Kristalltiibadega lind

The Bird with the Crystal Plumage (1970) jäi silma sest on mitmelpool äramärgitud kui üks giallo hea vanem stiilinäide. Tegemist on omas zanris väga tuntud ja väidetavalt ka Dario Argento laiemalt kuulsaks teinud filmiga. Nagu ka mitmes Argento hilisemas filmis on ka selle loo peategelaseks Ameeriklane. Täpsemalt kirjanik nimega Sam kes õhtuti Rooma tänavatel jalutades näeb pealt kunstimuuseumis toimuvat mõrvakatset ning satub veel selle käigus ise üsnagi täbarasse olukorda jäädes kahe klaas akna vahele kinni. Selgub ,et antud mõrvar teguseb sealkandis juba pikemat aega ning lugu on erakordne veel seepärast ,et esimest korda on ta ohver pääsenud eluga. Tüüpilise giallo tegelasena tekib Sam'il lausa haiglane uudishimu juhtum lahendada (veidral kombel pole politseil midagi selle vastu kui amatöör nende kapsamaal elevandina trambib) ning teda ei heiduta ka see ,et lisaks endaomale paneb ta ohtu ka tüdruksõbra elu.

Visuaalselt meeldis film mulle väga. Üheltpoolt lausa klisheelik oma kohustuslike elementidega mis aga ei häiri vaid on lahedad. Näiteks tüüpilised mustad kindad, läikvad noaterad ja erkpunane veri. Lisaks veel veidrad kunstiteosed ning üks mõrvadega seotud kahtlane ja hirmuäratav maal mille autoriks karvane erakust kunstnik kelle elamisse pääses vaid redeliga ja kes toiduks kasvatab kasse. Mõrvari isik püsis ka kenasti saladuses viimaste minutiteni välja. Kuigi õrnad kahtlused olid, aga antud stiili puhul kipubki olema nii ,et viimaks kahtlustadki kõiki tegelasi - kaasaarvatud peategelast (ühes dario filmis tema lõpuks tapjaks ju osutusgi). Tõsi, mu lemmik Argento filmide hulka ta ei jõua kuid jääb sinna heade filmide juurde kenasti edestades tubli mitme sammuga mehe uusi teoseid. Käeharjutus enne Profondo Rosso't mis on minuarust antud stiili üks tegijamaid filme (vähemalt neist mis näinud). Kui hakkas juba filmi vastu huvi tekkima võite edasi jätkata lugemist rodendroniteinvasiooni veebist. Aga minul läheb järgmisena vaatamisele The Cat o' Nine Tails, vot.

7/10