esmaspäev, 19. aprill 2010

Zolotoy telyonok (1968)

«Aga kust te võtate viissada tuhat?» küsis Balaganov üsna vaikselt.  »Ükspuha kust,» vastas Ostap. «Ainult näidake mulle rikast inimest ja ma võtan talt raha ära.» «Kuidas? Kas kavatsete tappa?» küsis Balaganov veelgi vaiksema häälega ja heitis pilgu naaberlaudadele, kus arbaatovlased tervituseks veiniklaase tõstsid.  «Teate mis,» ütles Ostap, «teil poleks tarvis olnud alla kirjutada niinimetatud Suhharevo konventsioonile. See vaimne pingutus on teie närvid nähtavasti segi ajanud. Te lähete otse silme all järjest rumalamaks. Pidage meeles, Ostap Bender ei ole kunagi kedagi tapnud. Teda tapeti -- see leidis aset. kuid ise on ta seaduse ees puhas. Ma ei ole muidugi ingel. Mul ei ole tiibu, kuid ma austan Kriminaalkoodeksit. See on minu nõrkus.»
Ehk siis türgi alama poeg on tagasi, eelmise avantürismi käigus tekkinud haavadest jõudsalt paranenud ning löönud kampa kahe leitlant Schmidti poja ning ühe õnnetu autojuhiga. Tegeleb ta nagu ikka oma unistuse täitmisega ehk üritab saada miljon rubla helesinise äärega alustassil ning sõita Rio-de-Janeirosse. Selleks püüab ta seekord tõsta rahast tühjaks ühte Nõukogude Venemaal väljasuremisohus olevat inimliiki ehk miljonäri. Viimane punnib loomulikult vastu kuidas oskab ning asja ei tee sugugi lihtsamaks ka pidevalt kaikaid kodaraisse loopiv kuri saatus ning käparditest abilised kes asjadest hoopis omamoodi aru saavad.
Minu jaoks jääb “Kuldvasikas” hilisema “12 tooli” varju, no vaata, kuidas tahad. Ei, tegemist ei ole sugugi mitte halva filmiga. Mikhail Shvejtser on teinud head tööd raamatu võimalikult täpselt ekraanile manamisega. Sergei Yursky on ka hea näitleja jne. Aga hilisem minisari on lati juba minule liiga kõrgele tõstnud ning kuipalju ka “vanem seltsimees” ei punnitaks, siis sealt üleminek tuleb tal märksa vähem elegantsemalt välja. Kaameratöö pole nii efektne, Ostapi tegelaskujus on vähem sellele isikule omast karismaatilisust ja energiat*. Lisaks ei suuda Shura Balaganov ja Panikovsky olla enda ülesannete kõrgusel. Nagu Mannuga hiljem ta köögis pead parandades ning nuudlisuppi helpides leidsime, painas “Kuldvasikat” tüüpiline vene filmi ikaldus ehk üks hea näitleja peaosas ning ülejäänud sellised mitte millegagi silmatorkavad.  Kaheteistkümnes toolis läks selles osas õnneks, Kiisu oli igati võrdväärne partner ning koos moodustasid mehed mõnusa tandemi, kes kogu janti lustlikult edasi vedasid. Siin aga kõrvaltegelased rohkem lohisesid läbi filmi kui särasid. Film oli enda lühema formaadi tõttu kaotanud ka mitmesuguseid stseene, mitte küll olulisi, kuid tunda oli õrna kärpimist. Ehk väga mõnus vaatamine üheks õhtuks kuid uuesti vaadata ei viitsiks.
Muide “Müstilise Venemaa” kuulamisest on kasu ikka ka, aitab ikka ajaloolist taosta, NEPi aega  paremini mõista ja mõnedest naljadest aru saada. Hea iroonia oli näiteks autorite Ilfi ja Petrovi poolt see, et nõukogude kangelaseks, kelle võlts-laste ametiühing kolkakülade peal parasiteerus, oli valitud leitant Schmidt. Enam suuremat hädavaresest kangelast annab vast leida, tegemist oli ju sedasorti mehega, kellel tuli geniaalne mõte kuulutada end Musta mere laevastiku mässu ajal ülestõusnute admiraliks, lõbu kõrges ametis olla jätkus kahjuks leitlandile vaid loetud päevadeks. Laevad andsid varsti alla ning Schmidti pea läks teiste tulevaste lollide hoiatuseks pakule. 9/10
Joonealune tekst
*See Ostapi veidi tõsisem kuju on tegelikult suht-koht kooskõlas raamatu endaga, “Kuldvasikas” on  “12 toolist” nimelt tunduvalt mõtlikum ja vähem lõbusaid seiklusi ning avantüüre sisaldav. Ostapi fantaasiad hakkavad seal aegamööda mõranema ning tasapisi valmistatakse ette teed kolmandale osale kus temast oleks ideepoolest saanud viimaks aus kolhoosnik.

Nimed on postis kopeeritud imdb'st, ei viitsinud google'st neid originaalkujul otsida, loodan, et Ulmeguru väga ei pahanda.

http://www.imdb.com/title/tt0020925/ hea näide imdb's sisalduva info usaldusväärsusest.
Hõissassa, head sõitu lasen maa, ehk gnuu-antiloop ja tema meeskond võidusõidutuhinas.

2 kommentaari:

muda ütles ...

"Kuldvasikas" on üks neist teostest, millest arusaamiseks peab nõuka-värki päris põhjalikult tundma.

Millegipärast on meelde jäänud see koht, kus Koreiko arutleb, kas Bender ta äkki ära tapab: "Et mis saab, kui ta mind tapab ja kehaosad väikese kiirusega erinevatesse linnadesse saadab." Originaalis oli see putešestvennaja skorost, ehk oli selline teenus nagu "Reisikiirus", millega käsipagasit sai saata. See on vaid üks näide paljudest, kus tõlkija/lugeja lihtsalt peab olustikku tundma.

Huvitav oleks teada, kuidas kasvõi see koht inglise keelde oli pandud (kui see episood üldse filmi mahtus).

Aga eks sihukestest nõukogude kõnekeelsetest väljenditest kogu tekst ju kubises. Kaldun arvama, et tegelikult peaks uus väljaanne olema kommenteeritud, kasvõi selleks, et taolised sõnamängud lahti seletada.

metsavana ütles ...

See episood siia filmi ei mahtunud.

Minust, kes ma venekeelt ei jaga ning nõuka ajastut vaid põgusalt nuusutanud olen, tuhisesid kõik need vihjed-mängud kiirrongi kiirusega mööda. Mis õnneks aga ei seganud raamatut nautimast sest sinna jagus ohtralt ka lihtsakoelisemaid ja rahvusvaheliselt mõistetavaid nalju ja aegumatuid tegelaskujusid.

Aga joonealuste märkustega varustatud uustrükk kuluks ära küll, loeks suure heameelega, annaksid raudselt kui mitte poole siis veerandi jagu humoorikust juurde.