HÕFF: kolmas päev

Kuna laupäev läks tiba pikale, siis võttis pühapäeval kargu alla saamine omajagu aega. Kui meie võõrustaja poleks häälekalt mööda korterit askeldama hakanud ning rõdu ust lahti unustanud, oleksin küllap suurima heameelega 2-3ni põõnanud. Kuna ta aga seda tegi, siis tuli luugid lõpuks ikka lahti kangutada, kohvitilk sisse kallata ning kergelt vastumeelselt end filmisaali vedada.

Macabre
Kui Metsavana kinosaali jõudis, oli “Macabre” juba pool tundi tagasi alanud, nagu paistis, siis midagi olulist ma ei kaotanud. Esimene ots oli kulunud puhtalt draamale, tegelaste omavaheliste suhete klaarimisele ning nende ja tegevuskoha tutvustamisele. Mina sadasin rõdule täpselt siis, kui gore algas ning esimesed ohvrid lihuniku lauale räntsatasid. Helendavale ekraanile määritav slasher & gore ei suutnud aga kahjuks köita. Esiteks oli mul juba neist piimafilmidest üsnagi kõrini ning pigem oleks vaadanud mõnd ebamaist kummitusfilmi ning teiseks oli see klisšeedest liiga punnis. Maapind ja seinad olid näiteks kaetud relvadega nagu mõõgad, revolvrid jms, kuid hoidku selle eest, et keegi julgeks mõnda neist puutuda. Maniakile löödi hea tava kohaselt vaid üks obadus pähe ning selle asemel, et teha kindlaks, kas ta on ikka surnud ja joosti lõuates minema. See pisiasi, et ülemine korrus sai põlema süüdatud, ununes filmi arenedes täielikult ära ning stseenides, kus mootorsaag käiku läks, oli liiga häirivalt selgelt näha, et kett ei liigu millimeetrigi võrra. Kokkuvõtteks meenutas see vererohke jant eelmise aasta pühapäeval näidatud lühifilmi, ühest kannibalistlike kommetega neiust ning tema külalistest. Isegi peategelane paistis neil filmidel üks ja sama olevat. Lühifilm oli ainult kõvasti parem, kuna oli tempokam ja löövam ning sisaldas ohtralt musta huumorit. See viimane komponent oli aga käesolevast käkist täielikult puudu ning seetõttu muutus vaatamine pohmelli, alatoitumuse ja unepuuduse käes vaeveldes talumatult raskeks katsumuseks.
3/10

Vari
Film algas väga vingelt. Kuskil kaunite ja kargete mägede vahel suudab üks endine sõdur koos tee pealt leitud hipi-tüdrukuga kohalikud redneckid välja vihastada. Tagaajamise käigus satutakse lõpuks eriti udusesse ning pahaendelisse metsatukka. Vaatajal tekib juba lootus, et kas tõesti on tulemas korralik müstiline tondifilm? Aga ei, kogu kambale udjatakse labidaga pähe ning sealtmaalt läheb nii peategelaste kui vaatajate õuduseks edasi tavaline ja tüütult palju nähtud lugu metsas elavast maniakist, kes armastab kohutavalt ringi uitavaid inimesi praadida ning lõikuda. No tõesti, nn torture porr paistab olevat selle hõffi põhiteemaks. Maniakk oli seejuures väga segaste juurtega. Välja näeb nagu LOTRI Gollum, hoiab seintel nii Hitleri kui Stalini pilte ja kogub kuldhambaid. Vaidlesime pärast mõne kaasvaatajaga tuliselt, kas oli tegemist vana natsi või endise juudiga – vihjeid nagu oli mõlemale poolele. Mind häiris selle filmi juures eriti aga peategelase käitumine. Tüübil on silmalaug ära lõigatud, põlv puru, ta on just pääsenud surnuks gaasitamisest, suure vaevaga lonkab mööda hämaraid-sitaseid ruume sinnapoole, kus lõugab tema vastleitud tüdruksõber. Ning äkki tabab teda vastupandamatu kihk hakata sobrama maniaki isiklites asjates, tuhnida sahtlites ning uurida põnevusega riiulitel leiduvaid filmirulle. Enam ebaloogilisemat klisšeed annab vist leida. Kirsi, või antud juhul tellise, keset kooki lajatas filmile aga lõpp. Kokkuvõtteks osutus kõik lihtsalt pommiga pähe saanud sõduri hirmu-unenäoks. No kurat, sulaselge tegijate poolt vaatajale lihtsalt näkku irvitamine. 4/10

