HÕFF esimene päev

Reisi Haapsalu suunas sai alustatud kell neli Onu Kalveri poolt, selguse huvides sai kahest autost moodustatud kolonn nimetatud Gnuu-Antiloobi nimeliseks, ehk siis esimene masin oli Gnuu ja teine pool Antiloop. Reis läks üldiselt vahejuhtumiteta, kui mitte arvestada mõningaid  isa Pjotri põieprobleeme, mis tekkisid tee,peal õlu kuritarvitamisest.

Paraad
Sihtpunkti jõudsime just täpselt 20:00 ehk siis elavate surnute paraadi ajaks. Lunastasime valvelauast käepaelad-pressikaardid välja ning punusime peatänava äärde seda ilmaimet kaema. Paraadiga oli see lugu, et vana veoauto kasti topitud puhkpilliorkester oli väga lahe nüke, kuid kahjuks olid enamus osalejaid zombindusest veidi valesti aru saanud. Üldmulje toimuvast oli, et viirus on ootamatult tabanud tsirkuses toimunud pulmapidu. Klouni näomaalingud ning valged kleidid kippusid kuidagi liigselt domineerima. Lisaks liikus kogu surnute seltskond veidi liiga ulja tempoga. Või olen ma lihtsalt Fulci aeglaselt roomavate zombidega liigselt ära hellitatud? Õnneks leidus selles veidravõitu kambas kohati ka päris häid ebasurnuid, kes olid asja olemust päris edukalt suutnud tabada. Mina oleks ise otsinud sinna sekka veel ühe parajalt lombaka koera, kelle oleks eelnevalt punaseks võõbanud, aga see selleks.

Rändaja-Horde
Igal juhul...paraad vaadatud, suundusime lossivaremetesse, kus oli püstitatud välikino. Tee peal kohtasime veel ülevoolavalt energilist Fletchut ning usinalt pipraviina pudeli kallal kangutavat Paranoiadiscot. Sissejuhatus sai kuidagi ära kannatatud, kuid “Rändaja” hakates suuntusime Pjotriga tagasi siseruumidesse, olin seda filmi nimelt juba kord Animelaagris näinud ning ühe koha peal passides hakkas neetult vilu – me polnud kahjuks taibanud ka mingit kangemat soojendusvedelikku  kaasa võtta ning olime end varustanud peamiselt õllepadrunitega. Viimane moon kulus aga ilma grammigi soojust andmata justkui hundi kurku.

Sees tabas meid kohe hea ja halb uudis. Halb oli see, et passe ära tuues laudadel nähtud viinapudelid olid teadmata suunas minema auranud. Hea uudis oli see, et külma eest pakku oli tulnud päris suur komplekt toredaid inimesi. Mingi hetk liitus seltskonnaga ka veel Ulmeguru. Nii, et kui lõpuks programm algas, oli suisa kahju mõnusast kambast vaenulikku umbsesse kinosaali edasi siirduda.

Long live the new flesh (lühifilm)

Hea näide, mis juhtub kui ühendada inimlik laiskus ja kunstipunnitus. Tegemist oli ikka kahtlemata festivali halvima filmiga, mis suutis hoolimata oma kümneminutilisest pikkusest mind surmani ära tüüdata. Alguses arvasin, et lihtsalt on käima pandud vigane film, sest ekraanil näidatud pixlisäbrulised kaadrid on küllap tuttavad igaühele, kes on tegelenud vigaste AVI failidega. Selgus, et ei - pidigi selline olema. Ühesõnaga kohutav suurepäraste filmide nagu “Videodrome” ning “The Thing” pilastus. Ma ei taha teada, mis psühhedeelisi juurikaid need Berliini festivali mehed neelavad, et sellise asja parimaks lühifilmiks valisid. 0/10

Siga ja (nägemata) seks-galaktika
Selle filmi vaatamata jätmisega poleks igal juhul midagi kaotanud. Väljareklaamitud hüper-super vägivaldne, vastik, inimhinge jälgimate põhjakihtide soppa vaatajate näkku loopiv šokikino osutus talumatult igavaks jamaks, kus üks verine kiilakas peksab ulguvaid naisi, praeb endale kotletti ja käib iga natukese aja tagant pesemas. Ma pole üldse eriline puhtalt piinamist kujutavate filmide fänn, mul on isegi “Salo 120 soodoma päeva” vaatamata, “Siga” ei sisaldanud aga selle juures ka grammigi nutikat ja  rabavat goret või huvitavaid süžeepöördeid. Peale poolt tundi kannatamist vajus Fletcu rõdu käsipuu najal sügavasse unne ning meie laskusime isa Pjotriga pikkadesse aruteludesse, mis võtetega võiks filmi huvitavamaks muuta. Tema pakkus välja stseeni, kus ilma nahata koerad musti tillukesi inimlooteid oksendavad, mina omakorda leidsin, et peategelane võiks ühe raseda loote sealsamas pannil ära praadida. Filmi autor Adam Mason aga oli ilmselgelt meist märksa vähem lennuka fantaasiaga, sest nüpeldamine & ulgumine kestis ekraanil sama tempoga edasi. Minu au näitlejatele, kes selle asja suutsid läbi teha. Igal juhul peale tunnikest vaatamist tõstsime käed üles, andsime alla ning kobisime alla fuajeesse kahjurõõmsalt muigava Ulmeguru seltsi tagasi. Oleks pidanud ikka “Seksi-galaktikat” vaatama minema, tundus Onu Kalveri kirjelduse alusel märksa rohkem minule mõeldud teos olevat. Mannu mainis pärast õlupudeli kõrvale, et selle filmi oleks ta arvatavasti kindlasti esimesena ära vaadanud. Oleks ehk ajanud terveks festivaliks isu pealt veel mõnd teist filmi üritada vaadata ja oleks saanud mõnusalt südametunnistuse piinadeta õluseltsis aega veeta. 1/10

Kuna "Sea" kogemus oli ikka päris võigas, vajasime kiirelt sõõmu värsket õhku ning seetõttu kooberdasime jahedavõitu Haapsalu peale. Esimesena sattusime Ehte baari, kus oli täpselt sama umbne, kitsas ning mürarohke, nagu mäletasin. Seetõttu sai pandud sisse tagurpidi käik ja otsaga välja tagasi ning lähedasse Adi reklaamitud Vene baari, kus sai nauditud kohaliku hamburgeri nimelist toitu ning nauditud söömise kõrvale Vene rahvussporti ehk kaklust.

Tetsuo lõpp
Tagasi kultuurikeskusse jõudsime täpselt “Tetsuo” lõpu ajaks, “Tetsuo” oli ikka jah sama hea kui varemgi, kõlbas täiesti ülevaadata enda mõnusa pungi fiili ja stop motioniga. Fletchu vaeseke magas seejuures endiselt norinal. Kulus pisut aega, kui tuled süttisid, et mehikesele taas eluvaim sisse raputada. Ühtlasi otsustasime selle vägitüki järel ka päeva edukalt lõppenuks lugeda. Fletchu ja isa Pjotr kadusid kaelakuti enda öömaja otsima ning meie K-ga suundusime enda majutaja ehk ühe toreda kristlasest taimetoitlase flati.

Järgneb...