Miks vanasti oli filmides rohi rohelisem ? ehk Technicolori vandenõu

Kuna esmaspäevases Ameerika filmikunsti loengus näidatav Nosferatut oli meil Jaanusega mõlemal vaadatud, siis vedasime end hoopis Zavoodi pelmeene sööma. Helistasime ka neegerblogija Angus Gordon McHilterile, kes aga kahjuks ei saanud tulla, kuna oli kanges torupilli puhumise tuhinas kaela ära nikastanud ning klanniarst oli talle pannud peale range viskidieedi. Igal juhul seal istudes tuli meil jututeemaks, et kuhu kadus 60nendate lõpus salapäraselt meie mõlema lemmikvärvisüsteem Technicolor ning miks kõik hilisemad filmid paistavad silma erakordselt tuhmide ja ilmetute toonidega. Sai pakutud küll süüdlastena nii sisalikinimesi kui rahvusvahelist kommunismi, kuid ühtegi loogilist põhjendust meile pähe ei tulnud. Teema hakkas mind aga huvitama ja nii asusin kohe, kui oma flätti jõudsin, netis tuhnima, et sellele vandenõule vastus leida. Järgnev Technicolori ajaloost jutustav tekst on kokku kirjutatud unise peaga nelja-viie netis leidunud artikli alusel (millede lingid leiab jutu lõpust). Vabandan juba ette, kui juhtun mõne mõistega eksima või midagi sassi ajama. Olen ise tegelenud lühiajaliselt vaid mustvalgete fotode ilmutamisega ning värvifilm on mulle täiesti tume maa. Filmile üritati värve anda kohe vahetult pärast selle leiutamist. Näiteks mustvalgetes filmides olid ööstseenid sageli võetud üles sinisele lindile, tulekahju punasele jms. Lisaks oli veel kasutuses kollast tooni lint (mille jaoks - enam ei mäleta) ja prooviti puhtalt käsitööna mustvalgeid filme üle värvida. Kuna mingeid automatiseerimisvahendeid (ehk arvuteid) polnud, olid sellised katsed töömahukuse tõttu pigem erandid. Ka katseid värvifilmiga on tehtud päris varakult, kuid kuna need laiemalt kasutust ei leidnud, ei hakkaks neil pikemalt peatuma. Tõeline värvifilmi võidukäik algas ikka seoses Technicolori asutamisega 1915. aastal Ameerika teadlase ja inseneri Herbert Thomas Kalmus'e poolt. Tegemist oli ettevõttega mis oli filmimaailmas aastakümneid midagi sellist, nagu praegu on arvutite protsessoriturul Intel. Ehk siis absoluutne etalon millega kõiki teisi lahendusi võrreldi või kõrvutati ning mida üritati agaralt kloonida. Technicolori lahendused jagunevad kaheks: kahe ja kolme värviga. Esimest süsteemi kasutati aastatel 1916-1935. Põhimõtteliselt oli seal kaamerasse topitud prisma, mis suunas pildi kahele mustvalgele filmilindile. Esimene neist oli punase filtri taga ja teine rohelise. Esimene film mis selles formaadis ilmus kandis nime The Gulf Between. Skrollisin natuke two-color filmide nimekirju ning pidin kahetsusega tõdema, et pole ühtegi seal olevat teost näinud, nii et kahevärviline rohekas-punane Technicolor on mulle tundmatu. Mõned sealsed nimed nagu Mystery of the Wax Museum (1933) ja The Mysterious Island (1929) tekitasid igal juhul huvi; kui õnnestub neid filme netist kätte saada, siis vaataks päris huviga. Kolm värvi on ikka kolm värvi. Ehk siis kahevärviline pilt oli kaugel ideaalsusest, kuna ei võimaldanud kuidagi täielikku värviskaalat kätte saada. Nii jõuti lõpuks nn "Neljanda süsteemini" ehk kolmevärvilise three-strip Technicolori filmimise protsessini, mis valitses Hollywoodis aastatel 1932-1955 . Tegemist oli muuseas maailma esimese täisvärvilise süsteemiga. Toimis see nii, et filmikaamerasse oli pandud kolm erilisest materjalist mustvalget filmilinti, mida üheaegselt valgustati läbi erinevate filtrite. Hiljem laboris tehti lintidest matriitsid, mida immutati värvidega (lint imes värvi sisse, mitte ei katnud vaid pealmist poolt). Neist kolmest pressiti/prinditi lõpuks mingi nutika protsessiga omakorda kokku üks filmilint, mida võis juba näidata tavalise projektori abil. Seda revolutsioonilist värvimise tehnikat nimetati I.B süsteemiks ehk “dye transfreriks”. Esimest korda leidis see tehnika muide kasutust Walt Disney multifilmis "Silly Symphonies". Tänapäeva inimestele on tuntuimaks kolme lindi tehnikas valmistatud Technicolori filmiks küllap "Gone With The Wind". Kuigi pilt oli mõnus, polnud filmiloojad Tecnicoloriga sugugi rahul. Technicolori kaamerad olid ropp rasked-kohmakad, keerukad ning väga kallid. Stuudiod reeglina pigem rentisid kaameraid nende ostmise asemel. Sellega said nad ühtlasi boonusena kaasa ka tehnikud ja "värvikupja" (ei oska teisiti color supervisor tõlkida). Varasematel aegadel oli selleks kupjaks muide Kalmus isiklikut. Lisaks vajas filmimine meeletus koguses valgust. See valguserohkus küttis võttepaigad aga tulipunaseks ja temperatuur tõusis sageli üle kolmekümne kraadi (kujutage ette ennast seal jupiteride ees karukostüümis). Mõned näitlejad kaebasid lisaks püsivate nägemiskahjustuste üle. Ühesõnaga Technicolor ei olnud odav ega mugav! Väikesed filmid võisid sellest vaid unistada ja ka suured kompaniid said seda luksust lubada ainult enda võimsa eelarvega kassahittidele. Murranguliseks sai 1952 aasta, kui Eeastman Kodak tuli turule ühelindilise värvifilmi tehnikaga, mida sai kasutada odavamates kaamerates. See pani Techicolori kolme lindi kaameratele tõsise põntsu ja nende kasutamine lõpetati 55ndaks aastaks täielikult. Ning kuigi Technicolor kohandas kiirelt enda laborid ümber, et luua enda DT-martiitse otse Eeastmani negatiivi alusel, suretas one-strip tehnika dye transfer'i seitsmekümnendate alguseks pea täielikult välja ehk kvaniteet lõi taaskord kvaliteeti. Viimane Ameerika värvainete labor suleti USA-s 1975 ja viimaseks selles tehnikas loodud filmiks oli "Godfather part II". Ühe originaalse dye transfer printeri tassis Argento USA-st Rooma ning kasutas "Suspiria" loomiseks. Mis puutub ülejäänud maailma, siis Brittide DT-labor suleti 1978 ja müüdi Hiinasse, kus neid kasutati 1993. aastani paljude Hong Kongi filmide tootmisel (ma ei ole neis numbrites kusjuures väga kindel, sest mingid netiallikad väidavad, et ka Star Wars on 77ndal dye transfer tehnikas valmistatud). Sellele järgnes kauaks värvifilminduse pime keskaeg. Ehk hämarad 70-80nendad. Filmitegijad unustasid aegamööda ära raskete kaamerate ebamugavused või kuidas pidevalt labori taga tuli oodata ja hakkasid igatsema tagasi kirkaid rikkaid värvitoone ja hingematvaid kontraste. Nii otsustati viimaks iidne kadunud dye transfer-kunst taas ellu äratada. Ega see lihtne polnud, sest suurem osa tehnikast ning teadmistest oli selleks ajaks jäädavalt juba kadunud/hävinud. Wikis mainitakse aastat 1997, mil Technicolor taas laiemalt turule tagasi ilmus. Sealtmaalt alates on kasutatud seda taas justkui varemaltki rasvase eelarveliste filmide nagu "Pearl Harbor", "Toy Story" jms juures. Kokkuvõtteks on ring täis saanud ning võib vist taas öelda, et kõik uus on unustatud vana. Muide, huvitava faktina tasub ära märkimist, et "The Aviatori" filmi muudeti digitaalselt, et anda sellele Howard Hughesi isikliku two-color värvisüsteemi Multicolori välimus. Kasulikku lugemist, ehk mõned siin tekstis kasutatud materjalid: Wikipedia, Two-strip värvide saamine photoshopis, pikem ülevaade Technicolori värvisüsteemi köögipoolest, teine ülevaade, dye transferi toimimise täpsem kirjeldus, ning üks asjalik blogipost. Järgnevalt aga mõned kaunid pildid Suspiriast. Aga enne labidaga Metsavana two-strip Tecnicoloris - jah ma tean, digitaalne pole ikka see, kuid mingi aimduse annab. Tahtsin tegelikult dye-transferi proovida kuid see osutus fotoshopis keerukaks, kui mitte suisa võimatuks, kahe värviga oli lihtsam, tuli vaid green layer kopeerida blue peale.