Idee on Seconds'il päris asjalik. On firma mis teenib kasumit rikaste ja vananevate inimeste pealt kes leiavad ,et nende elu on sisutühi ja igav. Ehk siis kui su töö on nõme, naine on nõme ja lapsed võõraks jäänud siis saad palgata spetsialistid kes lavastavad su surma, muudavad plastiliste operatsioonidega näo nooreks ning ilusaks ja muretsevad ka unistuste töö ning elukoha (poliitik, kunstnik jms ja ise ei pea kusjuures lillegi liigutama – kõik tehakse veel ette ja taha ära ka). Filmis jälgitaksegi ühe sellise keskealise väikekodanliku härra (Rock Hudson) elu kes endale uuenduskuuri täispaketi ostab. Vaiksest ja tülpinud vanamehest luuakse noorem mässumeelne kunstnik. Aga tasapisi tekivad kahtlused, süümepiinad mahajäänud perekonna ees mis viib alkoholismuse arenemiseni, firma tõelise koletisliku loomuse avastamiseni ja viimaks ka traagilise lõpuni.
Kuna hakkasin seda filmi vaatama puhtalt lehelt, absoluutselt ilma igasuguste eelnevate teadmiste ja arvamusteta (onu Kalver pani selle lihtsalt mängima) oli zanrit tegelikult päris põnev ära arvata. Algus oli vinge mustvalge stiili kontrastidega ning kaameratrikkidega mängimine. Edasi oli törts müstikat kus klient avastas teed salapärase firmani ning nii minul kui teistel vaatajatel tekkisid kohe mitmed seosed Kafka Protsessiga sest tegevus tundus muutuvat üha sürrealistlikumaks. Siis aga liikus ootamatult kõik loogiliselt omale kohale ning edasi algas draama mis lõpus tundus ,et kisub päris karmiks horroriks kuid tegijad otsustasid kahjuks seda teed mitte edasi arendada. Kokkuvõtteks oli filmis kõiki muid zanreid välja arvatud seda mida imdbs väidetakse seal olevat – ehk ulmet. Võimalik muidugi ,et ulmeline pool filmis, vinge plastiline operatsioon, on lihtsalt praeguseks devalveerunud täiesti tavaliseks asjaks ning minetanud igasuguse fantastilisuse.
Ilfi ja Petrovi 12 toolis on koht kus küla naised on kojamehe suuvärgist küll häiritud kuid sellest hoolimata ei lähe nad tema ümbert ära teps mitte. Vot täpselt nii oli ka kinoõhtule kogunenud onu Kalveri naisperega ,et filmile olid nad vastu, nurisesid ja kurtsid aeglase tegevuse üle kuid vaatasid sellest kõigest hoolimata ikkagi lõpuni. Ning kui nüüd kõik ausalt üles tunnistada siis kartsin ise ka ,et tegemist on ühe suhteliselt tüütu tükiga ning viskasin isegi häbitult filmi esimene pool lolli nalja toimuva üle. Kuid tasapisi hakkab huvi üha kasvama (olen jällegi aus, see muutus algas peamiselt kesk filmi toimunud bizarrest paganlikust joomaorgiast) ning lõpuks meeldis film mulle juba väga. Ja kui autorid oleks sinna lõppu veel ühe An Luis Buñuel ja Salvador Dalí Andalusian Dogi stiilis “lõikav” stseen sokutatud annaks suisa täispunktid.
Kiitus igal juhul onu Kalverile originaalse kinupildi leidmise eest (2001 filmi raamatust arvatavasti hehe) ning jääme ootama nii tema kui kohalolnud Xipe postitusi kus loodetavasti lahatakse juba pikemalt - põhalikumalt inimhinge hämaramaid sügavusi, tegelase motiive ja hirme, enese eest põgenemist, ürgset soovi viibida alati aia kättesaamatul teisel poolel kus rohi rohelisem ja kase otsas kasvavad õunad, freudislikke sümboleid ja muidugi eriti seda kuidas peategelasest vana suutis ikka nii häirivalt loll olla ja mitte aru saada ,et tagasi minek ning ütlemine “sry poisid – ei tulnud välja aga proovime uuesti” tavaliselt reaalses maailmas ei tööta.
8/10
What Are Seconds?... The Answer May Be Too Terrifying For Words! Kusjuures alguses tõlkisin filmi nime endale valesti kui "sekundid" ja mõtlesin ,et mis pagana sekundid. Tegelikult tulin alles posti kirjutades ka teiste tähenduste peale. Sõnaraamatus nt seconds - sekundid, teine ports, defektiga tooted.
