teisipäev, 31. august 2010

Django, Kill! (If You Live Shoot!) (1967)

Kuigi filmi nimes sees Django, mis võiks loogiliselt tähendada, et tegemist järjega ühele tuntule Corbucci vesternile, pole siin ei Franco Nerot ega tema kuulsat kuulipilduja fetišit. Puhtalt parema reklaami mõttes tehtud nüke, mille peale olevat autor lisaks üsna nördinud olnud. Mind see nimega mängimine ja originaaliga seoste puudumine samas ei häiri. Nagu ka Franco puudumine, sest peategelast mängib Tomas Milian, kes on mu number kaks lemmik spagetikanäitleja - ehk siis peaaegu sama hea variant.
Minu arvates üsnagi ülehinnatud vestern. Ei, ma ei ütle, et halb. Mõningaid väga häid kohti tõesti on. Näiteks kuidas peategelane üht vastast kuldkuulidega haavab ja mille järel ta kaaslased õnnetu mehe nende kättesaamiseks põhimõtteliselt lõhki rebivad. Kuid kohati kipub film parasjagu venima. Pean häbiga tunnistama, et esimene kord seda filmi vaadates jäin kuskil keskpaigas magama ning ärkasin lõpuvaatuseks. Teinekord olin veidi paremas vormis, kuid haigutus tõusis ka siis korduvalt suunurka.
Mis mind veel imestama pani, oli pedofiilidest kauboide teema. Mitmesugustes erinevatest kirjeldustes ning ülevaadetes rõhutati eriti just seda liini. Ka Xipe on seda enda postituses korduvalt esile toonud. Kuid kui ma poleks eelnevalt informeeritud ega teadnuks otsida, oleks nimetatud šokeeriv kaader küllap mööda libisenud. Vihje ühe teismelise poisi vägistamisele oli lihtsalt sedavõrd peen, et samahästi võib ta olla ka pervertidest vaatajate poolt juurde mõeldud. Poiss võis hommikul enesetapu sooritada näiteks lihtsalt seepärast, et isa ei soovinud teda kulla vastu välja osta. Ja mitte seepärast, et vuntsidega mehed talt öösel aanuse kaudu süütuse võtsid.

Ehk siis, kui spordimaailma termineid kasutada, siis kõiksugused normid täidab film kenasti ära ning üle lati hüppab ka. Kuid punktide kogusummas jääb vanade veteranide kõrval kahvatuks. Võib küll maakondlikel võistlustel hiilata, kuid meistrite seas patsutatakse talle sõbralikult õlale ning soovitatakse veel trenni teha.
Jaanus pakkus välja enda blogis filmiidee "Django kosmoses". Kahju, et selline intrigeeriv mõte ei tulnud 60ndatel ühelegi itaallasele pähe. Franco võ Milan Marsi punastes tolmukõrbedes hobusesarnastel elukatel kappamas, kohalike pärismaalaste rünnakuid tagasi löömas, valitsuse tuumajõul liikuvat varustusraketti kaaperdamas, kolkabaasis revolutsionääridega liitumas, et hapnikku varastada jne oleks midagi väga vinget olnud. Eriti muidugi veel Morricone mussiga ja technicoloris. 7/10

Deadlier Than the Male (1967)

Kui eelmise Tartuffi raames sai koos Jaanusega vaid Jaapani industriaalseid maastikke vaadatud, siis sel aastal otsustasin elukaaslase pealekäimisel, et käin mõnel armastusfilmil ka kohal.

