Inimesed sõdurisinelis (1968)

Jalutasime Mardiga parajasti üle Elva viadukti eesmärgiga üht meie ühist sõpra külastada, kui helistas Mant ja uuris, et ega mul juhtu "Inimesed sõdurisinelis" olema. Tal tuli nimelt kange isu seda üle vaadata. Lubasin uurida, sest et mälu järgi pidi plaat riiulis täiesti olemas olema.

Mälu vedas siiski alt (või oli vajalik ketas sisse vehitud). Õnneks rippus võrgus päris avalikult ka kellegi ETVst salvestatud koopia. Noh, kvaliteet loomulikult mitte just Blu-Ray aga vanemate Eesti filmidega on üldse hea, kui midagigi kuskilt leida on. Enamasti on nad kiivalt videoteekide terasuste taha peidetud. Hoidku jumal selle eest, et mõnel õnnetul programmikoostajal tuleks mõte, et näitaks mõnd sellist nädalavahetusel. Ennem lastakse "Die Hardile" või "Beethooveni kutsikatele" neljakümnes ring peale, kui selline ime juhtuks. Igal juhul, kui film käes, ilmus peatselt ka Mant kohale, avasime õlu ja meeleolu loomiseks militaarse päritoluga kuivikleivapakid ning litsusime play nuppu.

Sisu: Filmis jälgtakse ühe punaarmee ridades võitleva eesti salga teekonda alates Siberist Sinimägedeni ja sealt Tartu ning Sõrve sääre tippu.

Hinnang: Süžeelt väga viis. Valmistamisaasta kohta sugugi mitte nii patriootlik, kui oleks võinud arvata. Öeldi palju võimalik ja kui enam öelda ei saanud, siis näidati arhiivikaadreid või puistati peenemaid vihjeid. Eestlasi vaadates saab selgelt aru, miks neile ei julgetud esiti relvi kätte anda. Patriotismist nad just ei pakata. Tõsiusklik kommunist on kogu kambast vaid üks sõdur, ülejäänud kas ükskõiksed või otseselt vastalised. Mis filmi hinnet alla tõmbab, on selle olematu kvaliteet. Lahingustseenid on arusaamatud. Põhilise aja toimub mustal taustal mingi ähkimine ja paugutamine. Paneb imestama, kas tol ajal tõesti ei andnud paari pooliku eest mõnd traktorit koos väligeneraatoriga metsa orgunnida ja sinna jupiterid üles seada. Film paistis puhtalt õuevalgustuse ja käsikaameraga üles võetud. Realismifaktor kindlasti põhjas - et ega see lihtsõdur ka toimunust sageli rohkem aru ei saanud. Lavastatud filmi juures tahaks aga toimuvast natuke paremat ülevaadet saada. Vastasel juhul võiks lihtsalt näidata tummfilmilikku silti: "siin toimub poole tunni pikkune lahing". Minuteid pimedusse põrnitseda ja äraarvamismängu mängida, et mis küll toimuda võib, polnud eriti põnev. Praegu jäid filmi parimaks osaks dialoogid ja kui Mant poleks mulle Tehumardi lahingu tagamaid kiiruga seletanud, oleks seal toimunu täiesti müstikaks jäänud. 8/10

Paar linki Õhtulehte kah. Esiteks lühiülevaade, siis lugu sellest kuidas Aldebarani mehed või Haunebud käisid lahingu tulemusi vaatamas ning mainitud lahinguga seotud müüte.