pühapäev, 29. november 2009

Kolm portsu spagette

Jah, ma tean, et peaksin praegu hoopis kirjutama Jaanuse toodud filmidest, viimasel ajal käib ta nagu uni peale ja ei lepi viisaka seletusega, et küll ma varsti kirjutan, kui olen veel kauaaegsemad võlad ära lahendanud, vaid loobib oma blogis rahena teravaid pilkeid, alatut laimu ning ebaterveid vihjeid. Ma ei hakka seejuures üldse rääkima sellest vaimsest vägivallas, mida Mina ja kõik teised filmiblogijad nädalast-nädalasse taluma peavad, katsu sa tänaval vaid paha pilguga vaadata või veidi virinalt naeratada, kohe järgmine päev on laimav post Xipe blogis üleval. Vaese Erand-konna suutis ta sedasorti mõnituste ning avaliku häbistamisega nii kaugele viia, et viimane kibedalt nuttes enda blogist kõik postid eemaldas. Kuid veel hullem on mehe füüsiline terror. Mannul lõi ta näiteks alles kaks päeva silma paiste ning lõikas taskunoaga äsja Mengele juurest remondist tulnud torupilli nahka koleda augu. Sopranolt võttis aga irvitades ära raha, mida vaene tudeng oli oma kõhu kõrvalt terve aasta PÖFFi piletite jaoks säästnud. Ja siis muidugi see kusemise teema mis tal peamine leivanumber. Kuulujutud käivad, et Kole-poiss olevat kord isegi tuntud blogijate I&I postkasti sittunud, kuna nad filmipostide kirjutamisest keeldusid. See terror olevat muide saanud ka viimseks piisaks seoses nende Tartust lahkumise otsusega. Jaanuse ühikakaaslane Ivar kurdab aga mulle pidevalt, et kuna tal postkasti pole ja blogi üldse ei kirjuta, siis käivat mees regulaarselt tema kingadesse oma häda ajamas. Lausa nuhtlus kohe. Tea kust talle selline ropp komme külge on jäänud. Aga nüüd tagasi westernide juurde. Alustaks esimesena uusimast ja parimast – Mannaja (1977). Selle filmi pistis mulle pihku Nuxx pärast seda, kui talle jutustasin, et viimane aeg on mulle Itaalia westernid ropult meeldima hakanud. Maurizio Merli mängib siin pearahakütti, kes armastab revolvri kõmmutamise asemel hoopis tomahooki loopida. Üldise näiliselt klisheeliku sisu (kättemaks, klassikaline metsiku lääne linn, kohalik väljaspool-seadusi tüüpi pomo) tagant ilmub lagedale üllatavalt absurdne ja samas originaalne lugu. Näiteks, kuidas peategelane keset filmi silmanägemise kaotanuna kolib ühekäelise bandiidiga koopasse elama ning seal kivikirveid meisterdab, või kui Maurizio kohtub lõpuks kurja kapitalistiga – mehega, keda on 20 aastat taga otsinud ning teatab talle: “For 20 years, my only dream was to face you down and kill you...for what you did to my father. And you know...you're not worth the brass of my 7 penny cartridges. The worst punishment now is for you to have to live on.”. Sellise asja peale ei oska kohe midagi öeldagi. Muusikataust on ka väga spagetilik – selline kummaline jorin. Kõlab täpselt nagu Franco Nero üritaks laulda, mine tea, äkki oligi tema, ei viitsinud netist uurida. Hinne oleks 8 punkti, kuna tempo on võrreldes näiteks Companerosega märksa uimasem. Muidu aga hea western, võib soovitada. No mis selle mehe meelel võis küll mõlkuda, mõte tuua hulk rinnakaid tantsutüdrukuid kaevurite linna kus pole pool sajandit naist nähtud saab lõppeda ainult halvasti. Töölisklass tõuseb rõhujate vastu Kapitalist vaatab koos tütrega pealt kohalikku nr1 meelelahutust - meeste mudamaadlust Teiseks "Faccia a faccia" ehk "Face to