Metropolis (1927)

Filmi ärgitas vaatama hiljuti nähtud ja mulle väga meeldinud Fritz Lang'i Fau im mond (1929). Pisut muutis mind küll ettevaatlikuks filmi ümber keerlev tohutu kultusmaine. Nimetatakse seda ju kohati lausa üheks oluliseimaks filmiks kinokunsti ajaloos ja Unesco on kandnud Metropolise isegi maailma kultuuripärandite nimistusse. Plaanisin alguses vaadata Giorgio Moroder'i 1984 töötlust kus ta oli lisanud värvid ning mingi uue helitusta. Kuid peale pisut lähemalt uurimist selgus ,et Moroder on võtnud enda aluseks originaalse Metropolise lõigutud versiooni, värvimine aga on tehtud tolleaegsete viletsate vahenditega kus võõbatud ühe korraga terve kaader ühte tooni ja muusika tundus ka kehv. Originaalne Metropolis ei läinud nimelt inimestele eriti hästi peale, osutus rahaliselt läbikukkumiseks ja nii lõiguti see, Lang'i protestidest hoolimata, ümber lühemaks ja lihtsamaks. Hankisin siis hoopis eurekavideo poolt välja antud versiooni kus oli üritatud taastada säilinud algmaterjalist võimalikult originaalitruu pilt - taastatud stseenide järjestus, lisatud säilinud väljalõigatud kohad ning täielikult hävinenud kohtadesse paigutatud selgitavad tiitrid. Harjumuse kohaselt vaatasin ka seda tummfilmi heli mahakeeratud ning taustamuusikaks mängimas enda valitud lood. Seekord Apocalyptica ja No-Big-Silence, mis sobisid taustaks üllatavalt hästi. Tegelikult sai pisut vaatamisega isegi kiirustatud kuna filmist lisaonfot otsides leidsin selleaasta uudise ,et Argentiinas Buenos Aireses avastati muuseumi arhiivist ka kadunud lõigud. Arvatavasti on peatselt oodata täielikult taastatud versiooni. Sündmused toimuvad futuristlikus - düstroopilises suurlinnas mis on jagunenud kaheks. Maapeal elavad rikkad ja ilusad inimesed. Maa all aga vaesed, ülekoormatud närudes töölised kellede ülesandeks hooldada hiigelmasinaid mis hoiavad käigus linna ja võimaldavad kõrgklassile muretu ning lõbuderohke elu. Nende elu ei maksa laiemas plaanis midagi. Peategelaseks on Metropolise valitseja ärahellitatud poeg kes ühel päeval suurlinna eliidile loodud aias logeledes kohtub tööliste õiguste eest võitleva Mariaga. Noormehes tekib esmakordselt huvi maa-aluste eluolu vastu ning avanenud pilt vapustab teda sügavalt. Ta teeb ka ise läbi kümmnetunnise vahetuse kella meenutaval agregaadil. Pöördunud tagasi linna tagasi jõudes püüab ta isalt selgitust nõuda kuid see, hakates tajuma Marias ohtu, pöördub hullu teadlase Rotwangi poole, kes on ehitanud esimese tehisinimese ,et too annaks robotile Maria näo ning laseks linnapeale lahti õõnestama naise autoriteeti. Kristlikke sümboleid on filmis väga palju. Kasvõi kui Maria peab linna sügavaimates katakombides jutlusi ning räägib piiblist pärit sündmustest nagu Baabeli torn. Rõhutamaks Rotwangi kätetöö saatanlikust on roboti kohal hiiglaslik pentagramm ning kuri masin põletatakse hiljem tuleriidal. Ka hing tuleb talle enne teaduse nippidega sissepuhuda. Või siis mulle väga meeldinud peategelast tabanud nägemus kus talle paistab ,et linna all töötav hiigelmasin on hoopis deemon Moolok mis neelab apla isuga tuhandeid inimesi. Seostest hilisemates filmides meenub esimesena muidugi anime Metoroporisu (2001). Muudetud oli seal küll palju kuid mitmed põhijooned olid samad. Üllatuseks avastasin ,et ka Miyazaki on samuti antud filmist inspiratsiooni ammutanud. Tema Future boy Conan (1978) animes olev Industria ühiskond on kui Metropoliselt mahakirjutatud. Pealegi lõpp on mõlemal ühiskonnal sarnane - ehk üleujutus. Kui paljude teiste tummfilmidega on selline lugu ,et hindamises-kriitikas kipub leebem olema auväärse valmimisea tõttu siis Metropolisele võib julgelt ja puhta südamega anda kümme punkti kindlasti ära. Kui näiteks hiljuti vaadatud Das Cabinet des Dr. Caligari (1920) oli küll hea film kuid pigem nimetaks seda ikkagi rohkem oma ajastu kui kogu filmikunsti parimaks, siis tohutud hästiõnnestunud dekoratsiooonid, tuhanded statistid, tolle aja parimad eriefektid ja teedrajavad fantaasiastseenid. Kuid samas ka tõesti hea ulmeline lugu muudavad Metropolis minuarvates ka tänapäeval täiesti konkurentsivõimeliseks. Olin lummatud paljudest võimsatest stseenidest ja müstilisest hiigellinnast ning salapärastest masinatest. Kuskil ei jäänud nagu silma ,et midagi oleks tehtud odavalt või primitiivselt vaid kõik tundus realistlik. Tehnoloogiline pool on samuti hämmastav: küberneetilised kehaosad, robotid, videotelefonid, mingi arvutit meenutav tsentraalne infosüsteem. Metropolist nimetatakse ka esimeseks cyberpunk filmiks kuna omab ohtralt selle zanri elemente. Kokkuvõtteks - ärge laske end filmi vanusest heidutada ja vaadake see ära, kui kergem pange ka teine helitaust peale nagu mina tegin, elamus on igaljuhul garanteeritud. Tuleriit küberneetilisele nõiale Futurismi sekka ka pisut gooti horrorit Lõpupoole kippus päris gootiks ära minema käest.. Ässitaja Masinapurustajad Videotelefon Paheline robot naisenahas Metropolis langemas Vägagi julge stseen enda ajakohta Tummfilm annab ikka laialdaselt võimalusi kontrastidega ja varjudega mängida Oi kui raske on ikka sekund.. Hullu teadlase laboratoorium küberkäega geenius Aurupunk Kõrgklass lõbutsemas 10/10