Hoolimata sellest ,et eesti filmiblogi maastik on tõesti päris tilluke juhtub ikka hämmastavalt sageli olukordi kus teineteisest sõltumatult vaatavad kaks blogikirjutajat ühe ja sama filmi
üheaegselt ära. Ning ma ei mõtle siin uusi kinohitte, vaid seda juhtub ka vanemate ja vähemtuntumate asjadega. Nii juhtus praegu selliselt ,et avastasin enda üllatuseks - Bruno on
13-street päevikus just äsja Romper Stomperist kirjutanud.
Isegi Blond viitas sellisele omapärasele kokkusattumisele. Vaadatud sai see film endal esimest korda juba tegelikult 2-3 aastat tagasi koos Blondiga kuid seoses skinheadi teemaliste filmide õhtuga hiljuti sai peale this is englandi ülevaadatud just jälle Ove harimise eesmärgil kes peale filmi lubas ka ise lokid maha ajada ning punased traksid peale tõmmata.
Sisust rääkides tuleb tegelikult meelde see jutt ,et maailmas vaid kümmekond iidvana algset lugu või narratiivi väidetavalt olemas ongi mida siis kõigis filmides-raamatutes ernevates kombinatsioonides ning nurkade alt jutustatuna kasutatakse, Või siis erinevate taustade ja ajastutega. Praegusel juhul hakkas millegipärast meenuma lugu kuningas Arthurist, täpsemalt kolmnurk Arthur-Guinevere-Lancelot, mis toodud tänapäeva ja asetatud skinheadide kampa. Antud filmis on nimelt väga oluline osa, lisaks vaprate rüütlite "võitlustele", pealiku (Russell Crowe) naise ja tema lähedasema abilise (Daniel Pollock) vahelisel armulool. Tegemist pole muidugi üks - ühele sarnase looga, näiteks neiu kes sõbrad tasapisi tülli ajab pole
just ilmsüütu neitsi vaid tegemist on lapsepõlves isapoolt ahistatud äärmiselt
kättemaksuhimulise ja pahelise naisterahvaga kes mängib suurt osa natsikamba lagunemises.
juba algus näitab seda ,et temale kasutuks muutunud meestest sõidetakse kiirelt ja tõhusalt üle.
Huvitava faktina tuleks veel lisada ,et natsiliidri paremat kätt mänginud Daniel Pollock tegi peale filmi lõppu enesetapu, astudes rongi ette ning põhjuseks oli sama neiu keda ta ka filmis jahtis, elas küllap liiga enda rolli sisse. Lisaks mainitud Kuningas Arthurile võib siit leida tugeva vihjet Clockwork Orange'le seoses ühe rünnakuga neiu kunstnikust isa maja pihta. Lisaks tuleb veel mainida ,et pealiku ossa sobib Crowe päris hästi ja teeb tubli tööd, võiks öelda isegi ,et see roll kuulub ühtede ta lahedaimate hulka.
Kui päris alguses kangialuse insidendiga luuakse tegelastest kohe mulje kui vägivaldsetest värdjatest siis filmikäigus asi nihkub ning minul vähemalt kaldus sümpaatia tasapisi üha haledamaks muutuva sinnikamba poole. Ning õrnalt hakkab isegi mõistma tüüpide viha piiramatult paljunevate ning kõike äraostvate hiinlaste-vietnamlaste suhtes. Omal ajal olevat film lausa põhjustanud veel Austraalias kirgliku arutelu teemal ,et kas tegu on rassistliku või rassismivastase teosega - no ei imesta, juba ainuüksi muusika mis taustaks on arvatavasti enamuses maades keelatud. See helitaust on muide lausa suurepärane. Erilised lemmikud on lood Pulling on the boots, Fourth Reich Fighting Men (hea tempokas lugu mida mängitakse kui skinnid on just hiinlastelt korralikult kerepeale saanud ning elu eest liduvad) ning lõpulugu The Dead Nazi March. Neid lugusid oleme karvastega tartupeal ringi sõites ka autos lahtiste akendega kuulanud ja jalakäiatelt väga paljutähenduslikke pilke saanud.
Noormees loeb enda neiule Mein Kamfi ette..
Surnud skinhead, cool..
Üliinimesed panevad pidu, aadu keeraks vist hauas ringi seda orgiat nähes.
Kamba pesamuna..
Selle asemel ,et varastatud kraamiga vaikselt vehkat teha hakati jooma ning lollitama..
9/10
Postitused
Hoolimata sellest ,et eesti filmiblogi maastik on tõesti päris tilluke juhtub ikka hämmastavalt sageli olukordi kus teineteisest sõltumatult vaatavad kaks blogikirjutajat ühe ja sama filmi
üheaegselt ära. Ning ma ei mõtle siin uusi kinohitte, vaid seda juhtub ka vanemate ja vähemtuntumate asjadega. Nii juhtus praegu selliselt ,et avastasin enda üllatuseks - Bruno on 13-street päevikus just äsja Romper Stomperist kirjutanud.
Isegi Blond viitas sellisele omapärasele kokkusattumisele. Vaadatud sai see film endal esimest korda juba tegelikult 2-3 aastat tagasi koos Blondiga kuid seoses skinheadi teemaliste filmide õhtuga hiljuti sai peale this is englandi ülevaadatud just jälle Ove harimise eesmärgil kes peale filmi lubas ka ise lokid maha ajada ning punased traksid peale tõmmata.
Sisust rääkides tuleb tegelikult meelde see jutt ,et maailmas vaid kümmekond iidvana algset lugu või narratiivi väidetavalt olemas ongi mida siis kõigis filmides-raamatutes ernevates kombinatsioonides ning nurkade alt jutustatuna kasutatakse, Või siis erinevate taustade ja ajastutega. Praegusel juhul hakkas millegipärast meenuma lugu kuningas Arthurist, täpsemalt kolmnurk Arthur-Guinevere-Lancelot, mis toodud tänapäeva ja asetatud skinheadide kampa. Antud filmis on nimelt väga oluline osa, lisaks vaprate rüütlite "võitlustele", pealiku (Russell Crowe) naise ja tema lähedasema abilise (Daniel Pollock) vahelisel armulool. Tegemist pole muidugi üks - ühele sarnase looga, näiteks neiu kes sõbrad tasapisi tülli ajab pole
just ilmsüütu neitsi vaid tegemist on lapsepõlves isapoolt ahistatud äärmiselt
kättemaksuhimulise ja pahelise naisterahvaga kes mängib suurt osa natsikamba lagunemises.
juba algus näitab seda ,et temale kasutuks muutunud meestest sõidetakse kiirelt ja tõhusalt üle.
Huvitava faktina tuleks veel lisada ,et natsiliidri paremat kätt mänginud Daniel Pollock tegi peale filmi lõppu enesetapu, astudes rongi ette ning põhjuseks oli sama neiu keda ta ka filmis jahtis, elas küllap liiga enda rolli sisse. Lisaks mainitud Kuningas Arthurile võib siit leida tugeva vihjet Clockwork Orange'le seoses ühe rünnakuga neiu kunstnikust isa maja pihta. Lisaks tuleb veel mainida ,et pealiku ossa sobib Crowe päris hästi ja teeb tubli tööd, võiks öelda isegi ,et see roll kuulub ühtede ta lahedaimate hulka.
Kui päris alguses kangialuse insidendiga luuakse tegelastest kohe mulje kui vägivaldsetest värdjatest siis filmikäigus asi nihkub ning minul vähemalt kaldus sümpaatia tasapisi üha haledamaks muutuva sinnikamba poole. Ning õrnalt hakkab isegi mõistma tüüpide viha piiramatult paljunevate ning kõike äraostvate hiinlaste-vietnamlaste suhtes. Omal ajal olevat film lausa põhjustanud veel Austraalias kirgliku arutelu teemal ,et kas tegu on rassistliku või rassismivastase teosega - no ei imesta, juba ainuüksi muusika mis taustaks on arvatavasti enamuses maades keelatud. See helitaust on muide lausa suurepärane. Erilised lemmikud on lood Pulling on the boots, Fourth Reich Fighting Men (hea tempokas lugu mida mängitakse kui skinnid on just hiinlastelt korralikult kerepeale saanud ning elu eest liduvad) ning lõpulugu The Dead Nazi March. Neid lugusid oleme karvastega tartupeal ringi sõites ka autos lahtiste akendega kuulanud ja jalakäiatelt väga paljutähenduslikke pilke saanud.
Noormees loeb enda neiule Mein Kamfi ette..
Surnud skinhead, cool..
Üliinimesed panevad pidu, aadu keeraks vist hauas ringi seda orgiat nähes.
Kamba pesamuna..
Selle asemel ,et varastatud kraamiga vaikselt vehkat teha hakati jooma ning lollitama..
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar