Selgub ,et Kirstu Joe ei saanudki
esimese filmi lõpus surma ja märatsev rahvahulk, selleasemel, et mõrvar ja vägistaja Ze kootidega läbi nüpeldada, kannavad ta hoopis hoolitsevalt haiglasse kus mees kenasti terveks ravitakse. Ei saa öelda, et Joe nüüd midagi eelnevast õppinud ei oleks. Näiteks on talle selgeks saanud, et varasem käsitöö ja ühe naise juurest teise juurde käimine on liiga aeganõudev. Nii laseb ta enda (tont teab kust välja ilmunud) küürakal abilisel korraga kõik linna kauneimad naised röövida ja endapoole vedada. Samuti on mehe plaanid märksa suurejoonelisemaks muutunud. Enam ei rahuldu ta lihtsa vereliini jätkamise ja poja saamisega. Nüüd leiab ta, et kui juba poeg teha siis olgu ta ka aaria verd üliinimene – uue rassi esindaja. Ja noor eugeneetik süveneb enda keldrisse püsti pandud laboris naiste piinamisele ja tapmisele, et see "õige" leida.
Tõsi küll, kannikaid seekordki naistel küljest ei lõigata ja
Ilsa, She Wolf of the SS kombel elektroode kehaõõnsustesse härrasmehest Joe ei topi. Pigem eelistab ta lasta pisikäsilastel nagu ämblikel-madudel töö ära teha. Naised on samas hakanud ka ise arusaama mis neile hea ja väga vastu ei puiklegi. Üks leiab suisa, et Ze on täitsa tore mees ja pole ta vaadetel nüüd häda midagi. Külarahvas on samas endiselt pelglik kuigi ühe korra suudavad nad Joe isegi läbi peksta. Ka käib Joe see film põrgus ära. See on märkimisväärne stseen (lisaks campile kujundusele) ainuüksi seepärast kuna nende kümne minuti jaoks on renditud technicolory kaamera – tollal kindlasti suur asi ja juba sellele lõigule raiskas José Mojica Marins arvatavasti poole filmi eelarvest. Igaljuhul hea nõks, ei tule kohe mõnest teisest filmist sarnast ettegi. Kuid ega see põrgu nägemine ateisti veel murra, tema ajab oma joru edasi ning naerab endiselt (kuigi juba vähe tagasihoidlikumalt) ebausklike kohalike üle.
Lõpp on üsnagi esimese filmi sarnane kus külarahvast ja kummitustest kiusatud Ze lõpuks surnuaeda põgeneb ja seal laukasse (keset surnuaed?!) vajub. Kust ta järgmine film muidugi taas välja kerkib. Marinsi stiilijuures ongi vist üks mõnusamaid asju, et tema Joe triloogia filmid algavad täpselt samast kaadrist kus nad viimati lõppesid. Teeb võimalikuks kõik filmid ühes jorus mõni maratoniõhtu läbi vaadata ilma, et saaks arugi kuna üks lõppes või teine algas.
Kokkuvõtteks hea film, kolmest nähtud Marinsi'st kindlasti parim. korralik humoorikas kultushorror Brasiilia kummalisevõitu ideedega sarimõrvarist-amatöörteadurist. Muide filme kus Joe peaosas rohkem polegi, küll on aga tehtud veel viis-kuus lugu kus ta kõrvalosaliseks, peaks mõnedele neist ka silma peale viskama. Ahja, lisalugemist leiate veel kaasvaataja
Xipe blogist.
8/10
Postitused
Selgub ,et Kirstu Joe ei saanudki esimese filmi lõpus surma ja märatsev rahvahulk, selleasemel, et mõrvar ja vägistaja Ze kootidega läbi nüpeldada, kannavad ta hoopis hoolitsevalt haiglasse kus mees kenasti terveks ravitakse. Ei saa öelda, et Joe nüüd midagi eelnevast õppinud ei oleks. Näiteks on talle selgeks saanud, et varasem käsitöö ja ühe naise juurest teise juurde käimine on liiga aeganõudev. Nii laseb ta enda (tont teab kust välja ilmunud) küürakal abilisel korraga kõik linna kauneimad naised röövida ja endapoole vedada. Samuti on mehe plaanid märksa suurejoonelisemaks muutunud. Enam ei rahuldu ta lihtsa vereliini jätkamise ja poja saamisega. Nüüd leiab ta, et kui juba poeg teha siis olgu ta ka aaria verd üliinimene – uue rassi esindaja. Ja noor eugeneetik süveneb enda keldrisse püsti pandud laboris naiste piinamisele ja tapmisele, et see "õige" leida.
Tõsi küll, kannikaid seekordki naistel küljest ei lõigata ja Ilsa, She Wolf of the SS kombel elektroode kehaõõnsustesse härrasmehest Joe ei topi. Pigem eelistab ta lasta pisikäsilastel nagu ämblikel-madudel töö ära teha. Naised on samas hakanud ka ise arusaama mis neile hea ja väga vastu ei puiklegi. Üks leiab suisa, et Ze on täitsa tore mees ja pole ta vaadetel nüüd häda midagi. Külarahvas on samas endiselt pelglik kuigi ühe korra suudavad nad Joe isegi läbi peksta. Ka käib Joe see film põrgus ära. See on märkimisväärne stseen (lisaks campile kujundusele) ainuüksi seepärast kuna nende kümne minuti jaoks on renditud technicolory kaamera – tollal kindlasti suur asi ja juba sellele lõigule raiskas José Mojica Marins arvatavasti poole filmi eelarvest. Igaljuhul hea nõks, ei tule kohe mõnest teisest filmist sarnast ettegi. Kuid ega see põrgu nägemine ateisti veel murra, tema ajab oma joru edasi ning naerab endiselt (kuigi juba vähe tagasihoidlikumalt) ebausklike kohalike üle.
Lõpp on üsnagi esimese filmi sarnane kus külarahvast ja kummitustest kiusatud Ze lõpuks surnuaeda põgeneb ja seal laukasse (keset surnuaed?!) vajub. Kust ta järgmine film muidugi taas välja kerkib. Marinsi stiilijuures ongi vist üks mõnusamaid asju, et tema Joe triloogia filmid algavad täpselt samast kaadrist kus nad viimati lõppesid. Teeb võimalikuks kõik filmid ühes jorus mõni maratoniõhtu läbi vaadata ilma, et saaks arugi kuna üks lõppes või teine algas.
Kokkuvõtteks hea film, kolmest nähtud Marinsi'st kindlasti parim. korralik humoorikas kultushorror Brasiilia kummalisevõitu ideedega sarimõrvarist-amatöörteadurist. Muide filme kus Joe peaosas rohkem polegi, küll on aga tehtud veel viis-kuus lugu kus ta kõrvalosaliseks, peaks mõnedele neist ka silma peale viskama. Ahja, lisalugemist leiate veel kaasvaataja Xipe blogist. 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar