laupäev, 2. detsember 2017

Dirty Tiger Crazy Frog (1978)


Nende vanade Sammo filmide kohta on raske blogiposte kirjutada. Oled nimelt ühe blogiposti kirjutanud oled juba enamuse kohta kõik ära öelnud. Peamisteks märksõnadeks ikka hea slapstick kombineeritud iidsete võitluskunstidega, auväärset meistrid, rumalad noored kuked, pahad mehed ning draama ja loll huumor fantastiliselt veidrates kombinatsioonides, võib soovitada.






Kingu Kongu no gyakushû (1967)


Ishirō Honda, Godzilla autor ning jaapani oma Ray Harryhausen on küll mees, keda peaks iga filmisõber teadma. Eriti iga campide ulmefilmide austaja muidugi. Pööraselt hullumeelne sisu ja tohutus koguses makette ning kolle peaks neile eriti meeltmööda olema. Põhimõtteliselt pole mehele miski filmikunstis võimatu. Kui vaja võib ta lasta lendaval allveelaeval rünnata Atlantist - kui vaja ehitada Antarktikasse tohutu reaktiivmootori ja nihutada paigast maakera enda. Käesolevas filmis on üks kuripaha krahv dracula nõbu röövinud rahumeelse King Kongi, et teda kasutada maa-alustel kaevetöödel, et koguda mingit üli-super-vinget elementi nimega X. Juhuks kui Kong peaks paha peale minema on mehel varuks ka mehha-kong jne. Sellist hullumeelset kinolugu on tegelikult mõttetu ümber jutustaga. Vaadake ise ja saage kirgastatud.




Children Who Chase Lost Voices From Deep Below (2011)


Mõte, et meie planeedi pealispinna all asub veel teinegi, varjatud maailm, on väga vana. Leidub hulgaliselt rahvajutte ja suulisi pärimusi, milles kõneldakse allmaarahvast, kes on loonud endale harmoonia:- ja heaoluriigi muust inimkonnast eemal Ja sellest häirimatult. Ka kirjandusest võib sel teemal mõndagi leida - esimesena peaks võib-olla mainima taanlase Ludvig Baron von Holbergi "NieJs Klimi maa-alust teekonda". Kunstnikud ja poeedidki on ikka ja jälle selle motiivi juurde tagasi pöördunud. (Ajakiri Paradoks B, jumal teab mis number).

Nüüd siis on ka animeloojad sellele legendile küüne taha ajanud ning asunud hoolsalt fantaseerima ning tulemuseks on midagi, mis haiseb raskelt Miyazaki järgi.

Küsite, et miks Miyazaki HAIS, miks mitte AROOM? Aga sellepärast, et autor oli üritanud liiga püüdlikult miyazakit kopeerida. Ise tuleks ka mõelda härra Shinkai! Praegu need klisheed, lendavad masinad, kollid, salajased maailmad, looduse ja öko-smöko teema on justkui üks-ühele vanameistri filmidest maha kraabitud.

See jäljendamine teeb filmile karuteene, kuna nüüd tahes-tahtmata hakkad võrdlema selle ropu hispaania sõnaga (Laputa) ja sellega võrdluses jääb shinkai alla. Ei muidu polnud viga, aga miyazaki maailmad on emotsionaalsemad, elavamad, tempokamad, suuremad.

Erinevus seisneb ka selles, et Miyazakist jääb enamasti mulje, et ta üritab 10ne mangaraamatu ideid suruda ühte filmi (Nausicaa puhul ju nii umbes oligi), Shinkai aga justkui venitaks lühikesest mangavihikust täispikka filmi...ehk siis kuidagi liig palju unelemist oli mida miyazaki tavaliselt endale ei luba.

PS: Leidsin selle postituse draftide hulgast, kuna ma selle tegin ei mäleta aga leidsin, et võiks viimaks ära avaldada.
















Moon 44 (1990)


Galaktilisel kaevanduskompaniil kaovad ühel planeedil süstikud. Vastumeetmena otsustatakse asendada seni tööjõuna kasutatud tänavalapsed ohtlike kurjategijatega ning sokutatakse kurjamite hulka ka üks "oma", ehk siis filmi peategelane.

