reede, 23. juuli 2010

Estcon 2010

Järgnevalt minu kahepuudane Estconi ülevaade. Hoiatan eelnevalt, et tekst  sisaldab ohtralt viiteid siseringi naljadele, liigset kalduvust nostalgitsemisse ning kehva lauseehitust.

Nagu eelmisel kahel aastal algas seegi Estcon minu ja sõber Ove jaoks päev varem. Valmis sai otsitud igasugused tehnilised vigurid kino jaoks (milledest lõpuks küll 90% osutus kohapeal ebavajalikuks, mittetöötavaks või lausa segavaks), tiritud Maniakkide Tänava korraldatava larbi jaoks lagedale gaasimaskide kast, puhastatud sama eesmärgi tarbeks nahkmantlid ning kõige olulisem! -- viidud lõpule isa Pjotri kahepuudane õigeusu rist. Otsustasime nimelt Ovega jätkata eelmisel aastal alustatud ilusat traditsiooni, kus üks paadunud ulmik saab meilt ühe käsitsi valmistatud sepistöö. Alguses oli mõte teha Ulmegurule kena ogaline kaelavõru koos pika keti ja vaiaga viimase küljes -- et saaks siis ta pidulikult kuhugi sobilikku kohta ankurdada. Tekkis aga kartus, et äkki lugupeetud guru ei saa naljast aru ning teiseks oleks sihukese gooti viguriga kõvasti mässamist -- tööd me aga eriti ei armasta. Siis tuligi mulle meelde ootamatult mu ihupreester Pjotr. Või õigemini see, et mehel on ühest täiuslikust papist puudu vaid veel üks detail - rist! Paks vats, kena takune habe, kõmisev hääl ja suur viinahimu on tal nimelt juba olemas. Ajasime siis sepikoja kuumaks ning kukkusime udjama. Tõsi küll, minu osa selle kaelaehte valmistamisel piirdus rohkem tangidega kinnihoidmisega ja Ove käskluste peale tooriku tõstmisega ääsilt alasile või vastupidi. Saimegi risti valmis just õigeks ajaks, kui selle tulevane õnnelik omanik ise kohale saabus. Peitsime jahtuva papiuhkuse ühe kiivri alla ning suundusime edasi lauluväljakule rollimängu kallal ajurünnakut tegema.
 
Estconi avapäeval ajasime end kotilt küll varakult üles, valmis minema sööstma, aga ootamatult selgus veel terve rodu kohustusi, mis vajasid eelnevat täitmist. Jätan siinkohal lugejate säästmiseks vahele selle, kuidas me gaasimaske pesime, autosse telke, mantleid, magamiskotte, gaasimaskide filtreid, arvuteid ja õlupudeleid toppisime. Või kuidas isa Pjotri pool swastika käesidemeid meisterdasime ja hääletajaid peale korjasime. Ning jätkan kuskil kella kuue paiku, kui viimaks järve äärde sadasime. 
 
Ühe esimese inimesena kohtasin seal Belialsi, kes mulle kavala näoga viipas. See kohtumine ehmatas mult esialgu õluisu ära, sest meenus seik eelmisest aastast, kus ma olla pealtnägijate kirjelduste järgi ülalnimetatuga pikalt ja agaralt vestelnud, kuid millest ma ise midagi ei mäleta ning ega pole julgenud täpsustavalt uurida ka. Õlumanustamist segasid lisaks ka kino tehnilised probleemid. Minu ürgne tehnika ei tahtnud nimelt kuidagi Robi moodsa Jaapani high-tec seadmestikuga kokku passida. Saali oli lõppkokkuvõtteks püstitatud tõsine vilkuv-piiksuv hunnikust läpakatest, kilomeetrist juhtmetest, võimenditest ja muust käepärasest cyberpunk unelm. Mis aga puudusid, olid pilt & heli. Et segadust suurendada, viskas maagilise tossu välja ka üks Robi võimenditest ning Maniakkide Tänava laenatud mälupulk peitis end laua alla ja keeldus enne Estconi lõppu sealt välja tulemast. Kogu selle jandi vahepeal sain Jailelt kätte ka väga laheda sünnipäeva kingituse koos koomiksi ning vinge kaardiga ja pugisin ta valmistatud maitsvat lihapirukat. High five Jaile!
 
Edasi sai jagatud välja meene Pjotrile (mille ta mingil põhjusel esiti külmkappi peitis) ja seejärel värvis Mannu mu juuksed ning Zurguti habeme roheliseks. Rahvas hakkas juba tasapisi sisse valatud õlu kogustele alla vanduma. See väljendus selles, et seenel käinud Trash rääkis midagi metsas nähtud haldjatest, Kristjan-Jaak harjutas Makke juhatusel järve suunas "TARLAP-TARLAP" röökimist. Maja ees algas aga elav keskutelu ja ulme alustalade kallal kangutamine (ning, hehe, ka viinapudeli), mille peale ulme suhtes vaenulikult meelestatud Nuxx politseisse helistas, et sellise tegevuse vastu meetmed tarvitusele võetaks. Õnneks olid saabuvad politseinikud ulme suhtes märksa positiivsemalt meelestatud ja kedagi siiski ei vahistatud. Rätsepa Kristjan, pettunud ja tüdinud Tarlapi järele hüüdmisest, ilmus ka välja ja üritas üsnagi võikal moel "enesetappu sooritada". Kõigi lauasviibivate inimeste ükskõiksus hoidis siiski õnneks hullema ära. 
 
Laupäev algas esiteks Mannuga, kes üritas mulle vildikaga otsa ette Estcon 2010 kirjutada, jalakrambiga ning maha magatud hommikusöögiga. Päris toiduta siiski ei jäänud. Mannu hea inimesena meisterdas võileibadest ja poolest purgist majoneesist mulle võileivatordi. Kuna ehitusprotsessi käigus sattus sinna ka männiokkaid, siis näkitsesin seda peamiselt servadest ning kokanduskunsti ime leidis viimaks koha ühe härrasmehe habemes. Mannul aga löödi habeme omaniku poolt kulm rulli, mis näitab taas kord ilmekalt, et iga heategu saab viimaks karmilt karistada. Mannu ei lasknud muidugi end sellest pisiasjast õnneks häirida ja uhkeldas paistes näopoolega kõigi inimeste ees terve õhtu justkui tsaarilt saadud ordeniga. 
 
Mitte hiidtulnukas ohvrit õgimas vaid Jaile higitelk
Laupäeva pärastlõunal algas Estconi harivam pool ehk ettekanded. Lauamängude ettekande puhul leidsin tervislikuma istuda Ove sõjajurta ees Jaile higitelki imetledes. Kunnase puhul olin samas kohal, tore ettekanne oli. Oleks küllap veelgi toredam olnud, kui oleksin Gort Ashryni lugusid eelnevalt lugenud. Piinlik lugu . 
 
Järgnevalt luutisin vatsa häbitult suppi täis ja vedasime koos Ove ning Pjotriga endale nahkmantlid, käesidemed ning gaasimaskid selga ja liigutasime end Maniakkide Tänava Stalkeri larbile. Mandi kiituseks tuleb öelda, et fantaasia liigutab tal tõepoolest kirjanikule vastavalt kiirelt ning piirideta. Kolme täisvarustuses natsi sobitamine 80ndate Tsernobõlisse polnud tal igal juhul mingisugune probleem. Saime teada, et füürer on Brasiilias tänu Mengele imerohtudele täiesti kõbusa tervise juures ning saatnud meid koos ühe juudi teadlase (Makke) abil tsoonist imerelvi otsima ning seal ekslevate turistide ja stalkerite peal inimkatseid läbi viima. Ekspeditsioon algas esiti näiliselt ilusti.  Meie komandöril õnnestus näiteks isegi üks korralik artefact ohtlikust tsoonist toika abil välja roobitseda ja meeste moraal püsis uljas.

Mehed kuu tagaküljelt
Siis hakkas aga radiatsioon, hoolimata paksudest kaitseülikondadest, liiga tegema (päike küttis liiga valusalt) ja juut üritas korduvalt minema lipsata. Mingil hetkel saime kätte ühe tsooniränduri ning viskasime ta teaduri juhatusel ühte anomaaliasse, et jälgida selle mõju elavale organismile (ehk panime ta kännu peale istuma). Rändur muteerus aga kõigist ootustest kiiremini ning ründas meie komandöri, kes sai raskeid sisemisi vigastusi. Lisaks suutis paanikas teadlasenäru maast võetud relvast von Kenkmanni selga tulistada. Olles sedasi kaotanud 2/3 salga võitlusvõimest, hakkasime haavatuid kandes tasapisi Kiievi merre peidetud allveelaeva poole tagasi lonkama. Teel sinna sattusime hiiglaslikule mahajäetud rajatisele, milles tundsime ära reaktorihoone. Seal otsustasin sooritada kangelasteo ning üritada avastada hoonest mõnd väärtuslikku eset, et ekspeditsioon poleks täielikult lörri läinud. Õnnetuseks püsis aga radiatsioon hoolimata mu kaitsevahenditest siiski sedavõrd tugev, et kui käe reaktorisse toppisin (metsas leiduvasse välipeldikusse siis reaalselt), hakkas see tugevalt verd jooksma ning mustaks tõmbuma. Lõppkokkuvõtteks pidid kamraadid mu käelaba sõjasaagiks võetud AK47 täägiga maha nüsima. Salga edasiliikumise tempo läks seejärel veelgi alla, kuna mulle andis tunda tugev radiatsioonimürgitus ning sain edasi liikuda vaid väikeste sammudega. Sedasi edasi komberdades ei märganudki me seda, kui ootamatult tormas kuskilt välja terve hord zombisid ja meid natsizombiks moondas. Enda kiituseks pean möönma, et suutsin veel Kiievi loomaaia direktori ebasurnuks muuta, enne kui hästi sihitud lask mind mängust välja paiskas. 
 
Kilekotiga nats metsas luuramas ning tühje pudeleid kogumas
Üldhinne mängule viis kahe plussiga. Oli nalja, rollimängu ja ka märulit. Tõsine edasiareng eelmisest aastast, kus minu jaoks piirdus mängus osalemine nii tunni jagu ühes toas istumisega koos robotiks muudetud endise ulmeliidu presidendiga. Igal juhul sai pärast mängu keskendatud taas õlu mekkimisele ning sotsialiseerumisele. Laagri keskväljakul käis agar mälumäng ning õhtu kulminatsioonis jagati stalkereid. Mingil hetkel algas rollimäng, millest ma kõrvale jäin, sest jäin Ulmeguru kettalt haruldasi koomikseid ning filme sikutama ning pidin taas kord filmitehnikaga maadlema asuma -- kole kahju sellest, sest rollimäng olevat olnud seekord üks Estconi parimaid. Edasi jooksin erinevate vestlusringide ja kinotoa vahet, kus suutsin ametliku programmi vahele ka tükikese bizarro animet ja head Briti komöödiat sokutada. Õhtu lõpetuseks sai aga Indrek Harglaga rahvuslikke laule lauldud ning Trashi Vene puskarit maitstud. Viimase peale suutsin ma esimest korda kogu kolme päeva jooksul ka tõsisemasse joobesse jääda ning kuna ma ei soovinud Kristjan-Jaagule hakata Ulmejoodik 2010 auhinna osas konkurentsi pakkuma, kuulutasin laupäeva edukalt lõppenuks nikg pugesin ära põhku.
Sünnipäevatordiga
Küllap sellise õige otsuse tõttu oli pühapäeval ärkamine üllatavalt meeldiv. Isegi rahvakirjaniku telliskivisid lõhestav norskamine ei suutnud seda kuidagi mõjutada. Veiko Belialsi ettekanne oli teravmeelne, järgmine Täheaeg tuleks juba ainuüksi seepärast muretseda, et sealt see uuesti üle lugeda. Belialsi endaga vahetasin veel pisut filme ning kohale ilmus ka Jürka, kellega sai jätkatud eelmisel õhtul alustatud kama jagamist. Ootamatult sadas sisse veel Pronto, kes oli kuulnud maagilist sõna "koomiksid". Oleksime küllap veel päris pikalt seal infot jaganud ning jutelnud, aga autojuhid muutusid närviliseks. Junk kibeles sedavõrd minema, et üritas mõttejõuga downloadimist kiirendada. Andsime siis alla, ladusime tehnika kotti ja leppisime kokku failivahetust kunagi sügisel jätkata. 
 
Liikuma saime sellest hoolimata kõige viimastena, vaja oli ju ikkagi enne kõik kaasavõetud konservid ära süüa, järve ilu imetleda ning Tarmo Tederiga nõukogude lastekirjanduses leiduva poliitika üle arutleda. Väsimus oli igatahes gigantlik, selle suurust iseloomustab küllap fakt, et tõenäoliselt Tartus purunenud auto- rehvi märkasime me alles Elvas.
PS: Pildid varastatud suurest hulgast Ulme.ee alt lingitud albumitest.

7 kommentaari:

Kalmsten ütles ...

Kulm my arse, see fashistisiga kelle tekki ja patja ma kohendama läksin suutuis mulle tervelt ruutsentimeetri suuruse punase laigu põsele tekitada. kinni tuleks sellised panna!

J ütles ...

wtf on higitelk ja miks see jaile ära sõi?

Majoneesikook? Ma tean nüüd vähemalt ühte inimest, kes peaks köögi suhtes lähenemiskeelu saama.

Kas teil Trashi ei olnud käepärast, kes oleks kindlasti selliste suuremate kulinaarsete kuritegude suhtes kiired vastumeetmed kasutusele võtnud.

Juurak ütles ...

Mitte higitelk vaid udupeen baldahhiin-sääsevõrk. Ma nimelt sain kohutava trauma ja jubedad kärnad ühest ööst, mil miljonid sääsed mind ründasid. Sestpeale vean üritustele kaasa oma sääsevõrku - selle all on palju parem magada kui telgis. Mahe tuuleõhk silitab juukseid ja need vastikud purejad võivad mu prisket ihu ainult kaugelt kaeda, ligi ei pääse :D

Juurak ütles ...

PS: Majoneesist saab VÄGA häid küpsiseid teha, küllap siis ka kooki...

J ütles ...

Pakatan skeptitsismist millegi vastu, mis koosneb kuulduste järgi kõigest võileibadest, poolest purgist majoneesist ja männiokastest. Ei, mitte männiokaste pärast.

Kalmsten ütles ...

Jaanus - mokk mätasse !
Väegade hea võileiva-vorsti-kurgi-vähese tomati ja hunniku majoneesi tort oli.

Kalmsten ütles ...

..ja kas sa tõesti arvad, et vahukoor oleks leiva ja vorstiga paremini kokku sobind???
NÕDRAMEELNE!
VAIMUHAIGE!
EBANORMAALNE!
(etc.)