide meistrit, kes reisib mööda maad ning otsib endale oskuste poolest võrdset vastast. Kõik võimsad isandad kipuvad aga olema suured pigem sõnadelt kui tegudelt. Olles juba meelt heitmas, satub Sammo pool-juhuslikult kokku tõelise kung-fu meistriga ning soovib koheselt tema õpilaseks saada. Ainult, et meister ei taha õpetamisest midagi kuulda...

Järjekordne Hong Kongi film, mis paneb oskuslikult ühte patta kokku märuli, draama ning komöödia. Õige kah! Miks minna kinno vaatama kolme eraldi filmi, kui on võimalik saada kõik need emotsioonid kohe ühest loost. Seejures on kõik kolm rooga hästi koostatud ning mõnusad ehk lahe lugu ja hea kung fu saavad minu käest alati heldelt punte 8/10

PS: Märkimisväärt on asjaolu, et Sammo on filmis nii režissöör, näitleja kui hoolitseb ka koreograafia eest. Peab olema meeletu energia ikka kõike seda üksi vedada.

Ulmefilmid, mida peaks elu jooksul nägema

2011-12-13T21:35:00.000+02:00

Kunagi tuli Tartu ulmikute kogunemisel jutuks, et võiks koostada soovituslike ulmefilmide nimekirja. Pusisin siis koos sõber Kärbsiga ja saime kokku alloleva tulemi:

PS: Nimekiri pole täielik. Täiendus/parandusettepanekud on seetõttu teretulnud. Ulme all on aga eelkõige silmas peetud "teaduslikku fantastikat". Ehk teadlikult on välja jäänud kaks teist olulist ulme komponenti nagu fantaasia ja õudus (nimekirja lühiduse ja selguse huvides).

PPS: Minul siit nimekirjast nägemata 8 filmi, palju teil ? :)

1. Le voyage dans la lune (1902)... aka "A Trip to the Moon"

2. Metropolis (1927)

3. King Kong (1933)

The Invisible Man (1933)

4. Things to Come (1936)

5. The Day the Earth Stood Still (1951)

6. Godzilla (1954)

7. Forbidden Planet (1956)

8. Vynález zkázy (1958) ... aka "A Deadly Invention"... aka "The Fabulous World of Jules Verne"

La Jetée (1962)

Chelovek-amfibia (1962) aka The Amphibian Man

Planeta Bur (1962)

Fantastic Voyage (1966)

9. Terrore nello spazio (1965) ... aka "Planet of the Vampires"

10. Seconds (1966)

11. Fahrenheit 451 (1966)

12. Barbarella (1968)

13. 2001: A Space Odyssey (1968)

Planet of the Apes (1968)

14. A Clockwork Orange (1971)

15. THX 1138 (1971)

16. Silent Running (1972)

17. Solyaris (1972)

Westworld (1973)

Dark Star (1974)

19. Death Race 2000 (1975)

20. A Boy and His Dog (1975)

Logan's Run (1976)

21. Eraserhead (1976)

22. The Man Who Fell to Earth (1976)

23. Zítra vstanu a oparím se cajem (1977)

25. Alien (1979)

Sengoku jieitai (1979)

Test pilota Pirxa .."Navigaator Pirx" (1979)

Hukkunud alpinisti hotell (1979)

26. Stalker (1979)

27. Star Wars: Episode V - The Empire Strikes Back" (1980)

29. Altered States (1980)

30. Escape from New York (1981)

31. Mad Max 2: The Road Warrior (1981)

32. The Thing (1982)

34. Star Trek: The Wrath of Khan (1982)

35. Blade Runner (1982)

36. Videodrome (1983)

39. Dune (1984)

40. Seksmisja (1984) ...aka Sexmission

41. Brazil (1985)

The Quiet Earth (1985)

43. Back to the Future (1985)

46. The Fly (1986)

47. Kin-Dza-Dza (1986)

Bad Taste (1987)

48. Predator (1987)

49. The Hidden (1987)

50. RoboCop (1987)

Sobachye serdtse (1988) aka Heart of a Dog

Miracle Mile (1988)

52. Na srebrnym globie (1988) ... aka "On the Silver Globe"

53. They Live (1988) ... aka "John Carpenter's They Live"

Batman (1989)

55. The Abyss (1989)

56. Tetsuo (1989)

Tremors (1990)

57. Total Recall (1990)

58. Terminator 2: Judgment Day (1991)

59. Delicatessen (1991)

Stargate (1994)

60. Twelve Monkeys (1995)

61. La cité des enfants perdus (1995) ... aka "The City of Lost Children"

62. Strange Days (1995)

63. Johnny Mnemonic (1995)

65. Starship Troopers (1997)

66. Gattaca (1997)

67. The Fift Element (1997)

68. Nirvana (1997)

69. Dark City (1998)

70. Existenz (1999)

71. Matrix (1999)

Avalon (2001)

72. Pitch Black (2000)

74. Minority Report (2002)

75. Equilibrium (2002)

Natural City (2003)

Immortel (ad vitam) (2004)

The Village (2004)

Eternal Sunshine of the Spotless Mind (2004)

Primer (2004)

77. Los cronocrímenes (2007) ... aka Timecrimes

78. The man from Earth (2007)

79-80. Asustatud saar 1-2 (2008)

82. District 9 (2009)

83. Moon (2009)

84. Avatar (2009)

Southern Comfort (1981)

2011-12-12T21:25:00.000+02:00

Kamp sõdureid saadetakse kuskile Louisiana mädasohu manöövritele. Sõjandusega mitte väga sina peal paistvad tohlakad suudavad muidugi ära eksida ja kõigele lisaks kohalikega tüli norida. Konflikt lõpeb õnnetult. Prantsuse keelt kõnelevad pärismaalased ei mõista nalja ja lasevad sõdurpoiste ohvitseri maha. Viimane oli aga ainuke, kes veel midagi jagas orienteerumisest ning omas ka kaarti. Nii algabki sõdurite päris oma väike Vietnami seiklus kodumaa pinnal. Trip tagasi koju täis hullumeelsust ja meeleheidet.

