Surmavärv on kollane.

Kuna minult on korduvalt küsitud, et mis see giallo siis täpsemalt ikka on, mida ma nõnda palju armastan vaadata, siis osustasin, et aeg on küps luua selle mõiste lahtiseletamiseks eraldi postitus.

Mõiste giallo tuleb itaalia keelest, mis tähendab otsetõlkes kollast. See termin tuli esmakordselt kasutusele Itaalia pulp fiction romaanide kohta milledel olid tüüpiliselt kollased kaaned. Nimetat teosed muutusid populaarseks kuskil 1930-nendatel aastatel. Praeguseks on giallo muutunud seal riigis juba sünonüümiks kõigile müstilistele, krimi- ja detektiivilugude.

Varastel 60-nendatel alustasid filmiloojad tootma nimetatud pulp-raamatutest oma filmiversioone. Need võeti publiku poolt väga soojalt vastu ja nii arenes välja spetsiifiline filmižanr, mille märksõnadeks on müstiline atmosfäär, ootamatud süžeepöörded, progerock helitaust, ohtralt paljast ihu ning seksi ja stiilne kaameratöö (nii mõneski giallos on pööratud rohkem rõhku stiilsele pildile kui kogu loo loogilisusele või sündmuste haakuvusele). Värvilised prozektorid ning technicolor (või siis selle järeltöötluse abil jäljendamine) on giallo puhul lausa kohustuslik.

Vägivald on giallodes eksponeeritud ebatavaliselt graafiliselt ning jõhkralt. Harv pole juhus, kui suures plaanis näidatakse lõhkilõigatud kõri või roiskuvat laipa. Roimarit ennast kujutatakse aga tumeda koguna, kes kannab musti nahkkindaid ning kasutab taparelvaks helklevat nuga. Teda kannustavaks motiiviks on sageli hullumeelsus ning kaasata ei kardeta ka seksuaalseid perverssusi, sest ohvriteks valib tüüpiline giallo-mõrvar tavaliselt noori napis riietuses neide.

Ehk siis kokkuvõtlikult on giallo Itaalias sündinud žanr mis segab kokku klassikalise „slasher“i Agatha Christie stiilis krimimüsteeriumiga.

Kui usaldada wikipediat siis esimeseks tõeliseks giallo-filmiks peetakse Bava filmi "La ragazza che sapeva troppo/The Girl Who Knew Too Much" (1963). Kõige rohkem aitas žanrit populariseerida aga Dario Argento, kes on ühtlasi ka tuntuim giallo režissöör. Mehe filmides oli lisaks heale visuaalile ka fantastiline muusikataust ehk siis helindamisega tegeles punt nimega „Goblin“. Sageli öeldakse, et Argento ja Goblin on giallo'le sama mis Leone ja Morricone spageti-westernidele.

Oli siis põhjuseks sedalaadi filmide tootmise odavus või publiku erakordselt soe vastuvõtt aga igaljuhul puhkes 70-nendatel Itaalias tõeline giallo maania. Neid režissööre, kes sellest hullusest kõrvale jäid, oli vähe. Tolle aja tuntumateks lavastajateks on tõenäolselt peale Bava ja Argento veel Aldo Lado, Sergio Martino, Umberto Lenzi ja Pupi Avati ja Lucio Fulci. Kestis see möll kuni hiliste 80-nendateni ja suri seejärel tasapisi välja.  Samas ei saa nüüd ka öelda, et giallo oleks praeguseks täiesti surnud. Siit-sealt ujub siiamaani välja üksikuid selle zanri esindajaid. Ise nimetaksin näiteks kõhklemata viimase aja parimaks stiilipuhtaks gialloks Hispaanias toodetud "Julias eyes".

PS: Lunagine ikoonlavastaja Argento tundub lõplikult alla käinud. Tema viimane giallo (mis muideks kandis ülbelt nime "Giallo") osutus nii mulle kui ka paljudele filmikriitikutele parajaks pettumuseks.

Giallo ja ulme:Mis puutub giallo ja ulme seosesse siis puhtalt ulmeteemalistest giallodest meenub vaid "Primal impulse" (Le orme). Aga neid giallosid kus peategelane või kurjategija omab mingeid üleloomulikke võimeid leidub rohkem, kui jõuaks lugeda. Näiteks Dario Argento "Suspiria" kogu tegevus keerleb ümber vana nõia Mater Suspiriorumi poolt juhitud tütarlastekooli (Film on saanud koguni kaks järge "Inferno" ja "The Mother of Tears").

