Singin' in the Rain (1952)

Muusikalid pole ikka üldse minu rida, kuidagi harjumatu on kui äkki keset filmi kõik enda tegevuse sinnapaika jätavad ning tantsima-laulma kukuvad. Pealegi pole enamasti mängitav muusika samuti pehmelt öeldes minu maitse. Eks erandeid muidugi on näiteks "Dr. Horrible's Sing-Along Blog" või "The Nightmare Before Christmas", ning "Gumnaam" oli talutav vaid enda campide laulunumbrite poolest, kuid need on siiski pigem üksikud hälbed. Nii, et kui esmaspäevases filmiloengus teatas õppejõud, et täna vaatame muusikali, lubasin endale, et masohismusega ma seekord tegelema ei hakka ja kui film tundub kehv siis hiilin vaikselt poolepealt minema. Film osutus aga üllatajaks. Selliseks mõnusaks slapstic komöödiaks kus visati muhedat nalja tummfilmi ja selle näitlejate üle. Tegevus keerleb ümber filmistuudio mis püüab mitte ajale jalgu jääda ning üritab hakata väntama helifilme, kuid küll osutub ühe staari hääl liiga jõledaks ning teine kipub jälle pidevalt näitlemisega üle pingutama muutes nii dramaatilised kohad koomilisteks. Lisaks ilmnevad tehnilised probleemid seoses heli salvestamisega jms. Kahjuks ei suudetud seda taset ainult lõpuni hoida ja kuskilt sealt filmi kuulsaimast hetkest ehk vihmas laulmisest käis tempo ja humoorikus alla ning süzee hakkas venima. Ka lõpp oli niru – lääge Ameerika unistuse täitumine kus noorest maatüdrukust saab lõpuks suur staar ning paha tegelane saab avalikult häbistatud, nõrk, väga nõrk. Arvestades samas, et esimene pool oli väga vinge võib üle keskmise hinde ära panna küll. Pealegi meeldis mulle loomulikult väga kasutatud “three-strip” Tehcnicolor mis paitas silma enda kaunite värvidega. 7/10