Kanal (1957)

Tegevus toimub Warsaw'i ülestõusu 1944 viimastel päevatel. Jälgitakse leitlant Zadra ja tema 43 mehe võitlusi varemete vahel. Peale seda kui sakslased on poolakad omadest äralõiganud tuleb kuskilt müstilisest peakorterist käsk taganeda läbi kanalisatsiooni omadejuurde. Poola ajalugu ja üldse eluolu on mulle absoluutselt tume maa - mis seda häbiväärsem ,et oman seal ohtralt sugulasi. Pisut rohkem on tuttav autoriks olev Andrzej Wajda, kuigi ühtegi filmi temalt varasemalt näinud pole on vähemalt ta nimi siit sealt justkui kõrva jäänud, võimalik ,et eriti ta hiljutise filmi Katyn (2007) tõttu. Leidsin temast ka ühe pikema päevalehes ilmunud artikli seoses nimetatud filmi ilmumisega, ise ma seda kahjuks veel näinud pole. Ootasin uljaid kommunistliku Poola kangelasi vapralt võitlemas fashistidega autor aga lasi kangelastel kanalisse pugeda ja hakkas neid seal ükshaaval tapma, Saksa kuul tundub kokkuvõtteks kergem surm võrreldes maa-aluse aeglase piinlemisega. Sõduriteks olid aga peamiselt naised-lapsed, vanad mehed ning armastajapaarid. Sakslased jäävad abstraktseks, näota ähvardavaks jõuks ja lähemalt näeb neid vaid kahel korral, isegi ründavad nad kummaliste kaugjuhitavate miniatuursete tankidega, huvitav kas teises maailmasõjas kasutati tõesti selliseid veidraid masinaid või oli see filmilooja fantaasia. Põhitegevuskohaks olev Kanalisatsiooni torustik ise kujutab endast klaustrofoobilist põrgut täis surnuid ja surijaid, mürgiseid gaase ning kus nõrgema närvikavaga isikud kiirelt mõistuse kaotasid. Film oli vägasünge ja depresiivne. Mõned eriti rasked, kuid head kohad, olid näiteks haavatud noored väljapääsu otsimas või ka postril kujutatud granaatide kahjutukstegemine. Samas pisut häiris ülevaate puudumine teekonna pikkusest ning kanalis möödunud ajast (tund, päev, nädal?). Üritati ehk jätta muljet põhjatust põrgust kus aeg seiskub. Mulle tekkis aga millegipärast tunne justkui oleks vaevalt tund-paar tagasi sellesse ronitud ja selletõttu pisut vara totaalseks meeleheiteks ning lootusetuseks. Kanal on mitmes mõttes väga sarnane ka samal aastal ilmunud Stanley Kubrick'u filmiga Paths of Glory (1957). Mõlemad filmid on tugevalt sõjavastased ja näitavad ilmekalt selle mõttetust. Samas on Paths of Glory minuarust tragikoomilisem ning Kanal tunduvalt sirgjoonelisem. Huvitav ,et tollajal lubati autoril niivõrd sünget filmi üldse ekraanidele tuua, mulje on jäänud ,et siis nõuti filmitegijatelt hoopis kangelaslikumaid lugusid. Mulle igaljuhul meeldis, vaatan kindlasti ära järgmisena Ashes and Diamonds (1958) ja Katyn. Vana sõjamees Muusik Robottangid Hullunud pillimees kanalisatsioonis 8/10