Sedalaadi algus viitaks justkui sellele, et edaspidi tuleb ohtralt taplemist kurjade tulnukate / kosmosepiraatide jms tegelastega aga tutkit! Tegelikult osutus filmi peamiseks pingekohaks kurjategijate ning tänavalaste konflikt. Kurjategijad on nimelt nagu kuuenda klassi koolikiusajad, kes noori siledaid poisse nähes tahaks kohe neile jala taha panna või koolilõuna ära võtta. Lisaks on pätid viimseni homod! Ilma naljata, kaevandusbaasi ainsa naisliikme asemel vahitakse ja näpitakse hoopis poiste perseid ning erinevalt tavalistest 80nendate filmidest ei jää see homoerootiline teema ainult vihjete tasandile. Ehk üks kurjategija ei suuda kiusatusele vastu panna ning väänab ühele poistest dushinurgas ära - tegu, millest sünnib loomulikult igavene hulk paksu pahandust. Kusjuures vägistamine annab muidu campilikule filmile minuarust põhjendamatul sünge tooni, olles ilmselt ka põhjuseks, miks tegemist pole eriti tuntud filmiga. Kes see (normaalsetest) filmivaatajatest väga tahab asuda vaatama pealtnäha lustliku 80nendate lolli ulmekat ja näha äkki sellist stseeni.

Kokkuvõtteks on see film omalaadne kombinatsioon vanglafilmist, kosmosemärulist ja Top Gunist, mille parimaks osaks on ilma mingi kõhkluseta visuaalne pilt. Kosmosejaam on tihkelt täis suuri õliseid masinaid, suitsuseid koridore ning hiiglaslikke aeglaselt pöörlevaid ventilaatoreid, mis loovad laheda Alieni või Blade runneriga võrdväärse atmosfääri. Oleks see lugu ise ka natuke parem võiks päris kõvasti kiita. Praegu on natuke selline ei liha ega kala.








Tarkan Viking kani (1971)


Tarkan versus vikings on lugu vahvast türgi soost sõdalasest nimega Tarkan, kes lubab peale ühe oma lemmikkoera tapmist häda ning surma kõigile viikingitele. Raske on arusaada, et kas tegemist on peene Türgi huumoriga või pärinesid nende teadmised euroopast ja viikingitest vaid Asterixi koomiksist. Kostüümid on igaljuhul kombineeritud vanaema kootud põlledest ja teksadest. Põhipaha kannab seljas vannitoavaibast tehtud seelikut ning aegajalt käib viikingite vange söömas täispuhutavat vannimänguasja meenutav kaheksajalg. Viimane näeb nii hale ja löntis välja, et isegi Ed Wood oleks ta ära põlanud. Ühesõnaga kõik see paistab välja nagu alaealiste poolt vanemate tagant näpatud riietega korraldatud larp. Ahaa! filmi lõpus esitatakse ka huvitav hüpotees sellest, miks maailmas enam viikingeid pole? Nad lihtsalt ei huvitunud seksist. Kui nt siin filmis antakse viikingikambale terve hunnik kenasid tütarlapsi oskavad nad neid vaid batuudil õhku loopida, jalgupidi üles puua ning madudega aukudesse visata. Vot sihuke film siis! ehk väga väga halb, aga naerda saab vaatamise käigus korralikult. Igav ei hakka ja uusi lollusi leiutatakse pidevalt. Halbade filmide nautimise soolikas on kohustuslik muidugi, ilma selleta võiks kasutada ilmselt piinamisvahendina.





Road House (1989)

See on väga gei film isegi 80nendate märulifilmide standartite järgi. Ei kaameramees, ega filmi põhipaha ei suuda kuidagi Patrick Swayze tagumikult mõtteid eemale saada ning pidevalt lendavad onlinerid “I used to fuck guys like you in prison”, “Your ass is mine, boy” jne. Lisaks vallandatakse üks baaritöötaja puhtalt heteroseksuaalsuse pärast. Mulletite kogus on siin filmis samuti muljetavaldav, ainukesed inimesed, kellele on lubatud mitte mulletit omada on naised või kiilakad. Ahjaa sisust kah! Patrick Swayze mängib siin filmis kogu USA parimat baariväljaviskajat. Kusjuures ilma naljata, iga suvaline baarikärbes paistab teda teadvat. Selles tulenevalt palgatakse ta ühte eriti roppu ja käestläinud baari korda looma. Swayzel või siis Daltonil on muuseas elus ja baarides läbilöömiseks kolm reeglit:

1. Never underestimate your opponent. Be ready for anything.
2. Take it outside
3. Be nice. Until it is time to not be nice.

Aga kuna Dalton on reegleid eirav "paha poiss", siis loomulikult ei järgi ta ise neist ühtegi. Lõpuks ei aita miski muu, kui linnaelanikud peavad shotgunidega kohale tulema ja olukorra oma jõududega lahendama. Kas ma julgen seda soovitada? Kindlasti! Tegemist on tõelise "guilty pleasurega", mida on hoolimata kõigist tobedustest üllatavalt mõnus vaadata.