Transfusioon
16 minuti pikkune Eesti filmike selliselt mehelt nagu Tanel Rand. Filmi juhatas sisse selle üks kaasautoreid, kelle paar muhedat jutu sees närveerimisest tingitud apsakat ja tahtlikku nalja filmi tegemisest häälestasid kohe heas mõttes positiivsele lainele. Kvaliteet oli viis-pluss. Olin kergelt rabatud, kui head tulemust annab saavutada ühe fotoaparaadiga, montaaž ning näitlejatöö olid ka muljetavaldavalt head. See, et ohvri rollis olnud jaapani tudengile keegi täpselt ei seletanud, mis filmi tehakse, mõjus usutavusele ainult positiivselt. Kui tema ümber pudelite-süstaldega sebiti, läksid tal silmad reaalsest hirmust ikka kergelt pungi küll. Kahjuks vedas alt aga süžee, mis oli väga kõhnake - oleks mingi väike twist ka sisse susatud, oleks punktidega heldem. Praegu lõppes film aga prauh! kuhugi reaalselt jõudmata. Seda, et ma polnud ainuke, kes nii arvas, näitas ka asjaolu, et publik jäi filmi järel haudvaikuses istuma. 4/10

Tetsuo the bullet man
Kuna mulle vana originaalne “Raudmees” väga meeldis, sai muidugi võetud ka uue vaatamine plaani. Väike hirm küll eelnevalt sees oli, et tänapäeva digiajastul võib see vana fiil ära kaduda, aga üldiselt säilitasin ikkagi optimismi. Igal juhul polnud ma selleks küll valmis, et kolmas versioon sedavõrd nõrk tuleb. Kokkuvõtlikult võib öelda, et kui vana oli punk siis uus oli puhas kunst. 16Mm linti asendas hüperterav HD-kaamera, stopmotioni lahedaid efekte aga mingi sigmi-migri, millest oli pea võimatu aru saada. Kõik madinastseenid jäid mulle sama mõistetamatuks nagu abstraktne kunst. Sisu oli veelgi absurdsem, paar kohta hammustasime hiljem kambakesi arutades ja loogikat kasutades isegi läbi, kuid kinosaalis suutis toimuv mind küll korduvalt segadusse viia. Võin ausalt öelda, et filmi teise poole ajal olin sellest kiirest montaažist ja arusaamatust kunstist totaalselt väsinud ning ootasin kannatamatult lõppu. Selline kunst jäägu minu pärast ikka edasi kunstisaali. 1/10

Igal juhul peale väikest “Tetsuo”-järgset kosumist sai Märjamaal kõht täis söödud, Gnuu-Antiloop taaskord mehitatud ning koostatud ja kodusuunas veerema asutud. Kohalejõudmine veeres kella 11 aega.

Selleaasta HÕFFist jäi häirima tunne, et ajakava sai halvasti planeeritud. Üritades ühtlasi ka tuttavatega vestelda ning mõnusalt õlut rüübata, jäid kahjuks mõned huvipakkuvad filmid nägemata. Lisaks sai tehtud mitmed valed valikud, nagu vaadatud “Sexgalaktika” asemel “Siga” ning kavamuudatuste tõttu magasin maha oodatud “Stingray sam'i”.

