Sherlock Holmes and Dr. Watson: Clear as Red On White (1979)

Tegemist on kahtlemata parima Sherlock Holmes'i lugude ekraaniversiooniga.Olen näinud ka päris mitmeid teiste maade (ka Inglismaa ja Ameerika) omi kuid need on pigem haledad varjud venelaste kõrval. Täpselt ei mäleta kuid arvatavasti nägin seda sarja telerist ka enne raamatute lugemist sest lugedes olid mul pidevalt silme ees just Vasili Livanov ja Vitali Solomin tegelaskujud. Tundub ,et asi pole mitte ainult kohalikus nõuka nostalgias vaid ka Inglased peavad venelaste loodut parimaks sest Livanovi ülimalt inglaslikku Holmesi on tunnustanud koguni kuninganna Elizabeth II, määrates talle kõigi aegade ainsa Vene näitlejana Briti impeeriumi Ordu autasu. Mis siis teeb selle sarja nii erakordselt mõnusaks (minule vähemasti). Esiteks muidugi tegelased. Näiteks Holmes'i tegelaskuju, kes on tõesti stiilne ja inglaslik, kuid mulle isiklikult meeldib eriti dr Watsoni siiralt naiivne tegelane kes suudab pidevalt mingi humoorika pärli öelda ning mõjudes veel seejuures täiesti loomulikult ja ehedalt. Teda mänginud Vitali Solomin on kahjuks juba praeguseks surnud. Ära tuleks märkida kindlasti veel Boriss Brondukovi juhm inspektor Lestrade’i, kelle tegelaskuju luues, paistab olevat inspiratsiooni saadud Louis de Funes’i sandarmifilmidest, mis toona Nõukogude Liidu kinodes jooksid. Teiseks - lahe õhustik, venelaste Holmes on kindlasti kõige süngem, hämaram ja salapärasem mis tehtud, olles kohati lausa õudusfilmiliku atmosfääriga millele lisab oma osa jällegi sünge aga kaunis muusika mis peale vaatamist hakkas mind alati peas kummitama. Mäletan ka ,et väiksena vaadates ajas mõni koht üsna korralikul hirmu peale. Mulle ootamatuks üllatuseks praegu filmi tausta uurides oli see ,et kuna poliitiline olukord Londonisse filmima sõitmist ei võimaldanud tehti enamus võtteid baltimaades. Näiteks XIX sajandi Londoni stseene vändati peamiselt Riia vanalinnas. Holmesi elukohana Baker Streetil kujutati Jauniela maja nr 22. Suur osa «Baskerville’ide koerast» on vändatud aga Eestis. Baskerville Hall on kombineeritud Glehni lossist ja krahv Orlov-Davõdovi lossist Maarjamäel. Kui keegi tundmatu Baskerville’i tõllaga jälitab, teeb ta seda Tallinnas Hobusepea uulitsas. Stapletoni majana näeme Ants Laikmaa majamuuseumi Läänemaal, mr Franklandi elupaik Lafter Hall aga manati esile Saku vallas Juuliku mõisas. Eesti tundub igaljuhul olevat omapäraste võttepaikade suhtes kullaauk, meenutagem kasvõi Salkerit ja eks selliste võttepaikade valik lisab filmi ka tublisti omapära. Vaatasime koos Blondiga ära esimese DVD, viiest plaadist koosnevast kogumikust. Seal saavad kangelased esimest korda tuttavaks, sõbrunevad ning lahendavad koos ka kaks juhtumit. Veel on välja antud siis: ("The Master Blackmailer", "The Mortal Fight", "The Hunt for the Tiger" ) - ehk siis Moriarty lood ning The Hound of the Baskervilles, The Treasures of Agra ja The Twentieth Century Approaches. Plaanin igaljuhul kõik need plaadid tasapisi ka endale muretseda. Detektiivilugudest on antud sari isiklik täielik lemmik. Minuarust on endisaegseid detektiive töötamas vaadata palju huvitavam kui tänapäevaseid. Praegu korjatakse tükk spermat ja verd maast üles, töötatakse laborites, näpitakse arvuteid ja leitaksegi nii trikitades roimar, selline teaduslik külg hävitab aga kogu põnevuse ja salapära. Venelaste Sherlockist võib lugeda veel Postimehest http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=211836

Inglise poks Muhe mutike kes oli omandanud isegi osa Holmsi meetoditest ning keda võis julgelt poodi padruneid ostma saata. 10/10