Postitused
Idee on Seconds'il päris asjalik. On firma mis teenib kasumit rikaste ja vananevate inimeste pealt kes leiavad ,et nende elu on sisutühi ja igav. Ehk siis kui su töö on nõme, naine on nõme ja lapsed võõraks jäänud siis saad palgata spetsialistid kes lavastavad su surma, muudavad plastiliste operatsioonidega näo nooreks ning ilusaks ja muretsevad ka unistuste töö ning elukoha (poliitik, kunstnik jms ja ise ei pea kusjuures lillegi liigutama – kõik tehakse veel ette ja taha ära ka). Filmis jälgitaksegi ühe sellise keskealise väikekodanliku härra (Rock Hudson) elu kes endale uuenduskuuri täispaketi ostab. Vaiksest ja tülpinud vanamehest luuakse noorem mässumeelne kunstnik. Aga tasapisi tekivad kahtlused, süümepiinad mahajäänud perekonna ees mis viib alkoholismuse arenemiseni, firma tõelise koletisliku loomuse avastamiseni ja viimaks ka traagilise lõpuni.
Kuna hakkasin seda filmi vaatama puhtalt lehelt, absoluutselt ilma igasuguste eelnevate teadmiste ja arvamusteta (onu Kalver pani selle lihtsalt mängima) oli zanrit tegelikult päris põnev ära arvata. Algus oli vinge mustvalge stiili kontrastidega ning kaameratrikkidega mängimine. Edasi oli törts müstikat kus klient avastas teed salapärase firmani ning nii minul kui teistel vaatajatel tekkisid kohe mitmed seosed Kafka Protsessiga sest tegevus tundus muutuvat üha sürrealistlikumaks. Siis aga liikus ootamatult kõik loogiliselt omale kohale ning edasi algas draama mis lõpus tundus ,et kisub päris karmiks horroriks kuid tegijad otsustasid kahjuks seda teed mitte edasi arendada. Kokkuvõtteks oli filmis kõiki muid zanreid välja arvatud seda mida imdbs väidetakse seal olevat – ehk ulmet. Võimalik muidugi ,et ulmeline pool filmis, vinge plastiline operatsioon, on lihtsalt praeguseks devalveerunud täiesti tavaliseks asjaks ning minetanud igasuguse fantastilisuse.
Ilfi ja Petrovi 12 toolis on koht kus küla naised on kojamehe suuvärgist küll häiritud kuid sellest hoolimata ei lähe nad tema ümbert ära teps mitte. Vot täpselt nii oli ka kinoõhtule kogunenud onu Kalveri naisperega ,et filmile olid nad vastu, nurisesid ja kurtsid aeglase tegevuse üle kuid vaatasid sellest kõigest hoolimata ikkagi lõpuni. Ning kui nüüd kõik ausalt üles tunnistada siis kartsin ise ka ,et tegemist on ühe suhteliselt tüütu tükiga ning viskasin isegi häbitult filmi esimene pool lolli nalja toimuva üle. Kuid tasapisi hakkab huvi üha kasvama (olen jällegi aus, see muutus algas peamiselt kesk filmi toimunud bizarrest paganlikust joomaorgiast) ning lõpuks meeldis film mulle juba väga. Ja kui autorid oleks sinna lõppu veel ühe An Luis Buñuel ja Salvador Dalí Andalusian Dogi stiilis “lõikav” stseen sokutatud annaks suisa täispunktid.
Kiitus igal juhul onu Kalverile originaalse kinupildi leidmise eest (2001 filmi raamatust arvatavasti hehe) ning jääme ootama nii tema kui kohalolnud Xipe postitusi kus loodetavasti lahatakse juba pikemalt - põhalikumalt inimhinge hämaramaid sügavusi, tegelase motiive ja hirme, enese eest põgenemist, ürgset soovi viibida alati aia kättesaamatul teisel poolel kus rohi rohelisem ja kase otsas kasvavad õunad, freudislikke sümboleid ja muidugi eriti seda kuidas peategelasest vana suutis ikka nii häirivalt loll olla ja mitte aru saada ,et tagasi minek ning ütlemine “sry poisid – ei tulnud välja aga proovime uuesti” tavaliselt reaalses maailmas ei tööta. 8/10
What Are Seconds?... The Answer May Be Too Terrifying For Words! Kusjuures alguses tõlkisin filmi nime endale valesti kui "sekundid" ja mõtlesin ,et mis pagana sekundid. Tegelikult tulin alles posti kirjutades ka teiste tähenduste peale. Sõnaraamatus nt seconds - sekundid, teine ports, defektiga tooted.
4 kommentaari:
rottentomatoes seekord
Lahkan inimhinge hämaramaid sügavusi ning tegelase motiive ja hirme. Jah, täpselt :D
Mädandtomatite top horrori nimekirja uurin praegu isegi ja päris huvitavaid asju jääb silma
Aga sina Jaanus lahka jah aga esimesena kirjuta pigem 12 Toolist, seda posti ootan sinult isegi rohkem :)
Ulmest. See kaader, kus taat peeglirivi oma nägu katsub, see oli ka esimeses minu kätte sattunud ulmeentsüklopeedias sees. Eks see operatsioon üks ulme omal ajal olnud, pluss muidugi sotsiaalne värk juurde.
Postita kommentaar