Filmiprogrammi kokkupanekul tundus domineerivat korraldajate soov mängida kõrgemas liigas, üritada saada kokku võimalikult palju esilinastusi ning võimalikult uusi ning vähenäidatud filme. Seetõttu tekkis veidi justkui “nokk kinni, saba lahti” situatsioon, kus HÕFFi mainiti ka mõnedes mainekates välismaa allikates, kuid programmi kvaliteet ja vaadatavus kannatas, vihjan siin muuseas praegu otseselt “Seale”, kui keegi aru ei saanud. Liiga palju oli ka seda nn torture porri, mis jõudis tasapisi juba tüütama hakata. Seeaasta ei tekitanud ükski film ka huvi põhjalikumalt selle looja varasemate teostega tutvuma hakata, nagu eelmine aasta näiteks juhtus "Coffin Joe" vaatamise järel.

Mis puutub kinosaali, siis oli väike pettumus, et endiselt näidati filme vaid rõdusaalis ning suur saal jäi ka seekord nägemata. Huvitav, mida seal terve aasta juba tehtud on? Või võeti väiksem saal puhtal  raha kokkuhoiu mõttes? Positiivne oli samas see, et tiitreid näidati sama projektoriga millega filmi ehk ei kasutatud eelmisest aastast tuttavat infotehnoloogilist frankensteini monstrumit, kus teine projektor näitas omakorda kõige alla tiitrid, nii et üle peade oli neid pea võimatu lugeda. Positiivne oli ka, et puust kastidega oli taibatud tagumised pingiread kõrgemale tõsta ja seetõttu jäi ära suurem punkkonsertidel õpitud küünarnukivõitlus esiridade parimate kohtade eest. Tänu neile muudatustele oli eelmise aasta vihatud rõdusaal, kus ma näiteks terve üks film pidin seisma diivani otsas, muutunud päris viisakaks kohaks.

Kahtlen kas keegi korraldajatest võib juhtuda seda minu kirjutatud pläusti lugema. Aga kui sa seda loed, hea Saluveer või keegi teine sealt meeskonnast, siis järgmine aasta soovitaks vanade filmide programmi pisut laiendada. Võtta kavva veel midagi sarnast, nagu eelmisel aastal olid Fulci filmid. Uute filmide osas soovitaks aga kindlasti üritada endale kahmata Lovecrafti “The Whisperer in Darkness”i ning “Iron Sky”. Kuna viimane on Soome film, siis äkki viitsivad isegi autorid kohale tulla, mis oleks äärmiselt lahe. Üldse võiks näiteks ameerika Lurker-filmiga üritada paremaid suhteid luua ning miks mitte teha kuues 2011 HÕFF puhtalt Lovecrafti-teemaline, kui vaja, võime suurima heameelega ka omalt poolt koos Jaanuse-Onu Kalveriga programmi koostamise osas kaasa aidata.

Aitab ka, sai juba isegi kokku päris pikk jutt väikeste õllepausidega kokku visatud. Tänapäeva twitterlased ju peavad iga paarist reast pikema teksti lugemise järel silmi puhkama ning köögis vett joomas käima. Mainin igaks juhuks, et vaatamata senistes postides kasutatud kriitilisele toonile ja sellest jääda võivale teistlaadsele muljele, meeldis HÕFF mulle väga. Tegemist minujaoks ühe olulisima üritusega aastas, mis oodatavuse skaalal kohe peale Baka kokkutulekut ning enne Estconi. Olgem ausad, Hõff on ainuke ehe ja klassikaline Eesti filmifestival. Erinevalt PÕFFist, kus üle Eesti nädala-kahe jooksul näidatakse lihtsalt lihtrahvale veidi teistsuguseid filme, tuleb HÕFFI nautimiseks sõita spetsiaalselt kuhugi kaugele mere äärde minusuguse lõunaeestlase jaoks juba pooleksootilisse kohta. kus siis saab intentsiivselt kolm päeva manustada õlut, vestelda sõprade/kamraadidega ja vaadata halbu ning haigeid filme. Ja minu jaoks on see iseenesest väga lahe. Au ja kiitus tegijatele ning jõudu järgmise aasta hõffi kallal nokitsemisega.