Face" (1977). See film oli täiesti umbropsu valik. Tahtsin kontrollida Nuxxi väidet, et kuuesajast tehtud spagetiwesternist on vähemalt 90% igati vaadatavad. Rezissöör oli igaljuhul täiesti võõras ja seda, et seal Tomas Milian mängib cooli vähemusrahvusest bandiiti, avastasin alles hiljem (ei saanudki täpselt aru, mis rassist ta oli, indiaanlane vaevalt nüüd). Sisu on lühidalt selline: Kõrilõikajate pealik Solomon (Milan) võtab põgenedes pantvangi ühe kirjandusprofessori. Mängu tuleb Stocholmi sündroom - pahelise päti elu hakkab eluaeg viisakalt ja igavalt elanud õpetlast üha enam paeluma nii, et lõpuks palub ta end kampa võtta. Aegamööda tossike ja õrnake härra, kes ei julge alul isegi püssi lasta, loomastub ning mingil hetkel on õpilane õpetajast vaat et ülegi. Üritab isegi gängi juhtida ning organiseerib pangarööve. Samas kui Milan ise on hakanud muutuma hoopis pehmemaks. Nagu arvata võib saab selline olukord lõppeda ainult traagiliselt. 7/10. Üllatuseks osutus kõige viletsamaks seekord film "Keoma" (1976). Olin just pigem sellele kaardile kõige enam panustanud, kuna peateglaseks ikkagi Franco Nero. Sisu on paljuski sarnane aasta hilisema "Mannajaga". Jälle üks kaevanduslinn ja selle elajalik valitseja. Sisse on toodud lisaks katkuepideemia teema (hea aktuaalne film praeguse gripipaanika ajal vaadata), Nero kiindub nimelt mingil veidral moel ühte haigesse rasedasse, mis viib ta konflikti enda kolme poolvenna ja kaevanduse omanikuga. Vennad on isegi Nerot seejuures kogu elu vihanud ja kiusanud, kuna isa eelistab teda neile ning nüüd kukub hea võimalus mehele koht kätte näidata lausa ise sülle. Tegemist on muide esimese! Itaalia westerniga, kus ma leidsin vihjed ka indiaanlastele, Nero on nimelt indiaaniverd ja mingeid põlisasukate lagunenud jurtasid näidatakse ka alguses korraks. Huumorikülg on samas kahjuks tagasihoidlik, selle eest hoolitseb peamiselt üks käruga vanamutt, kes jõuab alati igale poole Nerot parastama – ma täiesti imestan, et ta tappa ei saanud ja vibuga neeger. Kõige haigem on aga lõpp, kui rase lõpuks sünnitab, last hoidev vanamutt teatab Keomale, et sellistes tingimustes ta vaevalt ellu jääb, mille peale viimane lausub: “He can't die. And you know why? Because he's free. And man who's free never dies.” ning kappab minema. 6/10

4 kommentaari:

Emmenntsee alias MNC ütles ...

Lõust vastu lõusta on ainuke mida ma kindlalt sellest kompotist mäletan...
Kunagi oli koolivennal üsna suur videoteek mis peamiselt spageti ja mcdonaldsi vesternitest koosneski- endale meeldisid need ookeanitagused rohkem ja seda just indukate pärast...
Mjititchiga filme tal kahjuks polnud ja neid hakkas silme ette voolama alles ETV vahendusel aastaid hiljem...
Nuid vahiks küll...spagettidest on kama.

Emmenntsee alias MNC ütles ...

vabandan,pole kunagi osanud seda nime lampi öigesti kirjutada, et siis Gojko Mitic hoopis(vähemalt guugel näitas naamoodi)

bunsen_lamp ütles ...

Suured tänud, ma olen siit blogist mitu kuldaväärt filmi avastanud. Soovitan ühte vastu kah. Il Ciego / The Blindman (1971), mis on kontseptsioonilt täiesti unikaalne spagettiwestern.

http://www.imdb.com/title/tt0066844/

metsavana ütles ...

Aga palun, rõõm kuulda, et kasu olnud. Katsun su soovituse ka lähiajal üle vaadata, see nimi on endalegi varem silma jäänud.