Meil Onu Kalveriga tekkis hiljuti tema blogis elav diskussioon teemal, kas noored rezissöörid peaksid üritama rasket horrori zanrit alguses vältida või ei. Mina arvan, et ei peaks. Kui juba paari tosina ebaõnnestunud katsetuse kohta tuleb üks Jacksoni, Raimi, Craveni või Romero masti mees, on filmikunst võitnud. Ja ega esimene ebaõnnestunud katsetus või lörriläinud debüüt tähenda ka seda, et filmimisele kulunud raha oleks automaatselt peldikus. Kuskilt peab ju kogemus tulema. Olen avastanud, et minu enda inseneritööski kehtib reegel, et oluliste asjade katki tegemine või ära käkkimine on vältimatu osa õppimise protsessist. Võtame näiteks sellesama “Kurjuse maja” autoriks olnud Ti Westi – tema esimesed kaks filmi on imdb's väga nõtrade hinnetega, kuid kolmas pani täpselt närvi pihta.
Muljetavaldav on, kui nappide vahenditega on film purki võetud. No mis seal siis oligi? Üks vana maja, 6-7 näitlejat, paar liitrit punast möksi ja üks pitsa (mis pärast hea isuga kindlalt ära pugiti). Kaltsukatest oli otsitud ka 80nendate stiilis rõivaid, üks kassettmakk ning laenatud üks-kaks vana autot. Põhimõtteliselt kõik, ei mingeid miljoneid arvutiefektidele. Ajastu stiili oli osatud nii hästi hoida, et kui küsisin Kairilt, kes koos minuga filmi vaatas, mis ta arvab, kunas see tehtud on, vastas ta kõhklemata, et 80nendad ning oli väga imestunud, kui seletasin, et tegemist selle aasta filmiga.
Samas töötab see lihtsus väga hästi. Atmosfäär on suurepärane, pinge on pidevalt üleval ning lõpus toimuv
slasher kvaliteetne. Kartsin alguses, et süzee läheb tuntud vanade ja kulunud kliseede ekspluateerimiseks, kuid õnneks suudeti päris mõnusalt neist hullematest karidest mööda manööverdada ning samas siiski äratundmisrõõmu pakkuda.
Suisa rõõmustav oli ka vahelduseks näha ühte naispeategelast, kes ei kartnud end relvastada ning kes ärajooksmise ja kiljumise asemel oskas vahelduseks nuga õigetpidi pihus hoida. Kui millegi üle nuriseda, siis ehk oli psühholoogilisest põnevikust
slasheriks pööramine liiga ootamatu ning lõpplahendus mitte nüüd nii originaalne, kuid vaatamise ajal need eriti ei häirinud.
Muide, kuigi see aasta olevat Lovecraftile viitamine täiesti moest, on minu arust "House of the Devil" väga lovecraftilik – vana maja, salakultus, pööningul krabistav koll, inimese-iidse ristamine tõid mulle kohe silme enne Dunwitchi õuduse. Ahjaa, peaaegu oleks unustanud- 80nendate stiilis muss oli samuti mõnus, peaks lausa kuskil soundtracki hankima.
7/10
Ti West võiks järgmise sammuna üritada otsida välja kuskilt
technicolori kaamerad ja teha ühe korraliku kuuekümnendate stiilis õõvaloo.
Postitused
Meil Onu Kalveriga tekkis hiljuti tema blogis elav diskussioon teemal, kas noored rezissöörid peaksid üritama rasket horrori zanrit alguses vältida või ei. Mina arvan, et ei peaks. Kui juba paari tosina ebaõnnestunud katsetuse kohta tuleb üks Jacksoni, Raimi, Craveni või Romero masti mees, on filmikunst võitnud. Ja ega esimene ebaõnnestunud katsetus või lörriläinud debüüt tähenda ka seda, et filmimisele kulunud raha oleks automaatselt peldikus. Kuskilt peab ju kogemus tulema. Olen avastanud, et minu enda inseneritööski kehtib reegel, et oluliste asjade katki tegemine või ära käkkimine on vältimatu osa õppimise protsessist. Võtame näiteks sellesama “Kurjuse maja” autoriks olnud Ti Westi – tema esimesed kaks filmi on imdb's väga nõtrade hinnetega, kuid kolmas pani täpselt närvi pihta.