HÕFF: teine päev

Laupäev algas ühe kohaliku krahvi mereäärses villas õlu, grillimise ning mõnusa rahva seltsis.  Lisaks tegutses aktiivselt Trashi poolt juhitud vestlusring Vene filmikunsti teemal. Ning koos Adiga sai sõjanõu peetud Läti-Leedu ja Hiinamaa vallutamise osas. Seetõttu jäi ka mul nägemata “Stingray Sam” (ma lihtsalt ei teadnud, et see oli varasemale kellale tõstetud). Ning poolikuks jäi ka “Ümbersõit”. Jõudsin kohale, kui see juba käis ja kuna head istekohad olid võetud kobisin välja tagasi.

Hammustus (lühifilm)
Hea näpuharjutus, selline lühike ja lööv koos mõnusa kaameratööga. Mulle meeldis, parim kogu festivali jooksul nähtud lühifilm 9/10

Mutandid
Üks minu selleaasta festivali lemmikuid. Mõnus stiilne zombihorror. Ohtralt vaateid lumistele mäetippudele ning metsatukkadele. Eriti hea oli algus kus verise katusega kiirabiauto läbi ülalkirjeldatud maastiku nõuka-suurehitist meenutavasse mahajäetud hoonesse suundub. Mingihetk tempo küll langes ja draama liin hakkas pisut liiga lohitsema, kuid seejärel võtsid tegijad end kokku ja tegevus veeres suht ladusalt lõpu suunas edasi. Kokkuvõtteks idee poolest mitte midagi uuenduslikku, neid zombiviirusele immuunseid tegelasi on filmides ju varemgi olnud, aga visuaalne külg oli silmale väga kaunis vaadata. 8/10

Juurviljad (lühifilm)
Lugu ahnest mehest, kes enda naise nahka pistab, oli justkui Jan Švankmajeri 16-minutilise lühifilmi “Food” vaimuvaesem remake. Kohati õrnalt humoorikas, aga kahjuks liiga vähesel määral. 3/10

Rauduksed
Põnevik mehest, kes ärkab hommikul valutava peaga üles panga rahakambrit meenutavas betoonruumis, kaaslaseks vaid usside poolt järatav rott ning gaasikeevitus. Raudse elutahtega peategelane ei kavatse aga kergelt alla anda ning hakkab kõigi vahenditega otsima võimalust kambrist välja murda. Algselt poolkoomilise “Saw” uusversioonina alanud film muutus üha rohkem ja rohkem müstilisemaks ja millekski “Cube'i” sarnaseks. Lõpp oli täiesti ebarahuldav ja jättis mulje, nagu oleks tegijatel mõte lihtsalt kokku jooksnud. Ma ei lepi ka Onu Kalveri seletusega, et tegemist oli algusest peale sümboolse põrgutee kirjeldusega, ta kipub sageli, kui filmi kulminatsioon arusaamatuks osutub, selliseid suuri sümboleid leidma.

Peategelast kehastanud näitleja liikus muidu õhtul ka Ehte baari ümbruses ringi, uurisin pärast neilt, kes temaga pikemalt vestlesid, et kas sai müstika lahendatud ning oli Onul õigus või ei, aga kõiki oli huvitanud rohkem küsimus, et kas kingas kust tegelane jõi oli ikka reaalne uriin või ei ning lõpu mõtte kohta ei tulnud kellelgi pähe talt küsida. 6/10

Rulli lõpp (lühifilm).
Jah, tore ning lõbus, aga mis siin siis kokkuvõtteks õudusega pistmist oli? 5/10

