reede, 31. oktoober 2008

Misery (1990)

Aeg säästuarvustusi kirjutama hakata sest vahepeal olen suutnud jälle vaadata üle seitsme filmi ja tahaks ükskord ka ausalt KÕIK vaadatud filmid bloogi kirja saada. Võtsin alustuseks ette kõige raskema ja seda mitte seepärast ,et film oleks niivõrd vastuolulisi mõtteid tekitanud mida ei oskaks paberile panna vaid pigem kuna Blond on sellest just äsja kirjutanud ja kõik head mõtted äratarvitanud. Mulle meeldib muidu väga semudega filme vaadata, vaatan vist isegi lausa 90% filmidest koos kas Mardi, Ove või Blondiga. Probleem seisneb selles ,et sageli arutab vaatamise järgselt või käigupealt ka koos filmi ning kes esimesena blogima asub paneb need tekkinud mõtted ka kirja ning nii on piinlik endal hakata päev tagasi kirjutatud asju ülekordama ja tuleb hakata järelnoppimist ja kivist vett pigistamist tegema. Hehe no enamasti tegelikult nii hull õnneks pole kindlasti, vaid mõne üksiku teosega. Oleme Blondiga viimane aeg sisseseadnud isegi pisikese tööjaotuse kus jagame peale vaatamist ära kes millest esimesena kirjutab. Nagu olla Misery raamatusgi öeldud - Kirjutamine ei põhjusta meeleheidet, see sünnib meeleheitest. Misery tähendab inglise keeles armetust, õnnetust, häda või piina ja seda saab peategelane tunda filmi jooksul ikka koletult palju. Ja nii vaimset kui ka füüsilist. King armastab ikka väga kirjutada lugusid kirjanikest. Filme mis otseselt kirjutamisega seotud tean temalt juba kahte nagu Secret window ja Dark Half. Neid lugusid kus peateglaseks kirjanik on lisaks lugematu hulgal vist veel. Kas mitte ka polnud Shiningu peategelane kirjanik? Eks enda tööst ja hirmudest on kindlasti palju kergem kirjutada ka. Teistest kirjanikuhärradest erineb Misery peategelane sellega ,et ta pole hull, samuti pole temaga seotud ühtegi sünget saladust ning kogu filmis pole mitte midagi ebaloomulikku (mis on kingi puhul juba iseenesest suhteliselt ebaloomulik). Lihtsalt lugu populaarsete naistekate loojast kes on äsja valminud käsikirja üle nii õnnelik ,et kihutab halvast ilmast hoolimata mägiteid pidi kirjastuse suunas ning põrutab kraavi kust ta päästetakse väga pühendunud fänni poolt. Mina oleks igaljuhul eelistanud vähem piinarikast surma autovraki all. Tuleb nõustuda teistega ,et Kathy Bates, kes fanaatilist austajat mängib, on tõesti kole tegelane. Koledam kui inimnahast maski ja mootorsaega maniak. Sellist naist võib hakata veel unesgi nägema, võeh. Puhtast empaatiast oigasime Blondiga filmi vaadates pidevalt kaasa. Valus oli vaadata ainüksi käsikirja põlemist, ja mina olen tahtnud monitori aknast välja virutada juba siis kui blogspot on tunnise kirjutamise tulemina tekkinud postituse nahka pistnud. Aga veel eriti see jalgade teema. Tundub muide ,et film on vähem verisem kui raamat (sageli ju vastupidi) leidsin netist näiteks paar lõiku teosest mis sellele vihjavad, näiteks– [Annie] võttis Pauli jala voodilt. Varbad tõmblesid ikka veel. Ta viis selle toa teise otsa. Kuni ta ukseni jõudis, jätsid need liigutamise järele. – Kui sumisev ja vibreeriv nuga varsti-olematu-pöidla ja esimese sõrme vahelisse pehmesse lihasse vajus, kinnitas Annie taas oma see-teeb-emale-rohkem-haiget-kui-Paulie’le häälel, et armastab teda. Kui võimalust on siis peaksin seda arvan lugema. Huvitaval kombel olin seda jalgade sandistamise kohta ikkagi nooruses telekast näinud, vähemalt seda stseeni mäletasin juba vaatama hakates. Et mitte nüüd väga koledat pilti maalida siis tuleks mainida ka ,et filmis leidusid kohati ka väga mõnusad musta huumoriga stseenid mis üsna korralikult naerma ajasid. Bates sai aga lisaks Oscarile veel mingisuguse Kuldgloobuse kah. Linkidest võib lugeda esiteks Blondi, fletchut ja seejärel epl.ee raamatuarvustust, mis oli ka päris hea ja hariv. Kuna film oli Blondioma siis tuleb üle aegade kõige napima pildimaterjaliga postitus kah. 9/10

Saam gaang yi (2004) Three... Extremes

Kolmest lühiloost kokkupandud horrorfilm mis oli vaatamisjärge oodanud juba päris pikalt. Esimene neist kolmest on Takashi Miike "Box" mis meeldis mulle vist ka kogumiku peale kõige enam. Need tsirkuse ja lapsepõlve sünged saladused olid isegi päris kõhedad. Sekka pisut pedofiiliat ja traagilisi õnnetusi. Lõpus seoti aga unenägu ja reaalsus sabapidi kokku ja keerati natuke võlli üle. Kogu asi oleks niisamagi maagilise realismita lahe olnud. Ehk siis läks tsuti segaseks, äkki ongi Trashil õigus ja filme peaks ikkagi kainelt vaatama ,et selliseid olukordi vältida. Miike Imprindi tasemele ei saanud igaljuhul see teos kahjuks küll lähedalegi. Teine "Dumplings" , mille autoriks Fruit Chan, oli mu tagasihoidliku isikliku arvamuse järgi kõige kehvem antud kogumist. Olen ma perv või mis? loodetest tehtud pelmeenide-klimpide söömise vaatamine ajas mulle nälja peale. Sulgesin silmad ja kujutasin ette kuidas köögis pelmeene praen ja krõmpsutan. Peale vaatamist valetasin Mardile ,et käin kusel aga tegelikult hiilisin alla ja toppisin kiirelt neli kartulit põske. Neetult uimane ja igav, oleks veel pikem olnud oleksin nälga surnud või magama jäänud, üks kahest. Draama kahest naisest mitte horror. Kolmas "Cut" Chan-wook Park'ilt on tundub üleüldine vaatajate lemmik. Eriti tuuakse esile ,et oli kiire tempoga ja koguaeg toimub mingi tegevus. Sisult selline tõehetk Lõuna-Korea moodi - mees paljastab patte ja preemiaks säästetakse ta naise sõrmi. Aga miks naine traatidega lakke riputatud oli? ma lootsin pidevalt ,et hakatakse nendega ka jäsemeid otsast tirima või midagi sarnast. Muidu isegi meeldis ja tõstaks lausa teisele kohale kogumikus, aga lõpp oli liiga järsk sest ootasime mingit pingelist twisti, mida aga polnud vaid jällegi mingi segadus, mida viinast imbunud aju ei suutnud läbinärida. Kõige selle peale jäi häirima tunne ,et lugupetud resisöörid tegid nagu pisut haltuurat, need mehed usun on ikka rohkemaks suutelised. Mõniaeg tagasi vaadatud sarnase stiiliga kolmeosaline horrikogumik nimega Unholy women oli igaljuhul märksa krõbedam, kus "Kotitüdruk" oli minuarvates puhas kuld . Ühtegi sarnast meeldejäävat lugu aga antud filmist igaljuhul esile ei tõusnud. 5/10

Deep Imagination (2007)

Üks lugeja tegi mulle juba märkuse ,et postitusi lugedes jääb mulje nagu ma vaid täispeaga filme vaatakski. See on absoluutne vale! tegelikult ma lihtsalt kirjutan blogis vaid ainult neist filmidest mida purjuspeaga vaatan :) Igaljuhul läks nii ,et ka see animatsioonide kogumik sai päris mitte selgelt vaadatud vahepeatusena enne järgmisele horrorile suundumist. Juhtus aga nii ,et tekkis hoopis isu veel animet vaadata nii ,et sai järgmisena masinasse lükatud AD Police. Deep Imagination on selline omapäraste animatsioonide kogumik, mis oleks arvatavasti leidmata-vaatamata jäänud kui Trash poleks msn'is soovitanud, sest tegemist tundub olevat vägagi vähetuntud plaadiga. Imdb ei oska mitte midagi selle nimepeale näiteks kosta. Kui ei oleks teadnud ,et tegemist Studio 4°C tööga siis poleks vist aru saanud sest animaatorid katsetasid päris palju erinevaid stiile ja lähenemisi mis on nende tavapärase stiili ärapeitnud. Kokku oli plaadil viis lühifilmi - igaüks ulmeline, omapärane ja päris lõbus. Esimene "Professor Dan Petory's Blues" jättis mind tegelikult küll kuidagi külmaks, sisu oli ok aga joonustusstiil ei meeldinud. "End of the World" oli juba parem - suht punk võitlus jumalaga. "Comedy" oli väga hea stiilne muinasjutt. "Higan" meenutas ka mulle "PatLabor" (eriti kuna värskelt vaadatud), isegi mõni stseen oli täpselt sarnane. Suurimaks lemmikuks oli aga viimane episood nimega Garakuta no Machi. Räägib see loo metalliõgardist väikesest robot-krabist ning poisist kes tema tegevust jälgib. Järgmisena mõtlen ,et peaks hankima ka 4C teise kogumiku nimega Amazing Nuts. 8/10