Esimesena seadsime sammud "Emmanuelle'i" vaatama. Tegemist ikkagi erotsiga, mida saadab meeletu hulk müüte ja legende. Väidetavalt olla 80ndatel, kui seda Soome televisioonis näidati, tervete perede ning küladega Tallinnasse sõidetud. Teed oli vankritest, mopeedidest ning veoautodest umbes ja mõned läksid, matkakepp käes, suisa jala. Elu suri maapiirkondades nädalateks välja, tehased seisid, lehmad ammusid ning vili oli söötis. Filmist saadud seksuaalne laeng suurendas aga sündide arvu üheksa kuud hiljem mitukümmend protsenti. Või vähemalt selline mulje on kirjandusest sest sündmusest jäänud.
Kui kohale jõudsime ning raeplatsil valitsevat olukorda silmitsesime, siis tekkis tunne, et neis muistendites võis ka tera tõtt olla. Hoolimata praegustest vaba turumajanduse tingimustest, kus ka telereklaamid on sageli pornograafilisemad kui see 70ndate esimese poole film, oli plats puupüsti rahvast täis. Kõik vähegi istumist lubavad paigad olid hõivatud. Mõned ettenägelikumad erootikasõbrad olid tulnud lausa oma istevahenditega. Mina nii ettenägelik polnud ja ka ei võlunud väljavaade seista nii tund ja pool jalgadel ning piiluda toimuvat üle ümiseva-möriseva inimmassi peade. Tundus, et selle jaoks peaks alkoholi kaasas olema. Nii lõin käega ja kõmpisime hoopis üles mäkke, kus algas midagi minule märksa erutavamat - ehk vanas anatoomikumis "Nekromantik".

Kui ma kunagi aastaid tagasi ülikoolis leiba teenisin ja filosoofia teaduskonna raalidel silma peal hoidsin, oli vana anatoomikum üks paik, kuhu läksin alati heameelega probleeme lahendama. Sellel majal on omajagu atmosfääri turjale kogunenud ja sealsed asukad pakkusid ka sageli närvikõdi. Üks meeldejäävamaid kordi oli tõenäoliselt, kui läksin mingit masinat sügiseses õhtuhämaruses üle vaatama  ning tagatipuks puhkes äikesevihm. Kohalik töötaja, kelle arvutiga probleem oli, hoidis aga pidevalt varju, krabistas midagi ühes pimedaimas nurgas paberitega ning rääkis veidra kähiseva häälega. Võttis ikka seest õõnsaks küll, enam-vähem nagu mõni gooti horror.
Meenutasin mäkke vantsides seda lugu ning mõnulesin juba ette hea veidra õhustiku laengu peale, mille tõenäoliselt koha peal saan. Tekkinud optimistlik meeleolu asendus anatoomikumi ette jõudes kiirelt kõhklustega. Hulk rahvast tammus seal pettunud ning mornide nägudega ning mõned seltskonnad asutasid juba tasahilju koduteele. Halvad aimdused said peatselt kinnitust, sest ukse ette trüginuna nägin teispool klaasi Tartuffi töötajat, kes käemärkidega agaralt seletas, et uks on lukus ning saal täis.

Pettununa lonkisime mäest alla tagasi. Teel kohtasime veel üht võimsa halli habeme ja kepiga taati, kes päris, kas tulen anatoomikumist. Vastasin jaatavalt ja hoiatasin ka, et sissesaamise tõenäosus on olematu. Vahvat vanameest see aga ei heidutanud ("Emmanuelle'i ta olevat nagunii näinud) ning ta asus uljalt mäkke edasi ronima. Vaatasin mehele järele ja mõtlesin, et vot selline näeb üks õige halvafilmisõbrast Metsavana välja.

Kui Toomemäelt alla jõudsime, oli "Emmanuelle" juba mõnda aega käinud ning ka seisukohad olid valdavas enamuses võetud. Lõime seejärel kõigele lõplikult käega ja suundusime hoopis enda privaatkinno: lasin paksud helisummutavad katted akendele ette libiseda, lülitasin projektori surisema ja vaatasime ühe kuuekümnendate girl powerist ja bondifilmide klisheedest pakatava humoorika põneviku nimega "Deadlier Than the Male". Põrgusse need massiüritused! 7/10

reede, 27. august 2010

Häkkerid filmimaailmas

Filmidega, mille kangelasteks häkkerid, on see viga, et kui neid teha realistlikult, on nad paratamatult tapvalt igavad. Nagu Offf kunagi kuskil listis tabavalt kirjeldas, oleks üks realistlik hackerifilm umbes sarnane: hämar tuba, kaks meest istuvad laudade taga teineteise vastu. Tuba on täidetud rämpsuga ning ainuke valgus tuleb monitoridest, kus jookseb ridade viisi arusaamatu kood. Kostab vaikset klõbinat ning aegajalt lõhestavad vaikust mõned meeste poolt vahetatud tehnilised ühelauselised kommentaarid, röhatused, uue õllepudeli avamise helid ning heal juhul käib üks peategelane ka rõdul suitsu kiskumas. Peale tund-pool sellist Andy Warholi "Sleep"i laadset pilti hüüatab lõpuks üks meestest ”JESS”, teine tõuseb püsti, tuleb uurib esimese ekraani, patsutab tunnustavalt õlale ning koos avatakse järgmised õlud ning asutakse saavutust lahkama. Tiitrid.
Et selline film paratamatult mingit erilist kassaedu ei tõota, tuleb hakata tegevust ilustama, tegelasi coolimaks väänama, märulistseene ning kauneid naisi ja salaorganisatsioone sisse suskama jms. Kahjuks satutakse siinjuures kergelt teise äärmusse, realismi pind kaob jalge alt ära ning kuna Hollywood väldib kramplikult ühegi reaalse spetsialisti filmi tegemisse kaasamist, on tulemus selline, et paneb asja tundva inimese valust rohkem oigama.

Bluebox, kunagine keskjaamade hirm!
Järgnevalt mõned muljed filmidest, kus peategelasteks hackerid. Üritaks mitte uppuda dokumentaalide sohu ning mitte hakata ka täieliku fiktsiooni ehk cyberpunki filmides hindama. Vaid just nimelt selliseid ilukirjanduslikke teoseid, kus tegevus toimub praeguses tänapäevas või lähiminevikus. Samuti jätan välja suurema osa neist filmidest, kus häkkimist vaid kõrvaltegevusena, näiteks "Goldeneye" jms. Järgnev nimeki on koostatud mälu põhjal, viimane võib aga sageli olla ekslik, eriti kuna paljud filmidest nähtud viis või enam aastat tagasi. Seega, kui midagi sassi ajan, siis parandused on teretulnud. Nagu ka täiendused.
Wargames, häkkimise kuldajastu. Turvalisus on sõna mida pole keegi veel arvutitehnilises võtmes kuulnud, arvuti on haruldane robustne ja kõikvõimas imeloom. Häkkimine käib lihtsalt wardialinguga (tehnika helistada läbi kõik keskjaama taga olevad numbrid ning vaadata mille taga on modem, PS see lahendus saigi nime just siit filmist). Kui mu mälu ei peta siis näidatakse ka korraks praeguseks väljasurnud telefoni keskjaama häkkimist. Film pole iseenesest paha, täitsa hea vaadata kuidas ürgajal sellised asjad käisid. 7/10 üldhinne ning ka 6/10 tehnilise poole talutavuse eest

