Black Books (2000-2004)

Polnud päris kaua enam ühtegi TV seriaali näinud, viimaseks vaatamiseks oli üle poole aasta tagasi it crowd teine hooaeg, milles mina, kui samal ametil töötaja tegelikult raskelt pettusin. Veel olen ka Bottomit koos semude Ove-Mardiga üsna sageli segiti väikese alkoholi kõrvaseks tarbinud. Black Booksi meelitas mind vaatama külaltulnud Blond peale seda kui ei suutnud mu liiga suureks paisunud filmide kogust õhtuks sobilikku valikut teha. Esimene episood haaras igaljuhul juba täielikult - täitsin selle lõppedes viskiklaasi uuesti ning enne kui sain arugi oli terve hooaeg läbi ja kõht naerust valulik. Kuskil nädal-kaks hiljem vaatasime Blondi pool ka järgmised kaks hooaega ühtejutti otsa. Inglise komöödia järjekordne klassik mis asetub enda stiililt kuhugi peale Fawlty Towersit, olles pisut jõhkram aga enne Bottimit, omades mõningaid sarnaseid jooni, jäädes samas absurdi ja vägivallavabamaks. Kokku siis kolm hooaega, igas 6 osa ja tehtud aastani 2004. Kolmanda hooaja lõpp tuleb kuidagi veidralt, justkui poole osa pealt tegevus katkeb - tõmmatakse kokku. Nagu oleks just 15minutit tagasi tulnud teade kõrgemalt bossidelt ,et neljandat hooaega enam ei soovita. Üldiselt mulle meeldib isegi ,et inglased teavad kuna seriaali lõpetada enne kui see alla hakkaks käima kuid Black Booksi puhul tundus neil ideid veel ohtralt jaguvat. Seriaali oluliseimaks tegelaseks on Bernard Black - närviline, laisk, irooniline alkohoolikust, ahelsuitsetajast iirlane kes peab Londonis väikest raamatupoodi ja saab vaevu iseendagagi hakkama. Üldiselt teeb ta ka kõike ,et klientuuri oma poest minema peletada või eemale hoida, solvates ja norides peaaegu enamuse poodi sattunutega. Bernardi parim ja ainus sõber on kõrval kunsti ja kingitustepoodi pidav Fran kes omab ka (ju kindlasti Bernardi tõttu) kerget kalduvust alkoholismile. Üldiselt on Bernard oma stabiilselt ebastabiilse eluga isegi rahul kuni ta kahtlasevõitu raamatpidaja politsei tähelepanu alla sattudes kaob ning ta müüb raamatu "The Little Book of Calm" raskes stressis olevale veidrikust arveametnikule nimega Manny Bianco kes suudab selle alla neelata, haiglasse sattuda ning lõpuks ringiga tagasi Black Booksi poodi jõuda kus ta lõpuks Bernardi alluvuses tööle hakkab. Manny ideed ja arusaamad poepidamisest kipuvad aga tugevasti vastuollu minema Bernardi omadega mis tõmbavad kaela omajagu hädasid. Mannyst saab ühtlasi ka Bernardi ori kes peab lisaks muule ka talle sööki valmistama ja alkoholi valama. Seriaalidest on kuidagi harjumatu ja raske täpsemalt kirjutada. Ühesõnaga enda sekelduste käigus satuvad kolm tegelast ühest tobedast-sürealistlikust olukorrast veel hullemasse. Tehakse paavstile veini, aetakse jehoova tunnistajaid segadusse, noritakse skinheadidega, koristatakse Bernardi kodu, õpetatakse maffiabossi lugema ja Frani klaverit mängima. Manny satub kavala pede fotomodelliks, joob absinti ning grillib mesilasi ning Bernard otsib endale suvetüdrukut ja Fran meeleheitlikult meest või siis tegeletakse Frani liikuvate seintega ning kirjutatakse lasteraamatut ja loetakse Freudi. Lisaks kõigele juuakse veel muidugi suurtes kogustes veini ning muudetakse ka igapäevaseid ja lihtsaid olukordi humoorikaks katastroofiks. Ühes osas astus, Black Booksiga konkureeriva poe omaniku rollis, üles ka meie suureks rõõmuks Simon Pegg. Seriaali idee ja tekstide autoriks on muide Dylan Moran kes ka Bernardi mängib. Tegemist oli ta esimese korraga TV sarjale sisu kirjutada nii ,et ta kutsus appi tuttava iirlase Graham Linehani (kes kahes episoodis ka ise kaasa teeb). Huvitavatest faktidest leidsin veel ,et Tamsin Grieg (ehk Fran) oli esimest seeriat tehes rase ning Bill Bailey's tegelane Manny oli originaalselt juut. Bernardi tegelaskuju olevat aga inspireeritud ühe Dublini raamatupoe pidaja järgi (ei hakka järgnevat tõlkima) whom Dylan described as " he looks like he's swallowed a cup of sour milk and peed himself at the same time. He has this green bilious expression, years of displeasure have shaped his face." Ise usun ,et selle tegelaskuju üheks suureks algupäraseks mõjutajaks on kindlasti olnud ka inglise komöödia klassik - Basil Fawlty. Vaatamise käigus tekkis blondiga igaljuhul tõsine soov ka ise endale raamatupood luua - leidsime ,et minul pole Bernardiga väga raske samastuda ning kui ta pisut rohkem karva kasvaks oleks Manny ka valmis. Seriaal aga kuulub kindlasti klassikaliste Inglise komöödiasariade hulka. Mesilased ja absint.. Raamatusõbrast Graham Linehan. Manny: (phoning Anall Cleaners) Everything's covered in filth! Look! (points phone receiver around the room) The whole place is a complete mess. Can't find anything. Right now I'm eating scrambled eggs, with a comb, from a shoe! Fran: You know, in Tibet, if they want something, do you know what they do? They give something away. Bernard: Do they. Do they. That must be why they're such a dominant global power. Bernard: You know what you are? You're a beard with an idiot hanging off it. Manny: (to woman giving birth) When you're feeling under pressure, do something different. Roll up your sleeves, or eat an orange. Leidsime koos Ovega mõningaid episoode ülevaadates ,et Franil polnud ju tegelikult häda midagi - oli omapärane ja kena naisterahvas, veider ,et tal oli mehe leidmisega sellised raskused. 10/10