Inimsajajalgne.
Kaks ameerika beibe satuvad Saksamaal katki läinud auto tõttu Jaapani pensionil kirurgi dr Heiteri juurde, kel perversne soov opereerida kolm inimest kokku, et moodustada inimsajajalgne. “Human Centipede: (First sequence)” on lahe esmajärjekorras enda ideelt – no paljudes filmides ikka näeb olukorda, kus kolm inimest opereeritakse sedapidi kokku, et esimese päraku vastu õmmeldakse teise suu. Doktor oli ka vinge tegelane. Muidu oli aga film esiteks veidi liiga klisšeelik (katkine auto, napilt-napilt pääsemised, lõpus saabuvad mendid) ja teiseks kippus venima. Seda viimast ei saa muidugi ainult "Inimsajajalgsele" ette heita. Mulle tundus, et kõik festivali filmid olid liiga pikad ning enamusele neist oleks tunnipikkune formaat märksa paremini sobinud, nimetatud puudust on toonud enda blogis esile ka Ulmeguru. Rahvas võttis filmi samas väga soojalt vastu, seda näeb harva, kui film juba enne lõppu aplausi ära teenib. Ma jään igal juhul huviga järge ootama, tea mis  järgmiseks? Kümme inimest? 7/10

Serbia film.
Endine mainekas pornostaar elab vaikselt ning suurest ärist tagasitõmbununa, õpetab poega onaneerima, vahib naisega õhtuti oma vanu filme jms. Mingi hetk tehakse talle aga ettepanek ühes filmis taas kaasa lüüa ning lubatakse tasuks astronoomilisi summasid. Tööpakkuja tundub küll pisut veidrik, aga mees ei tee asjast numbrit ning kirjutab lepingule alla. Film hakkab aga tavalisest pornist üha kaugemale arenema ning järjest perverssemaks muutuma. Tegemist pole otseselt õudusfilmiga, vaid pigem rõveda, pedofiilse ja perversse draamaga. Algus venib seejuures kohutavalt ning ainus vihje horrorile on süngevõitu helitaust. Mida edasi, seda rohkem tempo kerkib. Lõpplahendus oli šokeeriv ning ülirõve. Shokifilmina hea, aga minu maitse jaoks liiga snuff, olen pigem konservatiiv ega kiida selliseid pervertide nishifilme heaks. 6/10

Peale serblasi leidsime K ja Pjotriga, et võib päeva ära lõpetada ka. Fuajees kohtasime veel ähmase pilguga ja parajalt auru all Trashi, kelle obstsöönse jutu eest õue burksi ostma põgenesime. Edasi sai K majutuskohta saadetud, kohalikku “püha-burgerit” mekitud, Vene baarist õlutagavara täiendatud, Fletchu üle nalja visatud ning Ehte baari ees istutud ja kohalikule noorsoole pungilaule õpetatud. Isa Pjotr, kes haistis andunud kuulajates kerget saaki, kraamis muidugi välja terve hulga talle tavalisi luiskelugusid, näiteks, kuidas ta Villu Tammega noorena ühes korteris elas ja bändiproovidel hängis. Igal juhul kestis see tasane aftekas meil kuni kella poole kuueni, mil püha isa sai Tarbatu bussile saadetud ning ise horisontaali vajutud.

Järgneb..

HÕFF esimene päev

Reisi Haapsalu suunas sai alustatud kell neli Onu Kalveri poolt, selguse huvides sai kahest autost moodustatud kolonn nimetatud Gnuu-Antiloobi nimeliseks, ehk siis esimene masin oli Gnuu ja teine pool Antiloop. Reis läks üldiselt vahejuhtumiteta, kui mitte arvestada mõningaid  isa Pjotri põieprobleeme, mis tekkisid tee,peal õlu kuritarvitamisest.

Paraad
Sihtpunkti jõudsime just täpselt 20:00 ehk siis elavate surnute paraadi ajaks. Lunastasime valvelauast käepaelad-pressikaardid välja ning punusime peatänava äärde seda ilmaimet kaema. Paraadiga oli see lugu, et vana veoauto kasti topitud puhkpilliorkester oli väga lahe nüke, kuid kahjuks olid enamus osalejaid zombindusest veidi valesti aru saanud. Üldmulje toimuvast oli, et viirus on ootamatult tabanud tsirkuses toimunud pulmapidu. Klouni näomaalingud ning valged kleidid kippusid kuidagi liigselt domineerima. Lisaks liikus kogu surnute seltskond veidi liiga ulja tempoga. Või olen ma lihtsalt Fulci aeglaselt roomavate zombidega liigselt ära hellitatud? Õnneks leidus selles veidravõitu kambas kohati ka päris häid ebasurnuid, kes olid asja olemust päris edukalt suutnud tabada. Mina oleks ise otsinud sinna sekka veel ühe parajalt lombaka koera, kelle oleks eelnevalt punaseks võõbanud, aga see selleks.

Rändaja-Horde
Igal juhul...paraad vaadatud, suundusime lossivaremetesse, kus oli püstitatud välikino. Tee peal kohtasime veel ülevoolavalt energilist Fletchut ning usinalt pipraviina pudeli kallal kangutavat Paranoiadiscot. Sissejuhatus sai kuidagi ära kannatatud, kuid “Rändaja” hakates suuntusime Pjotriga tagasi siseruumidesse, olin seda filmi nimelt juba kord Animelaagris näinud ning ühe koha peal passides hakkas neetult vilu – me polnud kahjuks taibanud ka mingit kangemat soojendusvedelikku  kaasa võtta ning olime end varustanud peamiselt õllepadrunitega. Viimane moon kulus aga ilma grammigi soojust andmata justkui hundi kurku.

Sees tabas meid kohe hea ja halb uudis. Halb oli see, et passe ära tuues laudadel nähtud viinapudelid olid teadmata suunas minema auranud. Hea uudis oli see, et külma eest pakku oli tulnud päris suur komplekt toredaid inimesi. Mingi hetk liitus seltskonnaga ka veel Ulmeguru. Nii, et kui lõpuks programm algas, oli suisa kahju mõnusast kambast vaenulikku umbsesse kinosaali edasi siirduda.

Long live the new flesh (lühifilm)

Hea näide, mis juhtub kui ühendada inimlik laiskus ja kunstipunnitus. Tegemist oli ikka kahtlemata festivali halvima filmiga, mis suutis hoolimata oma kümneminutilisest pikkusest mind surmani ära tüüdata. Alguses arvasin, et lihtsalt on käima pandud vigane film, sest ekraanil näidatud pixlisäbrulised kaadrid on küllap tuttavad igaühele, kes on tegelenud vigaste AVI failidega. Selgus, et ei - pidigi selline olema. Ühesõnaga kohutav suurepäraste filmide nagu “Videodrome” ning “The Thing” pilastus. Ma ei taha teada, mis psühhedeelisi juurikaid need Berliini festivali mehed neelavad, et sellise asja parimaks lühifilmiks valisid. 0/10