Mulle meeldis täiega. Sama ei saa öelda kaasvaataja Onu Kalveri kohta. Tema kippus korduvalt torisema nii ühe kui teise asja üle. Küll hoidsid sõdurid automaati valesti, küll oli sõjavastasust liiga palju jne. Eks muidugi saame onust aru. Tema käis alles kuskil pool aastat tagasi isegi sarnastel manöövritel ja nüüd veri vemmeldab. Minusugusele patsifistile, kes ei tea isegi kindlalt, kust otsast püssile padrun sisse topitakse, läks aga sedasorti film hästi peale.

Kui miski üle nuriseda, siis lõpust oleks oodanud tublimat twisti. Mina näiteks lootsin, et poomisnööre nähesloomastuvad ellujäänud salgaliikmed täielikult ja korraldavad külas tõelise Vietnami väärilise tapatalgu. Lugu aga kulges märksa rahulikumalt lõppu. 8/10

Gives serious credence to 'Guns don't kill people, stupid asses do'.

Duck Soup (1933)

2011-12-08T00:03:00.001+02:00

Klassik või mitte, aga mulle ei meeldinud mitte üks põrm. Jalaga perse naljad ja sitt koreograafia. Sel ajal kui Harold Lloyd tegi imetrikke, viskasid need mehed endiselt torukübarale istumise nalja ning loopisid kooke näkku. Veelgi enam! Kogu Marxi vendade kamp jättis kinolinal vaimupuudega retsidivistide mulje. Kokkuvõtteks oli filmis vaid üks muigamavõttev stseen ja seegi seoses puuduva peegliga, mis teadupärast vääägade vana ja hirmus pika habemega nali. Ei kõlba see pardisupp ikka valgele inimesele söögiks! Kassikuse järgi haisev klassika. 2/10

Rik Mayall & Ade Edmondson - Dangerous Brothers Present - World Of Danger (1986)

2011-12-07T23:09:00.001+02:00

Rik Mayalli ja Adrian Edmondsoni näpuharjutus enne Bottomi sarja. Tegemist on puhtakujulise absurdi, kaose ja vägivalla kompotiga. On nalju, mis on geniaalsed ja suudavad esile kutsuda korralikke naerupahvakuid, on keskmiselt muigama võtvaid sketse ja ka suisa piinlikke nalju. Päris suurt hulka siinseid ideid on mehed hiljem kasutanud juba lihvitumal kujul oma kultuslikus sarjas "Bottom". Enda isiklik lemmik on terve kogumiku peale skets "Babisiters". "Bottomi" või "Mr Jolly lives next door'i" tasemele kahjuks "Dangerous Brothers" ei küüni ja päris iga joomingu lõpufaasis seda mängima ei pane (nagu nt Bottomit või mr Jollyt), seega hindeks 6/10

Whistle And I'll Come To You (1968)

2011-12-02T11:30:00.000+02:00

"Vilista ja tulen su juurde" on minu arvates üks mõjuvamaid M.R. Jamesi lugusid. Või noh, vähemalt kümne ta parima loo hulka kuulub see kindlasti. Selline lühike ja salapärane õõvalugu, mida üksi hämaral talveõhtul oli oi-oi kui kole lugeda.

Sisu on sel järgnev: Veedab professorist härrasmees mõnusalt aega kuskil hotellis merekaldal. Arheoloogist sõber on tal varemalt palunud uurida seal lähedal ka miskiseid vanu varemeid ja kohusetundliku mehena võtab meie peategelane seda ülesannet täie tõsidusega. Potentsiaalset väljakaevamisplatsi uudistades avastab ta maast väikese metallvile (Või oli see hõbe? Ei mäleta enam nii täpselt). Vile peale on ladina keeles kirjutatud Quis est iste qui venit ehk "Kes on see, kes tuleb" ? Üleloomulikku maailma mitte uskuv ning loomult uudishimulik professor ei saa muidugi jätta vilet puhumata ning sellest ajast alates ei saa ta enam hetkekski rahu. Küll tundub kahtlane must kogu teda eemalt jälgivat või siis kobistab keegi nähtamatu hotellitoa nurgas.

Hinnang: Kahjuks oli filmil kolm suurt viga. Esiteks oli toimuv halvasti ja pealiskaudselt lahti seletatud. Originaalset lühijuttu mitte lugenuna oleksin tõenäoliselt toimuva mõistmisega tõsiselt hätta jäänud. Teiseks olid eriefektid liiga nadid. Kolmandaks jäi lugu lõpuni jutustamata.Tuleb ikka 2010 aasta uusversioon ka ära vaadata. Äkki on see paremini välja kukkunud. 5/10

Sucker Punch (2011)

2011-12-02T00:18:00.001+02:00

Zack Snyder olla kuulu järgi kutsutud peale "Watchmeni" loomist bosside vaibale ja saanud peapesu, et vaja kergemat meelelahutust (lugeda - tasuvamat). Kuigi "Watchmeni" kriitikud kuldasid, polnud pomod selle sissetulekuga rahul. Seega esitati ultimaatum, et järgmine film kas toob räigelt raha sisse või teeb tüüp edaspidi indiefilme. Suurest hirmust pingutas mees ainult liiga üle. Tuli selline teismelistele orienteeritud pikaks venitatud muusikavideo, kus napis nahas alaealised plikad vehivad ringi. Küllap varakeskeas perverdid said jolli näppida. Mina aga kannatasin kogu vaatamise aja rämeda tüdimuse käes.

Sisu kujutas endast hullu unenägu kuubis. Lihtsalt järgnes üks absurdsus ja totrus teisele. Proovisin vaadata siis vaid visuaale, aga need läksid alates Esimese maailmasõja klipist tüütuteks. Kogu sära muutus selliseks kassikulla võltsiks helgiks. No ei vedanud ta sellega ka mitte kuidagi välja. Süžees oli tunda, et inspiratsiooni "laenati" nii "Inceptsionist" kui "Shutter islandist", aga sinna oli meelega keeratud sisse veel müstikat ning üritatud luua salapära ning sügavat mõtet.

Filmi edukusest niipalju, et 80 milli oli ämbritäis, mis anti, ja silma järgi mingi superhitt asjast ei sündinud. Tagasi tuli summa umbkaudu kahekordselt. Huvitav, kas mees saab malakat ka, et rohkem kasumit polnud? Mulle igal juhul ei meeldi see uue Hollywoodi pale, kus visatakse kogu vaba raha ühele numbrile kokku. Palju viljakam oli varasem lähenemine, mil igale projektile anti 10-20 miljonit. Nii oli suurem tõenäosus ka midagi head näha.

Kokkuvõtteks jäävad filmi headeks osadeks selle algus ning võitlus sarviliste deemon-samuraidega ning mahe muusikataust. Muu oli üks hüper-klišeelik saast ja valus punnitamine. PS: Muusikatausta tirisin endale alla ja avastasin, et lood ei tundu niisama kuulates üldse enam sedavõrd head, kui nad filmis paistsid. Eks enamuses olid nad ju kaverid kah. 2/10

PS: "Sucker Punch" saab au kanda siin blogis esimesena sellist silti nagu "närul" - niru märul.

Lokkav maitselagedus ehk kõikide komponentide tuim ühte patta panemine ei muuda sööki automaatselt maitsvaks.

Reaktori teine number

2011-11-28T16:26:00.001+02:00

Ulmeajakiri Reaktor on jõudnud teise numbrini! Dosimeetri näit juhatagu huvilistele meie juurde teed. Neile, kel dosimeetrit käepärast pole, olgu abiks järgnev link: www.ulmeajakiri.ee

Gibel Sensatsii AKA Loss of Feeling (1935)

2011-11-15T13:12:00.001+02:00

Lugu on väga tüüpiline ja propagandistlik oma ajastu laps. On üks idealistlik insener, kes on töölisklassi-kollektiivi ühiste vahenditega inseneride kooli saadetud ja loodetakse salamahti, et saadakse n-ö jalg ukse vahele ja oma kampa kuuluv insener kuhugi tehasesse pulti-kange tõmbama.

Ideeline tobuke aga on samal ajal ehitanud valmis autonoomse, vilesignaalidega juhitava ning super energiaallikaga varustatud mehaanilise töölise ehk roboti. Oma naiivsuses loodab ta, et asendades töölised robotitega, muutub kaup nii odavaks, et tööd ei pea enam keegi tegema ning klassivahed kaovad iseenesest. Õnn saabub (tehase)õuele ning pudrumäed kasvavad agulis iseenesest.

Nii muidugi ei lähe. Robotiseeritud töövahendid võtavad töölistelt viimasegi leiva käest ja töötav klass hakkab streikima. Inseneri hädine katse masinaid ning ploretariaati lepitada lõpeb sellega, et kallistamisaktsiooni käigus pigistab ta robot ühe töölise surnuks. Rahvas hullub sellest täiesti ning nende rahustamiseks võetakse appi sõdurid ning püssid, mille tagajärjel puhkeb mäss.

Pärast seda mobiliseerivad kapitalistid kõik robotid ning lähevad nendega allesjäänud ning mässavaid töölisi karistama. Insener üritab oma kätetööd peatada, kuid masinad sõidavad temast lihtsalt üle. Peale seda ehitavad mässajad valmis oma saatjad ning võtavad robotite juhtimise üle. Kurjad kapitalistid-vabamüürlased surutakse nurka ja võit koos kommunismiga ongi saabunud.

Hinnang filmile: Nagu isegi võisite lugeda, on lugu ise üsna banaalne ja sirgjooneline. Erilisi üllatusi just ei tule ning lõpplahendus on üsnagi selgelt aimatav. Eraldi tahaks ära märkida veel väga toore helilise poole. Helifilm on autoritele-näitlejatele, paistab, võõras atribuut. Näitlemine kipub käima endiselt tummfilmiliku ülemängimisega ning ka dialoog on sama puine kui need mustad vahepalakad, mida tummfilmides näidatakse.

Mida aga filmil kiidaks kõvasti, on selle visuaal. Mitmemeetrised robotid on mõnusad lahedad ja ülikohmakad kobakad. Täielik camp ja kitsh. Sihukesed robotid, mis enda lühikeste käppadega ei tohiks suuta mitte mingeid mõistlikke ülesandeid täita ja peaksid esimesse mudalompi kinni jääma. Samas näevad nad kuratlikult ägedad välja. Eriti stseenides, kus kambakesi üle lageda välja sõtta tormavad. Võrdleks neid viimaseid isegi mõne kõvasti hilisema "Star Warsi" lahinguga. Väikese õlle ja kerge loba kõrvale oli täitsa mõnus vaatamine. Ka kaasvaatajad Jaan ning värske filmiblogija Filmikäpp olid, tundub, minuga päri. 6/10

Urban legend has defined this title as a filmed version of Karel Capek's play R.U.R., apparently on the strength of stills which show the film's robots bearing the logo, RUR. In fact, no screen credit is given Capek or his play, and the plot resembles the play only in the general sense that both concern robots replacing human workers. This film, however, portrays this as a disastrous and villainous idea, in stark contrast to Capek's Utopian view of robotics. In addition, its robots are emotionless and mindless machines, rather than the emotional and rational androids of the Czech play.

Kapitalism on töölisest viimase välja kurnanud

Robot loozis

Purjus leidur möllab koos robodega

Uus robotite isand..

Nurka surutud rikkurid

Reptilicus (1961)

2011-11-09T02:32:00.002+02:00

Aga aitab nüüd neist uutest halbadest filmidest ja siirdume tagasi vanade halbade filmide juurde, sest nagu iga filmisõber teab, olid vanasti õunad magusamad, viin kangem ning filmid "halvemad". Enamasti nii halvad, et juba otsapidi head.

Kuskil taigas lüüakse puur maasse ning seda taas üles vinnates on geoloogide hämming suur. Puur on nimelt toonud endaga kaasa suure tüki isuäratavat liha. Kiirelt kohale tuisanud teadlased suudavad maa seest välja kaevata terve suurepäraselt säilunud saba..

Saba pannakse külmkambrisse, et hamburgeritootjad suudaksid selle imelise säilumise põhjused välja uurida. Õnnetuseks unustab üks töönarkomaania all kannatav teadur külmkambri ukse lahti ja tulemuseks on see, et saba hakkab arenema. Ma tõesti ei oska öelda, miks või kuidas (ega film ka seda ei seleta), aga saba külge kasvab lühikese ajaga täitsa ehe elusuuruses draakon, kes esmalt paterdab merre...sealt aga varsti tagasi linna, kus asub sõjaväe üksustega maadlema (kasutades relvana kõikepurustavat rohelist lima).

Aga pidage! Halb pole muidugi mitte ainult naeruväärselt tobe ja kõiki bioloogia põhitõdesid eirav algidee. Lisaks sellele on filmis fantastiliselt odavad eriefektid, erakordselt totrad ja/või andetud näitlejad, hüplev tempo ja veidrad mitte kuhugi viivad kõrvalliinid.

Jah, see on tõesti kohutavalt halb. Kas ka nii halb, et juba hea? Kahtlemata! Ma kaalun päris tõsiselt panna "Reptilicus" järgmise aastase Estconi filmiprogrammi. Lõpufilmina võib see alkoholist tursunud ajudele mõjuda nagu palsam. Naermislihased on järgmisel hommikul tõenäoliselt valusamad kui pea. Objektiivne hinne 2/10 ja subjektiivne 7/10

PS: Reptilicus was such a financial bomb that employees at the Danish production company, Saga Films, were prohibited from speaking the name for several years.

Vorsti kaevandatakse maa seest

Naised on saanud mehe oma raudsesse haardesse...

Uuele laboritöötajale tutvustatakse elu-olu

Õhtune snäkk külmkambrist

Turvatöötaja vabal ajal ennast harimas

Elektriangerja paitamine lõppes fiaskoga

Ja no muidugi vaimustavad eriefektid...

The Bloodstained Shadow AKA Solamente nero (1978)

2011-11-09T02:27:00.000+02:00

Nooruke professor saabub tagasi enda kodukülla. Seal avastab ta aga, et ta pastorist vend on mässitud mingisse räpasesse loosse. Nimelt on usuvennad oma sihikule võtnud külakeses märatsev haige mõrvar.

Hea klassikaline giallo, mis meenutab pisut filmi "House of laughing windows", näiteks on ka siin filmis üheks oluliseks elemendiks salapärane maal. Atmosfäär on sünge ja rusuv ning suursugune, räpaseid saladusi leidub iga külaelaniku selja taga ning ka müsteerium on põnev ja lahendus ise ootamatu. Näpuotsaga veel seksi ning pisut goret. Mida veel tahta. Kui millegi üle nuriseda, siis mulle ei meeldinud teps mitte peategelane. Tema valik oli kehvalt välja kukkunud. Kuidagi liiga tuim ja ükskõikne kogu toimuva vasut nägi see nooruk pidevalt välja. See kippus pisut häirima. Muidu aga hüva pingeline vaatamine. 7/10

Diary of the Dead (2007)

2011-11-09T01:52:00.000+02:00

Robi ja Maria nõudsid, et soovitagu ma vahelduseks headele käsikaamera-filmidele otsa ka midagi halba. Sellist, millest õppust võtta saaks, vigu üles lugeda ning neid ise filmi tehes vältida. Tuli siis meelde, et seda käesolevat teost kunagi kiruti blogides üsnagi mahlaselt.

No aga seda, et ta nüüd nii hull on, ma poleks küll osanud. George A. Romero ikkagi ju maha saanud kohe mitme hea filmiga. Võiks ju kogemust olla. Aga ei. Film oli junn mis junn. Vaata teist kust otsast tahad. Dialoog kange, tegelased idiootselt üheplaanilised ja täiesti tüütud, kogu lugu serveeritud veel mingi imala narraatori mögakastmes. Võeh. Põhimõtteliselt lollide ameerika teismeliste suhtedraama, kuhu sekka ka pisut zombisid. George A. Romero, sul võiks häbi olla! See, et sa kunagi zombizanri uuesti ausse tõid, ei tähenda, et võid nüüd sellele laias kaares peale kusta. Piin oli seda filmi lõpuni vaadata. 1/10

Parafraseerides internetiklassikuid: See film on hea vaid selleks, et ta aegajalt lahti võtta ning sinna sülitada.

Salvage (2009)

2011-11-08T22:08:00.003+02:00

Mis toimub? On tõesti õudusfilmi loomise kaunis ning auväärne kunst maailmast kadumas? Kuidasmoodi on võimalik, et antakse rahad, kaamerad ning asjatundlik meeskond kamandada režissöörile-stsenaristile, kellel pole selget visiooni, konkreetset stsenaariumi ega ka suuremat sädet?

Ma tõesti ei viitsi seda jurtsu eriti pikalt lahata, sest surgi sitta palju tahad, ikkagi haiseb ühtemoodi. Ütlen vaid niipalju, et hinde kaks punkti jagunevad järgnevalt: Üks punkt traileri tegijatele. Teie tõesti suutsite sitast saia teha ning seda isuäratavalt esitada. Teine punkt võttemeeskonnale, kes suutsid ilma laiali jooksmata asja lõpuni vedada. Film ise saab ümmarguse nulli.

Vincent Price, Lugosi ja Karloff pööravad hauas iga kord ringi, kui seda filmi kuskil vaadatakse. 2/10

Sul on tütar külla tulemas, kurat! ja sa hakkad keppima mingi suvalise tölliga, kelle nimegi sa ei mäleta ja pärast veel lööd draamat, kui tütreke su poolt minema putkab.

Täitsa lõpp pressilinastus

2011-11-08T01:08:00.001+02:00

Mida külmemaks ilmad lähevad, seda vähem kipub jääma aega blogi elus hoida või pikemalt kirjutada. Seda rõõmustavamad on neil aegadel väikesed moraalitõstvad üllatused. Näiteks nädal tagasi avastasin enda postkastist kutse Järva-Jaani kinomuuseumis toimuvale filmitalgute filmi "Täitsa lõpp" esilinastusele. Loomulikult võtsin koheselt tegijatega ühendust ja kinnitasin enda tulemist. Kes siis ei tahaks osa saada ajaloo tegemisest ;)

Tartut ja Jerevani lahutavad sada kilti lendasid hea muusika saatel nigu niuh. Esimene suurem takistus tabas mind asulas sees. Kuskil polnud nimelt viidet filmimuuseumi asukohale. Linna kaardile oli märgitud kogunisti kaks! tuletõrjemuuseumit, aga filmi kohta mitte ridagi. Õnneks ristus mu tee veel ühe eksinud ajakirjanikuga, kes siis telefonitsi korraldajatega telesilla lõi ning asjasse selguse leidis.

Tuli välja, et filmimuuseum asub piimakombinaadi vastas kohe üle tee. Seal võttis meid lahkelt vastu kaptenimütsis kinomuuseumi direktor. Kuna selgus, et filmimehed ise hilinevad, siis hakkasime kavaga sujuvalt pihta ehk siis soomukiga toodi kohale pirukad, serveeriti kohvi ning tutvustati ka põgusalt muuseumi ja selle eksponaate.

Väikese hilinemisega saabusid siis ka peaosalised koos filmiga, misjärel paluti meid kõiki kinosaali, kustati tuled ja lülitati digiprojektor põrisema.

Mis seal ikka. Ütlen ausalt ära, et filmi osas olid mul tõsised kõhklused. Kõige loogika ja terve mõistuse järgi võttes ei oleks tohtinud mingit head nahka välja tulla kinoloost, kus on 6-7 režissööri, mitukümmend kaamerameest, kunstnikku, "näitlejat" ja kõik nad pealekauba veel ka amatöörid.

Film osutus aga päris muhedaks vaatamiseks. Loomulikult oli sellel mitmesuguseid filmi autorite olematust kogemusest tingitud puudusi. Näitlejad olid kohmakad (Leidus üle- ja alanäitlemist), tempo ei püsinud alati ühtlane jne-jne. Õnneks tasakaalustasid positiivsed küljed negatiivseid. "Täitsa lõpp" kujutab endast humoorikas-jaburat ning campi ja üle võlli keeratud kompotti müstikast, veidrusest, mustast huumorist ning ohtratest vihjetest mitmesugustele teistele Eesti filmidele (nt "Tulnukas"). Mõnus oli ka filmi läbiv positiivne ja värvi-päikese-rohke toon - asi, mida enamus kodumaa filme püüavad kramplikult vältida. Positiivsuse küljelt oli massistseene kah uhke vaadata ning ugri-doomilikke aeglaseid raskeid võtteid pole filmis ühtki. Tuleb nõustuda autoritega, et filmi kõige igavamaks ja venivamaks osaks on tiitrid - pärast nende nägemist tekib tunne, et pooled eestlased lõid kuidagimoodi filmitegemises kaasa.

Ah, mis ma lobisen. Te niikuinii ei usu mind ja süüdistate mind maitsvate lihapirukatega äraostmises. Minge vaadake ise. Kui laginal naerda just ei saa, siis muiata kindlasti ning selline "Maleva"-kõrgune kvaliteet on ka garanteeritult olemas. Objektiiv-subjektiivselt 7/10-8/10

PS: Filmimuuseum soovitan ka kindla peale üles otsida, kui Jerevani peaks asja olema..

Paraadi juhatas kinomuuseumi kapten

Pirukad ning kohv saabus muljetavaldaval masinal

Pirukate mahalaadimimise tähtis protseduur

Soliidne filmikogu, kust ei puudunud minu suurimaks rõõmuks ka "Django" 35mm koopia ;)

Mõned museaalid

Kohvilaud valmib

Mõned näited kinotoolidest läbi aegade

Filmitalgute dirigent

Vana klassik ise

35mm asemel tuli kahjuks siiski leppida digikoopiaga

Hullumaja peasanitar, keskel valges.

Omaaegset postrikunsti.

Noroi aka The Curse (2005)

2011-11-05T21:08:00.000+02:00

Filmi (mis tituleeritud ka teatud ringkondades Jaapani "Blair Witchi projektiks") pani peale tegelikult Robi minu ja Mandi viimase Tallinna-külaskäigu ajal.

Sisu: Peategelaseks on fanaatiline kummitusteuurija, kes koos kaameramehega mööda Jaapani saart tuiskab ning kõike üleloomulikku üritab objektiivi püüda. Alguses süütuna näiv kummitamisjuhtum hakkab aga üha keerukamaid ja ohtlikumaid toone võtma.

Hinnang: Film on nii ja naa. On üheaegselt palju positiivset öelda, aga samas on ka tõrvatilku, mis meepotti solgivad. Esiteks räägiks positiivsest. Film suutis nimelt korduvalt olemise olemise kõhedaks muuta. Ja seda olukorras, kus olin ümbritsetud headest sõpradest ja istusin turvalises Robi ja Maria korteris mugaval tugitoolil. Vot see on saavutu,s mida suudavad vähesed õudusfilmid ületada (viimati "Rec"). Julgeks isegi öelda, et siit filmist kumas ehedat lovecraftilikku põhjatu õuduse ideed.

Miinusena tooks esile liigse pikkuse ja venivuse. Kõik need TV-saadete vaheklipid kippusid haigutama ajama. Ka oli minu arust liigne lisand kuskil onnis elav selgeltnägija. Iga kord, kui see fooliumist mütsikesega hull välja kargas ning "Kana, Kana, Kana" röökima pistis, (Kana oli ühe noore kadumaläinud tüdrukukese nimi) oli mul raske muhelust tagasi hoida. Naer aga, nagu teada, on üks suurimaid õuduse ja hoolikalt laotud kõheda atmosfääri rikkujaid.

Kui käärid kätte võtta ja filmist ebavajalik 40 minutit jama välja lõigata, saaks kokku tõelise kompu. Praegu jätavad aga miinused ideaalist omajagu puudu. Sellest hoolimata väga äge ja hirmutav film. Soovitan vaadata ja teha seda üksi ning mõnel tuulisel sügiskuul kuskil kõledas suvilas või maamajas. Pärast laske aga tuled ära, süüdake peegli ees küünal ja pomisege kolm korda "Kagutaba"! 8/10

Abordijäänused õgimas surnud tüdruku hinge..

Source Code (2011)

2011-11-04T00:01:00.004+02:00

Pool-kohustusliku hädaldamisena mainiks alguses, et ma üldiselt uutest vaadatud filmidest ei viitsi enam väga kirjutada. Lihtsalt nende ümber on juba isegi kõmu ja möllu ohtralt. Piisavalt palju on filmiblogijaid, kes suisa spetsialiseerunud puhtalt uutele kinopiltidele. Seega, kes olen mina, et hakkan neilt leiba käest ära võtma ning ronima võõrale kapsamaale. Pigem üritan võtta ette esmajärjekorras vähetuntud filme, mis pole eestikeelses inforuumis veel kajastamist leidnud. Samas, ega kogu aeg saa ka ainult seapraadi ja hanemaksa süüa. Vahel tuleb ju ka üks tökati ja rotimürgimaitseline burger naha vahele pista.

Ütleme nii, et ma pole nii negatiivselt meelestatud selle filmi suhtes kui Trash. Planetary koomiksit mina lugenud ei ole, võrdlusmomenti seega ei tekkinud. Teisalt, vaklu, kes surnukeha järasid, mina ka ei mäleta. Habemega filmiblogijal on ikka terav silm vana mehe kohta. Pole midagi öelda. Mina, näe, vaatasin filmi laudaukse suuruselt HDtelekalt ja ei märganud ussipoegagi. Vanamees kaes filmi seasilmasuuruselt ekraanilt ning tabas laibaussid ära. Tuleks vist häbeneda. Või lasta prille uuendada. Aga see selleks :)

See, et ma Trashi karmi hindega (5/10) nõus pole, ei tähenda aga ka seda, et ma rõkkaks vaimustusest samamoodi kui Mart või Filmimull. Midagi jäi puudu. Näiteks oli õnnelik lõpp liiga etteaimatav. Mulle oleks meeldinud, kui film olekski lõppenud sõdurpoisi vooluvõrgust välja lülitamisega. Oleks olnud konkreetne ja kainestav lõpp. Mitte lääge magusavõitu teema paralleelmaailmade ja nois edasieksisteerimistega. Lisaks oli tehniline seletus kogu masina kohta üks ilge bullshit. Kui kõik oli lihtsalt ühe mehe mälestus, siis kuidas ta teadis, kus miski on jne.

Paneme seega hindeks 6/10. Ehk ulmet oli, põnevust oli, aga vähe lihvitum oleks võinud kogu see lugu olla. Rohkem muna autorite poolt! ja vähem romantikat. Ei olnud nii nupukas, kui sellist stiili film peaks olema, ja lõpp oleks võinud oma tinase raskusega lajatada, mitte siidise käega paitada.

Dung fong saam hap AKA The Heroic Trio (1993)

2011-11-01T22:22:00.000+02:00

Ilgelt jabur, aga samas ilgelt mõnus. WTF momente kogu aeg. Muidugi, beebile nael pähe oli päris karm stseen, aga kokkuvõtteks kõva elamus. IMDBs on üsna täpne filmi hinnang: "This has everthing a B-movie needs: sexy women, over the top action, and a plot that make no sense.(WHO CARES)". Ei osanud sarnaselt gängsteri-märulite tegijalt nagu Johnny To absoluutselt sedalaadi asja oodata. Seega topelt mõnus üllatus kokkvõtteks. 8/10

Kosmicheskiy reys/Cosmic Journey (1936)

2011-11-01T11:43:00.000+02:00

Film, mille mina küll kõhkluseta kannaks tuumapungi žanrisse. Aurupunk see enam pole, diiselpungilikku süngust aga ka ei kuma. Käesoleva filmi kangelasele - raketile - pole raske just reaktorit juurde mõelda. Lisaks on vaim just tuumapungile sobilikult õige. Vaprad kangelased lähevad vallutama kuud, mis ka hoolimata kõigist raskustest alistatakse.

Muide, kui jutt tegelastele juba läks, siis need on äärmiselt mõnusalt stereotüüpsed. Hästi omased minu arust vanale Vene ulmele. Nagu näiteks suure halli habemega teadur ning vapper punapioneer.
Rakett on ka vastav kõigile tuumapungi žanri nõuetele. Massiivne, ebapraktiliselt suurte siseruumidega, hiid-illuminaatoritega ning juhitav põhiliselt vaid kolme raske (ja tõenäoliselt mõnelt linttraktorilt pässatud) kangi abil. Lennatakse seejuures silma järgi, kurssi ei viitsi keegi arvutama hakata. Kuu ju selgelt näha. Mis sinna lennata.

PS: Tavaliselt, kui tegemist tummfilmidega, olen harjunud lülitama tavalise klaveriklimberduse välja, valima ise mingi kuulamiskraami kettalt. Seekord olid aga DVD reliisijad ise mulle vastu tulnud ja mitu tracki alternatiivset heli plaadile keevitanud. Neist üks läks minu arust eriti hästi filmiga kokku. Selline kohati rajum, kohati salapärasem. Vastavalt ekraanil toimuvale olukorrale. Igal juhul andis selline oskuslikult koostatud heliriba filmile päris ohtralt efekti juurde. Loodetavasti võtavad sellest suurepärasest näitest peatselt ka teised tummfilmide plaadistajad eeskuju. 7/10

PPS: Endiselt pakub mulle huvi, miks on enamus rakette kujutatud kuni 50ndateni startimas diagonaalselt, mitte aga otse üles. Selle filmi puhul ei saa ka väita, et inspiratsiooni ammutati V1 stardiradadest. Käesoleva filmi tegemise ajal polnud veel maailmasõda puhkenud. V1 raketist ei teatud siis mõhkugi. Kas tõesti kunstnikud-ulmikud arvasid, et rakett vajab pikka-pikka stardirelssi, et mitte väikesel kiirusel alla kukkuda v kursilt kõrvale kalduda?

Stabilisaatorite ääred on veel ümmargused nagu veetilga otsad, siin veel ei teata vist midagi ülehelikiiruse aerodünaamikast. Huvitav, mis ajal kunstnikud ja muu lihtrahvas üldse teada said, et üle helikiiruse on võimalik lennata ja lennatakse ka?

Veel üks pilt stardirööbastest

Kangelaspioneer teeb ulakust

Testsond

Kosmosereis pole jänestele

Starditakse loomulikult öösel, et oleks ikka kuu paremini näha

Rakett stardivalmis

Pioneer üritab salaja laeva hiilida

Kuu ootab...

Shaolin Drunkard (1983)

2011-10-31T18:39:00.000+02:00

Minult on mõned korrad küsitud, miks ma vaatan nõnda palju Hong Kongi wuxiaid ning "vaimukomöödiaid". "Drunken Master"i vaatamine peaks sellele küsimusele üsnagi ammendama vastuse andma. Kus maa filmides sa veel saad näha seda, kuidas kuri maag tapab enda ohvreid inimsuuruse mürgise kärnkonnaga, kuidas purjus kung-fu meistrid kasutavad võitluseks oma perseid või sõidetakse amfiibses ratastoolis koos pommiga ringi.

Tegelastest oli loomulikult kõige meeldejäävaimaks kujuks drunken master isiklikult. Võrreldes Jackie filmidega, kus tüüp võitles "paremini", kui ta oli piisavalt joonud, oli siin master oma nime väärivalt kogu film stabiilselt täis. Huvitav, kas ta teadis ka mõnda iidset tiibeti munkade saladust, kuidas oma maksa regenereerida? Hmm, kuluks selline oskus endalegi marjaks ära. Üllar Jörbergi meenutav kuri maag oli muidugi kah klass omaette. Kolmas peategelane kippus isegi lõpu poole kahe guru vahel liiga kahvatuks jääma.

Oeh, kiidulaulu selle filmi üle võib jätkata lõputult, sest ka maagia oli fantastiliselt tehtud, tempo püsis kiire, naljad olid mõnusad ning loitsud rabasid oma heade ideede ning värskusega. Ainukese miinusena tooks välja selle, et tüüpiline klishee "mul on üks väike arm kohas, kus keegi ei näe, järelikult ma olen nii kole* tüüpi tüdrukud hakkavad üle viskama". Lugu ise jättis ka mulje, justkui oleks lõik mingist suuremast eeposest.

Paljutki ei seletatud lahti. "Drunken Master" omas täiesti potentsiaali saada samasuguseks saagaks nagu "Mr Vampire'i" sari, kahjuks otsustasid aga autorid-produtsendid teisiti. Või on selle filmi järg lihtsalt väga hoolikalt varjatud, kuna ei õnnestunud seda tuvastada. 8/10

Näputeater ehk parim viis vanas Hiinas neidudele külgelöömiseks ja suhtlemises võõrastega jää murdmiseks.

Külameest tabas turul ootamatult ränk tõbi.

Hirmuäratav relv maagide sõjas - paberist vibumees.

Vot miks naelavoodil hüppamine on keelatud.

Perseteater

Kosmeetilised operatsioonid vanas Hiinas

Kosmeetiline operatsioon jätkub

Zhong an zu AKA Crime Story (1993)

2011-10-30T21:50:00.000+02:00

Järjekordne draftitolkneja. Need pildid on vedelenud mul oma aega oodates taas kord nii kaua, et filmist midagi pikemat-asjalikumat kirjutada enam ei oska. Peategelaseks oli Jacki Chan ja tema partneriks paks molkus, keda tutvustati vaatajatele koheselt kui üht filmi põhipaha. Ainult Jackie, vaeseke, pidi selle teadmiseni jõudmiseks kogu filmi usinalt käte-jalgadega töötama..

Märul oli viisakal tasemel ning piisavalt meelelahutuslik ja kiire tempoga. Kiidaks ka digitaalset taastamistööd, mis oli filmi kallal ära tehtud - HD kvaliteedis nägi see välja väga detailirohke ning mõnus. Kui millegi üle viriseda, siis lõpust on justkui üks tubli kümneminutiline tükk välja lõigatud. Üks hetk näeme üht filmi võtmekuju ankru külge seotuna vetesügavusse plartsatamas ja teine hetk on ta juba koos naisega kuskil piiri ääres - hmm, segane. Sellest hoolimata annaks hindeks 7/10

Uus maakeelne ulmeajakiri Reaktor

2011-10-28T15:00:00.001+03:00

Täna avati pidulikult Tartus uus energiahiid, ulmeajakiri „Reaktor“. Me teame, et oponendid süüdistavad reaktoreid looduse saastamises, kuid elu peab edasi minema ja iga meie päev on samm tuleviku poole. Loodame, et toodame teile vähe saasta ja palju toorest energiat. Astuge ligi ja laske ennast ergastada: www.ulmeajakiri.ee

Death Machine (1994)

2011-10-27T20:14:00.000+03:00

Näh, hea, et hakkasin kettal ringi tuhlama. Oleks lõpeks see suurepärane küberpunk B-film täiesti kajastamata jäänud. Vaadatud sai see ühel esimesel Tartu ulmekirjutajate kogunemisel. Peamiselt selleks, et inspiratsiooni koguda. Inspiratsiooni andis ta lõppeks nõnda palju, et saime kõik veel ühe kolmanda loo ka õhtu lõpuks kokku kirjutatud.

Aga nüüd filmist endast ka. Tegevus toimub lähitulevikus ühes relvasüsteeme arendava korporatsiooni pilvelõhkujas. Noor naisjuht astub nimelt mitmele relvaprojektile varba peale. Asi ei meeldi neid projekte arendavale kurjale geeniusele (mängib, muide, sõrmuste isandast tuttav Brad Dourif), kes ässitab naisterahvale selle tasuks kallale ühe enda loomingu. Lisaks juhtub seal pilevlõhkujas parajasti töllerdama kamp hipisid, kes poolkogemata tule vahele jäävad.

Visuaalselt efektne küberpunk, kus sorts musta huumorit ning nukake märulit. Alguses kippus tempo ehk tiba aeglane olema, aga poole filmi pealt saab tegevus hoo üles. Meeldiv vaatamine. Ei ole midagi öelda, 90ndad olid küberpungi ajajärk. Peale seda on stiil liiga hägustunud-hämustunud. Kui tahate tänapäeval veel seda õiget algupärast küberi kroomi ja neooni järgi haisevat mekki suhu saada, siis vaadake aga julgelt "Surmamasin" ära :) 7/10

The Man from Earth (2007)

2011-10-26T01:38:00.000+03:00

Ühe haridusasutuse õppejõud on kolimas ning kõik ta endised kolleegid on kogunenud vana kamraadi poole lahkumispeole. Võetakse mõnusalt napsu ning muu jutu seas hakatakse meest pinnima, et mis põhjusel ta ikkagi kolib. Selle kolimise põhjust on ta siiani kiivalt saladuses hoidnud. Vennike puikleb esiti vastu, aga siis tunnistab üles, et ta on tegelikult mitukümmend tuhat aastat vana surematu ja peab iga kümne aasta tagant edasi liikuma. Seltskond on säherdusest avaldusest muidugi totaalselt pahviks löödud. Kes kurjustab, kes peab seda leidlikuks vembuks ja kes valib hulluarsti numbrit. On aga ka neid, kes on ideest võlutud ning üritavad nn surematu ja koopainimese väiteid ristküsitluse abil proovile panna.

