pühapäev, 31. august 2008

Aasta möödas

Ja ongi siis enamvähem aasta täis käesoleva blogi pidamist. See postitus saab (kui mu matemaatika väga alt ei vedanud) ühtlasi ka 200ndaks nii ,et topelt tähtpäev. Tänada tuleks igaljuhul Trashi ja Paranoiadiscot kes mulle blogimise idee ja pisiku üldse andsid. Polekski arvanud ,et nii kaua jaksan seda asja vedada, eelmisel talvel tuli ka pikem paus kirjutamises ning peaaegu oleks kogu asjale siis käega löönud. Lisaks oma võetud eesmärki - kõik vaadatud filmid kirja pole sellel perioodil suutnud saavutada, vähemalt 50 filmi on kenasti puudu. Esile aga tuleks tõsta veel kindlasti ka mu parimad semud Ove, Mart ning Blond (kes ka nüüd raske filmiblogija ameti endale võtnud) kelledega on paljude aastate jooksul lugematul arvul nii suuri kui väikesi filmiõhtuid/maratone koos peetud ning kes on omaltpoolt ka häid soovitusi jaganud või toredaid filme toonud. Tänada tuleks eriti ka väga head semu Ragnarit kes on mind toetanud ühe vana ja pisut kustunud lambiga, kuid muidu väga kobeda projektoriga - ei kujuta enam praeguseks ette kuidas ma suudaksin ilma selleta vaadata midagigi. Blogimine on üks lõbus ja arendav ajaviide ja võin öelda ,et mu kirjaoskus (või vähemalt jutuveeretamise oskus) on tänu sellele vahepealse aastaga tublilt paranenud kui võrrelda vähemalt praegusi ja esimesi postitusi. Päris ideaalne siiski kõik siiski pole ja veidraid lohisevaid ja segaseid lauseid juhtub küll ikka aegajalt sekka. Õigekirjast ja komadest parem ei hakkaks rääkimagi, selles osas paneb imestama kuidas ma keskkoolist eestikeelega läbi vedasin. Kirjutamisega seoses on filmide kohta lisainfo otsing ja piltide väljavõtmine aegamööda vägagi meeldima hakanud ning tuju ja kirjutamisindu tõstab ka see ,et üha rohkem inimesi juhtub tekste lugema-kommenteerima. Eks siis püüan tasapisi jätkata, kui just külm ära ei võta. Kui on häid soovitusi-ideid kuidas seda saiti paremaks teha või stiili suhtes näpunäiteid siis kuulan huviga ja kommenteerimine on teretulnud. Lõpetuseks aga mõned haruldased kaadrid eraarhiivist. Toit, varutud järjekordseks väärtfilmi sessiooniks Blondipool, lisaks hallitusjuustule, kanale ja viinamarjadele on vahel laual ka praetud leib ja vorstid. Reserveeritud kohtadega privaatne kinosaal The Marty & Ove Ja Blond, loodan ,et ta ei pahanda oma isiku paljastamise pärast. Peale filmiõhtut koju vaarudes võivad avaneda vahest vaated huvitavate nurkade alt. Esimese projektori ümbris oli üsnagi suursugune, ning ka masin oli üsnagi kaalukas. Ja siis veel see vajalik komponent mida Blond on aegamööda õpetanud filmidega kaasaskäivaks lahutamatuks asjaks pidama.

Videodrome (1983)

Kaabeltelevisiooni kanali CIVIC-TV (Channel 83, Cable 12) küüniline omanik Max Renn (James Woods) tegeleb peamiselt mööda riiki ringi sõitmisega ,et leida kõikvõimalikke odavaid, poronograafilisi ja vägivaldseid filme milledele ta pisike kuid kindla klientuuriga kanal on keskendunud. Ühel hetkel näitab raadio-tv amatöörist kaastöötaja Max'ile kummalist teleprogrammi nimega Videodrome mille ta on krüpteeritud sateliidikanalilt salvestanud. Kanal ise tundub näitavat ainult äärmiselt vägivaldseid snuff filme. Videodrome ja selle salapärase päritolu väljauurimine ,et materjali enda kanalis näidata muutub mehele aegamööda haiglaseks kinnisideeks. Asjast satub tasapisi vaimustusse ka Max'i sado-maso huviline tüdruksõber Nicki kes sõidab lõpuks Pittsburghi, kus väidetavalt seda filmitakse, asjaga lähemalt tutvuma. Max jõuab samal ajal oma allikaid uurides meediaguru Brian O'Blivionini (mis hea nimi) ning avastab ,et Videodrome vaatamine tekitab selle vaataja ajus kasvaja mis hakkab reaalsust väänama ja koletuid halutsinatsioone põhjustama. Edasi hakkab kõik juba liiga sürealistlikuks minema, mehe kõhtu ilmub kassettmaki avavus kuhu saab asju peita või videokassette mängida muutes mehe hiiglaslikuks videomakiks või siis kasvab ta näiteks relvaga ühte. Videodrome omanikud plaanivad Max'i kasutada endi tööriistana kuid viimane otsustab pigem värdjaliku süsteemi hävitada. Tegemist David Cronenbergi kommertsilikult küll läbikukkunud oma shokeerivuse ja omapärasuse tõttu, kuid kõiges muus täielikult õnnestunud ja kultusmaine omandanud teosega. Tunda oli tugevalt ka sama stiili ja mõnigaid ideid mida näha tunduvalt hilisemas filmis eXistenZ. Tegemist olevat taaskordse tugev panusega Cronenbergi poolt sõltumatute filmide liikumisele alusepanekuks. Film ise on visuaalselt punnis ohtrast verest, perversustest, sadomasost ja muust huvitavatest fantaasiatest. Lõpuepisoodis olevat muide vastulausena Max'i "vaginaliseerumisele" kasvanud kahele naistegelasele peenised, aga see olevat kahjuks ametlikust reliisist väljalõigatud kui liiga häiriv ja puudus see stseen ka minu vaadatud versionis. Muide kartus ,et televisiooniprogramm võib põhjustada ajukasvajat olevat Ameerikas kunagi olnud levinud legend mis alguse saanud kuskil 40nendatel. Blond keeldus igaljuhul kohe otsa Naked Lunch'i vaatamast väites ,et läheks juba liiale nii ,et jätkasime The Young ones nimelise UK sarjaga. Videodrome osas nõustun aga tema arvamusega ,et väga veider aga nauditav elamus - ulme ühendatud sürealismiga. Blond teab mis on hea - tänud igaljuhul lähevad talle suurepärase viskivaliku eest. Death to Videodrome! Long live The New flesh! TV screens are the retina of the mind's eye Juhin tähelepanu pildile all paremal nurgas - leidmise au läheb Blondile. Your reality is already HALF video hallucination. If you're not careful, it will become TOTAL hallucination. You'll have to learn to live in a very strange new world. 8/10 (peaks ikka hinded taas ära kaotama, alla 4-5 ei tule never mult ühtegi ja stabiilselt 7-10 enamustel, lihtsalt ei suuda hinnata - või vaatan lihtsalt ainult häid filme)

laupäev, 30. august 2008

Black Books (2000-2004)

