Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil (1957)

Nii nad tapsidki meie Ferdinandi. Vahva sõdur Švejki olla Tsehhile väidetavalt sama mis Borat Kashastanile. Tšehhid tundvat üldiselt kohmetust, arvates, et nende rahvast samastatakse Švejkiga. Eestis on see raamat aga läbi aastate ülipopulaarne, ei viitsinud ega osanud seda fakti kontrollida aga kuskilt jäi meelde ,et Sveik olevat siin kõige suurima tiraaziga teos mis kunagi trükitud. Laialdase leviku tõestuseks on kasvõi see ,et väga palju Sveiki tsitaate on meil igapäevaelus praegugi käibel. Hašek kirjutas raamatut aastatel 1921–1922 (1923. aasta 3. jaanuaril ta suri). Algselt plaanis Hašek kirjutada Švejkist kuus jagu, kuid jõudis valmis neist neli. Pärast Hašeki surma illustreeris romaani Josef Lada. Olen ise lugenud raamatut kaks korda ning veel segiti paremaid kohti üle vahel tujutõstmiseks. Otsustasime Blondiga kohe filmiõhtut hea tujuga alustada nii ,et võtsime Sveigi esimesena ette. Ootused olid väga kõrged ning film ei petnud neid karvavõrdki. Järgnev tuleb arvatavasti nüüd liigne kiidulaul aga uskuge sõbrad, minuarust on film kõrgeimat hinnet väärt. Me polnud igaljuhul mõnda aega nii südamest naerda saanud. Eriliseks väärtuseks on ,et tegevusi on täpselt ja sõna sõnalt järgitud, välja jäetud on üsnagi vähe ja kõik oluline ning olulised kõrvaltegelased on olemas. Ja on nad kõik värvikad ning säravad. Justkui otse raamatu illustratsioonidelt maha astunud. Sveiki tegelane oli täiesti ehe ja südamlik - ehk oleks paar lisakilo talle tõesti ärakulunud kuid Trashi poolt mainitud grimassitamist ma igaljuhul ei märganud, ju siis ei häirinud. Minuarust püsis lõpuni enda ülesannete kõrgusel. Üllatavad olid mitmed päris nilbed naljad ja peod - ei mäletanud neid küll lapsepõlvest või ei saanud noist tollajal aru. Üks täielik lemmik oli muidugi välipreester Otto Katz. See mees suutis igahetk midagi koomilist teha ja samas veel nii punnitamatult ehe olla. Mul oli filmis, nagu raamatuski, tuliselt kahju ,et ta Sveigi nii kiirelt leitlant Lukaš'ile kaardimängus kaotas. Viimasega oli muidugi ka tõeliseid pärleid - eriti meeldis stseen mida ma raamatust enam ei mäletanudi. Kuidas Lukaš'i armukese mees tuleb enda naisele järgi ja ühtlasi istuvad härrasmehed lauataha maha ning võtavad pitsi kangemat ja arutavad sõjauudised. Koeramüümise koht ja rindele sattumine oli samuti väga muhe. Hehe kui nüüd häid kohti hakata ülesmärkima siis olid veel mõnusateks kohtadeks see kui Sveik salapolitseinik Bretschneider'iga napsu võttis ning ratastoolis end vanamutil sõjaväkke lasi kärutada ja hilisem koht kui sõdurid mehikest välipreestri juurde eskordivad ning vahepeal peolt läbiastutakse (annaks palju ,et isegi sellisel juua) ning lõpuks pigem sveik ise sõdureid käekõrval lohistab. Võiks veel hulgim neid välja tuua aga ei tahaks postitust loeteluga ülekoormata sest häid kohti on ikka ropult ohtralt. Filmikõrvale võtsime muide Blondi enda marineeritud seeni ja viina ning vürtsiseid hapukurke. Ilma selliste lisanditeta oleks antud filmijuurest kindlasti justkui midagi puudu ja elamus jääks poolikuks. Film on muide kaheosaline nagu üllatuseks (ja rõõmuks, saab mõniõhtu veel vaadata) avastasime ja lõppeb kohas kus Sveik lõpuks rindele saadetakse. Sisu süvaanalüüsi tegema ei