Filmimaailmas tundub sageli neid peegeldusi vaadates, et monitori asemel istutakse hoopis projektori ees
Hackers(1995), üks arvatavasti laiemalt tuntum häkkerifilme. Tegelased on võimatult coolid, istuvad ka pimedas toas päikeseprillid ninal ning pomisevad omaette onlinereid – ehk võimalikult reaalsest pildist kauged. Häkkimine on ikka veel “Wargames” ajastus, stiilis pinnime “social engineeringuga” kohalikult tehnikult modemi telefonunumbri välja ning logime sinna peale. Mingit exploitimist, puhvrite täitmist ega andmebaasii mürgitamist veel ei tunta. Põhiline aur tundub arvutigeeniustel minevat seejuures graafiliste animatsioonide loomiseks, kõikvõimalikud tekstid, fondid ja animatsioonid on võimalikult mahlased ning visuaalselt kenad. Arvutisüsteemid (pean silmas siin eelkõige tarkvara) on kõik väljamõeldud milliseid reaalselt ei eksisteeri. Eriti valus on vaadata lõpus kulminatsiooniks olevat häkkimist Doomi laadsetes kandilistes 3D laborüntides. Midagi totramat, ebapraktilisemat ja absurdsemat annab küllap leiutada kui see nimetatud kolmedimentisooniline operatsioonisüsteem. Sisu poolest 4/10 tehnilise poole eest 2/10, okei 3/10...see kuidas kaks hackerit kohaliku telvisioonijaama lollitavad on päris lahe, meenutas seda kui kunagi vana lindirobotid programeerisin millel oli sarnane juhitav käpp millega ta LTO3 tüüpi magnetlindi kassette lugeja kõhtu tõstis
Operation Takedown. Selle teksti autori enda üks lemmikfilm häkkeritest. Film  käib küll reaalsete tegelaste nind sündmustega äärmiselt vabalt ringi, kuid teeb seda hästi. Häkkimised on lahedad, mulle väga meeldis peategelase sõnaosavus kuidas ta lühikese ajaga “social engineeringut” kasutades kõik vajaliku (ja rangelt salastatud) info asjapulkadelt välja räägib. Häkkimised on lisaks ka realistlikud, mac aadressite mürgitamine, millega Jaapani spetsialst lolli olukorda jäetakse, on reaalselt tänapäevalgi toimiv ründeviis. Lõpus näidatav spetstarkvara, millega saab häkkida igat arvutisüsteemi, on küll ulme aga lahedalt teostatud ja seepärast ei aja ka kurjaks, pagan teab äkki on tõesti olemas kõigis protsessorites mingi geniaalne auk mida pole lihtsalt siiani veel avastatud ? Suur-suur plussmärk tuleb siia filmile otsa ka reaalsete OS'ide kasutuse eest, Mitnick trükib UNIXi konsooli reaalseid! UNIXi käske, tema läpakas töötab Windows 3.11 jne. Südamele on soe näha vahelduseks tuttavaid ning eksisteerivaid süsteeme. Kunagi võiksid filmiasjapulgad kätte võtta ja teha ka realistliku Mitnicku eluloo ära, mehe elu on olnud piisavalt põnev ka ilma suurema ilustamise või mingite maagiliste võluprogrammideta. 8/10 ja arvutipool 7/10
Sneakers, 80nendate ulmepõnevik häkkeritest, reaalsusega on jällegi side õhuke. Ulmejoone toob sisse must kast mida kõik jahivad – imeline seade mis suudab lahtikrüpteerida igasuguse signaali. Samas on tegevus põnev ning tegelased värvikad. Näiteks pime häkker või siis suur küberkurjategija Corso ise.  Lisaboonusena leidub filmis parasjagu mõnusalt huumorit. Kompuutrisüsteemid on taas mingid veidrad. Äratuntav on vaid Cray XM superkompuuter millel vanamehed istuvad ja jalgu kõlgutavad. Lõpp oli ka pisut nõrk, see on peamine asi mis hinde alla tõmbab. Filmina 7/10 ja realismi eest 4/10
Antitrust – veel kehvem film kui Hackers. Kogu see konseptsioon kus nohikute tubadesse on peidetud salakaamerad mis nende ekraanidelt toorest koodi varastavad oli valusalt idiootne. Ma arvan, et ei vaja pikemat seletust miks see ei töötaks ja kui keeruline oleks luua tarkvara mis pildist vajaliku infot välja nopiks ja sellest töötava produkti looks. Lõpp oli samuti ülemäära läägelt õnnelik. Reaalselt oleks suurfirma koodi välja jaganud poisid tõenäoliselt kõigi tööseaduste-lepingute rikkumise eest multimiljardilise firma poolt kohtusse kaevatud ja järgmiseks neljakümmneks aastaks vangi pistetud. Segaseks jääb pisut ka tarkvara olemus mida tarkvaragigant arendas? Tundus olevat justkui facebook mis ühendatu torrentiga? Film ise 3/10 ja arvutosa umbes 5/10 Ühes kohas kasutati nimelt Linuxit.

