Moon 44 (1990)

Galaktilisel kaevanduskompaniil kaovad ühel planeedil süstikud. Vastumeetmena otsustatakse asendada seni tööjõuna kasutatud tänavalapsed ohtlike kurjategijatega ning sokutatakse kurjamite hulka ka üks "oma", ehk siis filmi peategelane.

Sedalaadi algus viitaks justkui sellele, et edaspidi tuleb ohtralt taplemist kurjade tulnukate / kosmosepiraatide jms tegelastega aga tutkit! Tegelikult osutus filmi peamiseks pingekohaks kurjategijate ning tänavalaste konflikt. Kurjategijad on nimelt nagu kuuenda klassi koolikiusajad, kes noori siledaid poisse nähes tahaks kohe neile jala taha panna või koolilõuna ära võtta. Lisaks on pätid viimseni homod! Ilma naljata, kaevandusbaasi ainsa naisliikme asemel vahitakse ja näpitakse hoopis poiste perseid ning erinevalt tavalistest 80nendate filmidest ei jää see homoerootiline teema ainult vihjete tasandile. Ehk üks kurjategija ei suuda kiusatusele vastu panna ning väänab ühele poistest dushinurgas ära - tegu, millest sünnib loomulikult igavene hulk paksu pahandust. Kusjuures vägistamine annab muidu campilikule filmile minuarust põhjendamatul sünge tooni, olles ilmselt ka põhjuseks, miks tegemist pole eriti tuntud filmiga. Kes see (normaalsetest) filmivaatajatest väga tahab asuda vaatama pealtnäha lustliku 80nendate lolli ulmekat ja näha äkki sellist stseeni.

Kokkuvõtteks on see film omalaadne kombinatsioon vanglafilmist, kosmosemärulist ja Top Gunist, mille parimaks osaks on ilma mingi kõhkluseta visuaalne pilt. Kosmosejaam on tihkelt täis suuri õliseid masinaid, suitsuseid koridore ning hiiglaslikke aeglaselt pöörlevaid ventilaatoreid, mis loovad laheda Alieni või Blade runneriga võrdväärse atmosfääri. Oleks see lugu ise ka natuke parem võiks päris kõvasti kiita. Praegu on natuke selline ei liha ega kala.