pühapäev, 12. juuli 2009

Fortress (1993)

Kui Eestis üritatakse laste mitteomamist suisa karistatavaks kuriteoks muuta ja paljunemisvastastele indiviididele igakuist trahvi kaela väänata siis käesolevas filmis kujutatakse Ameerikat kus valitseb täiesti vastupidine olukord. Lubatud on vaid üks sünnitus per kärss ja sellest üleastujad pistetakse kolmekümneks aastaks kõige karmima reziimiga vanglasse. Selline karistus määratakse ka peategelastele Johnile ja Karenile kes tabatakse filmi alguses kehaõõnde peidetud teise lapsega Mehhiko piirilt (küllap seal võib siis veel piiramatult paljuneda) ja saadetakse suurkorporatsiooni poolt kontrollitud kõrgtehnoloogilisse vanglasse mis kannab tagasihoidlikku nime "Fortress". Seal tekib aga üdini ausal musklimehel ja tema kaunil kaasal koheselt hulgaliselt probleeme. Näiteks suudab esimene tülli minna asutuse karmima platnoiga ning teine silma jääda vanglaülemale, nii et kehva olukorda sattunud paar otsustab põgeneda. Sisu on filmil kohutavalt kulunud ja etteaimatav. Ei mõista mille eest see hunnik härrasmehi palka said kes süzeed kirjutama olid võetud. Õnneks on rezisööriks olnud Stuart Gordon teinud oma tööd korralikult ja suutnud igati vinge maailma meisterdada. Sellise 101% düstroopilise küberi kus laserid, energiakahurid, lahingu cyborgid, mõistuse häkkimised, lõhkevad sondid kõhus ja veel palju muud mis ühe cyberpungi juurde käib. Soolaks ka väike törts goret. Tegelastest on kõige meeldejäävam esiteks Kurtwood Smith'i vangladirektor Poe - selline klisheelik haritlasest pahalane kes armastab kuulata klassikalist muusikat, räägib vaiksel mahedal häälel ja on veel pealekauba täielik pervert kes käib spetsiaalse jälgimistehnika abiga näiteks öösiti kinnipeetavate peades nende märgi unenägusid piilumas. Irooniana omab ta seejuures sama palju vabadust ringiliikumiseks kui tema hoolealused kuna on cyborg ja seega kompanii väikevarade hulka arvatud. Teiseks meeldejäävaks kujuks on Jeffry Combs'i mängitud muhe hipist häkker D-Day. Ülejäänud tegelased on kahjuks suhteliselt igavad ja üheplaanilised tüübid. Kaasaarvatud ka Christopher Lambert'i peategelane, selline klassikaline põhimõttekindel napisõnaline kangelane, kes ei eristu mitte millegi poolest tuhandetest teistest sarnastest odavate löömafilmide peategelastest. Oleks Gordoni ja Combsi poolt suudetud Brian Yuzna skripti kirjutama meelitada oleks käesolev kinupilt kindlasti hindeskaalal 9-10 punkti vahele kõikuv klassika. Nüüd aga jääb justkui pooltooreks. Selliseks särava maailmaga, kuid vähese huumori, lameda sisu ning labase lõpu käes vaevlevaks B ulmekaks. Tuleb siiski Higginsiga (kellelt muide ka filmi sain) nõustuda ,et oma võlu asjal on ja cyberpungi fännidele võib julgelt soovitada. Igaljuhul vähemalt üks hea õhtune meelelahutaja. 7/10 Kasutajasõbralik häkkimine tulevikus ...muide pildid on ka seekord Higginsi võetud kuna plaat ununes mul maha

4 kommentaari:

higgins ütles ...

Kuidas siis Lambert ei eristu!? Kuula vaid tema häält! Selline kähe... Okei, keera heli natuke valjemaks ja kuula siis =D

Aga mingi fenomen sel filmil on jah... ma ei suuda siiani mõista kuidas tuima peategelase ja ettearvatava sisuga B-hõnguline film võiks nii kaasahaarav olla... aga on ju! Mina panen 10/10! =P

higgins ütles ...

Ohjees... ja suurepärase plakati said muidugi. Seda ma polnudki näinud =)

paranoiadisco ütles ...

Mulle ka meeldib, juba lapsepõlvest peale, kui MTV3 seda pidevalt näitas. Annaks ka maksimumilähedased silmad...

metsavana ütles ...

Noh mul seda nostalgiapisikut juures polnud ja kuigi Combsi kuju tuli väga tuttav ette pole täie teadvuse juures seda vist varem näinud ja lisaks olen vist juba cyberpunk filmide liig palju vaatamisest kriitiliseks muutunud