pühapäev, 28. veebruar 2010

The Plague of the Zombies (1966)

Noort Harrison Fordi meenutav arst on kimpus enda kolkaküla praksises asetleidvate raskestiseletatavate surmajuhtumitega. Probleemi uurimise teeb raskeks ka see, et ebausklikud külainimesed ei luba tal lahkamisi läbi viia. Viimases hädas kirjutab noormees enda ülikooliaegsele õppejõule, kes koos oma tütrega kohale tormab.
Selline sissejuhatus kõlab nagu tuhande teise õudusfilmi oma, ent tegelikult oli selle filmi camp tase isegi Hammeri kohta üllatavalt põhjas. Aktiivne ja avatud mõttemaailmaga professor leiab esiteks tubli abilise kohaliku preestri näol, kes osutub suureks okultismihuviliseks ning omab rikkalikku kogu erinevatest nõidumisretsepte sisaldavatest raamatutest (dmn, võin vanduda, et "Necronomiconi" selg paistis ka riiulist). Teiseks üritab ta kohaliku külarahvaga soojemaid suhteid sisse seada öösel laipu välja kaevates. Tema naiivitarist tütar (tänapäeval öeldaks sellise kohta küllap beib) suudab aga kuskile võssa jalutama minna, peaaegu massivägistamise ohvriks sattuda ning (kuna arvatavasti teravaid elamusi jäi nappima) minna uudistama veel vana kaevanduse juurde ja kohtuda ühe pahura zombiga. Märkimata ei saa jätta ka noort kolkaarsti, kelle lein oma varalahkunud kaasa pärast asendub üllatavalt kiirelt entusiastliku uudishimuga, kui vana professor teeb ettepaneku naine teaduse huvides lõhki lõigata.
Kõige mõnusamalt absurdne kuju on aga ikkagi kurja juureks olev mõisahärra. Tema paadunud orjapidajast siniverelise uhkus ei luba nimelt tinakaevanduses palgalisi kaevureid kasutada ja nii on ta ette võtnud raske ja tänamatu töö meisterdada voodoo võlukunstiga külarahvast zombisid ning panna nad maaki kühveldama. Zombidega on ainult see häda, et Stahhanovlase medalit ei võidaks neist küll ükski, enamus aega uimerdatakse ja veetakse seanahka ning vaid tõsine armee piitsutajaid (kes tunduvad zombudest märksa raskemalt tööd rabavat) suudab nuudiga seda tööpõlguritest ebasurnute armeed natukegi liikuma saada. Lisaks peab Jamaika bänd nurgas pidevalt trumminahka soojas hoidma ning külarahva seast tuleb nö värsket verd pea igapäevaselt juurde hankida. Ehk siis häda ja viletsust kui palju. Kujutan selgelt ette mehe ahastust kui  proff ja ta gäng lõpuks kaevandusse satuvad ja seal kõik zombid lihtsalt põlema pistavad.
Seda Hammerit võib ühe muheda vaatamise tõttu soovitada küll, kena technicolori värvides jaburus. Ainuke asi, millest mul selle filmi juures kahju on, on see, et Cushing ega Lee pole siin kahjuks kaasa löömas. Mõttetu pisifaktina võib öelda seda ka, et tehtud on see film vaid kaks aastat enne kuulsat Romero näpuharjutust. Kerge nostalgiamaigulise, mitte väga verise või vägivaldse ja absurdse meelelahutuse otsijatele arvatavasti  asjalik soovitus. 7/10

19. sajandi Saku läte

3 kommentaari:

Trash ütles ...

Tee mulle koopia kui viitsid, mul oli see lapsepõlvelemmik, võiks uuesti üle vaadata.

Lauri ütles ...

Mul on tunne, et tegu jällegi ühe sellise filmiga mida näidati "suvefilmide" sarjas Soome telkust kuskil 80ndate lõpupoole.
Mäletan et istusin maal teleka ees kesköö paiku, maja oli vaikne - kõik ammu magasid juba - ja olin õudusest kange. Praegu arvatavasti kas irvitaks või siis ei tekitaks üldse mingit emotsiooni.
Tundub kangesti selle zombifilmi moodi küll, mida sai vahitud tookord...

metsavana ütles ...

Saab tehtud, võite siis koos Lauriga vaadata ja nostalgitseda hehe