neljapäev, 18. veebruar 2010

Von Richthofen and Brown (1971)

Punasest parunist on Mannu küll pohmalahutajas juba päris ülevaatlikult kirjutanud ning kõik asjassepuutuvad - puutumatud sõnad mis selle kohta sobiksid öelda ära kasutanud aga no proovime ka omaltpoolt väikse panuse anda.

Sellesmõttes tuleb temaga nõustuda tõesti, et Parun on väga hästi esimeses maailmasõjas valitsenud mentaliteeti iseloomustav film. Pean silmas seda kuidas paljud suuremad ja pisemad väejuhid üritasid sõda ajada ikka vastavalt traditsioonidele, vanadest raamatutest õpitud tarkustele ning mingile müstilisele autundele. Ehk siis tööstus-insenerikunst oli kohati inimeste mõttemaailmast parasjagu kaugemale lennanud ja aja möödudes tuli sõjameestel teha mitmesuguseid valusaid avastusi ning järelandmisi.
Nii üritab Richthofeni punt ka esiti erilisi väljavalitud kangelasi või ümarlauarüütleid mängida. Kehtivad kõikvõimalikud kirjutamata seadused ning on lausa ime, et neil päris oma salajast käepigistust või sõrmust pole. Üks  mõnusamaid kohti on kui staabist antakse käsk lennukid moondamisvärviga mäkerdada kuid Parun ajab rinna kummi ja käratab, et rüütel end lahinguväljal ei peida ning võõpab enda tiivulise ratsu protesti mõttes leekivpunaseks. Tasapisi see kõik aga mureneb, paadunumad "rüütlid" leiavad ükshaaval enda otsa ja aumeeste moraal kaob ajaloo prügikasti. Filmis on selleks olulisemaks murranguks kui britid otsustavad sakslaste lennuvälja koos seal sisalduvaga maatasa teha ning millepeale viimased ei taha loomulikult võlgu jääda.
Seal ürituses leidub kahjuks ka filmi üks nõmedam stseen. Ju polnud aasta ikkagi veel päris see, et oleks võidud ilma natsismivihjeteta või inimlike sakslaste kujutamist lubada. Nimelt näeb seal noort Göringit punase risti töötajaid tulistamas ja rahulolevalt irvitamas. Eks see Göring oli jah üks paks narkomaanist siga aga siia filmi tundus see stseen ülepingutatud propaganda eesmärke teeniv natsivihje. Muidu aga üllatavalt korralik ja realistliku mulje jättev sõjafilm. Ka lõpp oli tehtud ilma liialdustesse laskumata lihtsalt, jäetakse ära isegi tuntud müüt millejärgi Parun peale kuul kopsus maandumist kaput sosistab.

Õhuvõitlused on tänapäeva mõistes lihtsakoelised kuid vaatemängulised, pigem on liige eriefektide, näiteks aegluubis võtted jms, puudumine isegi plussiks kuna jätab toimunud dogfightidest realistlikuma mulje. Ahjah, nagu filmi ametlik nimigi viitab antakse teatud ajavahemike järel kantakse kaamerapilt üle vahva saksa lenduri tapjale ehk Captain Arthur "Roy" Brown'ile, midagi väga mõistlikku ta seal kaadris küll teha ei oska ja peamine aeg vaataja pigem ootab kuna ässad kokku lastakse ja juhuslik Browni kuul Von'i läbi naelutab, kuid eks intriigi loomises on vaenlane vajalik tegelane ja Inglaste leeris toimuv lisas pildile kindlasti mitmekülgsust. 8/10


Kirglik jahimees trofeed korjamas

2 kommentaari:

MNC Broz Tito ütles ...

Brown ju tunnistati tema tapjaks kuna tegelikult ei alguses keegi kuidas ta suri.
Praegu ollakse kindlad, et surmav lask tulistati maa pealt mitte õhust.
Ma enda uuema Red Baroni postituses ka rääkisin sellest, aga otsest vahet pole...keda kotib kes täpselt ühe parunitevõsukese maha võttis.
Hea post, nagu muiste, miks nii kaua aega võttis?

See Baroni uueima versiooni post:http://realmnc3.blogspot.com/2009/12/red-baron-2008-e-mitte-resurrection.html

metsavana ütles ...

Ega muidugi otseselt seda näidata ka, et Browni kuul ta maha võttis nii, et õige ta on. Kaua võttis aega kuna piltide servad olid säbrulised ja ei viitsinud neid parajaks varem lõigata. Ja uuema paruni vaatan arvatavasti alles siis ära kui kõik head filmid maailmas otsa saavad.