Misery (1990)

Aeg säästuarvustusi kirjutama hakata sest vahepeal olen suutnud jälle vaadata üle seitsme filmi ja tahaks ükskord ka ausalt KÕIK vaadatud filmid bloogi kirja saada. Võtsin alustuseks ette kõige raskema ja seda mitte seepärast ,et film oleks niivõrd vastuolulisi mõtteid tekitanud mida ei oskaks paberile panna vaid pigem kuna Blond on sellest just äsja kirjutanud ja kõik head mõtted äratarvitanud. Mulle meeldib muidu väga semudega filme vaadata, vaatan vist isegi lausa 90% filmidest koos kas Mardi, Ove või Blondiga. Probleem seisneb selles ,et sageli arutab vaatamise järgselt või käigupealt ka koos filmi ning kes esimesena blogima asub paneb need tekkinud mõtted ka kirja ning nii on piinlik endal hakata päev tagasi kirjutatud asju ülekordama ja tuleb hakata järelnoppimist ja kivist vett pigistamist tegema. Hehe no enamasti tegelikult nii hull õnneks pole kindlasti, vaid mõne üksiku teosega. Oleme Blondiga viimane aeg sisseseadnud isegi pisikese tööjaotuse kus jagame peale vaatamist ära kes millest esimesena kirjutab. Nagu olla Misery raamatusgi öeldud - Kirjutamine ei põhjusta meeleheidet, see sünnib meeleheitest. Misery tähendab inglise keeles armetust, õnnetust, häda või piina ja seda saab peategelane tunda filmi jooksul ikka koletult palju. Ja nii vaimset kui ka füüsilist. King armastab ikka väga kirjutada lugusid kirjanikest. Filme mis otseselt kirjutamisega seotud tean temalt juba kahte nagu Secret window ja Dark Half. Neid lugusid kus peateglaseks kirjanik on lisaks lugematu hulgal vist veel. Kas mitte ka polnud Shiningu peategelane kirjanik? Eks enda tööst ja hirmudest on kindlasti palju kergem kirjutada ka. Teistest kirjanikuhärradest erineb Misery peategelane sellega ,et ta pole hull, samuti pole temaga seotud ühtegi sünget saladust ning kogu filmis pole mitte midagi ebaloomulikku (mis on kingi puhul juba iseenesest suhteliselt ebaloomulik). Lihtsalt lugu populaarsete naistekate loojast kes on äsja valminud käsikirja üle nii õnnelik ,et kihutab halvast ilmast hoolimata mägiteid pidi kirjastuse suunas ning põrutab kraavi kust ta päästetakse väga pühendunud fänni poolt. Mina oleks igaljuhul eelistanud vähem piinarikast surma autovraki all. Tuleb nõustuda teistega ,et Kathy Bates, kes fanaatilist austajat mängib, on tõesti kole tegelane. Koledam kui inimnahast maski ja mootorsaega maniak. Sellist naist võib hakata veel unesgi nägema, võeh. Puhtast empaatiast oigasime Blondiga filmi vaadates pidevalt kaasa. Valus oli vaadata ainüksi käsikirja põlemist, ja mina olen tahtnud monitori aknast välja virutada juba siis kui blogspot on tunnise kirjutamise tulemina tekkinud postituse nahka pistnud. Aga veel eriti see jalgade teema. Tundub muide ,et film on vähem verisem kui raamat (sageli ju vastupidi) leidsin netist näiteks paar lõiku teosest mis sellele vihjavad, näiteks– [Annie] võttis Pauli jala voodilt. Varbad tõmblesid ikka veel. Ta viis selle toa teise otsa. Kuni ta ukseni jõudis, jätsid need liigutamise järele. – Kui sumisev ja vibreeriv nuga varsti-olematu-pöidla ja esimese sõrme vahelisse pehmesse lihasse vajus, kinnitas Annie taas oma see-teeb-emale-rohkem-haiget-kui-Paulie’le häälel, et armastab teda. Kui võimalust on siis peaksin seda arvan lugema. Huvitaval kombel olin seda jalgade sandistamise kohta ikkagi nooruses telekast näinud, vähemalt seda stseeni mäletasin juba vaatama hakates. Et mitte nüüd väga koledat pilti maalida siis tuleks mainida ka ,et filmis leidusid kohati ka väga mõnusad musta huumoriga stseenid mis üsna korralikult naerma ajasid. Bates sai aga lisaks Oscarile veel mingisuguse Kuldgloobuse kah. Linkidest võib lugeda esiteks Blondi, fletchut ja seejärel epl.ee raamatuarvustust, mis oli ka päris hea ja hariv. Kuna film oli Blondioma siis tuleb üle aegade kõige napima pildimaterjaliga postitus kah. 9/10