Bounty Killer (2013)

Tekkis üle poole aasta himu taas blogi elustada. Kasvõi siis vaid paariks postituseks.

B (või mingi veel madalama klassi) Postapo trussareid välgutavate pearahaküttide, corpsepaintinguga inimsööjatest mustlaste, lirtsuva gore ja lipsustatud korporatsioonidega kes tühermaad kontorihooneid peavad ja halbu tegusid teevad. Hoolimata juustusest dialoogist, olematust näitlemisoskusest ning puuduvast süzeest vaadatavam kui 95% kogu hollywoodi miljarditoodangust sest tehtud on ilmselge lustiga, mis suudab nakatada ka üle ekraani. Hindeks paneks 7-8 punkti 10nest ning ühtlasi soovitaks juua vaatamise käigus mitte alla poole liitri viskit (aga ärge üle ka pingutage, liiter näkku on selgelt palju!).

Pöffil vähemalt sellist kraami ei näe - ja ilmselt seepärast ma polegi tegelikult kunagi ühelgi pöffil käinud. Hõisassaa ja pudel rummi!

PS: Kainelt vaatamine on rangelt vastunäidustatud toiming mis võib tekitada maohaavu, veriseid kehaväliseid hemorroide ning ebameeldivaid kõhugaase, mis võivad omakorda lõppeda peretüli ning majanduslikult frustreeriva lahutusega.

Surviving the Game (1994)

Kamp rikkaid maniakke jahimehi harrastab vabal ajal isevärki inimjahti. Seekordseks saakloomaks on välja valitud üks vahva rastapatsidega parm. Viimane osutub aga loomulikult liiga suureks suutäieks, mida alla neelata, hakates viimaks ise jahimeeste peale jahti pidama.

Filmi üheks tugevamaks boonuseks ongi head tegelaskujud nagu Ice-T, Gary Busey and F. Murray Abraham ja loomulikult Rutger Hauer, keda ma esimese korraga äragi ei tundnud. Täitsa viisakas vaatamine kokkuvõtteks. Parem kui Van Damme samuti inimjahi eripära käsitlev "Hard target". 7/10

Kuhu ja millal kadusid mehised actionstaarid

1. Sissejuhatus

Käeolev postitus (mis on aluseks tulevasele magistritööle), on selgelt nostalgiahõnguline ning ajendatud teatud omaaegsete märuliikoonide uute filmide saabumisest kinolevisse. Kas tõeliselt mehelike märulikangelaste kuldaeg tuleb tagasi või on tegemist ajutise kõrvalekaldega? Ning kuhu ja millal kadusid tõelised märulikangelased?

2. Teoreetiline tagapõhi ja varasemad uurimused

Olid ajad, mil iga paari nädala tagant võis küla kultuurimajas või kooli aulas suurel ekraanil kohata mõne A-kategooria märulikangelase uut linateost. Sealjuures sooloprojekti, kuna publiku kinno meelitamiseks piisas ühe kõva staari nimest. Ajalugu mäletab seda perioodi ka kui minu puberteediea kõrgpunkti, mis langes hinnanguliselt aastatele 1993-1996 (wikipeediast ei viitsinud üle kontrollida). Kino näidati reeglina kord nädalas ning vabalt võis juhtuda, et paarinädalase vahega linastusid Stallone, Schwarzenegger’i, Van Damme ja miks mitte ka Seagali verivärsked kunstiteosed. „Verivärsked“ tähendas seda, et tegemist oli mitte rohkem kui aasta vanade filmidega, kuna sel ajal jõudsid USA filmid Ida-Euroooa kinolevisse paraja hilinemisega. Umbes aastal 1997 lõpetati pisikeses Lõuna-Eesti alevikus regulaarne kino näitamine. Mäletan ,et üks viimaseid nähtud filme võis olla Seagali „Glitter Man“. Tagantjärgi võib öelda, et umbes samal ajal lõppes ka tõeliselt mehiste märulikangelaste kuldaeg ning kohaliku kino sulgemisega ei jäänud ma järgmistel aastale suurt millestki olulisest ilma.

Tulles tagasi tänapäeva on seis järgmine: pärast „The Expendables“ filmide edu tekkis vanadel hollywoodi märulistaaridel (ja ka produtsentidel) petlik mõte, et vanahärrad on taas igati päevakohased tegelased ning võivad ka üksinda suvalistes actionfilmides tegutsedes korrata edu, mida nauditi 80-ndatel ja 90-ndate alguses. Sel ajal piisas ainult actionstaari nimest ja musklilisest pildist filmiplakatil ning rahvas tungles kinodesse ja raha voolas ojadena. Nagu viimatine Schwarzenegger’i („The Last Stand“) ja Stallone („Bullet to the Head“) sooloprojektide läbikummumine USA-s näitab on need ajad paraku möödas. Tõe huvides olgu öeldud , et osades riikides on filmid veel linastumata, kuid esimesed märgid ei ennusta edu ka Euroopas. Lootus püsib, et peagi linastuv „Visa hinge“ viies osa suudab tänu brändi tuntusele täielikku läbikukkumist vältida, kuid üldist vanakooli märulistaaride hääbumise trendi see ilmselt ei peata. Ise loodan muidugi et eksin, kuid parem nentida kurba tõde, kui ilusas mullis edasi elada.

Esimesed märgid vanakooli actionfilmide ajutisest tagasitulekust ilmnesid juba 2007. aastal Die Hard’i neljanda osaga. Tänu odavalt valminud „Rocky Balboa“ (2006) ootamatule edule sai Stallone rahastuse Rambo tegelaskuju elustamiseks ja kuigi 2008. aastal ilmavalgust näinud lakoonilise pealkirjaga „Rambo“ ei olnud just meistriteos, näitas see siiski vanakooli macholiku märuližanri teatavat elujõudu (ja mentaliteeti). 2009. aastal jätkas sama joont Liam Neeson filmiga „Taken“ ning 2010. aasta päädis koguni kolme retrohõngulise actionteosega: „The A-Team“ , “The Expendables“ ja „Machete“. Kes oleks võinud arvata, et sellega uuestisünd suures osas ka piirdub. 2012. aastal linastunud „The Expendables 2“ näitas juba mõningast vaatajahuvi vähenemist ja ka film ise piirdus pigem enese üle naermisega ning ei pakkunud midagi uut (ega vana).

3. Uuritavate objektide ja metoodika kirjeldus

Kuid millal ikkagi lõppes tõeliste actionstaaride kuldaeg ja kes on (olid) tõelised actionstaarid. Julgen väita, et tõeliselt macholiku märulifilmi kuldajastu (80-90ndad) puhtakujulised A-kategooria märulistaarid on järgmised 5 isikut (kronoloogilises järjekorras):

Chuck Norris

Sylvester Stallone

Arnold Schwarzenegger

Jean-Claude Van Damme

Steven Seagal

Miks just (ja ainult) nemad? Käesoleva jutu kontekstis piiritlen tõeliste ning puhtakujuliste märulistaaride hulka kuuluvateks ainult need näitlejad, kelle puhul on täidetud 2 tingimust:

1. Füüsiline võimekus, mille võib omakorda jagada kaheks: muskulatuuri olemasolu (siia kvalifitseeruvad nt Schwarzenegger ja Stallone) ning võitluskunstide oskused (Van Damme, Seagal, Norris). Van Damme’l on teatud mööndustega täidetud mõlemad nõuded;
2. Ning mitte vähem olulisena – filmiplakatil teatud staari nime nähes peab olema automaatselt teada, et tegemist on märulifilmiga ning erandite puhul („Kindergarten Cop“, „“Oscar“) on peamiseks tõmbenumbriks just märulistaari osalemise fakt tema jaoks ebatüüpilises filmis.

Nende kriteeriumite puhul on lihtne kõrvale jätta järgmised regulaarselt actionfilmides figureerivad näitlejad:

Bruce Willis – oli tõsine kandidaat ka puhtakujuliste märulistaaride hulka arvamiseks, kuid jätsin siiski välja, kuna tegemist on liiga laia ampluaaga näitleja (ei seostu ainult märulitega), lisaks on ka füüsilised võimed pisut nõrgemad kui „suurel viisikul“ (kiilakana killu rebimine ei lähe võimekusena arvesse);

Mel Gibson ja Harrison Ford – samuti liiga laia ampluaaga ning füüsilised võimed on selgelt nõrgemad, kui „suurel viisikul“;

Charles Bronson – tugev kandidaat, täidetud on nii füüsiliste võimete kui ka rollivaliku kriteerium, kuid pigem esindab 70-ndaid ja 80-ndaid ja ei sobi analüüsi, mis käsitleb eelkõige märulistaaride kadumist 90-ndatel aastatel;

Lisaks kaaluti ka mitmete mitte päris A-kategooria actionstaaride kaasamist (nt Kurt Russell, Patrick Swayze, Dolph Lundgren, Rutger Hauer, Michael Dudikoff jt), kuid juba põgusal vaatlusel on selge, et erinevatel põhjustel ei saa neid kuidagi „suurte“ actionstaaridega samale pulgale asetada.

4. Andmete töötlemine ja tulemuste esitamine

Järgnevas tabelis (klõpsa pildil) on esitatud viie tõeliselt mehise ning puhtakujulise actionstaari head ja halvad ajad aastate lõikes. Kirjas on ainult edukad aastad ja filmid, läbikukkunud filmide aastad on jäetud tühjaks. Rohelisel taustal on esile tõstetud eriti edukad filmid (superhitid). Tabeli viimases tulbas on välja toodud ka aasta kõige kõvem märulistaar (hinnang nii objektiivne kui võimalik). Mõnel aastal võis erandkorras juhtuda ka seda, et märulistaar (kitsa žanriga näitleja) võis olla ka absoluutarvestuses number 1 filmistaar maailmas: nt Stallone 1985. aastal kahe superhitiga („Rocky IV“ ja „Rambo II“) ning Schwarzenegger suisa 90-ndatel (1991. aasta „Terminator 2“ linastumise ajal, millele eelnes aasta varem veel teinegi superhitt „Total Recall“). Selline situatsioon on praegusel ajal mõeldamatu.

Tuleb märkida, et Stallone ja Schwarzenegger on absoluutnumbrites kassaedu mõttes (muidugi ka eelarveid arvestades) oluliselt edukamad kui ülejäänud käsitletud staaridest, seega on filmide edukuse hindamisel muu hulgas arvestatud ka kassatulu suhet filmi eelarvesse. Madalama kassatuluga Van Damme või Seagali film võis olla kokkuvõttes edukam, kui pisut enam teeninud, kuid filmi eelarvet arvestades siiski selgelt läbi kukkunud Stallone või Schwarzenegger’i film. Kassatulu ja eelarveid puudutavad andmed võeti http://www.the-numbers.com ja http://boxofficemojo.com andmebaasidest.

(klõpsi pildil, et seda suuremalt näha!)

5. Tulemuste analüüs

 Chuck Norris sai tuntuks küll juba 70-ndate lõpus, ent sisuliselt on tegemist puhtalt 80-ndate märulistaariga. 80-ndate teisel poolel on tema puhul märgatav juba selge langustrend ning pärast 1993. aastat ei ole Norris sisuliselt kinofilmides osalenud (peamiselt direct-to-video bäkategooria filmid või töö televisioonis). Tuleb nentida, et ka tippajal ei olnud Norrise puhul tegu võrdväärse konkurendiga A-kategooria filmistaaridele. Lühikest aega – enne Stallone ja Schwarzenegger’i saabumist – võis ta ennast actionžanri siseselt siiski tipptegijaks või lausa esinumbriks lugeda.

Sylvester Stallone püüdis pärast Rocky esimest osa (1976) esialgu ka tõsisemates rollides edu saavutada, kuid Rambo tegelaskuju kehastamise järgselt (esmakordselt 1982) spetsialiseerus enamjaolt siiski puhtakujulistele actionrollidele. Stallone jaoks saabus karjääri tipp juba 1985. aastal, millesse jäävad tema karjääri kaks suurima kassaeduga filmi („Rocky IV“ ja „Rambo II“). Viimane tõeliselt hea aasta (enne 2006.a Rocky ja Rambo taaselustamist ning „The Expendables“ saagat) oli tema jaoks 1993 („Cliffhanger“ ja „Demolition Man“). Pärast seda suutis Stallone rahvusvahelisel turul veel mõned aastad edu saavutada, kuid kodumaal (USA, mitte Itaalia) langes kassatulu alla kriitilise piiri ning ka Stallone kompas peagi direct-to-dvd filmide territooriumi. Stallone tagasitulek algas 2006. aastal uue Rocky-looga ning nüüd võib ilmselt öelda, et päädis „Expendables“-filmidega. Raske on loota, et Sly veel soolorollidega edu saavutab. Enne palgasõdurite kolmandat osa (2014 suvi) on Stallone esimene uus võimalus 2013 a sügisel linastuv koostöö Schwarzenegger’iga vanglatrilleris „The Tomb“. Sly ja Arnoldi sooloprojektide läbikukkumise valguses on mustad pilved ka nende tulevase ühistöö kohal.

Arnold Schwarzenegger’i karjäär puhtakujulise märulistaarina sai alguse Terminaatori esimesest osast 1984. aastal, millele järgnes kohe legendaarne “Commando“. Järgnevatel aastatel käis pidev võitlus nr 1 märulistaari tiitli pärast Stallone’ga, kes oli esialgu veel selge võitja (1985-1986 aastal). Pärast seda on valdavalt siiski peale jäänud Arnold, kes on rolle hoolikamalt valinud ja vähem „eksperimenteerinud“. Arnoldi jaoks oli tipuks 1990-1991, pärast seda suutis Arnie varasemat edu korrata veel 1994. aastal koostöös James Cameroniga („True Lies“) ja isegi suhteliselt keskpärase filmiga „Eraser“ 1996. aastal. Ka järgneval aastal linastunud tsirkuse (filmiks on „Batman ja Robin“-it raske nimetada) puhul ei olnud Arnoldi roll kaugeltki filmi nõrgim külg ja kassaedu mõttes ei olnud sugugi tegu täieliku läbikukkumisega. Pärast seda kulges ka Arnoldi karjäär vaikselt allamäge, kuni Arnie tegi 2003 aastal geniaalse topeltlükke: kõigepealt suhteliselt edukas naasmine Terminaatorina ning kohe pärast seda California kubernaatorikoht. Ilmselt suutis Arnold sellega vältida teistele märulistaaridele osaks saanud vaikset karjääri hääbumist. Samas võis just sellega Arnoldile petlik mulje jääda, et ka tänapäeva noorsugu (kes on peamised kinokülastajad) ootab tema naasmist suurele ekraanile. Praegune reaalsus on midagi muud, eks Arnoldi tulevased projektid näitavad (koostööprojekt Stallone’ga vanglatrilleris „The Tomb“ ja 2014 a alguses sci-fi triller „Ten“), kas tagasitulek filmimaailma oli tegelikult üks suur viga.

Jean-Claude Van Damme ja Steven Seagal’i karjäärid on kulgenud küllaltki sarnaselt. Mõlemad saavutasid tuntuse 80-ndate lõpus, olid tipus 90-ndate alguses, kuid päris suurte filmistaaride hulka ei jõudnud (üksi nende film ei kogunud USA kinos maagilise 100 miljoni dollari suurust kassat, ülemaailmselt saadi sellega siiski mitmel korral hakkama). Kui Stallone’l või Arnoldil juhtus kehvem aasta olevat said ka Van Damme ja Seagal rohkem särada (nt 1992). Mõlema puhul oli populaarsuse langus samuti ilmne 1996-1997. aastaks. Pärast seda suundusid nii Van Damme kui Seagal’i filmid enamjaolt otse videolaenutuse lettidele ning suurele ekraanile (A-kategooria näitlejale kohaselt) neil enam asja ei olnud.

6. Arutelu

Küllaltki selgelt tuleb välja, et nn vanakooli macholiku actionstaari kuldaeg sai läbi 1996-1997. aastal, mil nii Stallone, Van Damme kui ka Seagal viimaste enam-vähem edukate filmidega välja tulid, languse märgid ilmnesid aga juba paar aastat varem. Arnold suutis küll pisut kauem pildil püsida, kuid samuti selgelt väheneva kassatuluga võideldes (va tuntud bränd nagu Terminaator 3).

Kahtlaselt langeb see langusperiood kokku CGI (arvutiga tehtud eriefektid) äkilise arenguga ning valdavalt arvutiefektidele tuginevate filmide laiema pealetungiga : 1996 aastal nt „Independence Day“ ja „Twister“ ning juba paar aastat varem „Jurassic Park“. Kas on see juhus, et eriefektide arenedes vähenes vajadus tõeliste actionstaaride (sh „päris“ musklite ning võitluskunstioskuse järele)? Eks lähiaeg (aasta-poolteist) näitab kas märulistaari puhul hinnatakse veel macholikust ja muskulatuuri või on need ajad juba pöördumatult möödas.

Kärbs.

Musketääride lendav tsirkus

Isand Fordi autoliini põhimõttel töötavad Hollika filmikombinaadid on tegelenud aegade jooksul ohtralt kirjanduse pilastusega. Tasub meenutada "Dorian Grayd", mille tegelane oli vana ja kole, "Erakordsete härrasmeeste liigat", mis lasi laias kaares nii koomiksile kui algkirjanduslikele tegelaskujudele, uus "Sherlock Holmesi", totaalselt algmaterjali eiravat ja võigast "Solomon Kane'i" jms.

Aga noh "Musketäride" filmiga saavutasid nad küll ikka täiuse. Asi polegi mitte nii väga mannetus ja lihtsustatud süžees, tobedates tegelaskujudes (nt prostituuti meenutav mileedi), vaid neis kuradi õhulaevades. Mis pagana pärakujumala poolt küll stsenaristidele sihukesi ideid kõrva sosistatakse? Hea aurupungi anakronismi vastu pole mul midagi, aga rõhk on siin tugevalt sõnal HEA! "Musketäride" sissetoodud anakronism pole hea. Hiiglaslikku lotendavat munandit meenutava gaasikoti küljes rippuv ja hävituslennuki manööverdamis- ja liikumiskiirusega purjelaev rikub iga viimast kui füüsikaseadust ja näeb kõigele lisaks ka tobe välja.

Ferdinand von Zeppelin tiirleb oma hauas küllab 50 pööret sekundis või ajab kadedusest vahtu välja ning karjub "umbluu-umbluu!", kui mõelda, et tema pidi ehitama oma õhulaevad alumiiniumist ning voolujoonelised, täitma need vesinikuga ja varustama võimsate Daimleri sisepõlemismootoritega ning siis ka liikus see mürakas hädavaevu edasi.

Ja ehitatud, muideks, olid need kohmakad ja filmi seisukohalt täiesti ebavajalikud monstrumid loomulikult Leonardo da Vinci ühele koltunule paberilehele kritseldatud visandi järgi. 2/10

Holmes 2

Holmesi uue filmi tegevus algab ootuspäraselt plahvatuslikult. Watson hakkab nimelt abielluma ja Moriarty plaanib alustada maailmasõda. Koheselt sekkub nende plaanidesse loomulikult Holmes, kes keerab kõik nässu ja algab märulirohke ralli mööda vana head Euroopat.

Olgu, jätame kõik muud pisiasjad nagu Holmesi välimus ja Watsoni iseloom kõrvale. Mis mind paneb selle filmi juures eriti imestama, on see, et Holmes tegeleb kogu film sisuliselt tühja tööga. Moriarty inimvaenulikud plaanid saavad tõesti peatatud, aga vaene Sherlock ei tea, et ta võib kogu töö korstnasse kirjutada, sest veidi hiljem puhkevad nii Esimene kui ka Teine maailmasõda kõigist tema pingutustest hoolimata.

Minu point on see, et Guy Richie oleks võinud teha selle filmiga sama, mida Tarantino "Inglorious Bastardsis" - ehk siis puhast alternatiivajalugu. Miks mitte? Kogu algupärane holmesi lugu sai niikuinii allavoolu lastud. Miks enam peatuda?

Näiteks oleks võinud selguda, et Gavrilo Princip polnud tegelikult mitte Serbia salaorganisatsiooni, vaid hoopis Moriarty agent, ja Holmes ei oleks käesoleva filmi lõpus lükanud maailmasõja puhkemist lihtsalt nõksu edasi, vaid hoidnudki selle täielikult ära, viskudes näiteks Austria troonipärija Franz Ferdinandi kaitseks dzotile. Tulemuseks see, et keisrid ja kuningad jääksid edasi kestma ning mingit suurt sõda ja maailmakordade muutust ei tulekski. 5/10

Mõelge, kui hea oleks sellisele filmile järgesid vorpida. Järgmises saaks dünaamiline duo (Watson-Sherlock) tegeleda näiteks Trotski salaplaanide paljastamise ja oktoobrirevolutsiooni ärahoidmisega. (Juhtides nt Leninit ja ta kamraade vedava pitseeritud vaguni rööbastelt välja)

Kolmandas järjes võiks aga juba vana ja veidi hall superdetektiiv põrmustada kurja Schicklgruberi mahhinatsioone. Kahjuks aga on Guy Richie munad Madonna poolt lahutusvaradeks sisse nõutud ja midagi sellist ei julgeks ta küll eluilmaski teha.

Oeh, tegelikult, kui aga aus olla, siis minu arust on Holmesi seiklused muutunud juba liiga eepiliseks. Oma lugudes tegeles ta siiski 99% peamiselt väiksemate mõrvade ja kuritegudega. Ma olen üsna kindel, et ka Agra aardest saaks kena kahetunnise märuliseikluse kokku panna. Ei pea olema alati kogu maailma
saatus kaalul, et rahvast kinno meelitada, või tõesti nüüd juba peab?

 Üks sümpaatne, aga kahjuks väga vähe kaadris püsinud kõrvaltegelane

 Troskade aeg on läbi

Anti-revolutsionäärid mausritega

Drunken masters 2

Vana hea sajandialguse muutustekeerises Hiina. Inglased käituvad ebameeldivamalt kui kommunistid eestimaa pinnal, levivad tulirelvad. Samas võib endiselt puhkeda teemajas spontaane kaklus, kalamüüja võib kalamüügi asemel hakata kahtlema sinu kung-fu võimetes ja sind duellile kutsuda ning suvaline müksatud möödakäia vihastab su peale niiväga, et pead vabanduse palumiseks ta vaeseomaks peksma. Vot see on aeg mis mulle meeldib.

Mis aga ei meeldinud oli läbiv moraalijoon, et drunken-boxing on ikka paha sest, et soodustab alkoholismi. No kurat! ma tahan näha meistrit kes on pidevalt terve film mõnusalt-lõbusalt tsüklis mitte ei vaevle enamus aega pohmavaludes ja muudes moraalsetes kriisides. Jääb seetõttu "Shaolin drunkard" nimelisele filmile kõvasti alla. Jackiel on aga sealselt meistrilt kõvasti õppida. Meelelahutuseks samas kõlbas kaeda küll 7/10