TV-jaam, kus käib parasjagu kibekiire "tõsielusarja" nimega
"Big Brother" filmimine, jääb äkitselt zombirünnaku (zombi ehk nõiaväel elluäratatud laip) keskmesse ning
stuudio ümber kogunenud fännidemass otsustab enda iidolid mitte enam
ainult kujundlikult, vaid suhteliselt otseselt pintslisse pista. Ühtlasi
muutuvad ka stuudiosisesed showst väljahääletamise protseduurid märksa
karmimateks: sinna kaasatakse kirev valik nii külm- kui tulirelvadest abivahendeid.
Kui
"Night of the Living Deadist" alates 60/70nendatel üritati ajada tõsist õõvafilmi joont ning zombisid kasutati sihipäraselt ehk
inimeste kinosaalis kaameks ehmatamise eesmärgil, siis 80nendateks olid
ebasurnud juba täielikuks naljaks pööratud ning enamus filme läksid
pigem fantaasia ja camp-žanrisse oma lustliku gore ja
absurdsete tegelaste ning pööretega. Eks sellesse andis oma tubli panuse
ka Sõrmuste Peeter ning Romero enda mõned viimased filmid kiskusid ka
ära teise äärmusse. Järgmise aastatuhande alguses üritati Danny Boyle'i
eestvedamisel seda žanrit elustada ning näidata zombisid taas
koledate ja tõsiste elukatena, kes naljast eriti aru ei saa. Ei kulunud
aga pikalt aega, kui ilmusid taas mitmesugused paroodiad ("Shaun
of the dead" jms).
Ka käesolev film on mustast
huumorist läbi imbunud. Tõsi küll, tegemist pole mingi käredalt pöörase
80nendate zombikate musta huumoriga nagu "Braindeadis" või "Return of
the Living Deadis", vaid rohkem inglasliku naljaga, mis käib kerge
draamaga käsikäes ning võtab pigem muigama kui heatujuliselt pugistama.
Seetõttu ei tasu käesolevat minisarja valida ka joogirohkele
filmiõdagule. Pigem on ta mõeldud kas üksi või ühe-kahe kaaslasega
vaatamiseks koos paari õluga. Soovisin alguses selle filmi jätta koos
Mardiga vaatamiseks ning kokkuvõtteks on mul hea meel isegi, et seda ei
teinud. Oleksime nagu tavaliselt liiga palju vägijooke joonud, ja filmi
aeglasemates kohtades arutanud tuliselt, mida meie oleksime teinud, mis
relvi kasutanud, kaua meist oleks keegi elus püsinud, kuni oleksime
viimaks filmi sootuks unustanud ja alles tiitrite aegu oma teemast välja
tulla suutnud.
Mis siis kogu rabelemise mõte oli? Ega
polnudki. Zombifilmid meenutavad tegelikult enda ülesehituselt väga
Tetrise-nimelist arvutimängu. Valdavalt järgivad nad kõik skeemi, kus
pidevalt kasvatatakse pinget, laiba (klotsi)virnad kuhjuvad ning lõpuks
saabub vältimatu game-ower-mängija (peategelaste) kaotusega ning ainuke,
mis eristab mängu (filmi) kõigist teistest, on pingelisuse tase ja
skoorinumber, millega lõpetatakse. Mulle lihtsalt ei meenu eriti
zombifilme küll, kus peateglased oleksid pääsenud viimaks õnnelikult, on
olemas küll sellisei, millede sündmused jäävad nö pooleli. Tegelased
avastavad näiteks peale paradiisisaarele sõitu, et seal on zombisid
rohkem kui rannas kive. Kuid pole raske oletada, mis järgneb ja mis
sündmuste nägemisest vaataja sääseti. Seega, kuna zombikate põhiuba on
just, kuidas finishini jõutakse, leian, et pole mingi spoiler ka
"Dead seti'" puhul, kui ütlen, et viimased ellujääjad ehk saatesarja
võitjad ei saa enda positsiooni väga pikalt nautida. Samas on lõpp
tehtud korralikult ja meeldejäävalt. Üks küllap karmimaid viimase aja
zombifilmide omi.
Zombid on kahjuks sellised uue laine
zombid, ehk 28 päevast inspireeritud kiirelt liduvad zombid. Mulle
isiklikult meeldivad natuke rohkem need aeglaselt tammuvad ja mõrisevad
elukad, kuid ega saa progressi peatada. Muide, selline paharetina lendav
ebasurnu (või moodsalt öeldes nakatunu) pole ka mingi uus leiutis,
Conenbergi "Rabidis" müttasid sihukesed juba hulk aastaid tagasi.
Õhustik
on klaustrofoobiline ja mõnus, mida ülalmainitud huumorinükked lõhkumise asemel hoopis täiendavad. Kokku kogunenud rahvas on inimühiskonna läbilõige ja
mitte kõige maitsvamast nurgast. Ja reality-rahva valus humoorikas
naivism tundub väga eluterve olevat, kui lõpuks hullunud stuudioboss
ohje enda kätte üritab haarata. Ma ei ole ise peale Jürgensonide neid
“tõsielu”sarju vaadanud, kuid juba reklaamide-klippide ning tuttavate
pool lahtiunustatud telekate kaudu olen piisavalt palju aimu saanud, et
sealne kontingent üldiselt selline välja näebki. Nii lõpuks osutub kõige
tervema mõistuse ja paremate ideedega isikuks üks stuudio väike mutter,
aga no kes teda kuulata tahab.
Segavatest külgedest
oli millegipärast mulle kätte sattunud DVD, kus kõik välivõtted olid
liiga hämarad ning tuhmid, see häiris kohati üsna tugevalt vaatamist
ning ei lasknud suurematest madinatest vähemalt minul täit rõõmu tunda
(vahepeal lihtsalt tuli silmi pingutada, et aru saada). Peaks pilgu
peale viskama ka “Dead Set Serious” fännide releasele kus kõik
koomika välja lõigatud ning jäetud alles vaid zombie action, ehk
on seal parandatud ka pildi kvaliteeti või heledust.
Üks
asi, millest ma zombilugudes kunagi aru ei saa, on see, et miks
inimesed väratite taga mörisevaid ja aeda kõigutavaid zombisid kuidagi
tappa ei proovi. Vahendeid oleks selleks ju oi kui palju. Alates
lihtsalt terava toikaga läbi pea lüüa või lihtsalt nad bentsuga üle
kallata. Ei tule nagu ühtegi filmi meelde, kus seda oleks üritatud teha.
Kas siin seab piirangud ette tõesti vähene eelarve, mis ei luba hankida
selliseid eriefekte? Aga eks need TV-töötajaid ei paistnud lisaks silma
ka erilise kirkusega. 8/10
teisipäev, 30. märts 2010
The Great Escape (1963)
Filmi
põhiline osa kulub nagu juba arvata
võib ikka tunneli kaevamisele. Eks selles pole ka midagi
imestamisväärset
kuna film on tehtud maha jäänud mehe mälestuste põhjal. Ei
kujuta ette kuidas on originaalne lugu ja palju seda muudetud – ei
viitsinud mingit pikemat uuringut ka sellel teemal teha. FIlmis on
põgenemise lugu igaljuhul kujutatud tugevas komöödia võtmes.
Tegevuskohaks olev kinnipidamisasutus annaks enda puhtuse ja mugavusega mõlene skaudi või pioneerilaagrile ka silmad ette. Meestel oli seal olemas isegi tilluke raamatukogu ning jõusaal. Natsid kes seda valvama pandud paistsid silma aga oma erakordse heasüdamlikuse poolest. Komandant oli näiteks isalik onuke kes lootis pidevalt, et hea sõna võidab võõra väe. Kõige paadunumad “muttmehed” pisteti lihtsalt nädalaks isolaatorisse ja isegi kui üks tunnel viimaks avastati ei toonud see endaga lenduritele kaasa mingeid mainimisväärsemaid represioone. Ühesõnaga kord oli laagris sedavõrd käest, et sealsed asukad lammutasid viimaks täiesti avalikult hütte, ajasid kartulitest puskarit ja jõid keset päiset päeva sellest kollektiivselt end jokki. Raske uskuda, et spetsiaalselt eriti kavalate ning põgenemishimuliste sõjavangide jaoks loodud laagris oli tõesti sedavõrd nõrk kord. Põhimõtteliselt oleks mõni suurem inventuur või keset ööd ootamatu rivistus ning läbiotsimine meeste plaani suure pauguga lõhki löönud – no katsu sa mitmesaja meetri pikkusest tunnelist minutiga end välja vingerdada. Aga kuna filmi tehnilisteks konsultantideks olid reaalselt neid samu tunneleid kaevand mehed ju ta siis väga vale või kunstiliselt liialdatud ei saanud olla. Säh sulle kuulsat Saksa täpsust.
Kui tunnel valmis ja sõjavangid
Saksamaa peale valla pääsenud võtab aga film hoopis teise tooni. Kerge
muhe huumor asendub pingelisemate taagajamiste maal, õhus ja vees ning
sakslaste eest varjamistega mis omakorda kulmineerub üsna ootamatult
draamaga. Gestaapol saab mõõt täis ja ohvitseride väikesele
naljategemisele ja põgenemismängudele tõmmatakse resoluutselt kriips
peale. Raske pole ka ära arvata näitlejaid vaadates juba alguses kes
neist viimaks kuiva nahaga minema pääseb. Aga kokkuvõtteks igati viisakas ajasisustus. 8/10Tegevuskohaks olev kinnipidamisasutus annaks enda puhtuse ja mugavusega mõlene skaudi või pioneerilaagrile ka silmad ette. Meestel oli seal olemas isegi tilluke raamatukogu ning jõusaal. Natsid kes seda valvama pandud paistsid silma aga oma erakordse heasüdamlikuse poolest. Komandant oli näiteks isalik onuke kes lootis pidevalt, et hea sõna võidab võõra väe. Kõige paadunumad “muttmehed” pisteti lihtsalt nädalaks isolaatorisse ja isegi kui üks tunnel viimaks avastati ei toonud see endaga lenduritele kaasa mingeid mainimisväärsemaid represioone. Ühesõnaga kord oli laagris sedavõrd käest, et sealsed asukad lammutasid viimaks täiesti avalikult hütte, ajasid kartulitest puskarit ja jõid keset päiset päeva sellest kollektiivselt end jokki. Raske uskuda, et spetsiaalselt eriti kavalate ning põgenemishimuliste sõjavangide jaoks loodud laagris oli tõesti sedavõrd nõrk kord. Põhimõtteliselt oleks mõni suurem inventuur või keset ööd ootamatu rivistus ning läbiotsimine meeste plaani suure pauguga lõhki löönud – no katsu sa mitmesaja meetri pikkusest tunnelist minutiga end välja vingerdada. Aga kuna filmi tehnilisteks konsultantideks olid reaalselt neid samu tunneleid kaevand mehed ju ta siis väga vale või kunstiliselt liialdatud ei saanud olla. Säh sulle kuulsat Saksa täpsust.
Rasputin: The Mad Monk (1966)
Hammeri versioonis meenutas hull munk
Rasputin mulle pidevalt Jose Marinsi Zé do Caixão't. Mees noris
kohalikega tüli ja peksis ning kasutas naisi ära täpselt samasuguse
agarusega nagu tema Braziilia kolleeg Coffin Joe. Mõlemad töötasid ka
religioosetel ametitel ehk üks oli surnumatja ja teine munk kuid olekult
olid pigem ateistid. Suremises olid mehed samuti vintsked sellid. Ronis
ju Joe igast laukast lõpuks taas välja Peamine erinevus oli neil see,
et Rasputin omas tervet rodu müstilisi võimeid nagu pilguga
hüpnotiseerimine ja puhtalt käte abil raskete haigete ravimine. Peale
õhtut kärakapanekut kippus viimasele seetõttu peale tulema kange himu kedagi tervendada.
Üldiselt fun film. Väikseid muigama võtvaid humoorikaid nükkeid oli omajagu. Mingil põhjusel jõid näiteks kõik venelased ainult pudelite viisi veini?! Christopher Lee oli aga nii osavalt leivalabida suuruse habeme taha peidetud, et ma ei saanud kuni lõpuni aru, et tema seda hullu munka mängib. Lõpp oli ainult tiba mage. Mind häiris eriti, et Hammeri mehed ei söandanud minna sama kaugele kui reaalsuses kus munka peksti, mürgitati, tulistati ning visati vette, kus ta viimaks ka uppus. Filmis söödeti talle vaid sokolaadi, maadeldi veidi ning heideti aknast välja. Muigama võttis seejuures ka asjaolu, et samasse vallikraavi kuhu Rasputin kukkus uputati ühes teises filmis Dracula (samuti Lee). Huvitav kas see lomp on veel mõnes Hammeri filmis olulist rolli mänginud ? 5/10
RA RA RASPUTIN Lover of the Russian queen There was a cat that really was gone RA RA RASPUTIN Russia's greatest love machin It was a shame how he carried on
Üldiselt fun film. Väikseid muigama võtvaid humoorikaid nükkeid oli omajagu. Mingil põhjusel jõid näiteks kõik venelased ainult pudelite viisi veini?! Christopher Lee oli aga nii osavalt leivalabida suuruse habeme taha peidetud, et ma ei saanud kuni lõpuni aru, et tema seda hullu munka mängib. Lõpp oli ainult tiba mage. Mind häiris eriti, et Hammeri mehed ei söandanud minna sama kaugele kui reaalsuses kus munka peksti, mürgitati, tulistati ning visati vette, kus ta viimaks ka uppus. Filmis söödeti talle vaid sokolaadi, maadeldi veidi ning heideti aknast välja. Muigama võttis seejuures ka asjaolu, et samasse vallikraavi kuhu Rasputin kukkus uputati ühes teises filmis Dracula (samuti Lee). Huvitav kas see lomp on veel mõnes Hammeri filmis olulist rolli mänginud ? 5/10
RA RA RASPUTIN Lover of the Russian queen There was a cat that really was gone RA RA RASPUTIN Russia's greatest love machin It was a shame how he carried on
The Appeared (2007)
Käesoleva filmi pildipoolel pole viga kuigi samas ka kiita ei saaks, selline keskmine tänapäevane maksimaalselt realistlikku maailmat kättesaadev lähenemine ilma eriliste konrastsuste või värvirohkuseta. Mõningaste erieffektide järgi otsustades päris korteris koduarvutil seda kokku pole monteeritud ja spetsialistikätt on materjal ikka tunda saanud. Asi mis lonkab on stsenaarium ja seda kõigil olemasolevatel jalgadel.
