esmaspäev, 30. juuni 2008

Due occhi diabolici (Two Evil Eyes) (1990)

Kahest Edgar Allan Poe loost koosnev film. Esimese loo autoriks George A. Romero ja teise Dario Argento. Alguses plaanis Argento, kes suur Poe fänn teha koos Romero'ga koguni neljast filmist koosnev seeria kuid hiljem leppis pisut vähemaga. Meenub millegipärast Rodriguez & Tarantino Grindhouse projekt kus sarnaselt kaks tuntud filmiloojat oma jõud ühendasid. Peab kahjuks tunnistama ,et ei Romero Argento ei küündinud enda varasemate (ega ka hilisemate) tööde tasemele tehes kaks üsnagi keskpärast õuduslugu. Esimene lugu on The Facts In The Case Of Mr. Valdemar. Rikas vanamees hüpnotiseeritakse ta naise ja tolle armukese poolt ,et ätilt ta varandus kätte saada. Juhtub aga selline õnnetus ,et vana sureb keset hüpnoosi ning jääb kahe maailma vahele kinni. Mees ise osutub ohutuks kuid hüpnotisöör taipab liiga hilja ,et ta on loonud omamoodi värava kahe maailma vahele kust võib tulla üsnagi ebameeldivaid asju. Romero saab ühesõnaga enda lemmikteemaga tegeleda täiendades originaalset Poe lugu üsna kõvasti, kuid jääb kahjuks siiski vaid hauakambri lugude tasemele (olles märksa vähema huumoriga). Teiseks looks järjekordne The Black Cat uusversioon. Sellest osast kirjutamisel on raske enda isiklikke emotsioone tagasi hoida. Nimelt olen suur kassisõber ja talvel suri mu kallis vana sõber kes minuga üle 12 aasta olnud, sarnane must loomake nagu filmis. Loo peategelane oli täielik värdjas-loomapiinaja, ehe näide kunstnikutüübist kelle iseloomustamiseks sobib kõige paremini väljend esteet-kusipea. Ilma mingi arusaadava põhjusega (minujaoks) hakkab ta kiusama oma naise musta kassi mis päädib sellega ,et ta tapab looma kunsti nimel fotokaamerate ees. Arvan ise ,et kunst on luua midagi kaunist ja rasket mitte mingit jahmatavat käkki sest siis oleks iga teine sarimõrvar ju kunstnik, osad peavadki end vist selleks. Edasi jätkub lugu nagu raamatus, väljaarvatud pisut tegevusrohkem lõpp. Mina siiski ei jäänud rahule kassipiinaja karistusega, pigem oleks võinud temaga minna nii nagu ta ise unes nägi oma saatust - ehk teibasse. Muidu oli Argento'le omast stiili kohti küll olemas, verevann (kõige verisem koht kahe loo peale muideks) näiteks oli visuaalselt isegi lahe, kuigi liiga üleekspluateeritud teema horrorites. Tundub siiski ,et mehe uuemad filmid on kuidagi hambutumad võrreldes varasematega. Algusesse oli pisut toodud ka üht teist Poe lugu, teate küll seda pendliga mis aeglaselt lõikab enda ohvri pooleks. Nime täpselt ei mäleta ja kõrvaltoas kus raamat asub on liiga pime ,et sinna tuhnima minna. Ehk Blond parandab selle lünga kui ka samast filmist kirjutab. 4/10

Maîtres du temps, Les (Time Masters) (1982)

Planeedil nimega Perdide jääb noor poiss Piel peale hiiglaslike putukate(vms olevuste) rünnakut orvuna keset kummalistest eluvormidest kihavat metsa. Asi pole siiski lootusetu kuna ta isa suudab enne surma saata sos teate oma sõbrale Jaffar'ile ja ta naisele ning anda ka pojale omalaadse lausside raadio millega to saab päästeretkele asunud Jaffari'ga sidet pidada. Tee Perdidele pole siiski lihtne. Enne tuleb teha kõrvalepõige ,et võtta pardale vana kosmosehunt Silbad kes tunneb planeeti kuhu tee nagu oma taskut. Lisaks neile on pardal veel kuri Prince Matton koos röövitud varandusega kel omad plaanid reisi osas. René Laloux'i järgmine film mille ta tegi peale Fantastic Planet'it. Põhineb see 1959a raamatul L’Orphelin de Perdide (lugemiseks arvatavasti vaja prantsuskeele oskust) Seekord pole teemaks mitte niivõrd võõra maailma erinevate rasside omavahelised võitlused/kohanemised vaid inimene ja kosmos. Tuleb tunnistada ,et olin isegi alguses pisut pettunud kuna ootasin sama raju fantaasiamaailma kui Fantastic Planetis. Antud animatsioon tundus olevat suunatud rohkem noorematele ulmesõpradele. Lahedaid tegelasi jagus filmi siiski omajagu näiteks kaks telepaatidest lendlevat olevust või tiivuliste tulnukate maailm, kuid film oleks siiski jäänud pigem tavalisemaks ulmelooks kui poleks olnud rabavat lõppu mis päästis animatsiooni täielikult ja lisas üldhinnangule juurde pooled punktid. Joonistus ise meenutas mulle väga Ralph Bakshi stiili või aasta varasemat Heavy Metal'it (olles nimetatutest aga detailirohkuselt üle). Arvatavasti sellele ajastule omane lähenemine mis polnud üldsegi paha. Kokkuvõtteks tore seiklusrikas ja kergelt traagiline ulme. René Laloux'i ulmeanimatsioonid on kahtlemata euroopa parimad, ülemailmses mastaabis paigutaksin isiklikult need siiski Hayao Miyazaki ja Katsuhiro Ôtomo järel kolmandaks. Järgmisena plaanin vaadata Gandahar'i mis imdb järgi põhineb Asimovi lool. Time Mastersist võib lugeda veel trashi blogist kelle keldrist see ka virutatud sai. 9/10

Fracture (2007)

Rikas vanamees nimega Thomas Crawford (Anthony Hopkins) tulistab oma noort naist pähe kuna viimane petab teda teise mehega. Ta vahistatakse kiirelt peale tehtut ning Crawford on nõus ka koheselt enda teo üles tunnistama. Kogu juhtum antakse üle noorukesele, kuid suurte karjääriplaanidega süüdistajale kes loodab lihtsa juhtumi kiirelt sulgeda. Kuid ühtäkki selgub ,et vana on kavalam kui keegi arvatagi oskas. Kohtuasi variseb kokku puuduvate süütõendite ja mõnede käigult selguvate detailide tõttu ja ohtu satub ka noormehe karjäär kellele muutub tasapisi Crawfordi juhtumi lahendamine kinnisideeks Mõnesmõttes meenutab film vanu häid krimilugusid, põhiliseks erinevuseks nendega on see ,et mõrvari isikus pole mingit kahtlust - kõik teavad kes seda tegi. Probleemiks saab hoopis teo kohtus tõestamine kuna mõrvar suudab mängida osavalt kohtusüsteemile ja seadustele ,et puhtalt pääseda. Eks filmi saigi vaadatud peamiselt tänu Hopkinsi kujule kuna kohtulood mind niivõrd ei köida. Kui nüüd minna libedale teele ja hakata Hopkinsi tegelaskuju tema geniaalse mõrvari Hannibal Lecteriga võrdlema siis Crawford jääb kuulsa kannibali varju olles liigne kiirustaja ning suutmata vahepeal säilitada enda väärikat käitumist. Lõpp ei pakkunud mulle ka täit rahuldust, ootasin veel ühe kavalat konksu või viimast kaarti mis lauale löödaks aga see jäi tulemata. Lisaks tundusid filmi viimased minutid juba tarbetu ülekordamisega. Võibolla olin nüüd natuke liiga karm kuna üldiselt oli lugu siiski psüholoogiliselt põnev ning pingeline ja suutis olla heaks meelelahutuseks. Lisalugemiseks soovitan vaadata fletchujafilmid ja filmsmusic 6/10

reede, 27. juuni 2008

Palabras encadenadas (2003)

Noor psühhiaater Laura on sunnitud pimedas keldris tooli külge kinni seotuna vaatama videot, kus Ramoni-nimeline mees jutustab oma vanematest, õnnelikust lapsepõlvest ja edukast karjäärist. Viimaks tunnistab mees üles, et kõigest sellest hoolimata on ta mõrvar. Kui film lõpeb, ilmub Laura ette Ramon ise, kes teeb naisele ettepaneku mängida süütut sõnamängu: mõlemad nimetavad kordamööda sõnu, mis peavad algama sama silbiga, millega eelmine sõna lõppes. Paraku on panused mängus kõrged: kui Laura võidab, saab ta vabaks, kaotuse korral aga jääb silmanägemisest ilma. Laura Mana lavastatud psühholoogiline põnevik mängib õudusfilmiklišeedega, kuid suudab neist ometi üle olla. Film pakub pingelise ning nauditava elamuse, mis ometi pole mõeldud nõrgema närvikavaga vaatajaile. Selle filmi näol on tegemist ühe vana võlaga blogi ees. Olen seda juba nüüdseks kaks korda näinud. Esimene vaatamine sai teoks tänu ETV'le ning teistkorda sai ülevaadatud koos Ove ja Tellaga kes midagi pingelist soovisid. Hispaanlased on igaljuhul suutnud vana teada-tuntud sarimõrvari teema põhjal midagi tõesti originaalset teha. Üldiselt on reegliks ,et filmi lõpus tuleb siis oodatud-ootamatu pööre ehk twist. Siin filmis oli sarnaseid pea peale pööramisi nii üsnagi alguses, keskpaigas kui muidugi ka lõpus (mis kõigest hoolimata suutis jällegi üllata). Kõike tehti veel väga minimaalsete vahenditega. Üks ruum, inteligentne psühhopaat, kaval naine ja kõrvalosatäitjatena paar segaduses politseiuurijat. Üks lahedamaid põnevikke mida üle pika aja näinud. Soovitan julgelt. 9/10

Tenacious D in The Pick of Destiny (2006)

Seda filmi kiitis mulle Blond juba varem ning näitas ka pisut humoorikat algust. Kuid eelarvamuste tõttu ameerika komöödiate suhtes ei julgenud ma lõpuni vaadata. Eile aga otsustas Ove ,et me peame Marty'ga selle ära nägema ning tõi filmi lubades ,et me ei kahetse. Võtsime siis pipamündiviina lahti, panime plaadi mängima ja ei kahetsenud tõepoolest. Mehed Jack Black ja Kyle Gass mängivad nagu ma võhik hiljem netis tuhnides üllatuseks avastasin iseendid ning ka bänd Tenacious D on neil päriselt olemas. Ülejäänud filmi fantaasiarikas lugu on (loodan) siiski väljamõeldis. Põhiline tegevus keerleb maagilise/saatanliku kitarrimängu hõlbustava vahendi otsingute ümber. Ei oskagi palju öelda. Tore komöödia kus paar jalaga perse nalja küll sekka juhtusid aga ei tapnud ja sain üsnagi korralikult naerda. Muusikaline pool oli samuti lahe, JB ja KG käigult improviseerimine meenutas kangest Ove sünnipäeva kus purjus Eddie lõi hitid: Öökloom, Elva ja Sprott. Filmi lõpupoole (kui viin otsas oli) laulsime juba Ove ja Marty'ga lugusid kaasa. Humoorikate tarot kaartide näitamine vahepeal oli ka hea idee. Lisainfot soovitan lugeda blogidest Fletchu ja filmsmusic. Minust tunduvalt erudeeritumad mehed nii Tenacious D kui Ameerika näitlejate osas. 7/10

kolmapäev, 25. juuni 2008

Appleseed (1988)