Siga ja (nägemata) seks-galaktika
Selle filmi vaatamata jätmisega poleks igal juhul midagi kaotanud. Väljareklaamitud hüper-super vägivaldne, vastik, inimhinge jälgimate põhjakihtide soppa vaatajate näkku loopiv šokikino osutus talumatult igavaks jamaks, kus üks verine kiilakas peksab ulguvaid naisi, praeb endale kotletti ja käib iga natukese aja tagant pesemas. Ma pole üldse eriline puhtalt piinamist kujutavate filmide fänn, mul on isegi “Salo 120 soodoma päeva” vaatamata, “Siga” ei sisaldanud aga selle juures ka grammigi nutikat ja  rabavat goret või huvitavaid süžeepöördeid. Peale poolt tundi kannatamist vajus Fletcu rõdu käsipuu najal sügavasse unne ning meie laskusime isa Pjotriga pikkadesse aruteludesse, mis võtetega võiks filmi huvitavamaks muuta. Tema pakkus välja stseeni, kus ilma nahata koerad musti tillukesi inimlooteid oksendavad, mina omakorda leidsin, et peategelane võiks ühe raseda loote sealsamas pannil ära praadida. Filmi autor Adam Mason aga oli ilmselgelt meist märksa vähem lennuka fantaasiaga, sest nüpeldamine & ulgumine kestis ekraanil sama tempoga edasi. Minu au näitlejatele, kes selle asja suutsid läbi teha. Igal juhul peale tunnikest vaatamist tõstsime käed üles, andsime alla ning kobisime alla fuajeesse kahjurõõmsalt muigava Ulmeguru seltsi tagasi. Oleks pidanud ikka “Seksi-galaktikat” vaatama minema, tundus Onu Kalveri kirjelduse alusel märksa rohkem minule mõeldud teos olevat. Mannu mainis pärast õlupudeli kõrvale, et selle filmi oleks ta arvatavasti kindlasti esimesena ära vaadanud. Oleks ehk ajanud terveks festivaliks isu pealt veel mõnd teist filmi üritada vaadata ja oleks saanud mõnusalt südametunnistuse piinadeta õluseltsis aega veeta. 1/10

Kuna "Sea" kogemus oli ikka päris võigas, vajasime kiirelt sõõmu värsket õhku ning seetõttu kooberdasime jahedavõitu Haapsalu peale. Esimesena sattusime Ehte baari, kus oli täpselt sama umbne, kitsas ning mürarohke, nagu mäletasin. Seetõttu sai pandud sisse tagurpidi käik ja otsaga välja tagasi ning lähedasse Adi reklaamitud Vene baari, kus sai nauditud kohaliku hamburgeri nimelist toitu ning nauditud söömise kõrvale Vene rahvussporti ehk kaklust.

Tetsuo lõpp
Tagasi kultuurikeskusse jõudsime täpselt “Tetsuo” lõpu ajaks, “Tetsuo” oli ikka jah sama hea kui varemgi, kõlbas täiesti ülevaadata enda mõnusa pungi fiili ja stop motioniga. Fletchu vaeseke magas seejuures endiselt norinal. Kulus pisut aega, kui tuled süttisid, et mehikesele taas eluvaim sisse raputada. Ühtlasi otsustasime selle vägitüki järel ka päeva edukalt lõppenuks lugeda. Fletchu ja isa Pjotr kadusid kaelakuti enda öömaja otsima ning meie K-ga suundusime enda majutaja ehk ühe toreda kristlasest taimetoitlase flati.

Järgneb...

Zolotoy telyonok (1968)

«Aga kust te võtate viissada tuhat?» küsis Balaganov üsna vaikselt.  »Ükspuha kust,» vastas Ostap. «Ainult näidake mulle rikast inimest ja ma võtan talt raha ära.» «Kuidas? Kas kavatsete tappa?» küsis Balaganov veelgi vaiksema häälega ja heitis pilgu naaberlaudadele, kus arbaatovlased tervituseks veiniklaase tõstsid.  «Teate mis,» ütles Ostap, «teil poleks tarvis olnud alla kirjutada niinimetatud Suhharevo konventsioonile. See vaimne pingutus on teie närvid nähtavasti segi ajanud. Te lähete otse silme all järjest rumalamaks. Pidage meeles, Ostap Bender ei ole kunagi kedagi tapnud. Teda tapeti -- see leidis aset. kuid ise on ta seaduse ees puhas. Ma ei ole muidugi ingel. Mul ei ole tiibu, kuid ma austan Kriminaalkoodeksit. See on minu nõrkus.»