Polnud päris kaua enam ühtegi TV seriaali näinud, viimaseks vaatamiseks oli üle poole aasta tagasi it crowd teine hooaeg, milles mina, kui samal ametil töötaja tegelikult raskelt pettusin. Veel olen ka Bottomit koos semude Ove-Mardiga üsna sageli segiti väikese alkoholi kõrvaseks tarbinud. Black Booksi meelitas mind vaatama külaltulnud Blond peale seda kui ei suutnud mu liiga suureks paisunud filmide kogust õhtuks sobilikku valikut teha. Esimene episood haaras igaljuhul juba täielikult - täitsin selle lõppedes viskiklaasi uuesti ning enne kui sain arugi oli terve hooaeg läbi ja kõht naerust valulik. Kuskil nädal-kaks hiljem vaatasime Blondi pool ka järgmised kaks hooaega ühtejutti otsa. Inglise komöödia järjekordne klassik mis asetub enda stiililt kuhugi peale Fawlty Towersit, olles pisut jõhkram aga enne Bottimit, omades mõningaid sarnaseid jooni, jäädes samas absurdi ja vägivallavabamaks. Kokku siis kolm hooaega, igas 6 osa ja tehtud aastani 2004. Kolmanda hooaja lõpp tuleb kuidagi veidralt, justkui poole osa pealt tegevus katkeb - tõmmatakse kokku. Nagu oleks just 15minutit tagasi tulnud teade kõrgemalt bossidelt ,et neljandat hooaega enam ei soovita. Üldiselt mulle meeldib isegi ,et inglased teavad kuna seriaali lõpetada enne kui see alla hakkaks käima kuid Black Booksi puhul tundus neil ideid veel ohtralt jaguvat. Seriaali oluliseimaks tegelaseks on Bernard Black - närviline, laisk, irooniline alkohoolikust, ahelsuitsetajast iirlane kes peab Londonis väikest raamatupoodi ja saab vaevu iseendagagi hakkama. Üldiselt teeb ta ka kõike ,et klientuuri oma poest minema peletada või eemale hoida, solvates ja norides peaaegu enamuse poodi sattunutega. Bernardi parim ja ainus sõber on kõrval kunsti ja kingitustepoodi pidav Fran kes omab ka (ju kindlasti Bernardi tõttu) kerget kalduvust alkoholismile. Üldiselt on Bernard oma stabiilselt ebastabiilse eluga isegi rahul kuni ta kahtlasevõitu raamatpidaja politsei tähelepanu alla sattudes kaob ning ta müüb raamatu "The Little Book of Calm" raskes stressis olevale veidrikust arveametnikule nimega Manny Bianco kes suudab selle alla neelata, haiglasse sattuda ning lõpuks ringiga tagasi Black Booksi poodi jõuda kus ta lõpuks Bernardi alluvuses tööle hakkab. Manny ideed ja arusaamad poepidamisest kipuvad aga tugevasti vastuollu minema Bernardi omadega mis tõmbavad kaela omajagu hädasid. Mannyst saab ühtlasi ka Bernardi ori kes peab lisaks muule ka talle sööki valmistama ja alkoholi valama. Seriaalidest on kuidagi harjumatu ja raske täpsemalt kirjutada. Ühesõnaga enda sekelduste käigus satuvad kolm tegelast ühest tobedast-sürealistlikust olukorrast veel hullemasse. Tehakse paavstile veini, aetakse jehoova tunnistajaid segadusse, noritakse skinheadidega, koristatakse Bernardi kodu, õpetatakse maffiabossi lugema ja Frani klaverit mängima. Manny satub kavala pede fotomodelliks, joob absinti ning grillib mesilasi ning Bernard otsib endale suvetüdrukut ja Fran meeleheitlikult meest või siis tegeletakse Frani liikuvate seintega ning kirjutatakse lasteraamatut ja loetakse Freudi. Lisaks kõigele juuakse veel muidugi suurtes kogustes veini ning muudetakse ka igapäevaseid ja lihtsaid olukordi humoorikaks katastroofiks. Ühes osas astus, Black Booksiga konkureeriva poe omaniku rollis, üles ka meie suureks rõõmuks Simon Pegg. Seriaali idee ja tekstide autoriks on muide Dylan Moran kes ka Bernardi mängib. Tegemist oli ta esimese korraga TV sarjale sisu kirjutada nii ,et ta kutsus appi tuttava iirlase Graham Linehani (kes kahes episoodis ka ise kaasa teeb). Huvitavatest faktidest leidsin veel ,et Tamsin Grieg (ehk Fran) oli esimest seeriat tehes rase ning Bill Bailey's tegelane Manny oli originaalselt juut. Bernardi tegelaskuju olevat aga inspireeritud ühe Dublini raamatupoe pidaja järgi (ei hakka järgnevat tõlkima) whom Dylan described as " he looks like he's swallowed a cup of sour milk and peed himself at the same time. He has this green bilious expression, years of displeasure have shaped his face." Ise usun ,et selle tegelaskuju üheks suureks algupäraseks mõjutajaks on kindlasti olnud ka inglise komöödia klassik - Basil Fawlty. Vaatamise käigus tekkis blondiga igaljuhul tõsine soov ka ise endale raamatupood luua - leidsime ,et minul pole Bernardiga väga raske samastuda ning kui ta pisut rohkem karva kasvaks oleks Manny ka valmis. Seriaal aga kuulub kindlasti klassikaliste Inglise komöödiasariade hulka. Mesilased ja absint.. Raamatusõbrast Graham Linehan. Manny: (phoning Anall Cleaners) Everything's covered in filth! Look! (points phone receiver around the room) The whole place is a complete mess. Can't find anything. Right now I'm eating scrambled eggs, with a comb, from a shoe! Fran: You know, in Tibet, if they want something, do you know what they do? They give something away. Bernard: Do they. Do they. That must be why they're such a dominant global power. Bernard: You know what you are? You're a beard with an idiot hanging off it. Manny: (to woman giving birth) When you're feeling under pressure, do something different. Roll up your sleeves, or eat an orange. Leidsime koos Ovega mõningaid episoode ülevaadates ,et Franil polnud ju tegelikult häda midagi - oli omapärane ja kena naisterahvas, veider ,et tal oli mehe leidmisega sellised raskused. 10/10