Teemaks taas kooma langenud ja astraalkehana ringi müdistav tegelane. Kuid seda ideed suudetakse õnnetuseks veelgi halvemalt välja mängida kui Lucio Fulci filmis Aenigma (1987), ausaltöeldes tundub nimetatud Itaalia teos selle uue Hispaania filmi valguses suisa päris hea. Lugu jätab lihtsalt läbimõtlemata mulje, pole justkui õige tervik vaid rohkem igas suunas rebenev ja segaseid otsi jättev sokk. Näiteks kesk filmi hakatakse hoopis sõjakoledusi meenutama ja draamat keerutama. Peategelased on aga klassikaliselt ja häirivalt tuhmid, kellede käitumine on läbinisti ebaloogiline.
Ma saan üldiselt aru näiteks neist stseenidest kui vanas majas läheb keegi uitama või krõbistamise peale asja uurima - olen seda ka ise teinud sest minuarust teadmatuses istuda on palju närvesöövam sest aju suudab igasuguseid jälkusi silmade ette maalida. Kuid ma ei mõista mis võiks toimuda inimeste peades kes on kohtunud just oma senise mugava väikekodanliku elu kõige jõledama tondiga ning peale seda tuhatnelja suvalises suunas gaasi andmise asemel siirduvad vanasse tehasesse tuustima. Kus muide vastavalt arusaamatutel asjaoludel välja ilmunud päevikule (mille päritolule hakatakse mõtlema siis kui loogilist mõtlemist mitte välja lülitanud vaataja juba valust oigab) peaks tegutsema tont-sarimõrvar. Minu pea seda loogikat välja ei mõtle kust selline julgus tuleb või vastupidi rumalus ronida karukoopasse uudistama. Sellised idiootsuse puhangud hävitasid usutavuse ja kahandasid kõhedate kohtade mõju pea nullini. Lõpust ma ei hakka ka parem rääkima, kas õde-venda omandasid nüüd siis võime kõiki vaime näha ? ei tea. Natuke niru. 4/10
Teemaks taas kooma langenud ja astraalkehana ringi müdistav tegelane. Kuid seda ideed suudetakse õnnetuseks veelgi halvemalt välja mängida kui Lucio Fulci filmis Aenigma (1987), ausaltöeldes tundub nimetatud Itaalia teos selle uue Hispaania filmi valguses suisa päris hea. Lugu jätab lihtsalt läbimõtlemata mulje, pole justkui õige tervik vaid rohkem igas suunas rebenev ja segaseid otsi jättev sokk. Näiteks kesk filmi hakatakse hoopis sõjakoledusi meenutama ja draamat keerutama. Peategelased on aga klassikaliselt ja häirivalt tuhmid, kellede käitumine on läbinisti ebaloogiline.
Ma saan üldiselt aru näiteks neist stseenidest kui vanas majas läheb keegi uitama või krõbistamise peale asja uurima - olen seda ka ise teinud sest minuarust teadmatuses istuda on palju närvesöövam sest aju suudab igasuguseid jälkusi silmade ette maalida. Kuid ma ei mõista mis võiks toimuda inimeste peades kes on kohtunud just oma senise mugava väikekodanliku elu kõige jõledama tondiga ning peale seda tuhatnelja suvalises suunas gaasi andmise asemel siirduvad vanasse tehasesse tuustima. Kus muide vastavalt arusaamatutel asjaoludel välja ilmunud päevikule (mille päritolule hakatakse mõtlema siis kui loogilist mõtlemist mitte välja lülitanud vaataja juba valust oigab) peaks tegutsema tont-sarimõrvar. Minu pea seda loogikat välja ei mõtle kust selline julgus tuleb või vastupidi rumalus ronida karukoopasse uudistama. Sellised idiootsuse puhangud hävitasid usutavuse ja kahandasid kõhedate kohtade mõju pea nullini. Lõpust ma ei hakka ka parem rääkima, kas õde-venda omandasid nüüd siis võime kõiki vaime näha ? ei tea. Natuke niru. 4/10