Film, mida on suurepärane vaadata, aga millest neetud raske kirjutada. Kirjelduse alusel pealtnäha justkui maailma igavaim kinolugu üldse. Kogu tegevus toimub ühes pooltühjas toas ja peategelasteks on seltskond õppejõude, kes omavahel vaidlevad. Ei mingit tulistamist, eriefekte või koletisi. Samas aga kirjeldamatult haarav. Lugu kerib sind üha enam ja enam enda sisse ning ei lase ka peale loo lõppu enam lahti. Lisaks veel nutikas ning julge teemakäsitlus. Autorid on ette võtnud parajalt rasvase ampsu, mida läbi närida, ja tulevad välja enam kui auga. Kindel vaatamissoovitus. Tõenäoliselt üks parimaid ulme-draamasid, mida olen viimastel aastatel juhtunud nägema.10/10

Tartu linnaraamatukogus külas Indrek Hargla

2011-10-25T13:27:00.001+03:00

Ulmekirjanduse ja apteeker Melchiori lugude (kriminaaalromaanid keskaegsest Tallinnast) austajad! Homme, 26. oktoobril kl 18 on raamatukogus külas INDREK HARGLA. Kõik on teretulnud!

PS: Peale Hargla esinemist toimub ka Tartu ulmekirjutajate töötuba, kuhu üritame ka kuulsa kirjaniku kampa meelitada :)

Tutti i colori del buio AKA All the Colors of the Dark (1972)

2011-10-24T23:44:00.000+03:00

Juba vana tuttava Sergio Martino giallo, mis meenutab tugevalt Roman Polanski mõnd vanemat filmi. Peamiselt seetõttu, et film on väga unenäoline ning müstiline. Vaatajal (ehk siis mul) oli pidevalt raskusi sellest läbihammustamisega, mida peategelane reaalselt näeb või mis toimub tema peas. Samas püsis pinevus üleval ja leidus isegi mõningaid päris võikaid stseene. Ainuke, mida filmile ette heidaks, oleks liiga kiire ja lobe lõpp. See vupsas sedavõrd äkki ja ootamatult üles ning pakkus viimaks kuidagi liiga otsitud ja üldise plaaniga sobimatult õnneliku lõpu. Peale nõnda pikka keerutamist ning atmosfääri üleskiskumist oleks oodanud midagi räpasemat, üleloomulikumat või friikimat.

Aga toonitaks veel, et hoolimata lõpu poolt valmistatud pettumusest pole teps mitte halb giallo. Zanri elementidega mängitakse väga hästi ja tuuakse ka uusi nurki esile. Lisaks piisavalt räpane, müstiline ning perversne, nagu üks õige giallo olema peab. Naispeategelase valikut ka kiidaks igati. 7/10

Sekt nagu muiste. Vägistati noori naisliikmeid, joodi koeraverd ning sooritati rituaalseid mõrvu psühhotoopsete droogide mõju all.

The Horrible Secret of Dr. Hichcock (1962)

2011-10-18T20:48:00.000+03:00

On filme, mis peavad ajaproovile vastu, ja on filme, mis seda ei pea mitte. Käesolev film liigitub nende teiste filmide sekka. Tõsi, pilt on endiselt technicolorlikult hea, kirgas ja äge. Samas, sisu ei suuda pooltki pildikvaliteediga samal tasemel püsida. Kogu põnev nekrofiilia teema (mispärast ma tegelikult selle filmi peamiselt üldse tõmbasin) on tehtud poolikult, vihjamisi ja nurga tagant. Lugu venib ja venib, pikad aeglased stseenid, pilkudemängud jne. Vaatajalt ootatakse väga palju juurdemõtlemist, sest seletuste andmisega on autorid enam kui kitsid. Hea, et ma vaatamise ajal õlut või muud sarnast alkohoolset jooki ei manustanud, sest suur oht oleks olnud lihtsalt tukkuma jääda. Neetult ilus film, mõnusa ebamaise gooti atmosfääriga, aga kahjuks nõksa igav. 5/10

PS: Hinnang tuleb peamiselt just silmailu arvesse võttes. Nagu asjatundjad ütleva: "One of the pillars of Italian gothic horror with "Black Sunday", followed by "Castle of Blood" and "Nightmare Castle"." Ehk siis teemasse süviti sukelduda soovijad peaksid siiski oma silmaga ära kaema.

PPS: Mõned filmifriigid võiksid selle filmi kunagi kätte võtta. Uue soundtrackiga varustada ja ümber lõigata selliseks 30-40minutiliseks tükiks. Vot see oleks alles maitsev kompvek.

Crime Zone (1988)

2011-10-17T21:41:00.000+03:00

Ma ei mäleta enam absoluutselt, mis siin filmis oli head või halba. Meenub vaid, et peategelased olid mingid Carradine'i poolt palgatud kriminaalid ja lõksude disarmimine oli kuidagi erakordselt tobe. Tegelased rullusid natuke aega mingis torus, siis vajutasid seinal lülitit ja läksid edasi. Tõesti, kui kettal poleks pilte, siis arvaksin, et nägin kogu seda filmivaatamist unes. Selle kõige koosmõjul üle kolme ei tahaks hindeks mingil juhul anda. Tegelikult, ka kolm on liiga palju. Film, mis ei suuda endast mällu erilist märki maha jätta, ei vääri just kõrget hinnet.

Kaasvaataja Mart (kes mäletas tiba rohkem), kommenteeris filmi sedasi: Praegu "kahe lausega" kirjeldaks, et maailm oli lahe, filmi ideed ja mõtted olid head, tegelased elasid üpris sisse enda rolli. Mõttetuid kohti oli palju, mis *doesn't make sense*, kuid nendest saab üle vaadata, actionit oli, kuid hakkas venima, siis kui nad varastama hakkasid... mida tegelt ei saagi kiiresti teha. Aga see on aint osaliste klippide vaatamisest meelde tuletatud, niiet jah...

Ehk ärge parem vaadake. Võib põhjustada tugevat amneesiat. 3/10