esmaspäev, 3. august 2009

Death Line (1972) Raw Meat

Sisul ei viitsiks seekord pikemalt peatuda. Sellest on pealegi Rodentroniteinvasiooni blogis päris põhjalikult kirjutatud. Ütleks vaid niipalju ,et tegemist Lovecrafti Lurking Fear'ist tuttava Bad blood teemaga mis kantud äikeserohkest maakolkast 60nendate Londoni. Ning end ise isoleerinud ning insesti harrastama asunud Martense perekonna asemel on õnnetu juhuse tõttu 1880nendatel metrootunnelisse lõksu jäänud kaevurite järglased (või pigem järglane sest teine rase metroo elanik sureb üsna filmi alguses). Tegemist oli hoolimata enda aeglasest tempost, kümnete minutite pikkadest dialoogideta stseenidest ning vähesest gorest hea filmiga. Esiteks tegelased on mitte ehk oma originaalsusega säravad kuid väga hästi väljamängitud ja meeldivad. Eriti mõnus oli Donald Pleasance karmikäeline ning väikese alkoholiveaga inspektor Calhouni kelle dialoogid olid headest naljadest ja teravmeelsustest pungil. Hea oli ka Christopher Lee MI5 agent oma kõvakübara, peenete solvangute ning varjatud ähvardustega - kahju ,et ta sai kõigest viis minutit eetriaega. Ja ega ameeriklastest tudengipaaril ka viga polnud - muide mina ka ei tormaks suvalist metroos lamavat härrat aitama. Ja no muidugi siis see metroos elav kolmanda-neljanda põlve kannibal ise kes äratas kaastunnet segamini õudusega suht koht võrdses mahus. Temast ei saanudki nüüd aru ,et kas ta oli lihtsalt poolearuline või ei pidanud kannibali esivanemad väga oluliseks kõnelemist õpetada - pigem ise usun ,et natuke mõlemat. Küllap kaotasid kaevurid juba peale käikudesse kinni jäämist ning üksteist sööma asudes suurema osa tervest mõistusest ning kui sinna liita veel insesti poolt lisanduv..brr. Teiseks heaks küljeks filmil oli meeldivalt sünge atmosfäär. Hämar London ja selle sünged kabinetid ning pahaendelised lukskorterid mis kõrgete riigiametnikega seotud räpaseid saladusi pungi. Kõige selle all aga veelgi pimedad metrootunnelid, kõledad ooteruumid ja käigud täis roiskuvaid laipu.Ühesõnaga kokkuvõtteks igati kobe horror mis pole võrreldes paljude teiste samaealistega enda teravust ning kõhedust siiani kaotanud. 8/10 Selline märklaud uksel distsiplineerib kindlasti kõiki sisenejaid eelnevalt koputama Beneath Modern London Lives a Tribe of Once Humans. Neither Men Nor Women...They Are the Raw Meat Of The Human Race! - üks järjekordne näide väga halvast Ameeriklaste postri kujundusest ja taglinest. Pildil kujutatud musklis ning tervete ja vormikate punastesse toogadesse riietatud kannibalide asemel oli vaid üks õnnetu katkust puretud metslane kes lõpuks leidis enda otsa läbi taskulambi. Arvasin alguses ,et tegemist suisa mingi teise kinupildi postriga kuid aasta ja tegelaste nimede lähem uurimine viitab ,et tegemist ikkagi õige asjaga. Pisut goret isegi leidus aga see oli üldiselt peidetud kõige hämaramatesse nurkadesse Your dainty little footsteps are echoing in places... where one is well advised to tread lightly. This geezer Manfred seems to have a lot of money to throw away on old junk. Not everyone finds an unconscious man on the platform of an underground station. In New York, Inspector, we call it a holiday when you don't. Tee ja viskisõbrast teravmeelne inspektor (joon ka ise muide praegu seda posti kirjutades teed) Võe..no tõesti!

Kommentaare ei ole: