laupäev, 2. detsember 2017

Children Who Chase Lost Voices From Deep Below (2011)


Mõte, et meie planeedi pealispinna all asub veel teinegi, varjatud maailm, on väga vana. Leidub hulgaliselt rahvajutte ja suulisi pärimusi, milles kõneldakse allmaarahvast, kes on loonud endale harmoonia:- ja heaoluriigi muust inimkonnast eemal Ja sellest häirimatult. Ka kirjandusest võib sel teemal mõndagi leida - esimesena peaks võib-olla mainima taanlase Ludvig Baron von Holbergi "NieJs Klimi maa-alust teekonda". Kunstnikud ja poeedidki on ikka ja jälle selle motiivi juurde tagasi pöördunud. (Ajakiri Paradoks B, jumal teab mis number).

Nüüd siis on ka animeloojad sellele legendile küüne taha ajanud ning asunud hoolsalt fantaseerima ning tulemuseks on midagi, mis haiseb raskelt Miyazaki järgi.

Küsite, et miks Miyazaki HAIS, miks mitte AROOM? Aga sellepärast, et autor oli üritanud liiga püüdlikult miyazakit kopeerida. Ise tuleks ka mõelda härra Shinkai! Praegu need klisheed, lendavad masinad, kollid, salajased maailmad, looduse ja öko-smöko teema on justkui üks-ühele vanameistri filmidest maha kraabitud.

See jäljendamine teeb filmile karuteene, kuna nüüd tahes-tahtmata hakkad võrdlema selle ropu hispaania sõnaga (Laputa) ja sellega võrdluses jääb shinkai alla. Ei muidu polnud viga, aga miyazaki maailmad on emotsionaalsemad, elavamad, tempokamad, suuremad.

Erinevus seisneb ka selles, et Miyazakist jääb enamasti mulje, et ta üritab 10ne mangaraamatu ideid suruda ühte filmi (Nausicaa puhul ju nii umbes oligi), Shinkai aga justkui venitaks lühikesest mangavihikust täispikka filmi...ehk siis kuidagi liig palju unelemist oli mida miyazaki tavaliselt endale ei luba.

PS: Leidsin selle postituse draftide hulgast, kuna ma selle tegin ei mäleta aga leidsin, et võiks viimaks ära avaldada.
















Kommentaare ei ole: