HÕFF: kolmas päev

Kuna laupäev läks tiba pikale, siis võttis pühapäeval kargu alla saamine omajagu aega. Kui meie võõrustaja poleks häälekalt mööda korterit askeldama hakanud ning rõdu ust lahti unustanud, oleksin küllap suurima heameelega 2-3ni põõnanud. Kuna ta aga seda tegi, siis tuli luugid lõpuks ikka lahti kangutada, kohvitilk sisse kallata ning kergelt vastumeelselt end filmisaali vedada.

Macabre
Kui Metsavana kinosaali jõudis, oli “Macabre” juba pool tundi tagasi alanud, nagu paistis, siis midagi olulist ma ei kaotanud. Esimene ots oli kulunud puhtalt draamale, tegelaste omavaheliste suhete klaarimisele ning nende ja tegevuskoha tutvustamisele. Mina sadasin rõdule täpselt siis, kui gore algas ning esimesed ohvrid lihuniku lauale räntsatasid. Helendavale ekraanile määritav slasher & gore ei suutnud aga kahjuks köita. Esiteks oli mul juba neist piimafilmidest üsnagi kõrini ning pigem oleks vaadanud mõnd ebamaist kummitusfilmi ning teiseks oli see klisšeedest liiga punnis. Maapind ja seinad olid näiteks kaetud relvadega nagu mõõgad, revolvrid jms, kuid hoidku selle eest, et keegi julgeks mõnda neist puutuda. Maniakile löödi hea tava kohaselt vaid üks obadus pähe ning selle asemel, et teha kindlaks, kas ta on ikka surnud ja joosti lõuates minema. See pisiasi, et ülemine korrus sai põlema süüdatud, ununes filmi arenedes täielikult ära ning stseenides, kus mootorsaag käiku läks, oli liiga häirivalt selgelt näha, et kett ei liigu millimeetrigi võrra. Kokkuvõtteks meenutas see vererohke jant eelmise aasta pühapäeval näidatud lühifilmi, ühest kannibalistlike kommetega neiust ning tema külalistest. Isegi peategelane paistis neil filmidel üks ja sama olevat. Lühifilm oli ainult kõvasti parem, kuna oli tempokam ja löövam ning sisaldas ohtralt musta huumorit. See viimane komponent oli aga käesolevast käkist täielikult puudu ning seetõttu muutus vaatamine pohmelli, alatoitumuse ja unepuuduse käes vaeveldes talumatult raskeks katsumuseks.
3/10

Vari
Film algas väga vingelt. Kuskil kaunite ja kargete mägede vahel suudab üks endine sõdur koos tee pealt leitud hipi-tüdrukuga kohalikud redneckid välja vihastada. Tagaajamise käigus satutakse lõpuks eriti udusesse ning pahaendelisse metsatukka. Vaatajal tekib juba lootus, et kas tõesti on tulemas korralik müstiline tondifilm? Aga ei, kogu kambale udjatakse labidaga pähe ning sealtmaalt läheb nii peategelaste kui vaatajate õuduseks edasi tavaline ja tüütult palju nähtud lugu metsas elavast maniakist, kes armastab kohutavalt ringi uitavaid inimesi praadida ning lõikuda. No tõesti, nn torture porr paistab olevat selle hõffi põhiteemaks. Maniakk oli seejuures väga segaste juurtega. Välja näeb nagu LOTRI Gollum, hoiab seintel nii Hitleri kui Stalini pilte ja kogub kuldhambaid. Vaidlesime pärast mõne kaasvaatajaga tuliselt, kas oli tegemist vana natsi või endise juudiga – vihjeid nagu oli mõlemale poolele. Mind häiris selle filmi juures eriti aga peategelase käitumine. Tüübil on silmalaug ära lõigatud, põlv puru, ta on just pääsenud surnuks gaasitamisest, suure vaevaga lonkab mööda hämaraid-sitaseid ruume sinnapoole, kus lõugab tema vastleitud tüdruksõber. Ning äkki tabab teda vastupandamatu kihk hakata sobrama maniaki isiklites asjates, tuhnida sahtlites ning uurida põnevusega riiulitel leiduvaid filmirulle. Enam ebaloogilisemat klisšeed annab vist leida. Kirsi, või antud juhul tellise, keset kooki lajatas filmile aga lõpp. Kokkuvõtteks osutus kõik lihtsalt pommiga pähe saanud sõduri hirmu-unenäoks. No kurat, sulaselge tegijate poolt vaatajale lihtsalt näkku irvitamine. 4/10

Transfusioon
16 minuti pikkune Eesti filmike selliselt mehelt nagu Tanel Rand. Filmi juhatas sisse selle üks kaasautoreid, kelle paar muhedat jutu sees närveerimisest tingitud apsakat ja tahtlikku nalja filmi tegemisest häälestasid kohe heas mõttes positiivsele lainele. Kvaliteet oli viis-pluss. Olin kergelt rabatud, kui head tulemust annab saavutada ühe fotoaparaadiga, montaaž ning näitlejatöö olid ka muljetavaldavalt head. See, et ohvri rollis olnud jaapani tudengile keegi täpselt ei seletanud, mis filmi tehakse, mõjus usutavusele ainult positiivselt. Kui tema ümber pudelite-süstaldega sebiti, läksid tal silmad reaalsest hirmust ikka kergelt pungi küll. Kahjuks vedas alt aga süžee, mis oli väga kõhnake - oleks mingi väike twist ka sisse susatud, oleks punktidega heldem. Praegu lõppes film aga prauh! kuhugi reaalselt jõudmata. Seda, et ma polnud ainuke, kes nii arvas, näitas ka asjaolu, et publik jäi filmi järel haudvaikuses istuma. 4/10

Tetsuo the bullet man
Kuna mulle vana originaalne “Raudmees” väga meeldis, sai muidugi võetud ka uue vaatamine plaani. Väike hirm küll eelnevalt sees oli, et tänapäeva digiajastul võib see vana fiil ära kaduda, aga üldiselt säilitasin ikkagi optimismi. Igal juhul polnud ma selleks küll valmis, et kolmas versioon sedavõrd nõrk tuleb. Kokkuvõtlikult võib öelda, et kui vana oli punk siis uus oli puhas kunst. 16Mm linti asendas hüperterav HD-kaamera, stopmotioni lahedaid efekte aga mingi sigmi-migri, millest oli pea võimatu aru saada. Kõik madinastseenid jäid mulle sama mõistetamatuks nagu abstraktne kunst. Sisu oli veelgi absurdsem, paar kohta hammustasime hiljem kambakesi arutades ja loogikat kasutades isegi läbi, kuid kinosaalis suutis toimuv mind küll korduvalt segadusse viia. Võin ausalt öelda, et filmi teise poole ajal olin sellest kiirest montaažist ja arusaamatust kunstist totaalselt väsinud ning ootasin kannatamatult lõppu. Selline kunst jäägu minu pärast ikka edasi kunstisaali. 1/10

Igal juhul peale väikest “Tetsuo”-järgset kosumist sai Märjamaal kõht täis söödud, Gnuu-Antiloop taaskord mehitatud ning koostatud ja kodusuunas veerema asutud. Kohalejõudmine veeres kella 11 aega.

Selleaasta HÕFFist jäi häirima tunne, et ajakava sai halvasti planeeritud. Üritades ühtlasi ka tuttavatega vestelda ning mõnusalt õlut rüübata, jäid kahjuks mõned huvipakkuvad filmid nägemata. Lisaks sai tehtud mitmed valed valikud, nagu vaadatud “Sexgalaktika” asemel “Siga” ning kavamuudatuste tõttu magasin maha oodatud “Stingray sam'i”.

Filmiprogrammi kokkupanekul tundus domineerivat korraldajate soov mängida kõrgemas liigas, üritada saada kokku võimalikult palju esilinastusi ning võimalikult uusi ning vähenäidatud filme. Seetõttu tekkis veidi justkui “nokk kinni, saba lahti” situatsioon, kus HÕFFi mainiti ka mõnedes mainekates välismaa allikates, kuid programmi kvaliteet ja vaadatavus kannatas, vihjan siin muuseas praegu otseselt “Seale”, kui keegi aru ei saanud. Liiga palju oli ka seda nn torture porri, mis jõudis tasapisi juba tüütama hakata. Seeaasta ei tekitanud ükski film ka huvi põhjalikumalt selle looja varasemate teostega tutvuma hakata, nagu eelmine aasta näiteks juhtus "Coffin Joe" vaatamise järel.

Mis puutub kinosaali, siis oli väike pettumus, et endiselt näidati filme vaid rõdusaalis ning suur saal jäi ka seekord nägemata. Huvitav, mida seal terve aasta juba tehtud on? Või võeti väiksem saal puhtal  raha kokkuhoiu mõttes? Positiivne oli samas see, et tiitreid näidati sama projektoriga millega filmi ehk ei kasutatud eelmisest aastast tuttavat infotehnoloogilist frankensteini monstrumit, kus teine projektor näitas omakorda kõige alla tiitrid, nii et üle peade oli neid pea võimatu lugeda. Positiivne oli ka, et puust kastidega oli taibatud tagumised pingiread kõrgemale tõsta ja seetõttu jäi ära suurem punkkonsertidel õpitud küünarnukivõitlus esiridade parimate kohtade eest. Tänu neile muudatustele oli eelmise aasta vihatud rõdusaal, kus ma näiteks terve üks film pidin seisma diivani otsas, muutunud päris viisakaks kohaks.

Kahtlen kas keegi korraldajatest võib juhtuda seda minu kirjutatud pläusti lugema. Aga kui sa seda loed, hea Saluveer või keegi teine sealt meeskonnast, siis järgmine aasta soovitaks vanade filmide programmi pisut laiendada. Võtta kavva veel midagi sarnast, nagu eelmisel aastal olid Fulci filmid. Uute filmide osas soovitaks aga kindlasti üritada endale kahmata Lovecrafti “The Whisperer in Darkness”i ning “Iron Sky”. Kuna viimane on Soome film, siis äkki viitsivad isegi autorid kohale tulla, mis oleks äärmiselt lahe. Üldse võiks näiteks ameerika Lurker-filmiga üritada paremaid suhteid luua ning miks mitte teha kuues 2011 HÕFF puhtalt Lovecrafti-teemaline, kui vaja, võime suurima heameelega ka omalt poolt koos Jaanuse-Onu Kalveriga programmi koostamise osas kaasa aidata.

Aitab ka, sai juba isegi kokku päris pikk jutt väikeste õllepausidega kokku visatud. Tänapäeva twitterlased ju peavad iga paarist reast pikema teksti lugemise järel silmi puhkama ning köögis vett joomas käima. Mainin igaks juhuks, et vaatamata senistes postides kasutatud kriitilisele toonile ja sellest jääda võivale teistlaadsele muljele, meeldis HÕFF mulle väga. Tegemist minujaoks ühe olulisima üritusega aastas, mis oodatavuse skaalal kohe peale Baka kokkutulekut ning enne Estconi. Olgem ausad, Hõff on ainuke ehe ja klassikaline Eesti filmifestival. Erinevalt PÕFFist, kus üle Eesti nädala-kahe jooksul näidatakse lihtsalt lihtrahvale veidi teistsuguseid filme, tuleb HÕFFI nautimiseks sõita spetsiaalselt kuhugi kaugele mere äärde minusuguse lõunaeestlase jaoks juba pooleksootilisse kohta. kus siis saab intentsiivselt kolm päeva manustada õlut, vestelda sõprade/kamraadidega ja vaadata halbu ning haigeid filme. Ja minu jaoks on see iseenesest väga lahe. Au ja kiitus tegijatele ning jõudu järgmise aasta hõffi kallal nokitsemisega.