Punasest
parunist on Mannu küll pohmalahutajas juba päris ülevaatlikult kirjutanud ning kõik
asjassepuutuvad - puutumatud sõnad mis selle kohta sobiksid öelda ära
kasutanud aga no proovime ka omaltpoolt väikse panuse anda.
Sellesmõttes
tuleb temaga nõustuda tõesti, et Parun on väga hästi esimeses maailmasõjas valitsenud mentaliteeti iseloomustav film. Pean silmas
seda kuidas paljud suuremad ja pisemad väejuhid üritasid sõda ajada
ikka vastavalt traditsioonidele, vanadest raamatutest õpitud tarkustele
ning mingile müstilisele autundele. Ehk siis tööstus-insenerikunst oli
kohati inimeste mõttemaailmast parasjagu kaugemale lennanud ja aja möödudes
tuli sõjameestel teha mitmesuguseid valusaid avastusi ning järelandmisi.
Nii
üritab Richthofeni punt ka esiti erilisi väljavalitud
kangelasi või ümarlauarüütleid mängida. Kehtivad kõikvõimalikud
kirjutamata seadused ning on lausa ime, et neil päris oma salajast
käepigistust või sõrmust pole. Üks mõnusamaid kohti on kui staabist
antakse käsk lennukid moondamisvärviga mäkerdada kuid Parun ajab rinna
kummi ja käratab, et rüütel end lahinguväljal ei peida ning võõpab enda
tiivulise ratsu protesti mõttes leekivpunaseks. Tasapisi see kõik aga
mureneb, paadunumad "rüütlid" leiavad ükshaaval enda otsa ja aumeeste
moraal kaob ajaloo prügikasti. Filmis on selleks olulisemaks murranguks
kui britid otsustavad sakslaste lennuvälja koos seal sisalduvaga
maatasa teha ning millepeale viimased ei taha loomulikult võlgu jääda.
Seal ürituses leidub kahjuks ka filmi üks nõmedam stseen.
Ju polnud aasta ikkagi veel päris see, et oleks võidud ilma
natsismivihjeteta või inimlike sakslaste kujutamist lubada. Nimelt näeb
seal noort Göringit punase risti töötajaid tulistamas ja rahulolevalt
irvitamas. Eks see Göring oli jah üks paks narkomaanist siga aga siia
filmi tundus see stseen ülepingutatud propaganda eesmärke teeniv
natsivihje. Muidu aga üllatavalt korralik ja realistliku mulje jättev
sõjafilm. Ka lõpp oli tehtud ilma liialdustesse laskumata lihtsalt,
jäetakse ära isegi tuntud müüt millejärgi Parun peale kuul kopsus
maandumist kaput sosistab.
Õhuvõitlused on tänapäeva mõistes lihtsakoelised kuid vaatemängulised, pigem on liige eriefektide, näiteks aegluubis võtted jms, puudumine isegi plussiks kuna jätab toimunud dogfightidest realistlikuma mulje. Ahjah, nagu filmi ametlik nimigi viitab antakse teatud ajavahemike järel kantakse kaamerapilt üle vahva saksa lenduri tapjale ehk Captain Arthur "Roy" Brown'ile, midagi väga mõistlikku ta seal kaadris küll teha ei oska ja peamine aeg vaataja pigem ootab kuna ässad kokku lastakse ja juhuslik Browni kuul Von'i läbi naelutab, kuid eks intriigi loomises on vaenlane vajalik tegelane ja Inglaste leeris toimuv lisas pildile kindlasti mitmekülgsust. 8/10
2 kommentaari:
Brown ju tunnistati tema tapjaks kuna tegelikult ei alguses keegi kuidas ta suri.
Praegu ollakse kindlad, et surmav lask tulistati maa pealt mitte õhust.
Ma enda uuema Red Baroni postituses ka rääkisin sellest, aga otsest vahet pole...keda kotib kes täpselt ühe parunitevõsukese maha võttis.
Hea post, nagu muiste, miks nii kaua aega võttis?
See Baroni uueima versiooni post:http://realmnc3.blogspot.com/2009/12/red-baron-2008-e-mitte-resurrection.html
Ega muidugi otseselt seda näidata ka, et Browni kuul ta maha võttis nii, et õige ta on. Kaua võttis aega kuna piltide servad olid säbrulised ja ei viitsinud neid parajaks varem lõigata. Ja uuema paruni vaatan arvatavasti alles siis ära kui kõik head filmid maailmas otsa saavad.
Postita kommentaar