Die Hard 4
, imelik, vaatasin seda filmi küll purukainelt ning märksa vähem aega tagasi kui paljusid teisi siin mainitud teoseid, kuid mälestus on üsna ähmane ning laialivalguv. Ei, see vist ei sobi ikka siia teemasse. Põhiline raskuspunkt on ikkagi märulil.
The Core. Kõhklesin pikalt kas hakata seda filmi siin listis üldse esile tooma sest häkkeriteema on sees kõrvalliinina, peamine aur läheb maailma päästmisele kasutades selleks tuumajõul maa all ringi tuhisevad hiidpeenisega. Hacker, kes palgatakse läheneva maailmalõpu koha levivat infot peitma, on aga väga hea, näitleja sobib oma rolli nagu valatult, mulle meeldis oma koomilisuse tõttu eriti stseen kus ta FBId uksetaga märgates paaniliselt kõiki enda CD'sid mikrolaineahju üritab toppida. Kahjuks on arvutisüsteemid taas 100% väljamõeldud ning ka on idee kogu maailma arvutisüsteemide häkkimisest pisut idiootne. Teorreetiliselt omab ju USA sellised toredat süsteemi nagu Echelon mis teeks info selekteerimise ning piiramise töö märksa paremini ära, ilmselgelt aga paistaks see teravalt kogu maailmale silma ning tekitaks sellist kära, et oi-oi. Filmina kuskil 5/10 häkkerifilmina 4/10
Swordfish. Väga halb film, nii häkkerifilmina kui ka lihtsalt filmina. Eriti valus pask on muidugi see häkkeriteema. Täielik mumbo-jumbo. Peategelane tunnistab ise ka, et ta ei ta häkkimisest midagi ning teeb seda mingi müstilise kolmandast silmast tuleva tunde ajel. Totter oli ka kümmnest monitorist koosnev mega-arvuti konsool milleta häkkimine ilmvõimatu oli. Reaalsuses suudab juba kaks monitori mahutada rohkem aknaid ning infot kui vaja oleks - võin julgelt oma kogemustest öelda. Näitleja ei sobi rolli samuti absoluutselt, põhimõtteliselt näeb ta häkkerina välja sama veenev kui Arnold Mürtsuneeger Rooma paavstina. Filmina 1/10 ja häkkerifilmina 1/10
Välja jäävad sellest nimekirjast filmid nagu "The Net". Ei mäleta sellest suurt midagi peale selle, et filmis oli Sandra Bullock, ei viitsi ka üle hakata vaatama. "Pirates of Silicon Valley", kuna pole ikka veel leidnud aega ega viitsimist see film ära vaadata ja "The Matrix", sest kuigi Trinity kasutab teises osas nmapi ja ssh ründamist, on tegemist ulme ja cyberpungiga.
Kõige stiilsema häkkeri auhind läheb aga tõenäoliselt “X-Files” sarja kolme kõrvaltegelase Richard "Ringo" Langly, Melvin Frohike ja John Fitzgerald Byersi vahel jagamisele. Sellised mõnusad värvikad ja paranoilised kujud. Ehtsad friigid!

