Pühapäeva hommikul hirmsat pohmelli Blondipool kannatades ja oodates kuni võib autorooli istuda pole midagi paremat (peale peavalurohu ja kohvi) kui vaadata üks hea, mõnus ja mitte väga raske sisuga film. Seekord sai peale pandud tõsine vanakooli koletisefilm. Kuskil 50nedad ja 60nendad tundusid igatlaadi hiiglaslikud putukad, saurused, kosmosekoletised, madu-ussid ja ka pilvelõhkujakõrgused naised väga populaarne teema olevat. Käesolev film liigitub arvatavasti selle kunagise hulluse esimeste pääsukeste hulka ja võib öelda ,et on päris hästi õnnestunud. Koomiliste kummijunnidega tehtud komöödia asemel oli mulle üllatuseks tegemist isegi üsna kobeda filmiga. Seekord on inimkonna ärasüüa soovivateks vaenlasteks sipelgad kes tuumakatsetuste tulemusena hiiglaslikeks paisunud. Idee mis isenesest juba üsna vana ja vist ka tolleks ajaks eelnevalt filmides kasutatud. Juba lapsepõlves loetud
Sannikovi maal elasid gigantsed sipelgad kelledega vene polaaruurijad pidid maadlema.
Sisu on täpsemalt ühesõnaga järgnev: politseinike poolt leitakse New Mexico tühermaalt sihitult ringihulkuv shokis väike tüdrukuke. Asja uurima asudes leitakse ümbruskonnas märke hiiglaslike olevuste rünnakutest. Kummalistest elukatest mahajäänud jälgi kutsutakse uurima Doctor Harold Medford, mees kes lisaks muule tunneb ka sipelga jalajälje ilmeksimatult ära ning orienteerub nende pesas paremini kui oma toas. Nagu vanadele teadlastele tüüpiliselt kombeks on tal muidugi kaasas ka noor ja kaunis tütar keda meespeategelased tasapisi piiravad. Varsti kohtutakse ka esimese hiidsipelgaga kellega peetakse võidukas lahing ning leitakse kõrbest olevuste pesa (kunagise tuumapommi testalalt) mida rünnatakse nii bazuukade kui mürgiga. Kõik tundub minevat hästi kuid väike rühm kes dr'i tütre juhtimisel hävitatud pessa tungib teeb kindlaks ,et veidi enne rünnakut suutsid siiski kaks noort emasipelgat pulmalennule suunduda. Algab võidujooks ajaga. Kas suudetakse kaks uut sipelgapesa avastada ja hävitada enne kui neist omakorda uued emasipelgad sünnivad.
Kui esimene sipelgas ekraanile ilmus olin üsnagi meeldivalt üllatunud. Nagu ülal juba öeldud ei olnud see tõesti mitte silmnähtavalt traatidest liigutatav käpiknukk vaid päris usutav isend. Eks siin mängib oma rolli ka see ,et tegemist oli mustvalge filmiga ning sipelgad liikusid enamasti hämarates käikudes või udus. Tuleb tunnistada ,et filmi esimene pool oli parem kui lõpuosa. Pärast esimese sipelgapesa hävitamist hakkas kõik pisut allakäima. Sisse tuli Ameerika julgeolek , inimkonna saatus ja päästmist vajavad väikesed lapsed, kes olid nii nunnud ,et isegi sipelgad ei suutnud neid ära süüa. Peeti ka üks hariv loeng sipelgate elust ning film lõpetati moraali lugeva kõnega teemal - inimkonna vastutustundetu käitumine tuumarelvadega. Pohmelli peletas ja meelt lahutas film aga sellest hoolimata suurepäraselt.
Ameerika president lugemas ette erakorralist teadet riiki ähvardavatest
hiidsipelgatest
Mees kes teadis liiga palju ja isoleeriti rahva heaolu nime.
Sipelgas rinnakorvi järamas.
7/10 (mustvalged filmid on lahedad)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar