reede, 20. jaanuar 2012

Isa Pjotri isevärki tõbi, suured ämblikud ja sinised naised kuu tagaküljelt

Isa Pjotr jäi ootamatult haigeks. Ei saagi aru, kas kurja tõve saatis jumal karistuseks või saatan kiusamiseks. Igal juhul haige mehike oli. Aina köhis nagu hobune ja tatti voolas ninasõõrmeist hullemini kui Undergroundi õllekraanist voolab januste klaasi va seda kesvamärjukest. Alguses proovis püha isa vanu läbiproovitud nippe - ehk seisis palja ülakehaga kirikutornis vastu tuult ja röökis meie isa palvet lugeda.

Vagadus aga ei aidanud, haigus läks hoopis ägedamaks. Pjotr nägi selles märki, et püha kolmainsus on talle oma tagumise poole ette keeranud. Seega asus püha isa nüüd nõidumisest ja rahvameditsiinist abi otsima ehk ravis ihuhäda kummelitee ning kangete tablettidega. Aga ka see ketserlus ning saatanateenimine ei toonud vaesele tõbisele teps mitte loodetud leevendust. Viimaks, kui asi juba väga hulluks läks, vedas Pjotr end vaevaliselt karkude najal minupoole.

"Tohoh, imeloom" kortsutasin Pjotrit nähes kulmu. "Mis sa endaga teinud oled, päris ära end vaevanud".
Pjotr vaid köhis vaevatult vastuseks. Ma ei hakanud ka haige kallal pikalt võtma. Tirisin mehikese ukse vahelt sisse, panin aukohale istuma ja kraamisin viinapudeli välja. Valasin pitsi täis ja käskisin selle kohe ära juua!

Pjotr hingas pitsi ühe sõõmuga tilgatumaks. "Ahaa!" rõõmustasin. "No näed, on parem?"
"On," tunnistas Pjotr, "vala veel?"
"Ei, enne ei vala, kui ühe halva filmi ka ära vaatad," teatasin isalikult ning tõstsin pudeli mehe käeulatustest kaugemale.

Panin siis esimese filmi peale. Selleks oli vagade Mystery Science Theater 3000 meeste tehtud "The Giant Spider Invasion". Õnnetuseks ületas see film oma halbuselt kõiki ootusi ehk oli nii halb, et läks tuhinaga mööda "nii-halb-et-juba-hea" verstapostist ja muutus erakordselt jamaks. Isegi MST3000 autorid ei suutnud oma kommentaariga kuidagi seda mürgist ollust paremaks teha. Mõne naljaka kommentaari pillasid, aga enamik juhtudel tundus, et kibelesid nemadki filmi juurest minema. (jätkub peale pilte)
Kui "Hiidämblike invasioon" viimaks lõppes, tundsin isegi juba ennast haigena. Kargasin püsti ja käratasin: "Nii ei saa!". Valasin pitsid uuesti täis ja valisin riiulist ühe eriti magusa filmi, mida olin muidu hoidnud erilisteks puhkudeks nagu jaanipäev, PöFBöF või jõulud. Praegu oli aga isa Pjotri tervis mängus ja mul, nagu teada, pole sõprade heaks miskist kahju. Seega suskasin plaadimasinasse "Missile to the Moon" ülevärvitud versiooni.

Muutus oli koheselt silmaga märgata. Viin voolas märksa paremini kõrist alla ja naeratusi tabas nii minu kui Pjotri näolt pea iga minut. No kuidas sa saad surmtõsiselt vaadata filmi, kuidas geniaalne teadur lendab koos kahe põgenenud kurjategija ning armastajapaari seltsis kuu peale, et seal rammu katsuda nii kivikoletiste kui sininahksete kavalate madunaistega.

Kui film lõppes, oli Pjotr justkui ümber sündinud ja lasi habeme tagant lahti vägeva kirikulaulu. Ühinesin temaga ja koos tegime pudelile põhja peale...ja siis veel kolmandalegi. Haigus aga põgenes vingudes seinaprao kaudu minema nagu peksasaanud koer.

Õnnetuseks oli püha mees järgmine päev taas tõbine. Nii nagu viinahais juurest ära kadus, oli saatanlik põrgupisik taas naksti preestri ihukarvades kinni ja Pjotr sama haige kui varemalt. Mis teha, eks ta ise ole kah süüdi. Õpetasin ju, et haigus kardab viinahaisu ja kui juua tõesti enam ei jaksa, määri vähemalt kaenla alla pisut Viru Valget ning vala sorts püksi. Aga või siis viitsis papp mu hüva nõu kuulda. Tundub, et peab varsti uuesti Pjotrit ravima hakkama. Seekord võtan ka vahva sepa Ove appi. Nii kui haigus Pjotri karvadest end lahti laseb, haarab Ove selle pihtide vahele ning suskab otse ääsile! Vot sedasi!

2 kommentaari:

criticbird ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Metsavana ütles ...

Kulle härra või proua "kriitikalind", ma juba ühe korra kustutasin selle reklaami seinalt ära. Ma lootsin, et see on piisavaks vihjeks, et sedasorti enesereklaam ei ole väärikas.

Tuleb seda siis veel öelda, sedasorti enesereklaam pole väärikas! Me kõik oleme jah juba blog.tr.ee kaudu märganud su blogi, uurinud seda ja ma arvan, et sellest piisab. Nii on kõik blogijad alustanud muideks.