Muljetavaldav on, kui nappide vahenditega on film purki võetud. No mis seal siis oligi? Üks vana maja, 6-7 näitlejat, paar liitrit punast möksi ja üks pitsa (mis pärast hea isuga kindlalt ära pugiti). Kaltsukatest oli otsitud ka 80nendate stiilis rõivaid, üks kassettmakk ning laenatud üks-kaks vana autot. Põhimõtteliselt kõik, ei mingeid miljoneid arvutiefektidele. Ajastu stiili oli osatud nii hästi hoida, et kui küsisin Kairilt, kes koos minuga filmi vaatas, mis ta arvab, kunas see tehtud on, vastas ta kõhklemata, et 80nendad ning oli väga imestunud, kui seletasin, et tegemist selle aasta filmiga.
Samas töötab see lihtsus väga hästi. Atmosfäär on suurepärane, pinge on pidevalt üleval ning lõpus toimuv slasher kvaliteetne. Kartsin alguses, et süzee läheb tuntud vanade ja kulunud kliseede ekspluateerimiseks, kuid õnneks suudeti päris mõnusalt neist hullematest karidest mööda manööverdada ning samas siiski äratundmisrõõmu pakkuda.
Suisa rõõmustav oli ka vahelduseks näha ühte naispeategelast, kes ei kartnud end relvastada ning kes ärajooksmise ja kiljumise asemel oskas vahelduseks nuga õigetpidi pihus hoida. Kui millegi üle nuriseda, siis ehk oli psühholoogilisest põnevikust slasheriks pööramine liiga ootamatu ning lõpplahendus mitte nüüd nii originaalne, kuid vaatamise ajal need eriti ei häirinud.
Muide, kuigi see aasta olevat Lovecraftile viitamine täiesti moest, on minu arust "House of the Devil" väga lovecraftilik – vana maja, salakultus, pööningul krabistav koll, inimese-iidse ristamine tõid mulle kohe silme enne Dunwitchi õuduse. Ahjaa, peaaegu oleks unustanud- 80nendate stiilis muss oli samuti mõnus, peaks lausa kuskil soundtracki hankima. 7/10
Ti West võiks järgmise sammuna üritada otsida välja kuskilt technicolori kaamerad ja teha ühe korraliku kuuekümnendate stiilis õõvaloo.
7 kommentaari:
hehh...ma olen veel lollim kui Kairi.
Paar nädalakest tagasi, mingist blogist pilte varastades, sattusin selle muukeelsele reviööle ning panin nime kõrvataha, sest nime ja piltide järgi pakkusin , et tegemist on 70. lõpus tehtud psühhõudukaga.
Kui filminduses on midagi ägedamat kui 50. ulmekad, siis on need 75-85 õudukad.
Punk-horror ajastu võiks öelda, kuna ma täpset määratlust ei tea...
ahjaa ... /mingist blogist pilte varastades/...High-Five Virks!
Ma oleks ise sama loll olnud ja ka 70/80 küllap pakkunud kui poleks sellest filmist ennem Paranoiaka (high five) blogist lugenud.
Kes on Virks ja mis sa teda siin hai-faivitad ?
Seltsimees Virgo Kruve e. minu jaoks familiaarselt Virks(HIGH-FIVE).
Ta mainis kuskil, et ma olen "häbitu pildipätsaja".
Fakk OFF! kui ma ksukilt midagi võtan ja tegemist on blogiga siis ma kijutan sinna siira vabanduse oma jõletu teo eest.
N: http://trash-can-dance.blogspot.com/2009/10/hooligan.html
Kui tegemist ei ole blogiga siis panen oma blogisse viite selle kohta kust see pilt pärit on.
TÜRA! Ma olen moraalsus ja ingel ühestükkis raisk ja nüüd siis "pildipätsaja !"
Fakk OFF!
Joel, ootan põhjalikku õigustust kiitvale arvustusele :)
Muusika eest saaks küll paar punkti.
Hmm, kas see siis postist välja ei tulnud miks mulle meeldis ? Minuarust oli viisakas film, ja ma ei mõista mis te nii vihased selle peale olete.
Postita kommentaar