kolmapäev, 29. oktoober 2008

Tre volti della paura, I (1963) Black Sabbath

Kui väga vana ulme muutub tasapisi aurupungiks siis vana horror lihtsalt sujuvalt komöödiaks va mõned erandid muidugi. Seda eelkõige tänu sellele ,et tänapäeva inimene ja eriti filmivaataja on igatlaadi jõledustega sedavõrd karastatud ,et hirmutamine muutub aasta-aastalt aina keerukamaks. Mario Bava Black Sabbath on praeguseks pigem samuti must komöödia mis laheda visuaalse ja värviderohke küljega. Vanemad 50-70nendate horroriloojad ja eriti muidugi Itaalia omad paistsidki kõvasti rõhku panevat toonidele, värvidele ja üleüldisele ümbrusele. Näiteks Dario Argento oma filmides. Tänapäeval on kahjuks sellitele mulle väga meeldivatele erksatele-kontrastsetele toonidele käega löödud ning mindud steriilsete külmade, toonilt lähedaste värvide poole ning eriti, mingil arusaamatul põhjusel, kalgi ja vaenuliku sinise. Tulles nüüd Black Sabathi juurde tagasi siis horroripoole hävitas kindlasti ka see ,et olime mardiga hoolimata eelnevatest kindlatest lubadusest seda mitte teha, juba esimese episoodi juures end suhteliselt purju joonud ja viskasime, omamata igasugust austust horrori isakeste vastu, aegajalt isegi filmi üle nalja. Tuleb siiski tunnistada ,et kolmest lühiloost koosnev film muutus iga looga üha süngemaks. Kui esimene nimega The Telephone oli pigem põnevik mille aga rikkus ära peategelaseks oleva naisterahva juhmus siis teine kus Boris Karloff mängis vanaisa-vampiiri, hakkas vaikselt juba looma ning kolmas, ahnest naisest ja kurjast surnud vanamutist, oli isegi pisut kõhe ning sundis ka meid vaikima. Kokkuvõtteks jäi klassik siiski nõrgaks ega vastanud lugematute taevani kiitvate ülevaadete poolt ülesköetud ootustele. Lootsin pigem midagi Dario Argento sarnast aga pakuti tunduvalt leebemat. Eks aeg oli muidugi ka varajasem. Teine Bavalt nähtud film Rabid Dogs (1974) meeldis mulle märksa rohkem ja plaanin kindlasti talt veel Black Sunday äravaadata. Seda juba ainuüksi uudishimust ,et kuidas tema viy versioon õnnestus. Tegelikult kui nüüd pisut järele mõtlesin siis lõpustseen Karloff'i ja hobusega näitas ju ilmekalt ,et ka Bava ei võtnud seda filmi nii surmtõsiselt ning pani mind igaljuhul rummikokteili ninna tõmbama, või üritasgi mees lihtsalt kinosaalis oimetuks ehmatatud publikut pisut lohutada? Kunagi pidi see ikkagi hirmus film olema ,et üks kuulus bänd isegi siit endale nime sai. Filmist võite lugeda huvi korral aga rohkemat juba jupiteri blogist edasi. 6/10

teisipäev, 28. oktoober 2008

Locataire, Le (1976) The Tenant


Tenant on 1976a psüholoogiline põnevik-horror mis põhineb Roland Topor'u 1964a romaanil. Ühtlasi see on viimane lugu Polanski "Korteri triloogiast" mille esimesed kaks osa Repulsion ja Rosemary's Baby tuleks ka viisaastaku vaatamisplaani võtta. Sisust: vaikne poolakas Trelkovsky (Polanski) üürib Pariisis korteri, mille eelmine rentnik sooritas enesetapu. Peagi hakkab Trelkovsky märkama veidraid märke. Ta akna vastas olevas wc's seisavad inimesed lihtsalt tunde, selle seintel leidub veidraid egiptuse hiiroglüüfe, kaasüürnikud tegelevad arutute üksteise peale kaebamistega ning seinas olevast august leiab ta inimese hamba. Kõige selle peale hakkab peategelane kahtlustama, et majaomanik ja naabrid üritavad muuta teda endiseks üürnikuks, et ka tema sooritaks enesetapu ning mees hakkab kartma oma elu pärast. Mõtlesin vaatama hakates tegelikult ,et võtan ühe lihtsa horrori õhtuseks meelelahutuseks, kuid sain täiega vastu pükse - ja heasmõttes. Olen ikka täielik loll ,et arvasin nagu Roman Polanskilt võiks midagi kerget tulla. Pigem üsnagi müstiline aga väga mõnus ja kergelt (aga mõnusal kujul) häiriv põnevik hullumeelsusest õrna perverse alatooniga ja mõnede humoorikate kohtadega (Poolaka töökaaslased näiteks). Muidugi polnud asi nii ühekülgne, ja jäid paljud lahtised otsad millede puhul võib kahelda kas ikka lisaks vaimuhaigusele võis õrnalt aimatavalt loo taga olla üht-teist veel ja maja sisaldada midagi ebaloomulikku. Lõpp pakub veel välja ka ootamatult, ühena paljudest, võimaluse ,et hoopis Trelkovsky't pole kunagi eksisteerinud. Filmi stiil on ise äärmiselt lahe,vanad majad, sünged kaadrid ja samas tsillid 70nendate joomingud ning tegelaskujud. Eriti meeldis mulle Polanski ise, tema tegelaskuju - vaikne ja viisakas pisut häiritud alkoholisõbrast poolakas kel kõhedustekitav pilk, oli tasemel. Ei oskagi midagi rohkem öelda, soovitan igaljuhul vaadata. 9/10