Ehk siis türgi alama poeg on tagasi, eelmise avantürismi käigus tekkinud haavadest jõudsalt paranenud ning löönud kampa kahe leitlant Schmidti poja ning ühe õnnetu autojuhiga. Tegeleb ta nagu ikka oma unistuse täitmisega ehk üritab saada miljon rubla helesinise äärega alustassil ning sõita Rio-de-Janeirosse. Selleks püüab ta seekord tõsta rahast tühjaks ühte Nõukogude Venemaal väljasuremisohus olevat inimliiki ehk miljonäri. Viimane punnib loomulikult vastu kuidas oskab ning asja ei tee sugugi lihtsamaks ka pidevalt kaikaid kodaraisse loopiv kuri saatus ning käparditest abilised kes asjadest hoopis omamoodi aru saavad.

Minu jaoks jääb “Kuldvasikas” hilisema “12 tooli” varju, no vaata, kuidas tahad. Ei, tegemist ei ole sugugi mitte halva filmiga. Mikhail Shvejtser on teinud head tööd raamatu võimalikult täpselt ekraanile manamisega. Sergei Yursky on ka hea näitleja jne. Aga hilisem minisari on lati juba minule liiga kõrgele tõstnud ning kuipalju ka “vanem seltsimees” ei punnitaks, siis sealt üleminek tuleb tal märksa vähem elegantsemalt välja. Kaameratöö pole nii efektne, Ostapi tegelaskujus on vähem sellele isikule omast karismaatilisust ja energiat*. Lisaks ei suuda Shura Balaganov ja Panikovsky olla enda ülesannete kõrgusel. Nagu Mannuga hiljem ta köögis pead parandades ning nuudlisuppi helpides leidsime, painas “Kuldvasikat” tüüpiline vene filmi ikaldus ehk üks hea näitleja peaosas ning ülejäänud sellised mitte millegagi silmatorkavad.  Kaheteistkümnes toolis läks selles osas õnneks, Kiisu oli igati võrdväärne partner ning koos moodustasid mehed mõnusa tandemi, kes kogu janti lustlikult edasi vedasid. Siin aga kõrvaltegelased rohkem lohisesid läbi filmi kui särasid. Film oli enda lühema formaadi tõttu kaotanud ka mitmesuguseid stseene, mitte küll olulisi, kuid tunda oli õrna kärpimist. Ehk väga mõnus vaatamine üheks õhtuks kuid uuesti vaadata ei viitsiks.

Muide “Müstilise Venemaa” kuulamisest on kasu ikka ka, aitab ikka ajaloolist taosta, NEPi aega  paremini mõista ja mõnedest naljadest aru saada. Hea iroonia oli näiteks autorite Ilfi ja Petrovi poolt see, et nõukogude kangelaseks, kelle võlts-laste ametiühing kolkakülade peal parasiteerus, oli valitud leitant Schmidt. Enam suuremat hädavaresest kangelast annab vast leida, tegemist oli ju sedasorti mehega, kellel tuli geniaalne mõte kuulutada end Musta mere laevastiku mässu ajal ülestõusnute admiraliks, lõbu kõrges ametis olla jätkus kahjuks leitlandile vaid loetud päevadeks. Laevad andsid varsti alla ning Schmidti pea läks teiste tulevaste lollide hoiatuseks pakule. 9/10

Joonealune tekst
*See Ostapi veidi tõsisem kuju on tegelikult suht-koht kooskõlas raamatu endaga, “Kuldvasikas” on  “12 toolist” nimelt tunduvalt mõtlikum ja vähem lõbusaid seiklusi ning avantüüre sisaldav. Ostapi fantaasiad hakkavad seal aegamööda mõranema ning tasapisi valmistatakse ette teed kolmandale osale kus temast oleks ideepoolest saanud viimaks aus kolhoosnik.

Nimed on postis kopeeritud imdb'st, ei viitsinud google'st neid originaalkujul otsida, loodan, et Ulmeguru väga ei pahanda.

http://www.imdb.com/title/tt0020925/ hea näide imdb's sisalduva info usaldusväärsusest.

Hõissassa, head sõitu lasen maa, ehk gnuu-antiloop ja tema meeskond võidusõidutuhinas.