esmaspäev, 19. aprill 2010

Horror of the Blood Monsters (1970)


"Horror of the Blood monsters" on tõesti üks kirjeldamatult halb film, ma isegi kahtlen tõsiselt, kas paljuräägitud ja kultusliku mainega Ed Wood suutis ikka nii halbu asju teha (pole ühtegi ta filmi lõpuni vaadanud v.a see Burtoni asi).
Süžeelt meenutab ta seda filmiprojekti, mille keerasime onu Kalveriga kokku keskkooli ajal ühel kuumal suvisel nädalavahetusel ning kus kogu stsenaarium sai käigult kokku improviseeritud. Kohati tundub, et paberile oli alguses pandud vaid udune üldvisioon ning stsenaarium arenes vastavalt sellele, kuidas võttepäeval tuju oli või siis materiaalsed vahendid hetkel lubasid. Monteerija sai aga hiljem käsu kõik, mis vähegi sünnib, sisse visata, et kallis filmilint kaotsi ei läheks.
Film algab, näidates groteskselt suurte kihvadega vampiire kuskil agulis laamendamas. Kaadritagune ülevoolavalt paatoslik hääl seletab, et maad on tabanud vampiiriviiruse nuhtlus, mis pärineb planeedilt X. Seetõttu on ehitatud eriotstarbeline rakett, et lennata selle alg-allikat otsima. Järgnevalt näidatakse ülepingutatult näitlevaid ning end kaamera taga ilmselgelt ebamugavalt tundvaid kosmosekeskuse töötajaid ning rannatoolidel ( mis peaksid siis sümboliseerima raketi istmeid) lösutavat närvilist meeskonda. Enamus reisi paistavad nad justkui kange pohmelli käes vaevlevat, ekspeditsiooni juhiks olev habemega näss ei tundu aga hetkegi kaine olevat. Ainsa naiskosmonaudi kogu olek väljendab hämmingut, miks selline odavate dekoratsoonidega jama pole juba ammu sujuvalt pornoks üle läinud nagu ta tavaliselt harjunud on.
Varsti juhtub raketiga müstiline ja arusaamatuks jääv õnnetus, seletatakse, et vajalik on hädamaandumine ühele tundmatule planeedile. Peale raketi maandumist selgub kõigile üllatuseks, et koht, kuhu nad kukkusid, ongi nende sihtpunkt. Et anda järgnevatele välivõtetele pisut rohkem võõrplaneedi atmosfääri, filmitakse toimuvat läbi värvifiltrite. Planeedi floora ja fauna on äärmiselt kirju, see ongi koht, kust film enda kõik ainukesed punktid saab. Lisaks suurtele ja väikestele dinosaurusemakettidele ning dino kostüümidesse topitud statistidele kobistab ringi isegi üks vaibast tehtud mammut, jões elavad pungsilmadega krabielukad (vt allolevaid pilte) ning koobastes ripuvad nahkhiir-inimesed.
Kahjuks kulub enamus aega fantaasiarikaste monstrumite asemel hoopis kohalike (suurte jänki õllekõhtudega) koopainimeste rüseluste näitamisele. Madu-inimesed, vampiirid ja ürginimesed on kõik karvupidi kokku lastud ning materdavad üksteist nuiadega, võimalikult õrnalt muidugi, et vastane päriselt viga ei saaks. Et vaatajat veelgi ergutada, on režissöör täiesti suvaliselt koopainimeste maadluse vahele lõiganud stseene, kus maapealse kosmoskeskuse kaks liiget voodis teki all rapsivad, samal ajal kui värvilisi tulesid vilgutav masin nurgas möirgab. Igal juhul unustatakse vampiiride missioon üldse ära, ette võetakse hoopis pikk retk, et kuskilt kaljukoopast tuua kanistritega diislit kosmoselava tarbeks. Teel kohtutakse veel ühe öösärgis amatsooniga, ning lõppkokkuvõtteks haigestub kogu meeskond leukeemiasse. Muidugi ei unustata lõpus ka väikest moraalijoont sisse  tuua, hoiatada inimkonda tuumasõja ning selle halbade tagajärgede eest.
Hindamine on päris raske, film - olgem ausad - on sitt mis sitt oma olematu stsenaariumi, näitlemise, kaameratöö, montaaži, režissööritöö ja eriefektidega. Lisaks ka parasjagu veniv. Kui 1970. aastal oleks välja antud Kuldset Vaarikat või Muldset Palmioksa, oleks see film küll enamus kategooriates auhinna ära krabanud. Samas, helgeid momente oli, ehk siis ülevindi lolluste üle naerda sai ning tunda oli, kuidas kohati läks juba nii halvaks, et oli  natuke heagi. Peab taas küllap kasutama kahe hinde süsteemi, kus esimene sama, mis imdb's 392 kaasvaataja koondhinne ehk 1.7 (objektiivselt) ning teine kuskil 5 subjektiivselt.  Al Adamsoni nimi tasub kindlasti meelde jätta, internetis tuhnides paistab kogu ta karjäär üles ehitatud olevat vaid sarnastele kinopiltidele.

Kiviaja vampiirid
Jätke see nimi meelde, lapsed!
Meenus film "Please Don't Eat My Mother" (1973)
Huvitav mis kaalutlustel olid kosmosekeskuse seintel monitorid mis näitasid suvalisi taevakehi?
Kapten, kuhu me endid nüüd joonud oleme?
Mitte kosmoseleegioni blaster, vaid elektrooniline värvikahur
"Huvitav, kas meie nimed märgitakse ka tiitrites ära?" küsib üks prussakas teiselt.
Mis tähendab, honorar tuleb alles peale esilinastust?!

3 kommentaari:

Priit ütles ...

Nagu selgus, oli suurem osa neandertaalidega täidetud stseene siiski lõigatud mingist Filipiini koopainimeste filmist. Et neid kohti sobitada värvifilmi, võõpas Adamson nad lihtsalt ühe või teise spektrivärviga kokku ning lõi legendi planeedi veidrate radiatsioonide kohta.

metsavana ütles ...

Arvata oli, sellised massistseenid ei tule odavalt isegi kui töötuid tudengeid kasutada - viina ning sakuskat nõuaksid ikka.

Huvitav kas midagi veel on mujalt tuuri pandud? Need kollid tundusid ka kuidagi liiga kvaliteetsed arvestades üldiste erieffektide taset.

Priit ütles ...

Parema kvaliteediga kollistseenid olid kindlasti "Million Years B.C." vanast variandist, näiteks need kähmlevad iguaanid ja jalamattidega kaetud elevandibeebi.

Nonde dinosaurusekostüümides võsas ringi ukerdavate tegelastega ei tahaks ma aga küll ühtegi teist filmi laimata.