Üleloomulikku teemat käsitleb ka Argento "Pehnomena", kus ristuvad teed ebatavalisi võimeid omava tütarlapse (ta suudab kontrollida putukaid) ning värdjaliku kääbuskasvu mõrvaril. Lucio Fulcy filmis "The Psychic", ning Sergio Martino "The Colors of the Dark" omavad peategelased aga selgeltnägija võimeid.

Ka mõrvarlikud vaimud pole giallole võõrad. Mario Bava filmis "Kill Baby, Kill" (1966) tegutseb saatanlik lapsvaim. Samuti on oma vaimust vaevatud sama autori "Hatchet for the Honeymoon" (1970) peategelane. Ka ülalpool mainitud filmis "Julias Eyes" omab roimar veidrat omadust - ta suudab muutuda inimestele nähtamatuks, nii, et vaid pimedad panevad tema olemasolu tähele.

Mis giallot tasuks veel vaadata?
Plaanisin seda posti tegema hakates tuua ära ka nimekirja kõigist maailma giallodest, aga oh õnnetust... Neid on loodud kuratlikult palju. Seepärast otsustasin pinnida hoopis tuttavaid filmisõpru, et nad igaüks ütleksid 5-10 enda lemmik-giallo't mida julgeksid mu lugejatele soovitada.

Filmiblogija Nuxx vastas järgnevat: Kuule, ma ei oska sulle nüüd mingit top-10'et vms üles panna siia. See giallo teema on kahtlemata huvitav ja ma olen ikka vaadanud neid ka jaa, aga see kõik on minu arust stiili tunnetus ja tabamine. No esialgu olen üldse sellises amatööri staadiumis, et minujaoks annab juba see, kui alguskaadrites on mustad nahkkindad, mis keeravad autorooli suures plaanis, öisel ajal kuskil linnatänavatel, taustaks eksole Morricone vms, juba 10 punkti filmile ja edasi on ebaoluline. Ja mulle meeldivad giallo'de plakatid ja DVD ümbrised, filmide pealkirjad jms. Ma ei suuda panna neid veel topi ka selles mõttes, et palju on nägemata ka. Ei ole pädev. Päriselt ka. Dario Argento filmid peaks olema kindel kvaliteet, annan oma hääle neile, kui tahad kommentaari ka miks, siis sellepärast, et vahest on mõned stseenid üles filmitud nii, et vaatad, et kisub juba kunsti poole.

Onu Kalver: „Sei donne per l'assassino“ (1964) üks esimesi omas žanris ja linastusaasta kohta ootamatult jõhker; „Il tuo vizio è una stanza chiusa e solo io ne ho la chiave“ (1972) vana hea Poe Musta Kassi teema on väga mõnusa soustiga üle kallatud; „Profondo rosso“ (1975) üks suurepärane film ükskõik mis kriteeriumite alusel. Stiilipuhas giallo, eeskujulik lugu, väga mõnusas koguses õudust vürtsiks. Peaks isegi üle vaatama. „Tenebre“ (1982) Argentolt veidi nõrgem film veel valikusse, puhtalt muusika pärast. Need on siis sellised filmid, mida julgelt soovitada saab, selliseid nõrgemaid/keskpäraseid filme olen muidugi veel näinud, aga neid ei tahaks sellesse nimekirja lisada, ning päris mitu filmi, mis võiks siia passida, on lihtsalt nägemata (New York Ripper, Bird with a Chrystal Plumage, Il profumo della signora in nero).

Võromaa suurim filmifantaatik Kärps tegi aga mulle lausa tabeli, kus üheaegselt nii parimad kui ka laia massi poolt liiga ülehinnatud giallo teosed ning varustatud 5 punkti skaalas antud hindega:

Opera (1987) aka "Terror at the Opera" 4,5 Stiilne Argento, tipptase

Body Double (1984) 4,5 Ülistiilne (Hollywoodi Argento) ja ootamatuid süžeepöördeid täis, kuigi alati mitte kõige loogilisem

Dressed to Kill (1980) 4,5 Kohati ülistiilne (Hollywoodi Argento) ja sisu enam-vähem algusest lõpuni pingeline

