pühapäev, 30. august 2009

The Island at the Top of the World (1974)

Tegelikult oli algne mõte vaadata hoopis Vene natside peksmis videot. Kuid kuna see hea plaan tehniliste probleemide tõttu ära jäi, millede tagamaadest on tubli juudi soost õpetlane Mnc pikemalt kirjutanud pohmafilmide blogis, sai hakatud alternatiivi otsima. See 70nendate seiklusfilm jäi pädeva asendusvariandina silma peamiselt kahe asjaolu tõttu. Esiteks oli postril 19 sajandi õhulaev ja teiseks väitis lühikirjeldus ,et näha saab ka viikingeid. Aurupunk! loomulikult kohe film käima. Kahjuks ei viitsinud ma lugeda kirjeldust veel edasi ning ei märganud postri nurgas pisikest kirja Walt Disney. Võimalik ,et oleks sellisel juhul tõsiselt juurelnud kas tahan ikka nimetatud teost näha. Filmi sisu on õigupoolest Jules Verne raamatute ja Edgar Burroughsi Tarsani lugude sümbioos. Esimesest on pärit tegelaskujude kohustuslikud stereotüübid nagu näiteks loodusteadlane, karismaatiline habemes liider ja veidrikust kloun (õhulaeva prantslasest kapten) ning ka see ,et naine jäetakse sellisele reisile minnes koju. Teisest on pärit uskumus ,et igasse veidi inimtühjemasse kolkasse või võsastikku on end sisse seadnud mõni ammukadunud hämar tsivilisatsioon, mida juhib kuri kuningas ja kus naised on silmipimestavalt kaunid ning vähemalt üks neist armub ka kangelasse. Kui muidugi mõelda siis teen praegu Edgarile liiga, tol sajandil oli see üldlevinud stiil. Kui Conan Doyle prof Challenger läks vihmametsa siis leidis ta dinosaurused ja neandertaalid, kui Vladimir Orbutsev'i Sannikovi maas läksid mehed siberi mägedesse leidsid nad pärismaalased ja mammutid. Henry Ridge Haggardi aardejahtijad sattusid aga kadunud aaretele, iidsetele linnadele ning püramiididele. Lisaks olid vee all veel Atlantise asukad ja Marsil printsessid ning monarhid. Eks siin süüdi asjaolul ,et tollajal veel valgeid laike maakaardil leidus ning hea oli sinna igatlaadi fantastilisi suguharusid elama paigutada. Tänapäeva globaliseerunud ning google earthi ajastu maailmas sedalaadi romantikale kahjuks enam ruumi pole jäänud. Tarsani lood meenusid aga küllap esimesena kuna nendes oli sedalaadi maailmad eriti üle võlli keeratud. Tundus ,et tasub Aafrikas vaid paar kilomeetrit mingis suunas kõndida kui satud järgmise Atlantise koloonia või Vana Rooma eelposti peale. Ühesõnaga asub siis ülalpool kirjeldatud seltskond Hyperioni nimelisel õhulaeval teele ,et leida üles ühe härrasmehe kadumaläinud seiklejahingega poeg. Peamiseks juhisteks tema leidmisel seejuures mingi kahvlit meenutav vigur. Teepeal satub pardale veel ka üks äärmiselt ärritav krants, kes teenimatult palju ekraaniaega saab ja tsuksipealik Oomiak. Viimane on filmi kõige õnnetum kuju. Kavalusega lendavasse tarre meelitatud pärismaalane näeb nimelt enamus aega välja nagu ta oleks end täis teinud või kavatseb seda kohe teha. Lohutust ja mõistmist leiab mees kogu filmi käigus vaid koeraraipe seltsist ning kui alguses on see paar vähemalt halenaljakas siis lõpuks muutub häirivalt tüütuks. Järgneb veidi vintsutamist ilmastiku poolt, õhulaeva kaotamine ning viikingite asundusse sattumine. Koos viimasega leitakse üles ka kadunud poeg kes on suurema osa ajast külapealiku tütrega nahistanud ja talle ingliskeelt õpetanud. Edasi veidi törts erimeelsusi kohalikega ehk kultuuride vaheline konflikt, rändurite tuleriidale saatmine ja sealt põgenemine. Vulkaani otsas turnimine, mis hea kliseena ka väheke purskab. Lõbusõit jääpangal koos võitlusega mõrtsuk vaaladega. Õhulaeva taasleidmine ning selle taaskordne puruks sõitmine litsudes ühtlasi lapikuks küla kurja druiidi millega teenitakse viimaks ära viikingite siiras rõõm, heakskiit ja austus. The end. Mida siis kokkuvõtteks öelda. Kuidagi igavalt tuim oli kõik see, üks tüüpiline Disney pühapäeva hommikune film mille linte TV kanalitele müüakse arvatavasti kilohinnaga. Loodetud aurupunki on vähe ja õhulaev jääb peamiseks selle zanri esindajaks. Samuti napib põnevust, naljad muutuvad kiirelt tüütuks, lõpp on kohutavalt etteaimatav ja verd ning titshoti ei maksa oodatagi. Peamine eredam positiivne külg on vististi kaunilt maalitud taustad ja filmi mõningane camp väärtus, mida aga on juba igas keskmises Hammeri filmis kordi enam. Nõustun imdb'ga ning panen sama hinde kui seal 6/10 Disney puhul poleks asi õige kui viimseni ei üritataks tootest kasumit välja pigistada. Nii lõbustuspargi.. ..Kui koomiksi näol Imehea viikingite suitsuvorst Viikingitarega oli see imelik lugu ,et mida kaugemal ta asus seda suurem ta paistis Mis seal pattu salata, vaated on ju imekaunid Cthulhu ja Godzilla kuju polnudki Viikingitele palju õudust valmistanud lendavat koerajunni meenutav peletis Üks veest välja tõusev Harryhauseni koll oleks kindlasti filmile punkte suutnud rohkem lisada ..või siis Godzilla

1 kommentaar:

Cleitus van Damm aka MNC ütles ...

Godzillade ja hiiglaskaheksajalgade puudumine oli ikka räme pauk küll ,sellepärast ma magama jäingi, et üks alamõõduline hai ei suutnud kuidagi puuduvaid monstäräid korvata...