Polnud veidral kombel senini leidnud aega ,et vaadata Memorîzu
viimaks ometi, täielikult otstast lõpuni läbi. Sellest kolme osalisest
filmist olin siiani vaadanud vaid kõigeviimast Cannon Fodderit (ja korduvalt)
kuid esimesi millegipärast polnud viitsinud. Igaljuhul vaatasime
üks õhtu Ovega veelkod Kahuriliha ära ning hiljem ,saadud energiast,
leidsin endas jõu ka esimesed osad läbida. Osa süüst anime meeldetuletamisel
lasub ka Higginsil kelle enda postitus asub
siinkohas.
Esimese osa nimeks on Magnetic Rose ja seda võib usun vabalt nimetada kosmosehorroriks.
Neli kosmilist rämpsu koguvat astronauti leiavad sos signaali
järgi mahajäetud kosmosejaama mida ümbritseb ülitugev
magnetväli ja suures koguses teisi hävinud laevu. Jaamas
sees on aga ühe aastakümmneid surnud naise poolt loodud hologrammide ja robotite abil terve maailm. Väga mõnus lugu ja hea ulme. Tõestus ,et inimkäte loodud kummitused võivad sama
hirmutavad-salapärased ja ohtlikud olla kui traditsioonilised
vaimud.
Teine osa jutustab loo äärmiselt juhmist laboriassistandist kes nohurohu pähe võtab bossi kabinetist salajast keemiamürki mis muudab ta tuumapommist ohtlikumaks biorelvaks. Ja ise sellest igasugust aimu omamata asub ta korporatsiooni juhti valeotsuse tulemusena teele Tokyosse. Jaapani armee tormab koos oma heade liitlate ameeriklastega teda muidugi peatama enne kui mees suudaks Jaapani pealinna hävitada. Paljud vaatajad on seda osa nimetatud antud triloogia kehvemaiks, mulle tegelikutl isegi meeldis, polnud midagi nüüd erilist aga samas ka midagi täielikk jama, visuaalselt pealegi ok.
Kolmas lugu on mu isiklik lemmik ja täielik aurupunk. See jälgib lihtsalt ühe tavalise perekonna päeva ebatavalises linnas, mille kõigi elanike ainukeseks eesmärgiks on tulistada tohutust hiigelkahurist mürske teadmata suunas mingi tundmatu vaenlase pihta. Hingelt 1984 või Brazil, vormilt puhas punk. Selle looga tulid koheselt meelde ka Philip Reeve liikuvad linnad, umbes sellistena arvatavasti võikski kujutada teraslinnu ja nende elanikke ning eluolu. Linnarahvas
on kujutatud muide anime kohta väga ebatavaliselt, õrnade ja kaunite suuresilmsete olevuste asemel võib näha masendunuid, mürgistest püssirohugaasidest mürgitatud inimvaresid.
Igaljuhul ohtralt suuri masinaid, terast, auru ja 1900 algusaja stiili. Kunagi võiksid selle (kogumiku lühima) loo autorid end kätte võtta ja antud teemal terve täispika filmi kokkupanna.
Arvasin siiani ,et kõik kolm lõiku on tehtud Katsuhiro Ôtomo poolt, tegelikult selgus ,et tema isiklikult oli resisööriks vaid viimasele. Esimesed kaks tegid Kôji Morimoto (The Animatrix) ja Tensai Okamura (Android Kikaider: The Animation), küll muidugi Ôtomo mangade baasil ning arvestades stiili oli mees ikka asjal juures ning tõmbas kindla käega paberile jooni ette.
Kaasa lõi veel ka Satoshi Kon (Tokyo Godfathers, Millennium Actress, Perfect Blue), ei viitsinud
kontrollida mida ta täpsemalt anime juures tegi. Ôtomo ise on minuarust Miyazaki järel lahedustel teine animelooja.Talle on omane lahe äärmiselt detailirohke ja aurupungist-tehnikast pungil stiil. Üheks kõige kindlamaks eristavaks jooneks teiste joonistajate suhtes nimetaks ta armastust kõige purunemise väga pikalt ja hoolikalt väljajoonistamise. Rebenevad juhtmed, murduvad hammasrattad, pragunevad aurutorud, üleslahvatavad leegid ning lendlevad sädemed ning kildudepilved. Selliseid pikki ja nauditavaid stseene võib leida pidevalt kõigis
ta teostes. Igaljuhul väga kobe kogumik, nagu imdb's öeldi,
Disney couldn't make a film this engrossing if the fate of mankind depended on it. Soovitan taas
soojalt ja plaanin ise veel paar seninägemata vanemat sama autori animet äravaadata.
9/10
Postitused
Polnud veidral kombel senini leidnud aega ,et vaadata Memorîzu
viimaks ometi, täielikult otstast lõpuni läbi. Sellest kolme osalisest
filmist olin siiani vaadanud vaid kõigeviimast Cannon Fodderit (ja korduvalt)
kuid esimesi millegipärast polnud viitsinud. Igaljuhul vaatasime
üks õhtu Ovega veelkod Kahuriliha ära ning hiljem ,saadud energiast,
leidsin endas jõu ka esimesed osad läbida. Osa süüst anime meeldetuletamisel
lasub ka Higginsil kelle enda postitus asub siinkohas.