Ehk, avanev pilt on kurb. Pole pea ühtegi häkkerifilmi, millele võiks kõhkluseta maksimaalseid hindeid laduda. Viimaste aastate jooksul pole ka erilist uute filmide lisandumist siia zanrisse toimunud, mis on võibolla seletatav asjaoluga, et kunagine müstilist aurat omanud arvuti on muutunud liiga igapäevaseks tarbeesemeks ning seetõttu muutunud ka suhtumine nendega tegelevatesse mustadesse maagidesse, mis neist röstriparandajatest ikka filmida.

neljapäev, 26. august 2010

The Terminal Man (1974)

Mul oli raske lapsepõlv: internetti ei olnud, arvutiteks olid Juku-nimelised kobakad ning raamatukogu ulmeriiulile sai mõne suvega tiir peale tehtud. Viimases hädas avastasin, et ajakirjade sabas on ka ilmunud paras posu kvaliteetset sci-fi'd ja nii ma Horisontides ilmunud Michael Crichtoni "Inimkompuutrini" jõudsin.

Hoolimata sellest, et lugu polnud just päris minuealisele kirjutatud ning see kubises ehtcrichtonlikest pikkadest-pikkadest kirjeldustest, kus autor mõnuga lehtede viisi seletab lahti näiteks arvutisüsteeme või ajuoperatsiooni nüansse, meeldis see mulle toona väga.

Lugu on lühidalt järgmine: Harry Bensoni nimelisel härrasmehel käivad aeg-ajalt peal haigushood, mille käigus muutub ta ülivägivaldseks ning ründab kaaskodanikke. Tema rahustamiseks võetakse kasutusse kõrgtehnoloogiline elektriravi. Ehk siis patsiendi ajju paigaldatakse elektroodid. mis ühendatakse omakorda pisikese naha alla peidetud postmargisuuruse arvutiga. Idee on lihtne - nagu andurid registreerivad uut haigushoogu algamas, antakse sutsakas eletrit otse mõnukeskusesse, Harryl on igasugused kurjad mõtted nagu võluväel peast pühitud, suu kõrvuni ja kõik on õnnelikud. Siiski pole geniaalsed arstid kõiki punkte päris lõpuni läbi mõelnud ning revolutsiooniline ravimeetod omab ootamatuid tagajärgi.

Filmiversiooniga on mul selline lugu, et esimest korda nägin seda 90ndatel televiisorist. Kuid toona mingil põhjusel ma algusest kaugemale ei jõudnud (vähemalt ei mäleta). Hiljem sain filmi ka digitaalselt, kuid miskipärast kartsin, et tegemist on nõrga ja igava versiooniga ning peitsin ketta oma riiuli tumedatesse sügavikesse, et mitte head lapsepõlvemälestust lörtsida. Nüüd võtsin ta (osaliselt ka elukaaslase toetusel) viimaks ikkagi ette ning üllatusin meeldivalt. Film tundus stiililt märksa jõhkram ning traagilisem kui algupärane versioon. Tegelased olid inimlikumad ja Bensoni tüdruksõbra mõrv, millest raamatus suht kiirelt mööda libiseti, oli kujutatud üsnagi jõledalt.
Eriti meeldis mulle aga rõhutatult esiletoodud teadlaste külm küünilisus ning jõhkrus, millega katsejänesele läheneti. Näiteks, kuidas hakati Harry peas asuvate elektroodidega mängima: laseme sellele juhtmele voolu ja vaatame, kuidas katsealune reageerib. Arvuteid oli kujutatud realistlikult ehk tegemist polnud mingite imevahenditega, mis omavad üleloomulikke võimeid - nii nagu paljudes 80ndate ulmekates. Meeldis ka, et lõppvaatuse toimumiskohaks oli algupärase arvutuskeskuse saali asemel surnuaias asuv tühi haud - ehk küll veidi üledramatiseeritud, kuid samas vägagi meeldejääv lahendus. Hea ulmedraama 8/10
Paarkümmend aastat hiljem oleks selline roll olnud lubamatu ning pildil nähtav statist mänginuks vähemalt kirurgi.