reede, 7. august 2009

Cherry 2000 (1987)

Lähitulevikus, kus filmi tegevus toimub, on inimsuhted muutunud valdavalt ärilisteks - näiteks ööklubides sõlmivad advokaadid üheöösuhteks juriidilisi lepinguid ning smalltalki asemel näidatakse potentsiaalsele kaaslasele (või kliendile) endast pornograafilisi hologramme. Peategelane Sam Treadwell (David Andrews) on aga vanamoeline kellele ei meeldi need moodsad tulevikusuhted. Tema hing ihkab ikka romantikat ning viimast leiab mees ainult oma robotnaise juurest. Ühel päeval aga üritab ta viimast kasutada elektroonikaseadmete ekspluatatsioonieeskirju eirates (ehk siis seksida masinaga märjal põrandal) ning põletab enda kalli mehaanilise naise läbi. Remont pole võimalik kuna tegemist on juba ammu tootmisest mahavõetud antiikse Cherry 2000 nimelise mudeliga millele varuosi pole ning meeleheitel ärimehel ei jää muud üle kui asuda teele müstilisse “tsooni” kus ühes mahajäetud tehases peaks kuulujärgi veel täiesti korras cherrysid lausa virnades leiduma. Ja nii algabki Sami ja punapäise E. Johnson'i nimelise tsooni rajaleidja tee läbi wastelandi kus tuleb kokku puutuda nii kahtlaste veidrike kui havaisärkides pättidega kes tsooni valitsemise enda kanda võtnud. Tegemist on ühe vähetuntud kuid väidetavalt kultusliku mainega (vahel suisa tundub ,et kõik B ulmekad on seda) filmiga mille vastu tekkis mul huvi peamiselt seetõttu ,et autoriks on tal Steve De Jarnatt'i kes teinud ka väga hüva filmi nagu Miracle Mile (1988). Käesolev, aasta varasem film oli aga kahjuks tunduvalt nõrgem. Mitmed originaalsed ideed küll alguses olid ning totra dialoogi ja liiga kaua päikese käes aega veetnud kõrbevalitseja üle sai sageli muheleda. Samas oli aga miinusena sisu liiga etteaimatav. Peamine tegevuskoht - tsoon aga kuidagi tühjavõitu. Oleks oodanud sealt rohkem bizarremat värki ja igat karva segaseid ringiuitavaid püstihulle, lõkse ning roboteid. Lisaks näidati kõigi toimunud pikkade relvatäristamiste juures tapmisi äärmiselt viisakalt. Kas pöörati kaamera lihtsalt ära või näidati plekitu valge särgiga meest kukkumas. Kokkuvõtteks ühesõnaga selline kogupere koomiline postapokalüptiline armastuslugu. Mitte küll halb aga ka mitte midagi erilist. Samast kümnendist ja zanrist pärineb ohtralt ka märksa paremaid asju. 7/10 Tsooni kirjeldus, sinna tungimise raskused ja kogenud rajaleidja hankimise vajadus tuletasid alguses isegi veidi Stalkerit meelde Suht vaimukas paar, nemad hoidsidki mind filmi aegu magama jäämast. Mõned ebaõnnestunud seksrobotite näidismudelid Ja tükike tulevikumoodi Siia kraana ja autoga stseeni pandi vist küll enamus eelarvest magama..ega tulemus hull polnudki, ikka hulga etem kui tänapäevased arvutieffektid Peaaegu titshot tuli ka ära.. Ja tuleviku klubikujundusele tuleb ka au anda

6 kommentaari:

minnie-mouse ütles ...

You got to work on your personality..bang! One sandwitch less..

metsavana ütles ...

Kõrbekunni ja ta naise dialoogid olid jah väga muhedad..kordi paremad peategelaste omadest :)

Trash ütles ...

Käisin seda kunagi kinos vaatamas.

Cleitus van Damm aka MNC ütles ...

hehh...äge plastmassist suurestükk on sellel Hennatädil, kas see vahukomme ka tulistab?
Tulevik on ikka imeline.
(alt 12. pilt)

Paha Paha- kasseti kujundus tundub küll olevat "Korkusuz/Rampage-i" pealt maha viksitud....krt, mõelgu ise ka midagi välja!!!

Ulmeguru ütles ...

Ma ei tea kui kultuslik, aga mina ja paar mu sõpra meenutame seda küll hea sõnaga... ehk seepärast, et pisut hummoorikam, kui muud säherdused...

Ahjaaa, peapaha surmastseen oli ka muhe... otse tisside vahele...

Ralf ütles ...

Punapea meenutab kangesti Lolat Run Lola Runist.