Esimese osa nimeks on Magnetic Rose ja seda võib usun vabalt nimetada kosmosehorroriks.
Neli kosmilist rämpsu koguvat astronauti leiavad sos signaali
järgi mahajäetud kosmosejaama mida ümbritseb ülitugev
magnetväli ja suures koguses teisi hävinud laevu. Jaamas
sees on aga ühe aastakümmneid surnud naise poolt loodud hologrammide ja robotite abil terve maailm. Väga mõnus lugu ja hea ulme. Tõestus ,et inimkäte loodud kummitused võivad sama
hirmutavad-salapärased ja ohtlikud olla kui traditsioonilised
vaimud.
Teine osa jutustab loo äärmiselt juhmist laboriassistandist kes nohurohu pähe võtab bossi kabinetist salajast keemiamürki mis muudab ta tuumapommist ohtlikumaks biorelvaks. Ja ise sellest igasugust aimu omamata asub ta korporatsiooni juhti valeotsuse tulemusena teele Tokyosse. Jaapani armee tormab koos oma heade liitlate ameeriklastega teda muidugi peatama enne kui mees suudaks Jaapani pealinna hävitada. Paljud vaatajad on seda osa nimetatud antud triloogia kehvemaiks, mulle tegelikutl isegi meeldis, polnud midagi nüüd erilist aga samas ka midagi täielikk jama, visuaalselt pealegi ok.
Kolmas lugu on mu isiklik lemmik ja täielik aurupunk. See jälgib lihtsalt ühe tavalise perekonna päeva ebatavalises linnas, mille kõigi elanike ainukeseks eesmärgiks on tulistada tohutust hiigelkahurist mürske teadmata suunas mingi tundmatu vaenlase pihta. Hingelt 1984 või Brazil, vormilt puhas punk. Selle looga tulid koheselt meelde ka Philip Reeve liikuvad linnad, umbes sellistena arvatavasti võikski kujutada teraslinnu ja nende elanikke ning eluolu. Linnarahvas
on kujutatud muide anime kohta väga ebatavaliselt, õrnade ja kaunite suuresilmsete olevuste asemel võib näha masendunuid, mürgistest püssirohugaasidest mürgitatud inimvaresid.
Igaljuhul ohtralt suuri masinaid, terast, auru ja 1900 algusaja stiili. Kunagi võiksid selle (kogumiku lühima) loo autorid end kätte võtta ja antud teemal terve täispika filmi kokkupanna.
Arvasin siiani ,et kõik kolm lõiku on tehtud Katsuhiro Ôtomo poolt, tegelikult selgus ,et tema isiklikult oli resisööriks vaid viimasele. Esimesed kaks tegid Kôji Morimoto (The Animatrix) ja Tensai Okamura (Android Kikaider: The Animation), küll muidugi Ôtomo mangade baasil ning arvestades stiili oli mees ikka asjal juures ning tõmbas kindla käega paberile jooni ette.
Kaasa lõi veel ka Satoshi Kon (Tokyo Godfathers, Millennium Actress, Perfect Blue), ei viitsinud
kontrollida mida ta täpsemalt anime juures tegi. Ôtomo ise on minuarust Miyazaki järel lahedustel teine animelooja.Talle on omane lahe äärmiselt detailirohke ja aurupungist-tehnikast pungil stiil. Üheks kõige kindlamaks eristavaks jooneks teiste joonistajate suhtes nimetaks ta armastust kõige purunemise väga pikalt ja hoolikalt väljajoonistamise. Rebenevad juhtmed, murduvad hammasrattad, pragunevad aurutorud, üleslahvatavad leegid ning lendlevad sädemed ning kildudepilved. Selliseid pikki ja nauditavaid stseene võib leida pidevalt kõigis
ta teostes. Igaljuhul väga kobe kogumik, nagu imdb's öeldi,
Disney couldn't make a film this engrossing if the fate of mankind depended on it. Soovitan taas
soojalt ja plaanin ise veel paar seninägemata vanemat sama autori animet äravaadata.
9/10
2 kommentaari:
Hehe... sama kahuripilt mis mul oli. =)
Kahjuks kustutas hot.ee kõik mu pildid oma servust maha ja ma pole veel oma blogi taastada jõudnud nende taaslisamisega.
Antud kahuripildi võib lahkelt siit vähemalt tagasi krabada, pead pilte hot'i asemel mõnda populaarsesse välismaa albumisse uploadima kus on öeldud ,et enne kümmet aastat andmeid ei kustutata. Pean ise vist varsti sama teed minema kui blogspot täis saab, mida ta kardetavasti võib aastapärast vabalt olla.
Postita kommentaar