esmaspäev, 13. oktoober 2008

Jabberwocky (1977)

Ei saa midagi muud öelda kui ,et Terry Gilliam on üks neist vähestest (kümmnekonnast) rezisöörist kelle kõik filmid mida näinud puhas kuld. Siiani üheksa neid talt nähtud ja ühelegi alla 10ne käsi ei tõuse hindeks märkima. Jabberwocky on kuidagi täiesti õigustamatult mehe kuulsamate tööde varju jäänud ja neetult vähe kajastust leidnud nii ,et minugi tee selleni võttis mõningase aja. Üks lausa puhtjuhuslikult avastatud pärl. Tegelaseks on noor ja terase ärivaistuga tünnitegija poeg, Dennis Cooper, kellest aga ta isa suht ropu sõimuga surivoodil lahtiütleb. Ja ka kuti "imeilus" armastatu fat Griselda ei taha poisist midagi kuulda, ning nii ta asubki linnapoole teele ,et seal äri alustada ja rikkaks saada, kaasas vaid poolik mädanenud kartul - mälestusese armsamast. Kuningriigis valitseb aga kriis, seda ähvardab nimelt kohutav lohemadu nimega Jabberwocky kelletõttu ei julge keegi pealinnast-lossist lahkuda. Pisut seniilne kuningas, Bruno the Questionable, kellel rõve peletis on rahuliku une röövinud, korraldab lohetapja leidmiseks rüütliturniiri (mis hiljem peitusemänguks üleläheb) ning Dennis satub keerukaid teid mööda lõpuks ka sinna. Asjasse on seotud lisaks veel süütu printsess lossitornis, hädapätakast heerold, usuhullu juhitud sekt ja muidugi must rüütel. Selline mõnus vanem Gilliami film kus Monty Pythoni stiili väga tugevalt tunda, olgugi ,et antud kambast keegi rohkem kahjuks kaasa ei löö. Huumor on terav ja väga must. Filmi võiks usun isegi võrrelda Monty Pythoni Holy Grailiga, tõsi sürealismi tase on küll kõvasti madalam kui Holy Grailis kuid muidu ei jää huumoripoolest palju nimetatud klassikust maha. Raha tundus Gilliamil muidugi seda filmi tehes tunduvalt rohkem olevat ja nii puuduvad Grailis olnud resurssinappusest tekkinud pärlid - näit kepphobused millede asemel on pärisloomad ning Jabberwocky pole ka mitte jänes vaid päris usutav ja suur peletis mis teeks mitmetele horrorfilmidele au. Maailm kus tegevus toimub, on ka lahe. Nagu kuskil netis öeldi - the darkest hour of the Dark Ages, ehk siis ehe keskaeg millel pole midagi ühist fantaasiafilmidest ja rüütlifilmides nähtud romantilise ja salapärase keskajaga. Kõik ümberringi on räpane ja nälgiv ning vaenulik. Hilisemas filmis The Brothers Grimm (2005) on autor juba kõvasti leebem ning pakub kahjuks palju lastesõbralikumat ja hambutumat maailmat. Igaljuhul suurepärane komöödia, pole ammu nõnda südamest naerda saanud. Soovitan soojalt, neile aga kellele Monty Python meeldib lausa kohustuslik vaatamine Noormees, esimest korda suurlinnas ja imetleb pea kuklas kiiskavaid reklaamsilte 9/10

2 kommentaari:

Kalver ütles ...

väike faktiviga, Palin on puhasverd püüton.

Ninatark.

metsavana ütles ...

Ah kurja, veidi rumal viga :)