esmaspäev, 17. august 2009

Nirvana (1997)

Hoolimata sellest ,et tegemist oli minujaoks juba kolmanda vaatamiskorraga ning viimasest möödas vaid loetud aastad nii ,et mälu oli sündmuste ning tegelaste osas veel värske nautisin ülevaatamist suisa väga. Tegemist on minuarust kindlasti ikkagi ühe kümne parima cyberpunk filmi hulka kuuluva teosega. Arvutimängude looja Jimi (Christopher Lambert) viimast tööd nakatab napilt paar päeva enne üleandmistähtaega viirus. Mingil kummalisel kombel suudab see kahjustada mängu peategelase Solo faili selliselt ,et viimane omandab vaba tahte ning teadvuse (tehisintelligentsed tunduvad seejuures küll kõik tegelased olevat kuid on muidu tahtetud nukud). Solo leiab igaljuhul ,et tema elukoht on põrgu ning nii võtab ta ühendust mängu loojaga ja palub end tappa (ise seda tehes algab mäng lihtsalt uuesti). Jimile, kes on peale elukaaslase Lisa ootamatust ja müstilisest aasta tagasi asetleidnud kadumisest isegi üks vaevatud depressiivne narkomaan, saab Solo ilmumine viimaseks tõukeks (või hoobiks). Nii ,et tüüp võtab suuna enda luksuskorterist allilma pahelistesse getodesse ,et leida küberrelvad kompanii serverisse murdmiseks ning teha viimaks kindlaks mis on saanud Lisast. Lugesin netist peale vaatamist ülevaadet kus kiideti pikalt filmis leiduvaid sümboleid ja nende sügavaid tähendusi nagu nt uuestisünnid jms. Mina ise pole semiootik ja ka on mul budismist, nirvaanadest ja muust kohati väga udune ettekujutus. Seega läksid need märgid ja filosoofia arvatavasti must küll kaarega mööda ja suudan kahjuks filmi peamiselt hinnata väliste faktorite nagu visuaali, tegelaste ja õhustiku alusel. Nimetatud asjad olid aga minuarust super mõnusad. Tegevuskohaks oli meeldivalt müstiline ja atmosfäärikas tulevikumaailm kus arvutid ja religioonid on omavahel tugevalt segunenud (usumehed passivad konsoolide ees jms). Eeskuju on seejuures tundub võetud kõvasti ka William Gibsoni juttudest. Kogu see “inglite”, jäämurdmise, ajude põletamise ning deemonite teema on väga temalik. Heale keskkonnale lisab palju juurde ka loomulikult muusikataust ja lõpulugu kuulasin veel suisa mitu korda üle. Aga ega tegelased jää värvikuselt maailmale sugugi alla. Nii Christopher Lamberti kunstnikutüüpi narkarist programeeria, poolpime häkker Joystick, kes oma silmad (arvatavasti narkoraha) eest mahamüünud ja peab nüüd leppima mustvalgete ja supisöömise ajal pidevalt uduseks ning lühisesse minevate kaameratega, kübermees Solo kellega peategelane peab maha ühtlasi mõned filmi mõnusamad dialoogid. Siniste juustega mäluta häkker tsikk jne - olid kõik lahedad ja igati cyberisse sobivad kujud. Pluss veel hunnik klassikalisi tegelasi nagu japsist korporatsiooni agent, põrandaalused kirurgid ja organivargad. Minuarust on cyberpungis alati põnev vaadata seda kuidas kunagi tehtud ennustused hakkavad tänapäeval tasapisi juba täide minema. Ka siin filmis tabasin ühe või teise sarnase koha. Ühe näitena kasvõi stseen kus Jimi häkkides virtuaalreaalsuses maskeerib end telefonikõneks ,et pääseda firma sisevõrku pole enam sugugi ulme. Tõsi niikaugel asi siiski küll pole ,et häkker peab üritama samastuma telefonikõnega aga tänu digitaalsete telefonikeskjaamade ja asteriski nimelise softi järjest suurema levimisega pole enam üldsegi ulmeline idee saata serverile telefonikõne mis sisaldab ühtlasi ka "paha kood". Mis aga puutub virtuaalreaalsustesse siis brauserite jaoks lubatakse juba lähima aasta jooksul uusi kolmemõõtmelisi objekte toetavaid keeli jne. Ehk siis filmis nähtud virtuaalsed maailmad hiilivad märkamatult üha lähemale ning piir reaalsuse ja arvuti loodu vahel ähmastub jätkuvalt mühinal. Kui nüüd pisut mõelda siis oli see piir ähmane isegi filmi loomise ajaks. Keskkoolis mingi 2000 aasta alguses tajusin isegi ,et arvutimaailm oli kohati muutunud reaalsemaks kui pärismaailm. Polnud seal lihtsalt eriti kellegagi seal rääkida ja nii möödusid mul vahetunnid, vabad tunnid, pealetundide aeg ning vahel isegi tunnid klassiruumi nurka ehitatud piraatkonsooli taga (386SX 16MHz 8M ram win3.11 ja kaabel alla arvutiklassi) suheldes sõpradega maili listides ja kirjutades keskmiselt 100-300 kirja päevas. Nii on mul mitmed arvutis peetud vestlused ehk selgeminigi meeles kui enamuse klassikaaslastega seotud juhtumid. Aga filmi juurde tagasi tulles siis ei oskagi rohkem muud öelda kui üks igati korralik Itaalia ulmefilm. Ehk vaid pisut lahtiseks jääva lõpuga. Aga üks õige cyberpunk peabki jääma pisut salapäraseks ning olema mitte täielikult mõistetav ja ühekülgselt võetav. 10/10 USB3.0 virtuaalpank Isegi kõige räpasemas hotellis on olemas konsool Häkkerid lõõgastuvad Pahatahtlik bensiiniautomaat mis vahel kütte asemel hoopis hapet paaki tangib Noore häkkeri aju põletatakse turvaprogrammide poolt läbi. Gaasimaskides näärivanad

5 kommentaari:

paranoiadisco ütles ...

Mulle tundub, et tahan... ja saan!

metsavana ütles ...

Vaata jah ja kirjuta :)

Paawo ütles ...

Mul on selline tunne, et keskmine vaataja hirmutab Cyberpunk ja Streampunk taoline süvastiil lihtsalt ära.
Wild Wild West ei olnud ju niipalju sitt kui siin kõik nämmutavad. On küll nigelam kui esimesed Addams Family'd või Men In Black aga vähemalt oli see Lääne mainstreamkinos kõige ehedam Streampunk saavutus. Maailm oli ju visuaalselt veetlevalt filmitud ning põnev kui on oidu kaasa mõelda. Ja see kõik on minu raamatus juba midagi väärt. Aga süübimatute masside ignorantsus tappis selle stiili ära.
Ja enamik cyberpunk teoseid on B-filmid. Rohmakalt üles võetud ja tegelased võivad tobedusi suust välja ajada aga alati on need teosed hingelt suurejoonelised ja iga filmiga saad selle langenud high-tech maailma olusid paremini tundma. Nirvana oli neist üks kõige A-filmilikumaid saavutusi peale Blade Runnerit. Kas pole naljakas, et röögatud massid usuvad pilvepealse vanakese juudimuinasjuttu aga kui tõmmatakse korraks kardin eest ja näidatakse lähedalasuvat paraleelreaalst siis see on lollus ning seda polda nõus kaasa mõtlema. Äkitselt see ajusid solkiva viiruse liin ei tundugi enam nii võimatu.

Ulmeguru ütles ...

Mis kujul see film Sul on?

metsavana ütles ...

DVD kujul dvd5 kui täpsem olla