hakka, mainiks vaid seda ,et teema tundub ka tänapäeval ajakohane ja filmis nähtud tegelased ning bürokraatlikud lollused pole kuhugi kadunud. Hehe, juba see kui käitud just täpselt nii truualamlikult ja patriootlikult nagu valitsevad jõud nõuavad ja siis peetakse sind hulluks. Selleüle on mitmeti arutatud ,et kas Sveik oli väga kaval mees või täielik lollike, mina pigem ise kalduks pooldama seda targa teooriat, päris mitmeid vihjeid minuarust leidub selle suhtes. Kokkuvõtteks pole see muidugi eriti oluline. Geeniuse ja idioodi vahel on üldse õhuke piir. Lisalugemistest veel üks asjalik artikkel Jaroslav Hašek'ist. Ja Trashilt veel järgmise osa arvustus. Paljude keeruliste soovidega daam.. Deliiriumis välipreester... Süljekauss härrale Ta kapsas laualt maha, raputas Švejki õlgadest ja kisendas sünge Francois de Sales’i suure pühapildi all: „Tunnista üles, koer, et sa nutsid ainult nalja pärast!“ Francois de Sales vaatas pühapildilt Švejgile küsivalt otsa. Teisest küljest vaatas teiselt pühapildilt Švejgi poole imestunult keegi märter, kellele oli otse tagumikku vajutatud hambuline saag, millega teda saagisid mingid tundmatud Rooma palgasõdurid. Märtri näol ei olnud seejuures näha ei erilist kannatust, ei erilist rõõmu ega ka märtri hiilgust. Tema nägu väljendas ainult imestust, nagu tahaks ta öelda: „Kuidas ma õieti sattusin siia ja mis asja te minuga, teete härrased?“ Välipreester Otto Katz oli ikka väga armas inimene. Tema jutlused olid ütlemata huvitavad ja lõbusad, mis peletasid garnisoni vangimaja igavust. Ta oskas nii toredasti jahvatada jumala lõpmatust armust, kinnitada usus neid nurjatuid vange ja aust taganenud mehi. Ta oskas nii toredasti sõimata kantslist kui ka altarilt. Ta oskas nii suurepäraselt röögatada altari ees: „Ite, missa est“, toimetada kogu jumalateenistust väga omapärasel viisil ning muuta tervet püha missa sooritamise korda, ja siis, kui ta oli juba korralikult purjus, välja mõelda issanda uusi palveid, uusi liturgiaid ja omaenese rituaale, üldse midagi enneolematut. Küll sai nalja, kui välipreester Otto Katz vahel komistas ja koos veinikarika, armulaualeiviku või missaaliga kukkus. Siis hakkas ta lärmakalt süüdistama vangide hulgast võetud ministranti, et see talle meelega jala ette pannud, ning karistas ministranti sealsamas püha armuleiviku juures üksikvangistuse ja „spanglitega“. Ka karistatul oli hea meel, sest see kuulus vangimaja kabelis kogu nalja juurde. Ministrandil oli etendada tähtis roll kogu selles tükis ja ta sai oma osaga väärikalt hakkama. Välipreester Otto Katz, tüüpiline sõjaväe vaimulik, oli juut. Selles ei olnud muide midagi imelikku. Peapiiskopp Kohn oli samuti juut, pealegi veel Machari sõber. Välipreester Otto Katzi minevik oli veel kirjum kui kuulsa peapiiskopi Kohni oma. „Ma olen selle poolt, et teid kõiki maha lasta. Kas saate aru?! Ma kinnitan siit sellelt pühalt paigalt, te lontrused, et jumal on see, kes teid teps mitte ei karda ja teeb teile niisuguse koosa, et lähete lolliks, kui te ei rutta Kristuse poole pöördumisega ja käite parema meelega okkalist patuteed.“ Väike oleng välipreesti kodus Ega sa ei tea, miks me sind välipreestri juurde viime? Pihile, vastas Švejk hooletult. Homme puuakse mind üles. Nii tehakse alati, ja nimetatakse seda hinge ülendamiseks. 10/10