Una lucertola con la pelle di donna (1971) A Lizard in a Woman's Skin 4,5 Varajane positiivne üllatus Fulcilt

Profondo rosso (1975) ... aka "Deep Red" 4 Ammu nähtud, tundus ok aga mitte Argento parim, vaja üle vaadata

Tenebre (1982) 4 Ammu nähtud, tundus ok, hea ülevaade paljudest giallo elemetidest, vaja üle vaadata

The Bird with the Crystal Plumage (1970) 4 Giallode kuldaja algus aga mitte Argento parim

Sei donne per l'assassino (1964) Blood and Black Lace 4 Bava esimesi värvilisi giallosid, stiilne ja hea meelelahutus

Phenomena (1985) 4 Argento kuldaja lõpust täitsa huvitav supernatural horror ja giallo segu

And Soon the Darkness (1970) 4 Väheseid inglise giallosid, oskuslikult keritakse pinget, sisu suht hästi jälgitav

The Boarding School (1969) aka "La residencia" - Spain (original title) aka "The House That Screamed" 4 Kummitava maja ja giallo segu, hea atmosfäär

Sette note in nero (1977) The Psychic/Seven Notes in Black 4 Fulci üleminek giallodest gore-ni, pinget ja stiili jagus

Reazione a catena (1971) A Bay of Blood/Chain Reaction 4 Sisu ebaühtlane aga verd ja süseepöördeid piisavalt

La ragazza che sapeva troppo (1963) The Girl Who Knew Too Much/The Evil Eye 4 Esimesi giallosid, meenutas ka Hitchcocki, suht ok

Don't Look Now (1973) 4 Ammu nähtud aga sisaldas mitut väga meeldejäävat (tänaseks õudusklassika) stseeni, üldsisu ka suht ok

Non ho sonno (2001) ... aka "Sleepless 4 Uuem Argento, mitte päris vanal tasemel aga parem ikka kui muud kaasaegsed žanrifilmid

La tarantola dal ventre nero (1971) aka "Black Belly of the Tarantula" 4 Tempokas giallo ja sisu ka täitsa mõistuspärane

Non si sevizia un paperino (1972) ... aka "Don't Torture a Duckling" 4 Fulci varajaste sisukate filmide perioodist, suht ok algusest lõpuni

The Stendhal Syndrome (1996)... aka "La sindrome di Stendhal" 4 Ilmselt 90-ndate parim Argento film, päris lõpuni pinget ei paku aga stiil on jällegi tuntav

La casa dalle finestre che ridono (1976) aka The House with Laughing Windows 4 Enamvähem loogilise sisuga huvipakkuv giallo

Delirium: Photo of Gioia (1987) 3,5 Bava juuniori katsetus stiilse giallo alal, igav ei olnud ja paljast ihu suurimas koguses

The New York Ripper (1982) ... aka "Lo squartatore di New York" 3,5 Sisu tervikuna pinget ei paku aga gore’i jätkub ja igav päris ei hakka, meelelahututuseks hea

Nightmare Concert (A Cat in the Brain) (1990) ... aka "Un gatto nel cervello"  3,5 Hea kokkuvõte Fulci hilistest gore-hetkedest aga tervikuna ei suutnud pinget hoida

Cosa avete fatto a Solange? (1972) ... aka "What Have You Done to Solange?" 3,5 Kõrgelt hinnatud aga ei olnud päris maine vääriline

La morte ha fatto l'uovo (1968) ... aka "Death Laid an Egg" 3,5 Mitte just kõige huvitavam aga suhteliselt omapärane pranstlaslik teos giallode seas

I corpi presentano tracce di violenza carnale (1973) ... aka "Torso" 3,5 Sisu pea olematu aga meelelahutuseks kõlbab, Sergio Martino kohta üllatavalt verine

4 mosche di velluto grigio (1971) Four Flies on Grey Velvet 3,5 Argento nõrgemaid aga kõlbab vaadata

Lo strano vizio della Signora Wardh (1971) The Strange Vice of Mrs. Wardh 3,5 Sergio Martino stiilsemaid, kuid kaugel Argento/Bava tasemest, ei osata pinget kerida

Il tuo vizio è una stanza chiusa e solo io ne ho la chiave (1972) Your Vice Is a Closed Room and Only I Have the Key 3,5 On häid momente aga Martino võimed ei luba tervikuna enamat

La coda dello scorpione (1971) Case of the Scorpion's Tail 3,5 Tüüpiline Martino, kõlbas vaadata

Perché quelle strane gocce di sangue sul corpo di Jennifer? (1972) .. aka "The Case of the Bloody Iris"  3,5 Täieasti tüüpiline giallo aga igavavõitu

All the Colors of the Dark (1972) ... aka "Tutti i colori del buio" 3,5 Tüüpiline sektiõudukas, tänapäeval ei paku midagi erilist

Il profumo della signora in nero (1974) aka "The Perfume of the Lady in Black" 3,5 Isegi natuke stiilsust aga sisu ei paku lõpuni pinget

La corta notte delle bambole di vetro (1971)... aka "Short Night of Glass Dolls" 3,5 On häid momente aga tervikuna võiks parem olla, mitte eriti meeldejääv

5 bambole per la luna d'agosto (1970) ... aka "Island of Terror" 3,5 Bava mõrvamüsteerium, mitte parimate hulgas aga meelelahutuslik

La dama rossa uccide sette volte (1972) ... aka "The Lady in Red Kills Seven Times" 3 Keskpärane aga kannatab vaadata

Macchie solari (1975) ... aka "Autopsy" 3 Paljulubavad teemad (surnukuurid jms) aga sisu venib ja kokkuvõttes igav

Trauma (1993) aka "Dario Argento's Trauma" 3 Argento nõrgemaid

Muusik, kunstnik ja filmiblogija Mihkel Kleis saatis järgneva nimekirja:

"Torso" - ei oska öelda miks meelde on jäänud, üks esimesi mida nägin ja siuke väga tüüpiline kõigi vajalike elementidega.

"Stage fright" (Deliria) - ise olen seda küll alati slasheriks pidanud, traditsiooniline bodycount, kõvasti sirgjoonelisema ja selgema ülesehitusega kui giallod, a nüüd olen märganud, et paljudes kohtades seda siiski peetakse gialloks, nii et lisan siis ka siia.

"Delirium" (Delirio caldo) - nagu nimigi ütleb, täielik deliirium. maniakk ja ohvrid kõik mingi tohutu seksuaalse frustratsiooni all, muudkui oigavad ja katkuvad juukseid. hea tunnusmuusika.

"Death laid an egg" (La morte ha fatto l'uovo) - eriti sisu ei mäleta, a oli nii pildi kui heli osas keskmisest palju eksperimentaalsem.

"Primal impulse" (Le orme) - ulmeteemaline giallo, mis peaks üsna haruldane nähtus olema.

"Bird with a crystal plumage" (L'uccello dalle piume di cristallo) - see millegipärast pikalt kummitama jäänud, mitmeid huvitavaid detaile ( imelikud skulptuurid galeriis, metslasest kunstnik, see lind). tegin sellest maali ka, võibolla seetõttu teistest paremini meeles.

"Your vice is a locked room and only I have the key" (Il tuo vizio è una stanza chiusa e solo io ne ho la chiave) - see oli ka väga sleazy ja võibolla kõige jaburam ja vabam E.A.Poe tõlgendus nagu filmi viimastel minutitel selgub.

"Perfume of the lady in black" (Il profumo della signora in nero) - seda pean vist kõige paremaks nähtutest. visuaalselt väga ilus, pidev müstika ja põnevus, ootamatu pööre lõpus.

"The Weapon, the Hour, & the Motive" (L'arma, l'ora, il movente) - ammu nähtud ja vaid ähmaselt meeles, a midagi seal oli, võibolla lihtsalt hea ladus vaatamine. rohkem siuke detektiiviloo moodi, mitte eriti õudne või perversne.

"Short night of glass dolls" (La corta notte delle bambole di vetro) - vaadates ei avaldanud eriti muljet, a sedasorti film, mis on siiski pikalt meelde jäänud ja tundub tagantjärgi palju parem.

"All the colors of the dark" (Tutti i colori del buio) - on ka miskipärast meeles. sisu mäletan enam vähem, a visuaalselt mitte eriti. a mingi ebamäärane positiivne tunne on sisse jäänud :)

Veel olen näinud, a pole nii sügavat muljet jätnud: "House with laughing windows", "Case of the scorpion's tail", "Death walks at midnight", "In the folds of the flesh", "The night Evelyn came out of the grave", "The black belly of Tarantula".