jätkan anime lainel. Appleseed Saga: Ex Machina tekitas huvi sealse maailma ja tegelastega edasi tutvuda. Eelmise Appleseedi postituse juures jäi taustlugu tahaplaanile püüaks seda viga parandada. Tegevus toimub maailmas peale 3ndat maailmasõda kui enamus planeeti on varemetes. Keset kõrbe on rajatud ulmeline heaoluühiskond Olympus. Ehtsate inimeste hulk tundub selles ühiskonnas olevat üsnagi pisike. Peamiselt elavad selles asumis biodroidid - tehislikult kasvatatud ja arendatud poolinimesed. Nendejärel on arvukuselt teisel kohak cyborgid ning alles siis tulevad tavainimesed. Kõiki linna funktsioone kontrollib omakorda superarvuti ning superarvutit kontrollib diktaatorlik võimukas naine. Terrorist Sabastian on teinud kindla otsuse see linn hävitada ning ta on leidnud mõttekaaslase politseinikus kes peab linna vastutavaks enda naise surmas, kes sooritas enesetapu kuna leidis ühiskonna olevat liialt ahistava. Sabastian peab plaani sisse vehkida linna kaitseks ehitatud mäesuurune mecha-tank ja sellega lihtsalt linn puruks sõita. Talle astuvad vastu mecha-cyborg politsei tublimad liikmed Deunan ja Briareos. Viimane hakkab tasapisi mu lemmik cyborgiks muutuma, juba nende lõbusate jänesekõrvade tõttu. Märul muidugi ei konkureeri effektsuselt 19a uuema looga kuid muhedat mecha tegevust jagub küllaga. Lugu ise on lihtsam ja vähem ambitsioonikam - ei paljastata vandenõud inimkonna vastu ja ei üritata Olympus'e diktaatorlikku valitsust lõhkuda. Deunan ja Briareosele meeldib pigem nende maailm väga ja nad teevad kõik selle korras hoidmiseks. Peateglaste vahelist romantikat siin veel ei kohta kuid mõningaid vihjeid siiski on. Tuuakse ka uusversioonist tugevamalt esile ,et Briareose sees midagi ikka elusat on näidates teda söömas ja peale haavata saamist verd jooksmas. Muidu üsnagi lihtsa kuid meeldiva joonistustusega cyberpunk-ulmemärul. Miinuseks tooks lühidust, pisut üle tunni jäi mulle väheks nii ,et vaja 2004 aasta anime kiirelt lisaks muretseda. Need kellele Ex Machina meeldis võiksid arvan ka selle animega tutvuda. Mees ja küberneetiline saatan. Saba ja sarved veel puudu... 7/10

Windaria (1986)

Hämarates mägedes paiknev Paro tööstus-kuningriik ja rannikul asuv päikesepaisteline linnriik Itha on sadu aastaid rahulikult kõrvuti elanud. Neid eraldamas ohtlik pime vaime täis mets. Ühel hetkel kuulutab aga Paro võimuahne kuningas enda naabrile sõja. Tema pojal on samas armulugu Itha printsessiga ning noortele ei meeldi see mitte sugugi. Eriti kuna raskelt tankide-automaatidega relvastatud Paro armeed pole tehniliselt vähearenenud Itha'l mingit lootust võita. Filmi peategelaseks on lihtne ja naiivne farmer Iso kes pärit neutraalses külast mis jääb kahe võitleva riigi vahele. Ühel päeval õnnestub tal takistada Paro spioonil hävitamast Itha ning ta avastab endast ootamatu himu kuulsuse ja rikkuse suhtes ning pettub Itha valitsejas kes ei oska teda hinnata. Nii on ta Paro agentidele kerge saak kes värbavad mehe lõpetama Itha hävitamist. Noormees tormab uljalt ülesannet täitma jättes enda naise Marini keset lahinguvälja. Ma ei viitsinud väga internetis süveneda tausta uurimisele. Hankisin anime peamiselt seetõttu ,et kuskil väideti ,et see on korralik aurupunk. Nii avastasin alles poolepealt ,et tegemist hoopis kahe eraldiseisva ja õrnalt kokkupuutuva Romeo ja Julia looga. Aurupunki aga peaaegu ei olnudki. Raske on seda filmi hinnata. Üheltpoolt tundus ,et jäi kuidagi kiirustatuks ja Võeti ette liiga paljude liinidega lugu. Tegelaste areng valgest mustaks toimus minuarvates liigse kiirustamisega ja huvitav oleks olnud rohkem infot saada mõnede fantaasiamaailma detailide kohta näit hingi korjav õhulaev või hiiglaslik Windaria puu. Sobilikum formaat oleks olnud ehk 9-10 osaline seeria. Samas on see üks karmimaid dark fantasy draamasid mida ma anime kujul siiani näinud täis pikki veriseid lahinguid ning masendava saatusega tegelasi. Algus oli rõõmus naivistlik ja helge (kuigi algas siiski matusega) ning ei tundunud ,et asi võiks kiskuda sedavõrd traagiliseks. Peab möönma ,et mulle isegi meeldis. 7/10

esmaspäev, 23. juuni 2008

Appleseed Saga: Ex Machina (2007)

Varasemaid Appleseed osi ma näinud pole (viga mida tuleks parandada) kuskil on nad isegi olemas aga mattunud terve mäe muu vaatamist ootava anime alla. Ausaltöeldes ma poleks ka Ex Machinat vaadanud kui Trash poleks nii kiitvat juttu sellest kirjutanud, sest 3D vajab minu arvates veel pisut arengut ning kui mõned üksikud erandid välja arvata kõlbab kõige rohkem karvaste mänguloomade animeerimiseks. Siiski tuleb tunnistada ,et mechade - cyborgide lahedalt kiired lahingud olid filmis hoole ja armastusega tehtud näidates tõesti mõningast eelist tavalise 2D ees KUID samas kõik rahulikumad hetked kui tegelased omavahel suhtlesid või aega veetsid olid neetult kohmakad. Needsamad kiirelt tuhisevad ja paindlikud robotid muutusid väljaspool lahingut kohmakateks, puisteks ja näost sama ilmetuteks kui Steven Seagal või Jean-Claude Van Damme meenutades mingeid arvutimängude vahevideoid. Usun ,et veel mõnda aega võiks 2D siiski püsida 3D toetusena kasutusel, sellise hübriidtehnikaga (mis teed ka mitmed teised animed läinud) oleks märksa lahedama tulemuse saanud. Lugu ise oli oli pisut Robocopile sarnane. Võimas tulevikulinn mitte väga demokraatliku valitsusega. Kaks politseinikku - mees ja naine. Neist esimene saab kunagi nii hullusti pihta ,et sellest piskust mis temast veel alles on ehitatakse robot. Mees robotinahas - Brialeos oli tunduvalt sümpaatsem oma teistest eelkäiatest. Esiteks nägi ta oma jänesekõrvade ja ühe rohelise silmaga lahedalt originaalne välja ning teiseks omas ta ka iseloomu. Loo ulmepool midagi originaalset ei pakkunud (keskenduti rohkem märulile ja õigusega) küll aga oli robotmehe ja tema partneri vaheline armulugu lahe. Kuid tuleb nõustuda Trashiga ,et oleks tahtnud rohkemat julgust selles. Minus perverdis tekitas küll ebatervet uudishimu ,et kuidas siis see vanainimeste asi ka lahendatakse ..hehe. Huvitav stseen oleks olnud ku Brialeos paneb robotidivisiooni meditsiinisektori noored arstid juuksejuurteni punastama nõudes teatavat hardware täiendust. Ma isegi ei imestaks kui Marty ütleb ,et tal selline põrandaalune lisa olemas appleseedile. Kokkuvõtteks päris tore ulmeline märul mis pisut minu suhtumist 3D filmi isegi parandas. Süsadminni õudusunenägu. 6/10