Teine üleliiduline filmiblogijate kokkutulek

Hommikul tabasid Tartu meeskonda esiti mitmed tagasilöögid. Poes läks näiteks liiga pikalt ja mul jäid maha Jaile suitsud (mille tõttu meie köögigeisha esiti üsna pahur oli). Kalveri GPS näitas kohati aiateibaid ja teed olid järjest remondis. Seetõttu tuli majaomanikuga kokkusaamise aega korduvalt edasi lükata, kuni viimane lihtsalt käega lõi, häärberi võtme meie jaoks kohalikku baari jättis ja Tallinna tööle tagasi kihutas.

Vihma tibutas kah trööstitult ning kuulata oli taustaks vaid "Code One"'i nimelise bändi kassetti. Mis plärises-kumises võikalt, justkui tuleks helid roostes paraski põhjast.

Mannu ja Jaanus üritavad auto salongis palli mängides pöffiliste tuju tõsta ning ühtlasi teha laupäevaseks mänguks sooja.

MIIIS TÄHENDAB ISA PJOTR EI TULEG!! MIS KURADI KIRIKUPÜHAD JA PAASTUAEG!!!

Metsavana eriti trendika ämbriga kaevul vett ammutamas

Kinosaal, mis muudaks ka PÖFFi korraldajad kadedaks

Kohale jõudes ja Neeme mõisa üle vaadates hakkas aga tuju raketina kerkima. Koht oli märksa muljetavaldavam, kui oleks arvata osanud. Tube ning voodikohti jagus ohtralt ja kolmanda korruse katusealune tundus justkui filmivaatamise tarvis loodud. Kui aga Kalver pliidi alla tule ka tegi ning kohvivesi keema läks, kadusid äng ja sügiskaamos täiesti.

Ilmaolude tõttu jäi muruniitmine ära ning kogu rõhk tuli panna hoopis kohalike küttekollete tõmbama saamisele

Jaile pitsat meisterdamas

Osad õlled külmkappi...teised endale sisse. Kinonurk sai püsti ja ahjust ilmus nähtavale ka Jaile imemaitsev pizza, mille esimene plaaditäis praktiliselt hingati juuresviibijate poolt sisse. Varsti saabusid ka Lauri, Trash, Parakas, Joonas, Adi ning Tarts ja lahti läks üleüldine vennastumine, Trashi DVDde pärast kaklemine, viina mekkimine ja Stoner ning Funeral Doomi kuulamine.

Õhtu edenedes jõudsime suurema pundiga külastada ka kohalikku Vana kala nimelist baari, suruda seal baarmanile peale oma musamaitset, mekkida ohtralt lahjemaid-kangemaid vägijooke ning mina ja Kalver vestlesime Joonasega blonginduse mustast olevikust ja helgest tulevikust.

Tagasi baaslaagrisse saamist mina ei mäleta. Pilt tuli tagasi ette alles laupäeval pisut enne lõunat maitsvate koogilõhnade ja köögist kostva jutuvada peale. Käis parasjagu Jaile sõbralik nöökimine tema eelmisel õhtul leitud suure armastuse teemal ning Trashi ümberveenmine, et ta ikka edasi koha peale jääks. Kahjuks langesid kõik meelitused viljatule pinnasele ning tallinnlaste põhimeeskond lahkus.

Ove mekkimas Metsavana eripruuli

Veidi veel vegeteerinud ja pead parandunud, suundusime uuesti kohalikku kõrtsi, kus näljasemad vitsutasid suppi, praadi ja mekkisid jäätisekokteile. Kehakinnituse järel algas matk eesmärgiga vallutada Ihasalu poolsaare tipp. Tipp sai vallutatud edukalt, julgemad ronisid ka kõik tornid läbi ning Ove üritas minu veinist julgust saanuna taamal kumavate saarekesteni välja jalutada, see tal küll kahjuks ebaõnnestus.

Vanamees ja meri ehk tõeline ugri-doom

Edasise õhtu suhtes tegin ise aga kahjuks väikese valearvestuse. Selle asemel, et targalt Jaile makaronipläusti vitsutada ning tunnine siesta maha pidada, keerasin koos kamraad Tartsuga pudeli-kaks viina kerre ning vajusin sügavasse unenägudeta unne, millest ärkasin alles öö hakul, kui valdav enamus blogijaid olid väsimusele alla vandunud ning teki all magusalt norskasid. Istusin siis pisut koos kohaliku (ja jumal teab kust välja ilmunud) kuulsusega nimega Sumin, vaatasin suurelt ekraanilt "Berliini langemist" ning kuulasin mehe mälestusi vene kroonust, kuni uni mu lõpuks teistkordselt ja seekord lõplikult maha murdis.

Kord oli Fletsu all ja Ove peal ning siis jälle vastupidi.

Oli see nüüd seetõttu, et laupäeval sai ohtralt magatud, või siis seepärast, et kohe, kui silmad lahti sain, hakkasin taas õlukasti kallal kangutama, aga pühapäeva hommik polnud üldsegi nii sinine, vaid päris rõõmus ja värvikirev. Pisut rikkus tuju küll eelmiseõhtune varajane ärakustumine ning seega mitmetest põnevatest vestlusringidest ja seiklustest ilmajäämine.

Jaile valmistatud roog (seljanka) maitses taas kord suurepäraselt. Võtsin seda veel purgiga kaasagi ning vitsutasin hiljem salaja Kalveri auto tagaistmel. Igaljuhul koristasime tasapisi maja, naljatlesime ning tegime grupipildi. Kuna ilm ja tuju olid ülevad, siis võtsime kätte ja pidasime viimaks maha ka väljakuulutatud Tallinn-Tartu vahelise jalgpallimatsi. Tartu au kaitsesid Metsavana ning MNC ja Tallinna meeskonnas olid Ove-Jaanus. Kalver kui ainus reaalset jalkamängu kogemust omav blogija panime kohtuniku ametikohustusi täitma.

Esialgu tasavägiselt alanud sõpruskohtumine muutus kiirelt ebameeldivalt vägivaldseks. Tallinlased, eriti Ove, mängisid liiga brutaalselt, mis lõppes MNCle ränga jalavigastusega. Tartlaste moraali tõmbas alla ka asjaolu, et
peaaegu suudeti lüüa pall oma väravasse. Kuidagi suutsin siiski enda piimhappest lõhkevaid jalgu õluga tuimestada ning tallinlaste ägedatele rünnakutele peaaegu lõpuni vastu pidada. Värav tuli ära alles lisaminutitel, kui Ove võttis appi kavala pettemanöövri ja nii lõppes mäng 1:0 seisuga Tallinna kasuks. Meeskonnad vahetasid sõbralikult särke, suruti käppasid ning võeti vastu ükskmeelne otsus asutada hiljem spetsiaalne filmiblogijate jalkameeskond.

Tagasiteel hakkas onu Kalveri pahatahtlik GPS taas jukerdama ning suunas meid läbi paksu padriku ja seenemetsa tupikteele. Aga blogija ei karda raskusi, peale mõningast seeneliste hirmutamist sai õige tee rataste alla ning sai Tartu suunas edasi vurada. Tee peal juhtus tegelikult veel üht-teist. Tartlaste perre ilmus näiteks leidlaps Adolf, aga temast kirjutan tõenäoliselt varsti pikemalt eraldi postis.

Et siis kuidas oli? Hea oli! Mis mind imestama pani, oli Tallinna blogijate vähesus. Kus olid siis kõik need noorblogijad, kes usinalt filme vuhivad kirjutada ? Tuleb välja, et Võrumaale sõita ei viitsita, aga ka Tallinna küljealune on pealinna härradele liiga kauge kant. Hoolimata sellest, et autosid liikus Tallinn - Neeme - Tallinn marsruudil mitmeid ning tudengid said näljase näo ette näitamise peale ka täiesti tasuta sisse ja võisid ohtralt Jaile maitsvat pitsat, makaronipläusti ning supijama näopoolikust sisse ajada. Aga no ise teate. Meil oli tore olla.

Uhh, valmis sain! Raske nagu siili sünnitamine. Tuli tõenäoliselt 9. klassi koolikirjandi "Minu suvi" tasemel ülevaade, aga hetkel veel pea kumiseb õõnsalt ja rohkemaks võimeline pole. Vabandused lugejate ees! Vähemalt said sündmused enam-vähem peas reastatud ning kronoloogilisesse seosesse sõlmitud. Las nüüd teravmeelitsemised ja pisemad faktid lisavad siia ülejäänud üritusel kohalviibinud:)