Odav petukaup Prantsusmaalt ehk "Sheitan" (2006)

Film ei suuda juba alguses millegagi eriti üllatada. Peategelasteks on jälle üks kamp pulbitsevate hormoonidega noori, kes sõidavad maale lõbutsema. Maal aga on neid ootamas pesakond kohalikke veidrikke, kellede motiivid on natukenegi õudus-žanriga tuttavale inimesele hetke jooksul selge. Nagu vuntsidega joviaalne maamees kaadrisse hüppab ja hakkab ümber ühe linnanoore tiirlema, toimub filmimeeste keeles ära see point-of-no-return, kus on selge, et nimetatud nooruki elupäevad on ka nüüd loetud. Sipelgu palju ta tahab.

Miskipärast võtab aga filmil käimaminek aega. Noored tülitsevad omavahel, maakad aga on lihtsalt imelikud ja hirmu nahka ajavad. Ma hakkasin muutuma lausa kannatamatuks, et kuna siis seanahast näomask ning teravaks ihutud lambapügamise käärid viimaks välja võetakse. Läheb rappimiseks või ei lähe?

Kuna film ei ilmutanud mingeid paranemise märke, siis laskusime Mardiga tulisesse vaidusse, kuidas me samas sitatsioonis käituksime. Leidsime, et juba filmi esimese kahekümne minuti jooksul oleks toimuvast selge pilt käes, kättejuhtunud relvadega ohtlikuim kohalik ära tapetud, tema rase naine koduaresti pandud, maja edasiste rünnakute vastu, barrikadeeritud ja whiskey-keldri tühjaksjoomine "in progress".

Ainukest ohtu nägime Oves, sest maatüdrukud nägid üsnagi ahvatlevad välja ning me ei olnud kindlad, kas suudaksime teda nende "võludest" eemale kiskuda. Lõpuks lõime käega ja leidsime, et kui ta juba nii rumal on ja tüdrukuid "ära rääkima" hakkab, siis lõpuks on see tema oma probleem. Meie oleme teda juba hoiatanud. Küll ta supist terve nahaga välja ujub. Ihurammu peaks temasugusel kaukaasia viikingil olema rohkem kui kogul ööklubitäiel tõmmudel Prantsuse noortel kamba peale kokku.

Kuna film ikka veel uimerdas, siis hakkasime otsima stseenidest peidetud vihjeid võimalikele kasutuskõlblikele relvadele. Näiteks, kui tavaline linnainimene näeb puuriidas hulka tükeldatud biokütust, siis meie nägime koheselt viidet sellele, et kuskil on olemas puuraiumiseks vajalik atribuutika (kirves). Kui aga on juba puud, siis peavad olema mõistagi ka ahjud koos raskete ahjuroopidega. (Rasketega sellepärast, et mõis oli suur ning ahjud mahukad). Otsustasime, et leitud noad jätame Mardi hooleks, sest tema silm on teravaim. Kirve võtaksin endale ja peidaksin mantlihõlma alla. Ahjuroobi otsustasime anda Ovele, kes liites nimetatud rauatükile kogu oma 100+n kilose lihasmassi muutuks automaatselt iga lamba-armastaja suurimaks õudusunenäoks.

Kogu selle aja peale hakkas filmi tegevus viimaks isegi kuhugi punkti välja jõudma. Kisa-kära ning kunstveri pääsesid lõpuks ekraanile. Esialgu oli märul küll üksteisele hõbekandikuga pähe lajatamise taseme,l aga eelnevaga võrreldes tundus suur edasiminek seegi.

Siis aga suutis film mu keeletuks ehmatada. Katsuge kujutada ette järgnevat stseeni. Kogu sõpruskond on autos ja põgenetakse (keegi, muide, masinat ei takista). Siis aga hakkab üks noormees protestima - kohalik neiu nimelt jäi maha. Sõbrad üritavad noorukit mõistusele keelitad, aga see ei kuula kedagi.
Hüppab autost maha ja lidub majja tagasi. Võtaks ta siis kas või pagassist tungrauagi või puuhalu teeäärsest riidast. Ei! Nooruk tormab mõisa peauksest sisse nagu kiimas kass. Ning järgnevalt saame osaks goresest stseenist, kus kuri kohalik tal punnivinnataolise esemega silmad peast kougib. Argh, uskumatu! Isegi USA slasherite kangelased suudavad ilmutada kohati rohkem mõtlemisvõimet.

Mis aga kohalik ta silmadega teeb? Vot seda ma teile ei räägi. Ütlen vaid niipalju, et järgnevas absurdsuses on isegi mingi omalaadne võlu (Kuigi ma ootasin enamat). Aga see oli vähemalt ainus koht, kus film julges originaalitseda ning mitte lasta klišeel võimust võtta. Ahjaa, saatanaga pole sel filmil mitte mingit pistmist, ei hakka ka olema.

Mis veel kokkuvõtteks öelda? Olen väsinud neist slasherfilmidest stiilis: ohmu kahuriliha vs veidrikud maniakid. Tegemist on varsti sama klišeelikuma žanriga, kui seda on politseifilmid. See, et prantslased üritasid mitte millegi tegemise ning venitamisega originaalitseda, ei muutnud seda filmi ka kuidagi paremaks - pigem vastupidi. Vahelduseks võiks keegi teha tõesti sellise filmi, kus maale saabunud noored osutuksid hiljem ise hoopis hullemateks. Näiteks, kuidas jobudest narkarite asemel sajab Maniac Mansioni hoopis kamp habemeis põrguingleid. Oleks pinget madistamist jälgida kauem. Või siis Ashi-laadne kangelane.

Kui aus olla, siis isegi pilte ei viitsi ise võtta, polegi millestki väga võtta...4/10

Kitsed-sokud vms elajad, ehk ainuke vihje filmis millelegi saatanlikule...

See oli vist filmi üks hirmuäratavamaid kohti, alasti mehed koos ujumas...Hea veel, et unes ei näinud pärast seda roppust.

Nukud, kostüümid, kipspead ja igasugune muu atribuutika, mis endast lugupidaval mõrvaril peavad alati kodus olemas olema...Tundub, et igal maniakil, sõltumata tema rassist, vanusest või soost, tekib alati esimesena kohutav isu koguda sellist kola. Tõenäoliselt hea lahendus korrakaitsele, kuidas neid juba eos avastada JA ellimineerida. Ah kogud nukke, jah  Inimesi ka tahad tappa jah? Türmi!

See on nüüd mõni hirmus nukk ? Baby laugh a lot või Baby Secrets, vot need on tõepoolest hirmsad nukud. Aga see kipsjurakas? See ei jõua nimetatud meistrite lähedalegi. Juba see, et ta vajas enda hirmsamaks muutmiseks inimkeha juppe, näitas kui haleda nukuga oli tegu. Ja oleks ta pärast seda siis ringi kõndinud ning mörisenud või sängi all varitsenud ning kõõluseid roostes noaga läbi nüsinud.

Dünaamilise trio - Ove, Metsavana, Marty - peale maarahvas enam nii õnnelik poleks....

See oleks juba rohkem sobivam nägu...